Aulise jutustus grööni koertest

- kelgu ees ja inimese kõrval
Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

Aulise jutustus grööni koertest

PostitusPostitas Roosipille » 16 Mai 2010 15:46

Aulis jutustab:
Grööni koer on Eestis väga vähe tuntud koer. Aga kui inimestele rääkida eskimo koerast, siis juba mingid ettekujutlused inimestel on.

Tohutu laialdasel arktilisel alal; Siber - Alaska - Kanada - Gröönimaa suutis väga karmides oludes eluneda vaid inuiti rahvas. Põhja-Ameerika ja Euroopa kultuuris teatakse neid muidugi eskimode nime all (seda nime nad ise ei salli). Inuiti lahutamatuks kaaslaseks olid kelgukoerad, ilma nendeta oli inimese elu Arktikas võimatu. Inimese ellujäämine sõltus jahisaagist, aga näiteks merel kütitud morsad-hülged oli võimalik naiste-laste juurde viia vaid kelgukoera rakendiga (muidugi suvel kasutati veesõidukeid - kajakke). Leitud on 7000 aastat vanu koerte ja kelkude jäänuseid Uus-Siberi saarestikus. Nendes karmides oludes kujunes välja äärmiselt vastupidav ja töökas koeratõug, mida tunti eskimo koera nime all. Kuid eks mingeid erisusi oli koerte välimikus jne eri piirkondades. Esmajoones tänu ameeriklastele aretati Alaska piirkonnas välja erinevad kelgukoerte tõud: alaska malamuudid ja siberi huskyd. Kanada laialdastel aladel sealsete koerte aretust kanadalased inuitidelt üle ei võtnud. Kuniks juba oli peaaegu hilja, sest et real põhjustel (esmajoones motosaanide saamine peamiseks transportvahendiks) vähenes sealsete kelgukoerte arv katastroofiliselt. Lisaks ristati selseid koeri suvaliselt teiste koeratõugudega ja tänaseks on neid suhteliselt vähe järgi jäänud. Aga nii Kanada valitsus kui ka inuidid ise on aru saanud nende kelgukoerte algupära tähtsusest ja Canada Inuit Dog (Või Inuit Dog) tõu taastamine on vägagi aktuaalne. Kanada kirdeosaga aga piirneb maailma suurim saar - Gröönimaa, kus elavad samuti inuidid ja nende kelgukoerad. Siinsed algupärased kelgukoerad on ülimalt hästi säilinud (mitukümmend tuhat koera) ja kasutatakse aktiivselt kelgukoera töös. Tänu Taani kennelklubile on ka ülemaailmne koerteorganisatsioon FCI tunnustanud sealseid koeri eraldi tõuna - Grööni koerana. Gröönimaalt pärit kelgukoerad olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul ülimalt hinnatud. Esmajoones polaaralade uurijate seas. Sellel nn Arktika-Antarktika vallutamise kangelaslikul perioodil olid põhitegijateks norralased (näiteks Nansen ja Amundsen), kes kasutasid Gröönimaalt pärit kelgukoeri. Lõunapooluse vallutas Amundsen just tänu grööni koertele, samal ajal tema konkurendi inglase Scotti meeskond hukkus (ei olnud koeri retkel). Ka põhjapooluse vallutamist alustati Gröönimaa piirkonnast, kasutades muidugi sealseid kelgukoeri (Peary, Cook). Ülima teadusliku tähtsusega oli Knud Rasmusseni mitu aastat kestnud inuiti etnograafiat uuriv retk kelgukoertega Gröönimaalt läbi Kanada ja Alaska Venemaa Tšuktši poolsaarele. Enamikel polaaraladel läbiviidud ekspeditsioonidel kasutati grööni koeri. Edaspidi aga maailma laastanud sõdade tõttu (I ja II maailmasõda) polaaralade uurimine soikus, kuni siis uuel rahuajal tulid kasutusele juba uued transportvahendid. Polaaruurijate meelehärmiks Antarktikas keelati möödunud sajandi lõpul kelgukoerte kasutamine (kardeti koertelt lähtuvaid ohte sealsele õrnale loomastikule). Gröönimaast aga kujunes mõneti maailma tagahoov, kuhu eriti asja enam kellelgi ei olnud (kunagised Gröönimaa ranniku vaalapüügi hiilgeajad on möödanik). Ja nii muutusid sealsed koerad maailmas vähetuntuks, samal ajal kui teised kelgukoerad saavutasid suure populaarsuse.

Tasapisi avastati nad uuesti. 1950-ndatel demonstreeriti grööni koeri Inglismaal loomaaias, kuni nad jõudsid Norrasse. Ka meie koerte sugupuu jookseb nende koerteni välja. "Eskimo" koeri imporditi Norrasse ka Kanadast (ka meie koerte sugupuu ulatub Hudsoni lahe äärest pärit koerteni). Koeri hakati tooma ka otse Gröönimaalt. Mitmel pool maailmas on jõudsalt kasvanud grööni koerte kasvatajate arv. Eeskätt muidugi sellistes talisportlikes riikides nagu Norra ja Rootsi. Nüüd siis ka Eesti.

Milleks siis grööni koer kõlbab?

Täpselt samadeks asjadeks - nagu teised põhjamaised kelgukoerad. Kui on üks koer - siis enda tervisest ja loodusest lugupidav inimene saab ennast vedada lasta - nii joostes, jalutamisel, jagratta ees, suusaveos. Põhjamaades kasutatakse grööni koera lisaks lihtsale seltsingulisele - ka koormakandjana - sättides koera külgedele varustuse veoks kandekotid matkavarustusega (ise ei ole veel seni proovinud, aga...). Kahe grööni koeraga on võimalik juba kelgutada või kasutada neid ka lumetul ajal - rakendades käru ette. Talvel muidugi on ülim nauding lasta ennast suusaveos kahel koeral vedada. Millegipärast arvan, et tänu grööni koera ürgsele säilinud veotahtele, ei ole ka esmakordselt veokoerandusega tegelevatel inimestel probleeme õppida seda veoasjandust koos noore grööni koeraga. Lisaks tavalisele rakendi hobile, saab gröönlastega muidugi teha ka sporti. Lisaks jalgratta, jooksja, suusataja, kelgu, käru jne vedudele - tehakse koertega ka raskuste vedamise võistlusi. Usutavasti ka Eestis saavad need võistlusalad järjest populaarsemaks (nii nagu on mujal ilmas).

Loomulikult võib grööni koerast teha ka näitustetähe. Ise me ei ole selleks seni aega leidnud (motivatsiooni puudus), aga mine tea...

Mujal maailmas (ja ka meil Karulas edaspidi...) kasutatakse grööni koeri ka turistide veos. Tundub, et mida raskemad looduslikud tingimused (mäestikualad, karm kliima jne) - seda enam kasutatakse just grööni koeri.

Milleks gröönlane ei kõlba?

Valvekoeraks. Ta võib küll märku anda võõraste saabumisest (üldiselt siiski vaikne ja hääletu tõug), aga kuna ta on aretatud olema inimestega sõber, siis muud valveomadused tal puuduvad. Nojah - samas ega seda tõugu mitte tundev inimene seda ei tea ja kõhkleb ikka kurjade kavatsustega aeda sisenemast - aias ju hunt...

Grööni koer on oma elus orienteeritud karjale. Ta ei ole ühe inimese koer. Aga - sellest hoolimata on nendega eriliselt tore suhelda. Oma tagasihoidlikul viisil ootab ta ikka inimese tähelepanu, võimalust koos minna välja loodusesse jne. Nende pilgust loed siis välja piiritut tänulikkust.

Lihtsalt diivani koeraks grööni koer ei sobi, temaga peab tegelema. Tõsi küll - ta on kannatlik ja võib isegi päevi ilma tegevuseta olla. Aga kuna korteris hakkab sellisel intelligentsel koeral igav, siis ...

Kuigi grööni koeri peetakse ka korterites (nagu ka teisi kelgukoeri), siis ise ei oska anda soovitusi - kuidas see võiks toimuda. Grööni koer on sarnane alaska malamuudile, seetõttu ehk saab malamuutide pidajatelt õpetusi. Igal juhul on õues elamine tema jaoks parim - kas aiaga piiratud õuealal või suisa eraldi aedikus. Gröönimaal peetakse neid isegi ainult ketis (võimalus veel - tross ja kett, et liikumisala suureneks), aga meie Eesti oludes tekitaks see arusaamatusi (samas koerte korteris puuris pidamist aksepteeritakse). Õues koera pidades on neile ainukeseks ohuks päikeselõõsk (kuigi eks nad vahel isegi "päevitavad" päikse käes) ja samal ajal veepuudus. Palaval ajal koertega ei liiguta. Koeral peab olema võimalus päikse eest varju leida. Tänu paksule-tihedale karvale vihm neile liiga ei tee. Nad ei tarvitse hoolida kuudist, aga mingi varjualune siiski võiks olla - kuiva aseme jaoks.

Millised ohud grööni koera pidamisel veel on?
Loomulikult väga tugev jahiinstikt. Seetõttu teda vabalt pidada ei saagi, sest muidu kannatavad näiteks naabrite kanad. Teiste koertega kooselul on omad nüansid (vastassugupoole koer on sõber), aga omasooliste koerte vahel võib minna võimuvõitluseks. Seda peab arvestama.

Inimene kes kasvatab alaska malamuuti, suudab ka grööni koera kasvatada.
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Mr Mouz ja afgaanid-salukid
Kasutaja avatar
Postitusi: 1700
Liitunud: 18 Aug 2004 13:24
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Al Khabara » 16 Mai 2010 17:58

Väga huvitav lugemine oli! Suur tänu kirjutajale.

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 16 Mai 2010 19:52

Siin üks venelane kirjutab oma Gröönimaa-muljeid. Allapoole kerides näeb häid pilte rakenditest (pole keeltki vaja osata :) ) :
http://talks.guns.ru/forummessage/75/427753.html
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2124
Liitunud: 24 Mai 2005 11:22
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas kilpkonn » 16 Mai 2010 22:49

Väga hea jutt!
Второй способ - забрать у него корм во время кормежки. Но помни, делая это, ты в лучшем случае, останешься без пальцев.

Huvitav on see tervelt kugistamine, s.t kui vaadata toitmispilti, siis tundub see tõepoolest ainsa viisina midagi kõhtu saada. Aga ei tea, kas vanal ajal toimis siis looduslik valik ning ellu jäid need, kes oskasid kala õigetpidi kugistada või mis kunsti iganes edukaks maomulgustust vältivaks kala õgimiseks vaja on. Või on see täiesti juhuse asi, kes ellu jääb ja kes luukondi soolde saab? Ma ei kujuta nimelt ette, et saja aasta eest keegi koerakestele kalu fileeris. :roll:

Korralikud veokoerad olid kindlasti suur väärtus, aga neid siiski söödi ju ka, kui häda käes. Naistel oli vast piisavalt must miljon muud tööd teha, et mitte kalu fileerida... Huvitav oleks teada, kuidas selle fileerimisega on tglt ja mis ajast saadik seda tehakse. :hups:

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 16 Mai 2010 23:46

Vanal ajal ilmselt baltust neile ei antudki. Baltus on töönduslik merekala, mida pildil olevad gröönlased on ilmselt saanud kohalikust kalakombinaadist juba fileerituna. (Ilmselt fileerimata baltusega või töönduslike jäätmetega neil siis halbu kogemusi). Looduslikult leidub Gröönimaa läheduses baltust ainult edelarannikul. Baltus ei ole olnud ajalooliselt grööni koerte põhitoidus.

Sõrmedest niipalju, et see sõltub ilmselt kasvatusest ja koerte hulgast.
Gröönimaal on igas peres tavaliselt rakendi jagu koeri ja söömisharjumused koertel ilmselgelt teistsugused kui meie koertel siin, kes me oma paari koerakest hellitame ja väga tihedalt suhtleme.

Meie gröönud on ka kiired kugistajad, aga nad ahmivad sõbralikult (suure kiiruga) ühest ja samast kausist.
Ja Aulis võib rahumeeli võtta söögi ajal meie suurel isasel kondi suust, emastest rääkimata.
Aulis annab külmutatud kalu (sügavkülmutatud, et poleks ussikeste muret) küll tervikuna, need on meil muidugi valdavalt särjed...
Meie koertel pole nii hullu konkurentsi toidule kui rakendis, kus igat koera ei saa eraldi sööta. Ka pole meie koerad nii näljased, kuna ei tee niipalju tööd. Seetõttu meie omad ei neela kalu tervelt vaid lutsutavad ja jüravd neid.

Aulis teadis veel öelda, et põhjamaiste kelgukoerte paiknemine Siberis järgis kalarikkust. Koerarakendid olid nende jõgede ääres, kus oli kalu. Need olid nn koerajõed. Teised olid põhjapõdrajõed.

Koerte söömisest.
Amundsen ja teised polaaruurijad söötsid häda korral rakendist nõrgemad koerad teistele ära.
Gröönimaal on olnud suuri näljahädasid. Kuna kogukonnad on omavahel isoleeritud, pidid nad oma jõududega näljad üle elama - kuskilt abi loota polnud. Sellegipoolest võisid peres inimesed näljast hukkuda, kuid paremaid koeri püüti iga hinna eest säilitada. Eks koeri suri ka nälga, ei oska öelda, kas neid söödi, ilmselt ikka.
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 285
Liitunud: 22 Veebr 2009 21:29
Asukoht: Harjumaa

Re: Aulise jutustus grööni koertest

PostitusPostitas KatiMaria » 06 Aug 2010 13:51

Roosipille kirjutas:Põhjamaades kasutatakse grööni koera lisaks lihtsale seltsingulisele - ka koormakandjana - sättides koera külgedele varustuse veoks kandekotid matkavarustusega (ise ei ole veel seni proovinud, aga...).


Samojeedi koeri kasutati ka koormakandjatena (lisaks muudele ülesannetele). Meil on see koerte seljakott olemas. Väga asjalik varustus. Kuna me ise käime päris palju mööda metsi matkamas, siis suvel on koerast ikka palju abi kui ta aitab vett tassida. Ja loomulikult tassib ta enda toidu ise. Igatahes soovitan soojalt.
Meil on selline kott:
http://www.samojeedsandy.edicypages.com ... ogs-backpa
Samoyed - More Than Just a Pretty Face!

Kasutaja avatar
Postitusi: 26
Liitunud: 30 Mär 2009 21:25
Asukoht: Kuusalu

PostitusPostitas Artsu&Bosse » 07 Aug 2010 16:55

Tore lugemine :).
Kuna gröönudes on just seda algupära vast kõige rohkem, siis on nad minu arvates seetõttu eriti sümpaatsed :).
Soome siberi husky ühingu ajakirjas "Siperianhusky", ilmus 2006 (nr 4) samuti üks tore tõlkelugu kirjaniku ja seikleja Helge Ingstadi (1899-2001) raamatust "Øst for den store bre" ( eestik. tõlge umbes "Suurelt jääväljalt ida suunas"), kus ta kirjutab oma 1930ndail aastail Ida-Gröönimaal aset leidnud matkadest ning jahiretkedest. Helge rakendi koerteks olid tema sõnul 5 raskesti käsitletavat :D grööni koera, kes olevat olnud nende koerte järeltulijad, kellega Roald Amundsen jõudis kõrgmäestikku lõunanaba retkelt.
Ingstad kirjutas, et kui need koerad surusid oma laiad rindkered rakmete vastu, oleks vaja läinud karu, et kelku paigal hoida ja mitte liikuma lasta. Ning et see, kuidas need koerad suutsid rasketes oludes hakkma saada, päev-päeva järel kelku vedades, tihti tühja kõhuga, oli imekspandav.
Need koerad olid Angmagssalik-alade eskimokoerad (ehk siis Ida-Grööni lõunaaladele tüüpilised koerad). Kuna selle piirkonna eskimod avastati esmakordselt 1884, siis olid nende kontaktid ülejäänud alade eskimodega pea olematud, ning selline koeratüüp oli ka seetõttu isoleerituna pisut erinev lääne-grööni koertest, kes olid suuremakasvulised ja kellel oli värvuseid, mida Angmagssalik-koertel ei olnud. Angmagssalik alade koerad olid kergema kehaehitusega, kiiremad ja nende värvus oli tihti valge, pruun või kollane. Vähemalt nii selgub sest tõlkeloost :).
Vahva on lause, mille Ingstad raamatus ütleb, et grööni koera näol on tegemist humoorika ning innuka koeraga, kes pakub inimestele rõõmu nende põhjamaise üksinduse juures" :)

Mine Põhjarahvaste koerad -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline