Millisest kennelist otsustate kutsika võtta?

- seisukoerad: gordoni, iiri ja inglise
ufoke

Millisest kennelist otsustate kutsika võtta?

PostitusPostitas ufoke » 25 Okt 2005 23:04

Setterikutsika pakkujaid on rohkem kui üks. Kuidas, mille järgi teete oma otsuse? Kas hind on määrav? Mida peate oluliseimaks?

& leod
Kasutaja avatar
Postitusi: 389
Liitunud: 23 Sept 2004 16:27
Asukoht: Mere ja metsa vahel

PostitusPostitas Enely&Johnny » 25 Okt 2005 23:16

Minu jaoks ei ole hind määrav, vaataksin vanemate sugupuid,näitustetulemusi. Ja küsiksin kas düsplaasia on tehud. Kuna olen kursis Eesti setterite düsplaasia tulemustega, siis uuriksin seda kohe väga hoolega ! Vaataksin vanemate iseloomu jne ..
Ükskord leonberger - alati leonberger!

Kasutaja avatar
Postitusi: 1757
Liitunud: 16 Sept 2004 17:15

PostitusPostitas Margareta » 25 Okt 2005 23:17

Vaataksin, kas kennelis elab ka vanurkoeri, kes midagi sisse ei too.

Vaataksin, kuidas koerad kennelis elavad ja kas see ühtib minu põhimõtetega.

Siis vaataksin muidugi kutsika vanemaid: kas vajalikud terviseuuringud tehtud?

Ja siis vaataksin, kas pesakonnas on koer, kes mulle sobib (tahan/ei taha käia näitustel).

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 25 Okt 2005 23:29

Mitte ainult vanemaid, vaid ka vanemate pesakonnakaaslasi on oluline uurida. Kahjuks on see asi, mida on väga raske teha - hea, kui sa pesakonna kutsikate nimestiku kenneli lehelt pesakonna alt leiad, aga nende edasisest elukäigust ja tervisest on juba eriti raske midagi teada saada. Küll aga võid muidugi kasvataja käest küsida, sest ideaalis peaks tema olema selle siiski välja uurinud. Kutsikad lähevad vabalt oma onudesse-tädidesse!

Iseloom on ka ikkagi tähtis. Tõug üldiselt võib olla rahumeelne aga üksikud isendid agressiivsed ja kui see üksik isend on sinu kutsika lähisugulane, kurb lugu, võib see temas ka välja lüüa.

Tundub, et ka pahanduste tegemise määr on mingil määral päritav, seda võiks uurida küll, kui kergesti vanematel tubased kombed tekkisid ja kui kaua asju näriti jms.

Kõige targem aga, kui sul võimalik on ja kasvataja nõus, püüa kõigil pesakonade juures külas käia, et näha emasid. Isad võiks ka üles otsida, kui nad Eestis on. Isade omanikega võib ka kirjavahetust pidada, et nad oma koera iseloomust, harjumustest räägiks, miks nad just selle emasega olid nõus paaritama ja nendega kokku saada. Kurja ämma-äia ju endale ei taha, niiet tasub ka kutsika vanemad üle vaadata. :)
Whippetid Eestis
Peres whippet, borzoi
Pilt

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 25 Okt 2005 23:30

Aga mina läheks ja räägiks kõigepealt kasvatajaga . mis on tema prioriteedid, kuidas ta omi koeri kasvatab - vaataks, kuidas koerad elavad. Enne seda muidugi uuriks terviseuuringute tulemusi kasvataja kasvandikel - ja teeks üldse kodutöö suhteliselt hästi selgeks. Kodutöö hulka kuulub ka ilmselt uuring, kuidas tõuomaste katsetega antud kennelist koerad hakkama on saanud.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 26 Okt 2005 00:03

Minu meelest on ka hullult oluline, kuidas kenneli "vanur"koertesse suhtutakse. Mis neist saanud on? Ei uslda ma mitte neid kenneleid, kus 1 pesakond tõutunnistustega ja ülejäänud susser-vusser. Olgem ausad! Eesti on nii väike riik, et siin küll ei maksaks endale vett peale tõmmata. Seega, usaldagem tegijaid! Nende järgi, kel on vähemalt 3-4 aktsepteeritud pesakondna, julgen enda otsuse teha. Ja muidugi klubi soovitused ja hinnangud on olulised! Klubidest saate adekvaatset infi! Usaldage seda!

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 26 Okt 2005 00:11

Kallis külaline - aga kui on näiteks nii haruldane tõug, et nöäiteks klubi või tõuühingut pole? Mis siis teha? Kellelt küsida, keda usaldada? Kuigi jah - vastavalt teemale on küll kaks tõuorganisatsiooni.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 26 Okt 2005 00:15

Nende järgi, kel on vähemalt 3-4 aktsepteeritud pesakondna, julgen enda otsuse teha.

Vahel võib algaja esimene pesakond olla ju ka väga hoolikalt läbimõeldud. Aga varasemaid pesakondi ja vanureid ei ole tal kusagilt võtta. Ja mis on aksepteeritud pesakond? Kaks erinevat asja on kas kasvandike omanikud või kasvataja ei taha, et järglased näitustel käiksid.
"Staažikamatel" tegijatel jah võiks neid "muidusööjaid" ka olla.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Kasutaja avatar
Postitusi: 1757
Liitunud: 16 Sept 2004 17:15

PostitusPostitas Margareta » 26 Okt 2005 00:23

Jah, Katril on õigus, uutel kennelitel pole "vanureid" ette näidata. Aga minu mõte oli selles, et kuigi koerasoovijana pead ehk läbima põhjaliku küsitluse, on ka Sinul õigus saada põhjalikku infot oma koera vanemate ja nende kasvutingimuste osas.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 26 Okt 2005 00:49

Margareta soovitus testida on hea, ettevalmistused selleks tuleb aga kodutööna teha. Kasulikku lugemist.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 26 Okt 2005 07:57

Minu jaoks on olulised kaks asja, mõlemad puudutavad minu tulevast koera. Esiteks: milline on kutsika geneetiline taust (siia kuulub minu jaosk esmajoones iseloom, siis tervis ja välimik) ja teiseks, millised on tema kasvutingimused. Mõlemad annavad aimu ka kasvataja tõekspidamisest. Sellele järgneks muu.
On näiteks kasvandusi, kus nt aretuses (st paaride valikus) on kõik OK, aga kust tuleks kutsikas võimalikult ruttu koju tua (6-nädalaselt), sest kutsikate kasvutingimused on sellised, et 3-kuust sealt enam ei võtaks: küsitava kvaliteediga söök, vähene sotsialiseeritus jne.
Kui võimalik, uuriks tuttavate käest rohkem. Üldjuhul ei taha võtta "susserdajatelt" (kelle kohta on kuulda, et seal on toimunud mingeid kahtlasi asju, võltsinguid jne), isegi kui nende paaride valik ja koerte iseloom on minu silmis sobivad.
Kõige raskem on ikkagi tõugu uustulnukana tulla, sest ei tea midagi ja pole selge, kelle jutt on kuld ja kelle jutt vaid tühi sära. Kõike ei jõua ju ka kohapeale kontrollima minna.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

mariii

PostitusPostitas mariii » 26 Okt 2005 22:24

Jah, kasvataja ja tausta uurimine on oluline. Ilma selleta ei tule kutsikavõtmine üldse päevakorda. Ise mõtlen, et kasvatajstel on alati hea jutt varrukast võtta. Aga tegelikkus on hoopis midagi muud. Jälgige näitusetulemusi, suhelge klubide ja seltsidega, näidake üles huvi - siis leiate kindlasti ka parima setterikasvataja, parima kenneli ja mis kõige tähtsam - parima kutsika. Edu Teile!

Kasutaja avatar
Postitusi: 43
Liitunud: 05 Okt 2005 13:07
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas nnatalja » 27 Okt 2005 16:51

Tere arvasin, et diskussiooni tuleks arendada mõlemapoolselt ning panen omalt poolt kasvatajana kirja, mõningad asjad mille üle võiks iga koeravõtja aga eriti setterikutsika soovija mõelda ning millised minu jaoks kutsika soovijal olulist tähtusust omavad. Kuna olen Varjupaigast ära toonud ühe setteri ning peale seda ka ula peal olnud settereid otsinud ja hoolimatuid omanike üritanud kasvatada siis paneksid kõigile kutsikate soovijatele südame peale, et kutsika võtmise otsus tuleb hoolikalt kaaluda ning olla valmis mitte ainult rõõmuks vaid ka vastutuseks fantastiliselt ilusa ja targa sõpra eest.

Jõudu ja häid otsuseid soovides :)


1. Koera võtmine otsus tehakse vähemalt 10 -12 aastaks s.o. nii kauaks kui on koera eluiga. Tuleb läbi mõelda, millised on enda elu, pereelu edaspidised plaanid lähemaks 10 aastaks, kas on ette näha elumuutust, kolimist, töökoha vahetust, laste sündi kuidas see võiks teie ja koera elu mõjutada. Viimasel ajal väga kergekäeliselt loobutakse koerest leides endale vabandust et kolitakse välimaale elama, töötama jne. Tegelikkuses see on pseudoprobleem, olen oma koeraga väga paljudes riikides reisimas käinud ning üks minu sõbranna töötas välisriigis (Saksamaal) 2 aastat ning võitis oma koera kaasa, kuna töö oli pingeline leidis temale koerahoidja kui pidi pikad päevad tööl olema. Igat probleemi saab tahtmise juures lahendada, ning ühed toredad inimesed, keda ma tunnen, kolivad USA-sse, nendel kaks koera ning koerad võetakse kaasa sest nad on pereliikmed. Seega kutsika võtmine on oluline otsus elus ning tuleb see hoolikalt ette läbi mõelda.
2. Koera pidamine nõuab rahalisi kulutusi, mis koosnevad toitmisest, arstiabist, rihmadest, varustuses, hooldusvahenditest (elementaarne koerašampoon ja ussikuur), koolitustel ja näitustel osalemisest. Arvestada võiks ca 1000 krooniga kuus.
3. Setter tahab liikuda, sest on jahikoer ning oli aretatud jahipidamiseks Setteriga tuleb jalutada ja palju liikuda, setter peab saama vabalt (mitte ainult rihma otsas) liikuda vähemalt 1 tund päevas.
4. Setteri ja tegelikult iga koera karva, naha, küünte jne eest tuleb hoolitseda, s,t, kammida, üks kord kuus pesta, küüsi tuleb lõigata.
5. Iga koeraga tuleb tegeleda ja koolitada. Sest see tagab sotsialiseeritud ja hästi kasvatatud koera meie ühiskonnas, see nõuab aega, tarkust ja soovi sellega tegeleda + raha.
6. Suhtlemine ja käitumine: kutsikale ja koerale on äärmiselt oluline suhelda, setterid on väga head suhtlejad, nii inimeste kui ka koertega ning seda suhtlemist peaks ka koerale tagama. Seda nimetatakse sotsialiseerimiseks ning selleks tuleb leida aeg, et võimaldada oma koerale suhelda nii oma pereliikmetega kui ka tema liigikaaslastega. Ise olen oma koera alati kaasa võtnud igale poole. Ta on mul käinud kaasas nii vabaõhuüritustel, restoranis (küll Saksamaal mitte Eestis, sest seal on see tavaline), poodides ning mõnel vabamal töönõupidamisel, mis vahest korraldatakse linnas väljas on ta leidnud oma koha laua all. Kuid see kõik eeldab, et koer oleks koolitatud ning ka seda, et teie usaldaksite oma koera ning ka oleksite tema käitumises kindlad. Koeraga tegelemine tagab ka
7. Kutsikaiga: on keskmiselt kuni aastani, see aeg on koeraelus äärmiselt oluline ning erinevatel kuudel arenevad koertel erinevad instinktid. Mida rohkem koerasse panustatakse esimesel aastal seda kergem ja kvaliteetsem on täiskasvanu koeraelu. Siin olulised on nii toit, liikumine kui ka uued kogemused, mida rohkem koeraga erinevates kohtades liigutakse, mida rohkem ta tutvub uute inimeste kui ka situatsioonidega selle laiem on ta silmaring ning seda kergem on koeral kui ka peremeestel.
Väga oluline on 1 eluaasta, esimese aasta jooksul panustatu jätab jälge terveks eluks.
rõõmsalt ja sõbralikult
Natalja, Dinni, Aly, Angel ja Fairy

Cessu

PostitusPostitas Cessu » 23 Veebr 2006 21:02

Suur setteri tunnus on see kui tal on suur muhk pea peal mida suurem paun tal on pea peal seda parem ja targem :irw: aga ka kindlasti vanemate võistlustunnustuste ja ka kõige muu pealt :!: eks te ise otsustate ka muidu tegelikult suurimaks sooviks oli ju ikkagi see et ta oleks tore ja väga sõbralik :!:

Kasutaja avatar
Postitusi: 289
Liitunud: 09 Mär 2005 10:34
Asukoht: metsas

PostitusPostitas Vanaema Weatherwax » 23 Veebr 2006 21:18

Meie hakkasime kutsikat otsima ilma halligi teadmata, millised uuringud peavad olema, või mida vaadata. Sellepärast alustasime hoopis kasvatajatega kontaktide loomisest ja nende tudma õppimisest. Püüdsime nende koeramisest aru saada. Selline seltskondlik lävimine ja tõuüritustel pealtvaatajaks käimine kestis ca 10 kuud. Nii tekkis ühel hetkel kõhutunne, et SEE on see kasvataja, kelle koera kutsikat me tahaks.
Sest kutsikat võttes oli meile oluline,e t me saaks alati abi ja nõuannet küsida. Et oleks kasvatajaga hea suhelda. Milliseks kasvab konkreetne kutsikas on võimatu ennustada. Milline on kasvataja inimesena on teine asi. Oleme üliväga rahul!
kõige tähtsam on pealoogia

Mine Setterid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline