Ameerika Akita ja Akita

- kelgu ees ja inimese kõrval
Kasutaja avatar
Postitusi: 64
Liitunud: 03 Apr 2006 17:55
Asukoht: Tallinn/ Nõmme

Ameerika Akita ja Akita

PostitusPostitas akiandyoko » 29 Apr 2006 17:42

Mul endal on need mõlemad! Lumekoerad on küll väga, aga peaks ka vaatama kas veavad ! ! :kalli:
Viimati muutis akiandyoko, 30 Apr 2006 09:07, muudetud 1 kord kokku.

ja exxon
Kasutaja avatar
Postitusi: 542
Liitunud: 24 Aug 2004 23:45
Asukoht: Kose

PostitusPostitas marii » 29 Apr 2006 17:47

Mis vahe on Ameerika ja niisama akital? Paned ehk võrdluseks pildid kah. :wink:

ja exxon
Kasutaja avatar
Postitusi: 542
Liitunud: 24 Aug 2004 23:45
Asukoht: Kose

PostitusPostitas marii » 29 Apr 2006 18:40

Ma just mäletan, et alati kui sellist akitaliku musta peaga ja tiba jõulisemat koera kui akita näinud olen näitustel, et siis olen pidanud teda kohe Jaapani suureks koeraks. Et millal see nimemuutus toimus?

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 29 Apr 2006 18:49

Eelmise nädala "Sõber koeras" oli ameerika akitat tutvustav lõik. www.tv.ee saab vaadata.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Kasutaja avatar
Postitusi: 512
Liitunud: 21 Juun 2005 11:30
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Bubbles » 15 Mai 2006 16:48

See nime vahetus oli alles eelmisel aastal, kui ma ei eksi?

Kasutaja avatar
Postitusi: 64
Liitunud: 03 Apr 2006 17:55
Asukoht: Tallinn/ Nõmme

PostitusPostitas akiandyoko » 19 Mai 2006 16:05

Sinna kanti jah! :) :idea:
Ämmiii..
Suviii (L)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 27 Mai 2006 13:18

Mul on täitsa valge näoga(maskiga)America akita :roll: Tegelikult lubab tõustandart 5 erinevat värvi tüüpi, nii Akitadel kui America akital!
America akita aretati algselt koerte võitluse joks ja on suht agresiivse iseloomuga.Kuskil sees on "väike võitlus vaim", mis vahel väljalööb, täitsa ootamatult ja vales kohas :)
Ongi ebaselge palju Eestis, America akita ja Akita omanike on?
Mina tunnen 3!Kunagi loodi Jaapani koerteselts vist aastal 2001!Keegi Sergei tõi 2 Ameerica Akitat, tegi väga kummalise kodulehe ja asi jäi soiku!
Enamus kutsikaid ongi vist tema käest ostetud!
Kui kellegil on America akita andke teada!...ja huvi selle tõu vastu,olen nõus jagama tedmisi...nii palju,kui oskan!

Kasutaja avatar
Postitusi: 162
Liitunud: 16 Mär 2005 11:13
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas breaker » 27 Mai 2006 22:13

Mulle väga Ameerika Akitad meeldivad ja tahtsin seda tõugu ka omale võtta. Asi jäigi ära tänu nende natuke agressiivsele iseloomule, suhtlesin kasvatajatega ja vastus oli ühene - kuna mul juba on 2 koera (isased), siis isast mingil juhul võtta ei saa ja emast oma kampa ka praegu ei soovi. Kahjuks jään hetkel seda imearmast tõugu ainult imetlema. Eks näis, äkki kunagi tuleb sobiv aeg... :angel:

Kasutaja avatar
Postitusi: 64
Liitunud: 03 Apr 2006 17:55
Asukoht: Tallinn/ Nõmme

PostitusPostitas akiandyoko » 28 Mai 2006 12:04

eksisin ! vabandan ajasin võibolla segi siis ! :cry: :(
Viimati muutis akiandyoko, 28 Mai 2006 20:57, muudetud 1 kord kokku.

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 28 Mai 2006 18:11

Siit leiab Amerika Akita tõukirjelduse(koos piltidega) www.suomensuurijapaninkoira.fi/index_fin.htm
www.akitaclub.org s o Akita Club of America
Mõned kennelid:Chamernoue Akita
Crown Royal Akitas
Briti´s Akita Paqe -leiab infot.
Ja on olemas Shiba ja Akita foorum http://groups.yahoo.com/group/shibaakita/
Kellel huvi on...saate rohkem teada,et ei tekiks arusaamatusi :)
Viimati muutis Anonymous, 31 Mai 2006 15:24, muudetud 1 kord kokku.

Kennel Flygance Flying Elegance
Kasutaja avatar
Postitusi: 1040
Liitunud: 02 Okt 2004 08:56
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Annu » 28 Mai 2006 19:35

Moon kirjutas::D OH-Oh-Ooooo küll keegi on kõva tõu tundja!Äkki kui mõni oskaks pisut muud keelt,kui eesti ,siis võiks korraks kaeda ka teiste maade tõu kodulehekülgi,kus on toodud (muuseas ilusate värviliste fotodega)lubatud tõu värvigammad.Minu koera paraku küll muukeelsel tõutunnistusel seisab tõuks SUUR JAAPANI KOER ja värviks fawn valgega.(ilma musta maskita).Maa saan aru,et arvestades vähest kasvataja kogemust,noorust ei saagi rohkemat teada,kui oma naba!!!!Kahju,kui sellised "kasvatajad-omanikud"ilmestavad Eesti koerte omanike-kasvatajate pilti.Selle järgi võetakse ka mujal maailmas eestlasi kui "jopesid".Veel kord väga kahju!!!

kas sa lugesid korra läbi ka mida sa kirjutasid?
Kas sulle endale meeldiks kui sinu eksimuse korral hakatakse sulle ütlema:"Maa saan aru,et arvestades vähest kasvataja kogemust,noorust ei saagi rohkemat teada,kui oma naba!!!!Kahju,kui sellised "kasvatajad-omanikud"ilmestavad Eesti koerte omanike-kasvatajate pilti.Selle järgi võetakse ka mujal maailmas eestlasi kui "jopesid".Veel kord väga kahju!!!"
Ma tõesti loodan et sa oma elu järgmise eksimusega saad ise samamoodi ILUSASTI TEAVITATUD ENDAST

Akitad on ilus tõug, ja eksimine on INIMLIK!
Mina sinu käest vist endale koju koera ei võtaks, peale seda kui pisikese eksimuse peale, selle asemel et ilusti viidata lehtedele ja kohtadele kus on õige info kirjas, saaksin ma sõimata et ma olengi loll ja kahju et ma üldse midagi öelda julgesin :roll:
9 aastat handlerikogemusi+sheltied, kokkerid, tzud ja pulipliks

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 29 Mai 2006 03:06

Ma ei saa aru, miks viimastes postitustes üksteist nimega "kasvataja" austatakse. Andke andeks, aga viimastest kommenteerijatest ei jää kellegist mulje kui täiskasvanud inimestest, ja kasvatajatest veel pealekauba. Tahaks loota, et neid tõuge kasvatavad ikka asja tõsiselt võtvad, täisealised kodanikud.

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 29 Mai 2006 12:07

Arutelust on yx osa puudu!Minugi vabandused!Viisakale vastusele oli vastatud väga yhemõtteliselt...ex vastaja ise teab kuhu kiri kadus!
:oops:
Mida,siin vaielda kes kelle käest koera ostaks jne!Ilusat suve...[/img]

Kennel Flygance Flying Elegance
Kasutaja avatar
Postitusi: 1040
Liitunud: 02 Okt 2004 08:56
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Annu » 30 Mai 2006 15:36

Lugesin midagi enda jaoks huvitavat Internetist, nimelt et Ameerika Akita on FCI järgi hoopis 2. rühm!? :roll:
Ameerika Akita ehk Suur Jaapani koer
Akita ikka 5-s spitsirühm, huvitav kuidas Eestis sellesse suhtutakse, kui tõupaberitel vahetati nimed, siis kas ka näitustel ei peaks Ameeriklane olema nüüd hoopis 2.s rühmas?
Mis saab FCI ametlikest näitustest(näiteks Balti Võitja)? :hups:

huvitatutele AKITA FCI standardi link ka
9 aastat handlerikogemusi+sheltied, kokkerid, tzud ja pulipliks

Kennel Flygance Flying Elegance
Kasutaja avatar
Postitusi: 1040
Liitunud: 02 Okt 2004 08:56
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Annu » 30 Mai 2006 15:38

PS: teen ettepaneku omavahelised "jagelused" ära kustutada?
Enne enda juttu ei kustuta kui teised asjaosalised sellega nõus on, õigupoolest ei peaks tulevastele kutsikaomanikele/tõust huvitatutele eksponeerima sellist juttu, vabandan :oops:
9 aastat handlerikogemusi+sheltied, kokkerid, tzud ja pulipliks

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 30 Mai 2006 16:16

Annu kirjutas:Akita ikka 5-s spitsirühm, huvitav kuidas Eestis sellesse suhtutakse, kui tõupaberitel vahetati nimed, siis kas ka näitustel ei peaks Ameeriklane olema nüüd hoopis 2.s rühmas?

Suur jaapani koer oli 2s rühmas, kui nimi vahetus ameerika akitaks, vahetus ka rühm 5ks. Ehk 2006.a. algusest on mõlemad akitad 5s rühmas.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

& Corry
Kasutaja avatar
Postitusi: 436
Liitunud: 19 Aug 2004 18:22
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas arneak » 01 Juun 2006 20:55

Moon kirjutas:.........America akita aretati algselt koerte võitluse joks ja ........

Äkki loeks kasvõi omaenda eelmises postituses esitatud lingis oleva teksti ise kah läbi.
IRW - XX sajandi keskel hakati USA-s aretama uut võitluskoera tõugu.
Koeravõitlused keelati sealmail (mitte, et neid senini ei toimuks) juba enne esimest ilmasõda.

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 02 Juun 2006 09:57

Te olete väsimatud!!Kas märkasite,et olin kirajavea ka teinud :oops:
Ok!Kasutati koerte võitluses!Aretuses on kasutatud-moloss tyypi koeri(jaapani masifit jne) saksalambakoera.

& Corry
Kasutaja avatar
Postitusi: 436
Liitunud: 19 Aug 2004 18:22
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas arneak » 02 Juun 2006 17:12

Teema on akita ja ameerika akita võrdlus. Kus kohal on juttu ameeriklaste ristamisest ? Paluks linki. Need ristamised tehti ikka vist ammu enne tõugude lahknemist. Jaapanis.

Kennel Flygance Flying Elegance
Kasutaja avatar
Postitusi: 1040
Liitunud: 02 Okt 2004 08:56
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Annu » 03 Juun 2006 09:04

arneak kirjutas:Teema on akita ja ameerika akita võrdlus. Kus kohal on juttu ameeriklaste ristamisest ? Paluks linki. Need ristamised tehti ikka vist ammu enne tõugude lahknemist. Jaapanis.

"Tweenie" on segu mõlemast tõust LINK
9 aastat handlerikogemusi+sheltied, kokkerid, tzud ja pulipliks

& Corry
Kasutaja avatar
Postitusi: 436
Liitunud: 19 Aug 2004 18:22
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas arneak » 05 Juun 2006 09:07

Huvitav, vaat mis välja tuleb, Tweeniepõngerjad.
Sellist asja ei osanudki küsida.

Pidasin hoopis silmas seda ja eelmisi postitusi:
Moon kirjutas:Te olete väsimatud!!Kas märkasite,et olin kirajavea ka teinud :oops:
Ok!Kasutati koerte võitluses!Aretuses on kasutatud-moloss tyypi koeri(jaapani masifit jne) saksalambakoera.

Postitusi: 186
Liitunud: 26 Jaan 2012 13:16

PostitusPostitas Cromit » 28 Mai 2013 11:28

Upitan veidi teemat.

Oskab keegi välja tuua Jaapani Akita ja Ameerika Akita iseloomu erinevused? Kumb on sõbralikum nii inimeste kui teistekoertega?

& Lussi
Kasutaja avatar
Postitusi: 115
Liitunud: 08 Sept 2005 09:40
Asukoht: Tartu, Raadi

PostitusPostitas Pimpz » 28 Mai 2013 12:03

Anonymous kirjutas:America akita aretati algselt koerte võitluse joks ja on suht agresiivse iseloomuga.Kuskil sees on "väike võitlus vaim", mis vahel väljalööb, täitsa ootamatult ja vales kohas :)


Nii palju kui Mina viimasel ajal selle tõu kohta uurinud olen, siis Ameerika Akita on massiivsem, kuigi tõesti vabandust, see pole iseloomu erinevus vaid välimiku :)
Jään samuti ootama teadjamatelt vastust :P
Sa oled kunn, kui Su käes on maius!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 28 Mai 2013 12:33

Mitte ainult masiivsem, ka värvid on teised. Ma ise pakuks, et ameeriklane on väheke sotsiaalsem, just teiste koerte suhtes? On ta ju siiski segu mitmest tõust. Ajalugu: http://akitaassociationofireland.com/?page_id=58

Postitusi: 49
Liitunud: 23 Jaan 2013 11:10
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Liisve » 28 Mai 2013 13:28

Räägin nüüd puhtalt omast kogemusest.
Ameerika akitadega on küll olnud vaid põgusaid kokkupuuteid, kuid minu jaoks suurim erinevus neil siiski välimikus - proportsioonid, värvid, suurus, jm. Iseloomukus on neil pigem sama põhimõtte järgi - vajavad mõlemad tõud kindlakäelist kasvatamist ja tunnetust, et oled karjajuht, sest vastasel juhul kipuvad mõlemad kalduma agressiivsusele. Temperamenti on neis mõlemis omajagu. Maailmas on näiteid mõlemast nurgast - küll on ründajaks olnud ameeriklased, siis aga on kaklustes osalenud jällegi jaapanlased. Võitluskoertena on minevikus aga rohkem kasutatud ameeriklasi - selle eesmärgiga tegelikult ameerika liin ka aretati.
Jaapanlane ehk akita inu oli omal ajal tugev jahikoer, kelle abil võeti maha karu ja põtru. Ründeinstinktid olemas seega mõlemal.
Pere hoiavad nad sarnaselt aga mõlemad, väikeste (eriti võõraste) lastega väga ei sobi, kuid inimeste suhtes on mõlemad ikka pigem sõbralikud, suhtudes täiskasvanuna võõrastesse vaid võimaliku skepsisega. Siiski on just ameeriklasi koolitatud ka SLK jm teenistuskoerte kombel võtma maha ka inimesest ründajat jm.
Pika jutu lühike kokkuvõte minu silmis - mõlema tõu puhul on agressiivsuse aste pöördvõrdeline nende kasvatamisel pakutava sotsiaalsuse ja omaniku karjajuhiliku järjepidevusega.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 28 Mai 2013 20:06

Liisve kirjutas:vajavad mõlemad tõud kindlakäelist kasvatamist ja tunnetust, et oled karjajuht, sest vastasel juhul kipuvad mõlemad kalduma agressiivsusele. Temperamenti on neis mõlemis omajagu.
Minuarust sellest üksi ei piisa, et oled karjajuht, seal on ikka märksa osavamat kasvatust ja eelkõige pidamist vaja. Ja minu kõrvale see kõlab natuke valesti, vastasel juhul kalduvad agressiivsusele. Need omadused on nagunii koeras olemas ja on omajagu küsitav minu jaoks, kui palju akita puhul seda teiste koerte ja ka vastassugupoole äkilisemate isendite sallimatust üldse kasvatuse või osava karjajuhtimisega nö maha suruda annab, minu arusaamisel vähemalt jaapani akita on üks huvitavamaid, aga ka keerulisemaid tõuge üldse, pealtnäha äärmiselt rahulik ja tasakaalukas, nagu jaapanlased ise, midagi ei loe sealt viisaka naeratuse tagant eriti välja. Aga kui siis nö asjaks läheb, siis on ikka nagu õudusunenägu ja koer muutub väga kiiresti ülijahedast tüübist hoopis millekski muuks, minu koer on olnud korduvalt pärast ka ise shokis ja nagu haige, et mis minuga juhtus. See mh on minu jaoks näidanud, et koer ise ei pruugi selgelt üldse tahta konflikti, aga instinktid on niivõrd tugevad, et ... Niiet normaalne omanik eelkõige üritab kõiki selliseid olukordi vältida, ning ei jää lootma mingile kasvatusele, karjajuhistaatusele vms - mitte jaapani akita puhul. Mina olen alati võrrelnud jaapani akitat rohkem kassi kui koeraga, ning paljuski on ta ka nagu kodustatud metsloom, raskesti loetav ja siis ka ehk just selle tõttu vähem usaldusväärne, kui enamik muid tõuge. Mis puudutab temperamenti, siis võrreldes nö temperamentsete tõugudega (nt dobermann) on vähemalt jaapani akita ikka suht mömm ja rahu ise. Loomulikult kui asjaks läheb (kaklus, kontaktid metsloomadega) näeb sealt ka hoopis muud looma, aga tavaelus on minuarust tegu ikka väga rahuliku tüübiga. Mis puutub inimestesse, siis nt mu oma koer armastab kõiki inimesi (me oleme isegi arutanud, et mida ta teeks, kui varas sisse murraks, kas ta üldse teeks mingit häält, või läheks kohe tervitama, või magaks laua all edasi, kuigi mingid teatud valveomadused tal ilmselt siiski on, loetud korrad oleme teda maal pimedas metsa poole haukumas kuulnud), normaalne jaapanlane ei tohiks minu arusaamisel olla arg või umbusklik või (nö normaaloludes) agressiivne. Aga jah, kui selline koer juhtub kaklusse teise koeraga, siis seda kaklust enamasti lahutab kas mingi loogiline lõpp või füüsiline vahelesekkumine, mingist karjumisest vms ei ole kasu, sest koer ise ei ole ilmselt võimeline hästi oma agressiooni pidurdama. Hea näitena vist võib tuua selle, kuidas minu koer siiliga kohtudes läheb sellest ainult tigedamaks, et tal juba nägu ja suu on verine, ja okkad suulaes niiet suud kinnigi ei saa enam. Aa, ja veel üks hea näide - minu koer nt kuni teatud punktini (kuni teine koer näitab agressiivsuse märke või tuleb juba talle nö näkku) tüüpiliselt võib liputada suvalisele koerale saba, piiksuda ja olla hästi nunnu ja naksis olekuga - väga petlik enamikule teiste koerte omanikest. Make no mistake - kui see teine koer tuleb tema ruumi nätaki või näitab üles agressiivsust, siis võimalusel läheb kohe väga rajuks kakluseks, tavasilmale tihti ilma hoiatuseta. Samas olen maal oma õuel näinud olukorda, kus naabri vanem isane koer ähvardavalt võnnis ja võnnis tulla, üle meie õue, ja meie koer seisis keset oma territooriumit paigal, üle kere värisedes - minu arust pingest, soovist vältida konflikti. Olukord oleks aga kindlasti lõppenud kaklusega, kui me poleks (piisavalt osavalt) sekkunud ja naabri koera ära ajanud. Hiljem on ta tegelikult sellised naaberkoera ülbamised ka nö kätte maksnud, ehk et akital on äärmiselt hea mälu, eriti nö ebaõigluse osas (mida ju rõhutatakse ka kasvatuse puhul).

Postitusi: 49
Liitunud: 23 Jaan 2013 11:10
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Liisve » 28 Mai 2013 21:05

Tänud, ninasaba, selle väga pika täiendava vastuse eest. Ja tegelikult olen ma Sinuga väga nõus. Vabandan, et ise pikemalt lahti ei seletanud.
Kindlakäelise kasvatuse all pidasin just nimelt silmas järjekindlust, tõu eripäradest arusaamist ning vastavalt nendele juba varasest east koolitamist. Ka karjajuhiks olemine on oluline - see ei tähenda absoluutselt, et tuleb olla koera suhtes agressiivne vms. Tuleb pigem omandada vastav hoiak, millest ka koer aru saaks. See on ju tegelikult kõikide koerte ja nende omanike suhtes oluline aspekt. Kuid eriti on minu arusaamisel vaja see kindel suhe saavutada domineerivate, tugevate instinktidega koertega. Nagu Sa ütlesid, on akitad ühed kõige huvitavamad, kuid samas ka keeruliseimad koerad üldse. Seetõttu ei soovitata neid ju väga kõige esimesteks koertekski. Neis on küllaltki paras annus dominantsust, olgugi, et poole ajast on nad isegi liiga rahulikud ja mõmmid. Pannes juba varakult omavahelised suhted paika, lähtudes tõu eripäradest, instinktidest ja loomupärasest, pigem sallimatusest teiste koerte suunas, pakkudes varakult sotsialiseerimisvõimalusi ning koolitades neid järjepidevalt ja -kindlalt, on võimalik siiski agressiivsust natukenegi kontrollida. Muidu võib ju mistahes akitast kasvada valimatult ründav koer. Aga loomulikult ei pea ma karjajuhi staatuse all silmas, et siis justkui saaksin koera jooksuaedikus vabalt teiste kutsade sekka lahti lasta ja iga kõvema urina peale keelates jätab akita järgi ning kakluse lõpetab ta minu hüüde peale - oh ei. Neile loomuomane sallimatus ja instinktikindlus peab alati kõrva taga tukslema. Nagu sa ütlesid, millega väga nõustun:

normaalne omanik eelkõige üritab kõiki selliseid olukordi vältida, ning ei jää lootma mingile kasvatusele, karjajuhistaatusele vms - mitte jaapani akita puhul


Osade Sinu toodud näidete puhul võib aga öelda, et eks nagu inimesedki, on iga koer iseloomult natuke erinev, isegi kui samast tõust. Meie vana akita näiteks võõraste inimeste suhtes näitab tõesti välja väikest skepsist - päris võõra paitamise soovile tõmbab pea kergelt eest, saba liputades neile kindlasti vastu ei jookse ja aias tervitab võõraid pigem mõningate bassihäälsete haugatustega, sama toas - on pigem ükskõikne. Juba tuttavamad inimesed on aga juba suured sõbrad. Kuid mitte kunagi ei ole võõraste suunal kuulnud urinat, millestki rohkemast rääkimata. Ka siil ja kassid, keda meil maal rohkelt, jätavad ta külmaks.
Kuid tõsi, on olnud ka kaklus - nende viie aasta jooksul korra, mis oleks tõesti lõppenud ühele osapoolele õnnetu tulemiga, kui poleks käepärast olnud veevoolikut pritsiga. Sinu mainitud kerget šokki võis märgata ka siis, kuigi tüli tuli norima vastaspool, naabertalu segavereline hundikas.

Igatahes, austan Su mõtteid väga ja nõustun nendega tegelikult ju igati.

Morgan ja mastifid
Kasutaja avatar
Postitusi: 790
Liitunud: 09 Juul 2005 00:46
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas petal » 29 Mai 2013 08:00

Akitad (eriti Ameerika Akitad) on mind juba pikemat aega sümpatiseerinud, aga nüüd tõu eripära kirjeldusi lugedes tekkis mul nende vastu kohe palju suurem huvi. :)

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 30 Mai 2013 19:34

Liisve kirjutas:Kuid eriti on minu arusaamisel vaja see kindel suhe saavutada domineerivate, tugevate instinktidega koertega. Nagu Sa ütlesid, on akitad ühed kõige huvitavamad, kuid samas ka keeruliseimad koerad üldse. Seetõttu ei soovitata neid ju väga kõige esimesteks koertekski. Neis on küllaltki paras annus dominantsust, olgugi, et poole ajast on nad isegi liiga rahulikud ja mõmmid.
Võiksin veel täpsustada (polegi ammu enam midagi pikka kirjutanud :)), et minuarust vähemalt jaapanlase puhul (ilmselt tuleks selgelt vahet teha, sest ma usun, et oma kokkupanekult on need kaks tõugu piisavalt erinevad) tuleneb tema keerukus just sellest nö teatavast raskestiloetavusest ja väga raskest, pigem kassilikust motiveeritavusest/treenitavusest. Kui seda koera pidada, keerulisi olukordi edukalt vältides (mitte kunagi lahti lastes, teisi koeri äärmiselt hoolsalt valides jne) siis tegelikult on ta nt võrreldes weimariga (kes on minu nö põhitõug) üsna lihtne tõug. Vajab (selles mõttes, et kas ta ise küsima või nõudma tuleb või puudumisel "hulluks" läheb) täiskasvanuna keskmise oskustasemega kasvatuse puhul tähelepanu, liikumist ja treenimist peaaegu sama minimaalselt kui mängukoer (kuigi et loomulikult ei ütle kunagi ära suurest kogusest liikumisest ja tegevusest - eelkõige siis tegutsedes enamiku ajast kassilikult omal käel ja omadel tingimustel just sellisel moel, et sulle jääb mulje, et koeral on sinust puhtalt ükskõik ning sideme pidamine on 100% sinu mure), kord juba õpitud asjad jäävad väga hästi meelde ja reeglite piire võibolla üritab ta katsetada mõned korrad oma elus (mitte iga jumala päev uuesti, nagu minu põhitõul kombeks), ta on rahuarmastav ja pigem konflikte meelsasti vältiv (nt ka inimese pahameelt, mis pigem alati võib teda ebameeldivalt üllatada, pannes teda sind vaatama väärika, halvakspaneva näoga "sa oled nõme" ning minema kõndima, ning harva või mitte kunagi panna lepitust otsima, kõrvad ludus, saba käimas - "kuningas" lihtsalt ei alandu mingi sellise lipitsemiseni, ja tal pole ka seda vaja, sest oleme ausad, see koer saab ka ilma sinuta suurepäraselt hakkama!, kõigest hoolimata on tal väga tugevalt kalduvus ülimalt ausalt ja sirgjooneliselt tegutseda nii, nagu tema hetkel õigeks peab, ja mitte nii, nagu sina tahaksid või oled talle õpetada üritanud), ja ta ei viitsi seega ka oma dominentsi sulle pidevalt peale suruda, või ka nt teiste pere koertega võidu iga päev küünarnukkidega trügides mingite hüvede eest võidelda (kuigi oma kõva sõna ta on valmis ütlema, kui väga pinda käiakse), või lasta ennast jätkuvalt kõigutada kasvõi agressiivse naaberkoera räuskamisest ja rünnetest aia taga.
Kõik see kõlab minuarust väga hästi, aga teisalt on tegu koeramaailma skaala suht nullilähedase otsa treenitavusega, selles mõttes, et akitat võib tüüpiliselt olla väga keeruline motiveerida mingeid asju tegema, kui ta ei taha, sest karjainstinkt on tal madal, ka ei taha ta tihti süüa või mängida, kui on midagi huvitavamat (loe: enamuse ajast - lõhnad, teised koerad, metsik loodus on peaaegu alati palju motiveerivamad) - söömine on asi, mida eriti nooremad akitad võivad teha vabalt ka umbes üle kolme päeva ja ka grillkana käes keerutades võidki sa jääda hüüdjaks hääleks kõrbes, ning mängimine on asi, mille puhul võib lüüa hoolimata võibolla muidu väga tugevast saagiinstinktist välja mingi nö looduslikku tüüpi intelligents ehk et koer saab liigagi hästi aru, et tegu on mingi võlts-asjaga, ning lihtsalt ei innustu (sama "intelligentsi" tõttu nt ka võib ta loomupäraselt kohe algusest peale ajada ehtsat verejälge suurepäraselt, ning olla absoluutselt mitte huvitatud tehisjäljest), ning füüsilise "aitamise" või sunniga on kah keskmisest keerukamad lood, trots ja vastupanu või isegi solvumine võib olla väga tüüpiline reaktsioon (minu koer tüüpiliselt näiteks "istu" ütlemisega koos kergelt tagumikule vajutades läks kohe nö "trotsi" täis ja ajas jalad kangeks), ning üleüldse on jaapanlane selles mõttes selline üli-intelligentne, et tema jaoks võib tüüpiliselt olla täiesti arusaamatu ning ebavajalik üht ja sama asja mitmeid kordi järjest teha, kui see on kord juba edukalt sooritatud ja preemia saadud. Niiet selles mõttes on tegu ühe keerukama tõuga, kelle hingeelu ja nö kokkupanu on teinekord raske mõista.
Kui me oma koera võtsime pea 10a tagasi, siis alguses olid väga tavalised eri kliinikute arstide ettevaatlikud reaktsioonid (nagu nad väitsid, siis kogemuste tõttu selle tõuga), ja tuli alati veenda, et meie koer on sõbralik ja ei hammusta. Niiet ilmselt nendes meil sündinud vanemates pesakondades (mis on olnud samadest liinidest üsnagi) ja importides on sellist asja esinenud - tänapäevases jaapani akitas ei tohiks see sellegipoolest olla normaalne. Teatav vahe võib ka olla emaste ja isaste vahel.
Kokkuvõttes endiselt minu jaoks äärmiselt huvitav tõug, aga endale enam ilmselt ei võta, pole lihtsalt nii tohutut kannatust enam ja eelistan pigem palju-palju raskema tavaelulise kooseluga tõugu, kes sellegipoolest sätib oma tegemised minu järgi ja jälgib looduses ka 500m pealt mind ega lase mul kunagi ära kaduda, teeb ka negatiivse varjundiga asju (näiteks peale jalutuskäiku autosse minek) piisava entusiasmiga ning ei veni nagu tatt 10 minutit tulla võnnida, ning on kontrollitav ka äärmiselt keerukates olukordades. Kannatus (ja mitte järjekindlus, nagu mu teise tõu puhul) suurte tähtedega on minumeelest hea akitaomaniku põhinõue, ja samas ma arvan, et ka sellisele koerale peab omanik üritama võimaldada elada täisväärtuslikku elu koos tegevustega, kus koer saab olla tema ise, looduse osa, ja rahuldada oma nö loomulikke vajadusi (ehk et ma ei pea tegelikult õigeks, et seda koera peetaksegi ainult aias või aedikus ning kogu tegevus ja liikumine on jalutuskäigud rihmas). Kuidas seda saavutada, niiet keegi ega miski viga ei saaks, on juba teine jutt, aga enne selle(gi) tõu valimist peaks igaüks mõtlema need asjad sügavalt läbi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2342
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 30 Mai 2013 19:46

ninasaba - Sa kirjeldad peaaegu mu (läbi aegade olnud ja olevat) laikanähve... Kuidagi väga tuttav äratundmisrõõm on neid kirjeldusi lugedes! :P
Maailm on värviline!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 30 Mai 2013 19:49

:OT:
... ning füüsilise "aitamise" või sunniga on kah keskmisest keerukamad lood, trots ja vastupanu või isegi solvumine võib olla väga tüüpiline reaktsioon (minu koer tüüpiliselt näiteks "istu" ütlemisega koos kergelt tagumikule vajutades läks kohe nö "trotsi" täis ja ajas jalad kangeks)...

Tuli kohe mu enda koer meelde :D Kui teda näiteks rihmast tirida, et lähme sinna või sinna ei lähe, siis ta teeb kõik selleks, et mitte alluda, hakkab vastu punnima, tirib teises suunas, võib lausa maha kukkuda või olla nagu maa külge naelutatud, kuid kui talle öelda lihtsalt sõnade ja/või žestiga, et siiapoole vms, kuuletub. Nii et füüsiliselt kasvatada üritades võib mõnest saada ilmselt päris jubeda koera :irw:

Postitusi: 49
Liitunud: 23 Jaan 2013 11:10
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Liisve » 30 Mai 2013 20:13

ninasaba, väga ilus ja igati äratuntav kirjeldus. :) Meie koerte puhul tundub ainult see..
eelkõige siis tegutsedes enamiku ajast kassilikult omal käel ja omadel tingimustel just sellisel moel, et sulle jääb mulje, et koeral on sinust puhtalt ükskõik ning sideme pidamine on 100% sinu mure

..teisiti olevat, sest istutakse-mängitakse-magatakse igal jumala ajal meie kõrval, maal alati joostakse ja toimetatakse seal, kus oleme ning läheb täitsa otsimiseks, kui silmapiirilt kaome. Vanem koer on isegi metsaretkedel koguaeg raadiuses olemas, jälje järgi (kaugele) minemata. Sellist omapäi olemist ja tegutsemist on suhteliselt vähe.

Ma täitsa huvi pärast uurin, kuidas teil teiste koertega harjutamine läks - kas enne oli majas akita ja siis tulid weimarid või vastupidi? Ja kuidas praegu nendevahelised suhted?

Kasutaja avatar
Postitusi: 294
Liitunud: 05 Nov 2004 19:05
Asukoht: Nõo

PostitusPostitas Margitjoy » 31 Mai 2013 10:42

Lugedes Ninasaba kirjeldust, veendusin, et mul on kodus akita, kelle tegelik tõunimetus on samojeed. :P
EST LV LT BALT RUS JCH EST LV LT CH
Pilgrimage Snow Fall aka Volli
EST LV LT BALT RUS JCH EST CH
Samite Dream's Come True O'Chase aka Chase

Postitusi: 699
Liitunud: 20 Mär 2012 21:44
Asukoht: Haapsalu

PostitusPostitas alfarose » 31 Mai 2013 10:57

Aitäh,Ninasaba! See oli tõesti huvitav lugemine! Ma pole sellist koera kunagi plaaninud võtta,aga haruldase ja kauni tõu kohta midagi uut teada saada on alati hariv. Väiksematest jaapani koertest olen väga võlutud shibadest. Annan omale siiski aru,et koer peab klappima inimese iseloomu ja elustiiliga ka ja jään siiski praegu oma corgide juurde! :)
Koerad-minu õnne maaletoojad 365 päeva aastas.

& Lussi
Kasutaja avatar
Postitusi: 115
Liitunud: 08 Sept 2005 09:40
Asukoht: Tartu, Raadi

PostitusPostitas Pimpz » 31 Mai 2013 13:27

Ma üha enam veendun, et Meie pere järgmine lemmik saab olema Akita :)
Sa oled kunn, kui Su käes on maius!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 01 Juun 2013 15:37

Ma kohe PEAN selle pildi siia panema :P
[img:720:479]http://sphotos-e.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-ash3/944337_578996828800135_325206930_n.jpg[/img]

& Lussi
Kasutaja avatar
Postitusi: 115
Liitunud: 08 Sept 2005 09:40
Asukoht: Tartu, Raadi

PostitusPostitas Pimpz » 03 Juun 2013 17:39

Minu silm ei näe sellel pildil oleva koer ilu, vabandust. Minu jaoks on Akita Inu - valge ja nö punasega, see kõige õige :)
Sa oled kunn, kui Su käes on maius!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 03 Juun 2013 23:43

Mina jälle mäletan mõned aastad tagasi Horvaatias Spliti näituse eel pääses Ameerika akita puurist vôi omaniku käest lahti ja otsustas sama bussiseltskonna prantslase ära killida. Lihtsalt sööstis ja ründas.
Nii, et pole nunnukudzad kumbi.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Kasutaja avatar
Postitusi: 81
Liitunud: 16 Aug 2005 16:17
Asukoht: Tartu MK

PostitusPostitas sirgu » 15 Juun 2013 22:27

karvik kirjutas:Ma kohe PEAN selle pildi siia panema :P
[img:720:479]http://sphotos-e.ak.fbcdn.net/hphotos-ak-ash3/944337_578996828800135_325206930_n.jpg[/img]


Mina näen ilu, ürgset ilu, tõeline koer :) välimuselt küll!

& Lussi
Kasutaja avatar
Postitusi: 115
Liitunud: 08 Sept 2005 09:40
Asukoht: Tartu, Raadi

PostitusPostitas Pimpz » 21 Juun 2013 19:35

http://www.youtube.com/watch?v=fs0FXWIdDLc Selles videos on selgelt näha erinevust Ameerika Akita ja Jaapani Akita vahel :)
Sa oled kunn, kui Su käes on maius!

Postitusi: 699
Liitunud: 20 Mär 2012 21:44
Asukoht: Haapsalu

Re: Ameerika Akita ja Akita

PostitusPostitas alfarose » 22 Juun 2014 14:21

Akitdest rääkides...Viimati Tartus viibides oli kena kohtumine ühe 3.kuuse jaapani akitaga. See oli väga sümpaatne noor koerahakatis. Suureks kasvades ta on muidugi üks tõsine tükk koera. :)
Koerad-minu õnne maaletoojad 365 päeva aastas.

Mine Põhjarahvaste koerad -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline