Setter: maokeerd jm tervisehädad?

- seisukoerad: gordoni, iiri ja inglise
Kasutaja avatar
Postitusi: 98
Liitunud: 09 Aug 2009 23:35
Asukoht: Tallinn

Setter: maokeerd jm tervisehädad?

PostitusPostitas Lis » 09 Aug 2010 18:51

Tõututvustuste alt võib lugeda, et settereid, nagu ka teisi suure rinnakorviga koeri, ohustab maokeerd.
Sellest ka küsimus:
1. kui palju seda reaalselt ette on tulnud Teie kuuldu/kogemuste põhjal?
2. mis on üldiselt tüüpilised tervisemured? Kui suur on düsplaasia tõenäosus?

Teen selgitustööd kaugema tuleviku tarbeks, sest südames tiksub lapsepõlvest peale Gordon aga senised kogemused suurte koertega on teinud vägagi ettevaatlikuks :oih:

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 09 Aug 2010 21:17

Õige toitmisrezhiimiga on võimalik maokeeru ohtu vähendada. Mitte elimineerida, aga vähendada. 100% kaitstud ei ole keegi.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Kasutaja avatar
Postitusi: 98
Liitunud: 09 Aug 2009 23:35
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Lis » 09 Aug 2010 21:27

Njah, mul oli dogi. Hoidsin teda nagu s....a pilpa peal aga ikkagi juhtus. See oli kohutav- ei tahaks seda enam kogeda.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 09 Aug 2010 21:32

Lis kirjutas:Njah, mul oli dogi. Hoidsin teda nagu s....a pilpa peal aga ikkagi juhtus. See oli kohutav- ei tahaks seda enam kogeda.
Ehk kirjutad veidi lähemalt et mis ja kuidas. Ma usun, meil kõigil on neist lugudest õppida...
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Kurgiface & Ilus Loom
Kasutaja avatar
Postitusi: 417
Liitunud: 19 Sept 2004 00:00
Asukoht: Tallinn/Kuressaare

PostitusPostitas Aet » 10 Aug 2010 09:18

Ma kommenteeriksin tõukauge inimesena nii palju kui ma näituseringis olen näinud ja kogenud: iseloomu tuleb ikka väga ettevaatlikult valida neil. Mõned aastad tagasi kui enamus gordoneid olid meil väliskülastajad tuli tihti ette seda, et nad välgutasid kohtunikele hambaid. Praeguseks on seda minu silmale veidi vähemaks jäänud ning esineb lihtsalt 'värisejaid' rohkem, ehk koeri, kes seisavad nagu kästud ja kogu aja vibreerivad hirmust.

Hoian ise silma inglise setterite peal. Leida koera, kes suudaks tööd teha, näeks minu silmale hea välja, oleks julge ja enesekindel ning omaks täis hambakomplekti tundub kui peaaegu võimatu missioon. :roll:
"Puppy flats look like baby spiders!" -Riitta Liisa Lehtonen

Kasutaja avatar
Postitusi: 270
Liitunud: 02 Sept 2006 10:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Safikas » 10 Aug 2010 14:18

Pole just väga pika kogemusega setterikasvataja, aga mao keerust pole ka eriti kuulda olnud, ju siis ei esine kuigi tihti. Pigem ohustavad teised haigused (ka pärilikud haigused) settereid. Või hoitakse haiguste koha peal suud kinni. Mina pööraks tähelepanu teistele haigustele.
Pöördu selle küsimusega pigem mõne kenneli omaniku poole. Kui lähed kutsikat valima, uuri pigem tema sugupuus esinenud haiguseid.
Teiseks setteri iseloom, kurjus pole vist ka setteritega kaasas käiv nähtus. Aretuses sellist koera ka vist kasutada ei tohiks. Setteri puhul on peamine ülim sõbralik ja seltsiv iseloom. Isegi võõrad on pigem nende meelest vanad tuttavad.
Millega kurjust selgitada? Argus? Nõrk närvisüsteem?

Kasutaja avatar
Postitusi: 98
Liitunud: 09 Aug 2009 23:35
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Lis » 10 Aug 2010 20:10

Lohelend kirjutas:
Lis kirjutas:Njah, mul oli dogi. Hoidsin teda nagu s....a pilpa peal aga ikkagi juhtus. See oli kohutav- ei tahaks seda enam kogeda.
Ehk kirjutad veidi lähemalt et mis ja kuidas. Ma usun, meil kõigil on neist lugudest õppida...


Ei olegi midagi õpetlikku öelda... litsalt juhtus.
Sõi alati statiivilt; jälgisin, et peale sööki ei tormaks ringi/püherdaks jne.
Ühel hetkel hakkas vahetult enne joodud vett oksendama, kõõksus ja oli näha, et halb olla. Kontrollisin, et äkki miski kurku läinud- ei. Tekkis kohe kahtlus (hirm oli pidevalt nahavahel, et võib juhtuda) ja helistasin valvekliinikusse- paluti veel tunnike jälgida. Kui koer paisuma hakkas kihutasime kliinikusse. Oli laupäev ja ühtegi kirurgi polnud kohe võtta. Mitu tundi oli koer tilga all ja kannatas vaikselt välja kõik, mis temaga tehti. Lõpuks sai opile aga üles ta enam ei ärganud. Suri autos teel koju (koju saadeti, kuna kliinikus polnud võimalust öö läbi hoida :evil: ).

Pärast uurisin põjalikumalt seda maokeeru teemat ja selgus, et see on mingis osas pärilik. Sama saatus tabas ka tema ema ja õde (Melody, Molu sõbranna-kerget käppa neile :rbow: ). Kolmanda õe kohta info puudub.

See post on natuke OT- äkki tõstaks eraldi teemana tervisehädade alla :roll:

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 10 Aug 2010 21:47

Mõned uurimused väidavad, et tõstetud kausist söömine võib olla pigem maokeerule kaasa aitav kui seda ennetav moodus. Looduses söövad kõik lihatoidulised loomad maast.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

iiri hundimurdjad ja saksa urukoerad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2684
Liitunud: 10 Apr 2005 16:28

PostitusPostitas Maialiisa » 10 Aug 2010 22:22

Maokeeru või selle kahtluse puhul on VÄGA oluline kiire abi. Oodata ei tasu, ootamine maksab valusalt kätte. Kiire reageerimise puhul võib õnnestuda magu lihtsalt tagasi pöörata ilma, et seda oleks vaja üldse lahti lõigata - sest soolestiku lõikamine toob kaasa eraldi ja suurema probleemide koguse. Maokeeru kahtluse puhul on minu soovitus väga ühene - leida telefoni teel kliinik, kes on selle probleemiga tegelenud, suudab KOHE vastu võtta ja tormata sinna nii kiirelt, kui vähegi võimalik.

Siinkohal minu tänuavaldused Maxi kliiniku perele, kes meid koheselt aitasid erinevalt nende konkurentidest, kes leidsid, et aega küll...

Kasutaja avatar
Postitusi: 89
Liitunud: 15 Mai 2007 09:15
Asukoht: Harjumaa, Harku vald

PostitusPostitas marilex » 10 Aug 2010 23:02

minu kogemused on lühiajalised, kuid omades kahte gordonipoissi võin küll öelda, et viha ei ole neis grammigi. jah, teatud valveinstinkt on täitsa olemas ja nende territooriumile tulevast võõrast antakse haukumisega kohe märku. aga see on ka kõik. saba liputades võõrale üldiselt ei läheneta ja kõigepealt vaadatakse, kas tulija on pererahvale meeltmööda :). selles mõttes erineb gordon iiri setterist. mingeid arguse ilminguid ei ole ma oma koerte juures küll märganud.

tervisemuredest kimbutava meid kõige enam õrn seedimine ja aeg-ajalt kõrvaprobleemid. allergilisi koeri on viimasel ajal üldse palju. päris keeruline on koertele sobivat toitu leida. maokeeru juhtumitest gordonitel olen kuulnud paaril korral. ei tahaks uskuda, et seda setteritel rohkem esineb, kui näiteks dogidel. ma ei ole sellel alal asjatundja ja heameelega kuulaks maokeeru kohta kogemustega inimeste tähelepanekuid ja arvamusi. ka siin foorumites on sellest juttu olnud. veterinaaridelt olen kuulnud, et maokeeruga koertel on enamasti magu väga toitu täis. seetõttu saavad mu koerad süüa alati 2x päevas, hommikul ja õhtul. ja peale sööki muidugi ei mingit mürglit, vaid rahu ja vaikus.

düsplaasia esinemise kohta tuleks kindlasti uurida sugupuud. seda gordonitel esineb nagu üldse setteritel ja ka mitmetel teistel tõugudel. düsplaasia kohta peaks andmeid saama Kennelliidu registrist ja Setterite Klubi kodulehelt.
gordon-setteri-sõltlane

Postitusi: 50
Liitunud: 01 Apr 2008 11:52
Asukoht: tartu

PostitusPostitas petsukas » 11 Aug 2010 09:47

Oma 9-aastase kogemuste ja teadmiste põhjal võin siia lisada, et setteritel Eestis on epilepsia, vähk, erinevad kasvajad, silma kae e. katarakt. Mitmed siseorganite haigused ja enamuses kõik haigused, mis inimestelgi aeg-ajalt võivad esineda. Setter ei ole kindlasti tugeva seedeorganiga, sest magu on pikk ja peenike ning igasugu võõrkehade sattumisel, on oht ummistuste tekkimisel ja kõhulahtisus on kerge tulema. Peab ikka jälgima, et setter ei sööks igasugu õues leiduvad sodi. Ka näiteks teistele koertele süütuna näivad seasabad, rupskid võivad põhjustada tugeva terviserikke.
Mõistlik on setterile süüa anda täiskasvanuna 2 x päevas, et toidukogus ei oleks korraga väga suur. Düsplaasia on mõnel juhul pärilik, kuid 100% garantiid ei ole ka tervete A-puusadega vanemate järglastel.
Kokkuvõtvalt kui setter on elanud 10 aasta vanuseks, siis tuleb olla väga õnnelik, sest elu on näidanud, et setterid lahkuvad ootamatute terviserikete tõttu vanuses 4-7 aastat.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 11 Aug 2010 10:13

Ma ei tea midagi setteritest, tean vaid seda, mis nägu mingi tõug võib välja näha. Mainin vaid seda, et juhul, kui see terviseprobleemide nimekiri on lombitagune, siis tuleb pigem vaadata nende tüüpe. Nii on näiteks ka pikakarvaline collie Ameerikas "maokeerukoer", oma ligi 30 aastase selle tõu kõrval elamise jooksul ei tea ma mitte ainsamatki maokeeru juhtu selles tõus (õnneks!). Kuid ma ei tea ka, kuidas lood on Ameerika mandri koertega - seal on Euroopa omast erinev tõustandardki, suuremaid erinevusi on just suuruses. Euroopa collied on väiksemad ja sageli (mitte alati) matsakamad kui ookeani taga eelistatakse. Võimalik, et kehaehituse tüüp on ka maokeeru tekkimist soodustav - sügav, kuid suhteliselt kitsam rinnakorv.

Muide - ma pole veel kohanud koeratõugu, kus kõik isendid oleksid täiesti terviseporbleemideta, ka segaverelistega sama asi. Samas mõnes nö.hirmhaiges tõus on mõni isend pika elu lõpuni krapsakas ja pole tal kunagi kõhtki kergelt lahti olnud, tõsisematest probleemidest rääkimata. Ja oli kunagi naabruses kaks väikest krantsikest, kellest ühel epilepsia ja teisel hulk igasuguseid jamasid, iseloomuprobleemideni välja (ei julgenud kaua õues pissilgi käia), kumbki ei surnud loomulikku surma - tuli aidata loomaarstil.
Maailm on värviline!

Mine Setterid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline