Truu sõbra Tondu lugu...

mis jäävad meelde või lähevad südamesse
Postitusi: 4
Liitunud: 12 Aug 2012 16:25
Asukoht: pärnu maakond enamasti

Truu sõbra Tondu lugu...

PostitusPostitas punanekutsu » 06 Juun 2013 14:32

Kui ma olin sündinud,oli meil vanematega 1 koer,kelle nimi oli vist kolli.Kuid ma ei mäleta teda,kuna ta suri vist siis,kui ma olin 1/2 aastane. Mu isa töötas meremehena Tallinas Lootsikaatri tüürimehena. Olin vist 2 aastane,kui ta leidis sealt esimese ja viimase koera,kes meil oli ja keda ma mäletan. Tondule tehti vaktsiinid ja asjad ära,tore ning terve koer oli. Me mängisime koos Tonduga tihti koos,on selgelt meeles asi,kui mina olin sügisel pikali murul maas ja naersin,samal ajal kui Tondu oli mu kohal nii,et valus ei olnud ning lakkus mind. Tihti hüüdsin poes emale:,,Tondule ka süüa! Tondule ka süüa!'' Ma proovisin isegi talle ise krõbinaid kallata,aga mina alles 3-4 aastane,pakk suur ja raske. Ei tulnud sellest üritusest midagi välja. Need paar aastat koos Tonduga olid täis rõõmu,ning lasteaiast tulles tahtsin minna tihti maale(meil oli tollal maakodu ja linnakodu)Tonduga mängima. Ühel päeval aga,oli TOndu lihtsalt kadunud. Ta oli läinud igaveseks hulkuma. Peale seda on mul olnud lohutuseks kaisukoer Pontu. :saba: Kuigi olen juba 10 aastane,ei suuda ma ikka ülesaada sellest parima sõbra kaotusest. Tõsi,vahel sikutasin Tondut sabast,aga siiski õrnalt ja mängisime tihti. Tihti näen unes,et tuleme maale ja Tondu ootab meid maja ees, saba liputades. Nüüd, 6 aastat hiljem on ta imselt surnud. Peale seda pole mu vanemad tahtnud koera võtta. R.I.P. Tondu,mu parim sõber,kes on ainuke koer,keda ma mäletan :lein: :walk:
Ma igatsen enda koera isegi 6 aastat peale seda,kui temast ilma jäin.Ärge pidage mind friigiks!

Loomapiinajatel pea mikrolaineahju!!!!

Mine Elu lood

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 1 külaline