Tutvustame enda kasse.

täitsa omaette olendid
Kasutaja avatar
Postitusi: 69
Liitunud: 27 Dets 2006 23:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas *Tiiu* » 24 Okt 2009 11:37

Minuga korterit jagab kolm isast kastreeritud kassi. :)

Onni on umbes 10 aastane endine Tallinna tänavakass. Ta kolis minu juurde Soome 5,5 aastat tagasi. Temaga käime igapäev traksidega õues.

[IMG:574:431]http://i35.photobucket.com/albums/d191/tiiu_10/onni_small.jpg[/img]

Oliver on pärit Kohtla-Järve varjupaigast. Temast sai meie pereliikme neli aastat tagasi.

[IMG:360:480]http://i35.photobucket.com/albums/d191/tiiu_10/huhtikuu2008025Small.jpg[/img]

Simba on vastsündinuna leitud Tartust koos oma ema ja vennaga keldrist. Sealt nad jõudsivad varjupaiga kaudu hoiukodusse minu sõbranna juurde ja sealt edasi siis meie juurde. Simba on hetkel 1,5 aastane.

[IMG:600:800]http://i35.photobucket.com/albums/d191/tiiu_10/IMG_2219.jpg[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 249
Liitunud: 17 Okt 2008 10:21
Asukoht: Järvamaa

Kassu ja Bella

PostitusPostitas Kaisaliis » 27 Nov 2009 18:44

Kassu on ilus üleni hall kass, kelle võtsime septembris 2007 Tartu Kassikaitsest. Ta oli üks esimesi kasse, kes sealt oma koju said. Alguses oli loom väga näljane ja sõi kõike, kohanes kiiresti meiega ja meie temaga. Praegu võib ta olla ligi 3 aastane. Iseloom on sõbralik, nii inimeste kui teiste kasside vastu. Aga kuna päris ideaalne ei saa ka olla, siis ajaviiteks kraabib ta tapeeti ja pissib diivanisse.
Teine kiisu on meil hoiul alates juunikuust. Samuti Tartu Kassikaitse hoolealune. Bella on koheva mustvalge kasukaga üle aasta vana steriliseeritud miisu. Saabudes oli arg ja varjas ennast mitu päeva diivani all. Siis aga sai uudishimu võitu ja ronis välja. Nädala pärast lasi juba natuke ennast puutuda. Edasine areng oli kiire. Praegu tuleb vastu, keerutab jalgade ümber ja on igati nunnu. Kassu 100% julgust ta veel saavutanud ei ole, mingi põgenemisreaktsioon on ikka sees, aga see ei häiri. Loodan väga, et kellegi pilk ka temale pidama jääb. Küünistanud - hammustanud ei ole ta kunagi ja sobib ka väikese lapsega kokku. :)

[IMG:500:375]http://i47.tinypic.com/2s8qo8y.jpg[/img]

[IMG:500:375]http://i50.tinypic.com/o9k9lh.jpg[/img]
Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! ( Mt.7.12).

Kasutaja avatar
Postitusi: 216
Liitunud: 06 Okt 2005 20:30
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas annaclamoure » 28 Nov 2009 17:09

Nii, ma nüüd taasavastasin selle teema. :)

Hiirekest meil enam ei ole, olime sunnitud ta magama panema, sest tubastes oludes teda pidada enam kahjuks ei olnud võimalik(hakkas 10 kuuselt kõikvõimalikke kohti korteris oma liivakastina kasutama, märgistamiseks sellist asja enam nimetada ei saanud ja loomaarst arvas, et kastreerimisest poleks abi olnud) ja kellegile maale õuekassiks ära andmine ei tulnud kõne allagi(tegemist oli väga pikakarvalise kassiga, kelle karv ilma igapäevase kammimiseta väga kiiresti pusasse läks). Oma lühikese elutee lõpuks kaalus sel hetkel 10 kuune kassipoeg 7 kilo(ei olnud ülekaaluline, lihtsalt mõõtmetelt väga suur kass).

Kolmveerand aastat pärast Hiirekese magamapanekut leidis tee meie juurde üks emane kiisulaps. Õigemini niisama igavusest Internetis kolades hakkas silma kuulutus, kus pakuti ära anda kassipoegi. Veel samal päeval sai helistatud kuulutuse ülespanijale ja üks omapärase välimusega kiisu ära bronnitud. Mõne aja pärast tõi tollane omanik kiisu meile ise Haapsalust kohale. Siis saime teada ka kiisu varasema mineviku-nimelt oli ta käest ära võetud lastelt, kes jalutasid mööda tänavaid ringi 4 päevase kassipojaga ning varjupaika toimetatud. Sealt leidis ta oma tee hoiukodusse, kus parajasti olid emasel kassil pojad. Õnneks võttis emakass ta omaks.
Kass ise on väga väikest kasvu, kaaluks on 1,3 kg. Ühte kindlat nime tal ei ole, pole lihtsalt midagi külge jäänud. Peamiseks nimeks on Miu, sellele järgnevad Nimetu/Bling-Bling/Aafrika Näljahädaline/Miska ja kõiksugu variandid Kiisust ja Miisust. Sööb nagu pöörane(tihtilugu jääb enda toidust väheks, siis on vaja veel koera kausist söömas käia), kaalus juurde ei võta. Novembri keskel sai ta ka steriliseeritud. Iseloomult on ta väga isepäine, ennast eriti puudutada ei lase (mina erandina võin temaga kõike teha, ei tee teist nägugi, pistab vaid kõva häälega nurruma). Nüüd pärast steriliseerimist on muutunud leebemaks ja sõbralikumaks, mõned päevad pärast oppi käis ja puges kõigile, nüüd on tasapisi hakanud vana iseloom tagasi tulema). Koeraga saab hästi läbi, väikseid lapsi ja tolmuimejat kardab. Kõhusügamisest ütleb harva ära ning öösiti käib mul pead sõtkumas. :roll:

[img:480:720]http://static1.fotoalbum.ee/fotoalbum/247/179/06183962771fde.jpg[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 56
Liitunud: 23 Okt 2006 15:51
Asukoht: Kiisa

PostitusPostitas KADRI22 » 30 Nov 2009 12:34

Teen komplimendi pildi eest-väga supper ilus nii pilt kui ka kiisu :D
sabaga unistus-bullterjer

Kasutaja avatar
Postitusi: 216
Liitunud: 06 Okt 2005 20:30
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas annaclamoure » 30 Nov 2009 19:43

KADRI22 kirjutas:Teen komplimendi pildi eest-väga supper ilus nii pilt kui ka kiisu :D



Kui see mulle mõeldud oli, siis aitähh :wink:

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 03 Jaan 2010 17:16

[img:640:480]http://s16.radikal.ru/i190/1001/12/0875f902cd9b.jpg[/img]


Minu ainuke(6st)kass-kellel on lubatud(koerte poolt) kodus vabalt ennast tunda!Direktor.

...ja pätakad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2248
Liitunud: 16 Jaan 2007 17:29

PostitusPostitas annee » 04 Jaan 2010 13:58

Minu postitusest siin on juba üle aasta möödas. Täpsul sündisid neli tüdukutirtsu (keda me alguses ikka poisteks pidasime), kellest üks sai Tartusse uude koju, üks elab nüüd perega Keilas (alguses olid Viljandis, siis kolisid) ja naudib "politseikassi" elu ja kaks kassi jäid koju. 2008 aasta hilissügisel maandusid meile kolmevärviline kass Liisu ja tema poeg Poju, kelle otsustasime ka peale pikka kaalumist siia jätta. Nüüd ongi neid viis. Pikakarvalised (kolm esimest siis) veedavad sageli aega õues linde luurates ja hiiri materdades ja Liisu koos Pojuga naudivad enamasti pliidisoojust. Kui nad kõik toas on, siis on nende kontsentratsioon üsna suur ja eks aegajalt tekib ka nende seas pisikesi kähmlusi aga see ei takista neid kõiki sõbralikult koos elamast.
Suguvõsa pidas meid juba ammu hulluks, seega meil ei olnudki väga raske neid otsuseid vastu võtta :irw:
Ülevalt: Tiiger, Puhh, Täps
[img:500:485]http://static1.nagi.ee/i/p/293/58/07339591b19495_m.jpg[/img]
Ülevalt: Liisu ja Poju
[img:448:332]http://static2.nagi.ee/i/p/550/78/13769633e71d42_o.jpg[/img]

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 04 Jaan 2010 16:06

Muide, mul on vanematekodus ka täpselt samasugune trepp ning kassid samamoodi istuvad seal reas - hea ülevaade mujal toimuvast. :irw:
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Roks, vana kelm
Kasutaja avatar
Postitusi: 876
Liitunud: 21 Apr 2006 18:53
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Angela » 13 Jaan 2010 15:46

[img:600:800]http://images.orkut.com/orkut/photos/OgAAAL_jwmsXuN2z8puM6osCH2bWznBvIQ_674qxJHghwFVo3pogT_ssKs9nmeC8MuXsisu2dnwnc-kccwcwo8Umf_cAm1T1UAoXCCZuPxc2trELI7C8qS8B1E-9.jpg[/img]
See pilt on tehtud siis, kui Liisu veel pisike ja arg oli. :) Nüüd on ta suur ja jäärapäine :D. Trepi vahedest lööb käpaga ja vaatab kas saab möödujaile pihta või ei saa ja siis läheb muidugi suuremaks mänguks. Kassi võtsime 2008aasta sügisel, niipea kui võimalik tegime talle ka opi ära. Ta on kasvanud hästi kodu hoidvaks kuid isepäiseks kassiks. Ta isegi mängib küüned väljas. Tal on kombeks uriseda kui teda sülle võtta ning talle see juhuslikult ei meeldi. :D Niiet pisike kutsa meil :).

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 16 Jaan 2011 22:17

Pärast Kurri surma olime üsna löödud, kuid siis tuli saatuse tahtel meile minu vennatütre kiisu Sassu. Pärast vennatütre kolimist hakkas kass tuppa tegema ja siis otsustas ema ta mõneks ajaks meie juurde tuua. Meil probleeme pole olnud ja nüüdsest on Sassu meie kiisu. Algselt pärit Kassaibist, nii et kaugemat minevikku ei tea. Sassu elu Mustamäel
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

...ja pätakad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2248
Liitunud: 16 Jaan 2007 17:29

PostitusPostitas annee » 16 Jaan 2011 22:38

Heili, uskumatu!!! :o
Vaadates Sinu Sassu pilti, läks aeg minu jaoks 10 aastat tagasi sinna suvesse, kus sõbranna ema tõi meile pisitillukese lumivalge kassipoja, kellel oli pealael üksainuke helehall laiguke. Ja selle kiisupoja nimeks sai Sassu.
Sassu oli meil imearmas kassike, kelle lühike elu lõppes minu süles läbi kellegi surmavalt mürgise hammustuse... :cry:

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 16 Jaan 2011 23:36

Elu on vahel kummaline, eks.
Sassul onküll ka saba all tumedam laiguke ja siis veel üksikuid hallikaid karvu saba peal, nagu loor.
Ta on lahe tegelane, aga ... ta pole kahjuks selline, nagu Kurri. Sassu on palju iseseisvam ja vähem suhtlemisaldis, kuigi üks ta lemmikkohti on mu ema süles.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 17 Jaan 2011 01:50

... ta pole kahjuks selline, nagu Kurri


Noh... ausalt öeldes ei ole mitte üks loom teisele üks-ühelt sarnane :)
Ja kui me koerateemades tavaliselt ütleme, et ei tohi võrrelda ja ei olegi tegelikult ju võimalik vürrelda koeramaale läinud koera uuega - siis miks peaks kassidega teistpidi olema? :)
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 17 Jaan 2011 12:04

AP, ma tean ja olen nõus ja ei võrdlekski, lihtsalt uus ei suuda täita vanast jäänud tühimikku. See pole etteheide Sassule, kes on omamoodi igati vahva tegelane, aga ta ei suuda täita Kurrist jäänud auku. Koertega pole mul nii olnud - kuigi nad pole sellised, nagu eelmised, on nendega tegelemine pakkunud teistsuguseid elamusi. Kass on teistsugune loom ja kui ta sinuga eriti ei suhtle, siis ongi tühimik.
Lihtsalt ma näen, et kui koerast tekkivat tühimikku saab teise koeraga täita suhteliselt hõlpsasti (sest koera ja inimese suhe on vähemalt korteris elades üsna lähedane), siis kassi puhul on asi raskem, ta on palju sõltumatum ja tal pole tarvidust sinuga suhelda.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 01 Dets 2011 23:52

Nüüd on Sassu elanud meie juures aasta. Kodunenud. Suhtleb hoopis agaramalt kui algul ja kasutab juhust, et sülle pugeda. Armastab vaheldust magamiskohtades - üks magamiskoht on järjestikku kasutusel kõige enam nädala.
Kui Sassul on hea meel, siis ta nurrub ka, ainult et selle kuulmiseks peab kõrvu kõvasti kikitama :) Ja kui ta midagi väga tahab või vastupidi - ei taha üldse - siis teeb ta häält ka. Muidu on väga vaikne kassike.
Lemmiktoit on toores neer.
Igal juhul on ta üks väga tore väike tegelane, harjunud ka meie koerteperega, läheb nende vahelt uhke sammuga läbi.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 8
Liitunud: 07 Apr 2006 09:07
Asukoht: Pärnu

Felix

PostitusPostitas Charleen » 23 Veebr 2012 10:42

Tere,

Lugesin seda teemat ja arvasin, et peaks siia üles panema ka ühe väheke vanema kassi tutvustuse.
Niisiis...Felix on 14 aastat vana, tubane kass. ta on väga suur soojalemb ja teda õue saada eriti külmal ajal on võimatu. Ega me ei taha ka, ikkagi soliidses eas juba, tea mis juhtuda võib. Kuigi nimi on Felix on kass ise emane kuna nimi pandi enne kui selgus, et tegelikult emane hoopis on. Ema poolt on suguvõsa teada, vanaema oli tal siiam ja vanaisa pärslane, isa pool on teadmata. Väga suur suhtleja ja võimukas kass, Charleeniga on neil vastastikune respect kuid mitte enamat.
Aegade jooksul on ta mitmeid seiklusi ka üle elanud, teen siia copy auto24 foorumist. aasta oli siis 2004.
Kass auto mootoris.
Mõni aeg tagasi juhtus selline asi,et meil on tubane kass kes kukkus alla neljanda korruse lodzalt.Eks ehmatus oli tal suur ja kuna tegu täiesti tubase loomaga siis loomulikult ei oska ta ju õues midagi teha.Hirmuga puges ta peitu ja vat leidis koha!
Pärast pikki otsinguid väljas ja vahepeal isegi olime loobumas otsinguist kui tagasi naastes kuulsime välisukse kõrval asuvast garaazist kassi häält.Kutsusime omaniku välja.Kuna garaazi ees seisis Opel Omega siis meie silme all pandi see käima ja tagurdati eemale.Otsingud garaazis lõppesid tulemusteta ja siis tuli see hääl auto kapoti alt.Tegime kapoti lahti ja ikka ei midagi.Pika uurimise peale me siis leidsime ta üles.Kass oli pugenud ventilaatori ja radiaatori vahele!Ta oli seal selle plastikust õhusuunaja peal.
Aga nüüd asja iva:See auto aga käis ühest Pärnu linnaosast (Ojast) teises (Raekülas) ja tagasi ,kass oli terve sõidu auto mootoris.Meie silme all pandi mootor korra veel tööle.Võite ise ette kujutada mis tunne oli teda sealt avastada.Ega kätte saamine ka lihtne polnud,tuli ju kõik katted lahti võtta.
Kassil polnud aga peale hinglise trauma suurt viga midagi,tagumised käpad said natuke kannatada ja see oli ka kõik.

Vat sihuke vanamutt, nagu meie teda kutsume :)
http://pilt.delfi.ee/picture/6381837/
[/img]

Postitusi: 4
Liitunud: 12 Aug 2012 16:25
Asukoht: pärnu maakond enamasti

PostitusPostitas punanekutsu » 12 Aug 2012 21:32

mul on siis hetkel 3 kassi,ja kaks neist on kassipojad.

Emane kass on Isis Isabella Rosalie Alice Piksenool.Mina panin talle sellise nime.Ta sattus meile nii,et mu tädil olid kassipojad ja meil polnud lemmikloomi,alguses võtsime neilt kaks tükki,aga siis kahjuks uppus üks ära suure-suure-suure vihma ajal :cry: .Ei tea,kuidas.Ise olime sellel ajal tartus vanatädil külas.Imselt läks kiisu mere äärde{me elame mere ääres}.Isis Isabella Rosalie ALice piksenool oli alguses väga arglik,kuid ajapikku ikka kohanes.Ta sööb siiamaani üsna palju,kuid ülekaaluline pole.Õuekass on.Talle meeldib väga mängida ja ta on halli-musta-valge kirju ning silmad on midagi rohelise ja halli vahepealset.Alguses oli meil 3 kassipoega Isis Isabella ROsalie Alice piksenoolel,aga me ühe andsime ära{Minu ja ema lahinguga ning ema võiduga} ja nüüd mu ema tahab veel ühe kahjuks ära anda :cry: .Kassipojad on kõik musta-valgega ning siniste silmadega,ja nime pole neist kahel kindalt veel.Ja nad kõik on väga argllikud.
Ma igatsen enda koera isegi 6 aastat peale seda,kui temast ilma jäin.Ärge pidage mind friigiks!

Loomapiinajatel pea mikrolaineahju!!!!

Postitusi: 24
Liitunud: 02 Mär 2012 10:11
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas ussss » 08 Sept 2012 23:09

Minul on kaheaastane siiamilaadne kiisu. Saime ta endale suhteliselt juhuslikult.
Otsisime parajasti sobivat kassipoega, käisime varjukas kiisusid vaatamas ja tuhlasin kassiabide lehtedel, kui FB-s üks tuttav kuulutas, et temal lahutuse käigus kass üle jäänud ja kiiresti uut kodu vaja.
Tegelikult ei olnud plaanis täiskasvanud kassi võtta, tahtsime titte ikka oma käe järgi üles kasvatada, aga Possusse (endise nimega Alexisse) armusime esimeset silmapilgust. Läksime teda vaatama ning meie sobisime talle ka. Nii kiis koju jõudiski.
Natuke üle aasta oleme koos elanud ja ei kujuta oma elu ilma temata enam ettegi. Väike kurrunurrumusikiiisu :)

Pildid on albumis.

& Nero
Postitusi: 1079
Liitunud: 11 Sept 2005 21:27
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas sirli » 09 Sept 2012 15:28

Lisaksin meie pere kassi nimekirja uue tegelase - Peedu. Tegu on 6 kuuse isase kassipojaga, kes saabus meile päevapealt. Kui kassipoeg oli alles 2 päevane, nägin teda tuttavate juures, kes olid 5 tema õde-venda juba hävitanud. Ütlesid, et kui sellele ka kodu ei leia, läheb ka merekooli. Lubasin suure suuga, et võtan endale, kui vanust piisavalt ja ca 2kuu pärast helistati, et tuleksin siis oma miskale järgi. Käisin siis kiisul järel ära, hoiatasin veel et toon kassi mõni kuu varem, kuid see oli juba unustatud eksole :D Alguses oli kisa suur, kui helistasin, et toon kiisu koju :D Kui tuppa astusime, oli kõige suurem vaenlane kassipojaga pikali maas ja nännutas :D. Nimesid proovisime erinevaid, kuid reageeris Peedule ja nüüd ta siis ongi meil täitsa kohe Peedu nägu ka :D Hiiglama mürgeldis. Vanema kassi, Nellyga, kellest eelnevalt juba juttu olnud, saab enam-vähem läbi. See tähendab seda, et nad sallivad üksteist. Kraaklevad ikka, aga läheme järgmine kuu kastreerima Peedut ja loodame, et siis ta ka vähem jõumees...:D Proovin pildi ka lähiajal lisada.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 21 Mär 2013 14:41

Lisaks Sassule, kes nüüdseks on üks tõeline sülekass, saabus meile täna uus tegelane - Dante. Ta on 8-10-aastane ja tõeliselt sõbralik.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

perekond Must
Kasutaja avatar
Postitusi: 960
Liitunud: 10 Sept 2005 15:08

Re: Tutvustame enda kasse.

PostitusPostitas Sipsik » 22 Nov 2014 21:45

Mina, koerainimene. Mina, pool elu vaevelnud ekstreemselt ägeda kassiallergia käes (allergoloog küsis, kuidas ma sinnamaani olen üldse ära elanud ja soovitas mul liiklemiseks kasutada tänavaid, kus kasse pole, vältimaks reaktsiooni teket...) vaevelnu...
Vabanesin oma piinast sama ootamatult kui see pool elu tagasi mulle kaela sadas.
Kui ma sain aru, et olen õudusest prii, siis vabastasin end ka kassitõrjumisest. Olin enda jaoks muutnud kassid ebameeldivateks, ebahuvitavateks, milleks iganes - peamine, et ma ei hakkaks neid tahtma - et ma ei hakkaks vaevlema selle tunde käes, et tahan, aga ei või.
Nüüd äkki sain, nüüd äkki võisin. Elu oli teinud kannapöörde. Aastal 1994 oli käe siseküljele tehtud allergiatesti täpikestest ainus negatiivne negatiivne kontrolltest ja kolmandik olid maksimumreaktsioonis, 2013 oli ainus positiivne positiivne kontrolltest. Kassiallergiat ei näidanud enam üldse. Ise olen testinud - tegelikult üks nii 15-20 kohta annab reaktsiooni ja see on kohe tunda. Teised - ei üldse. Reaktsiooni tekitajad ei sarnane ei kastreerituse-steeriliseerituse, vanuse ega soo pooleet, ei loe ka karvapikkus ega tüüp.

Nõnda hakkasin vaikselt "luurel" käima.
Aga seda õiget näud ei kohanud.
Kuni kolisin. Ja nägin, et naabrite kassidel on pisipoja. Uurisin, kas plaanivad omale jätta või ei. Ikka ära anda.

Preili näu lugu on eriline.
Ta oli pesakonna ainus ellujääja. Ema poegimine oli raske, ema ei osanud poegadega midagi pihta hakata, ei närinud lootekotte katki, pojad lämbusid, enne kui inimesed märkasid. Poeg või paar oli kurnast - kuskil keskosas - ka surnud, roiskumas. Tema oli viimane sündija ja siis perepoeg polevat enam oodanud, avas lootekoti, puhastas pisiekse hingamisteed, tegi suult suule hingamist... kuni väike kiisu ilmutas elumärke.

Pörru sündis 21.04.2014.
Pörru on ta selle pärast, et ta nurrus pörisedes ;) Valjult, nõudvalt, armastusega. Vahel naerangi, et ta käib nurrumise pealt. Seni kuni nurrub, seni käib, jookseb, hüppab, mängib, hõõrub külge, poeb kaissu...

Ma poleks iial osanud arvata, et - ausõna, armun - ühte kassi nii kapitaalselt ära.
Ta on imeline olevus.
Tähelepanelik, kõikjale jõudev, aktiivne suhtleja, nurr-ja kaisuloom.
Naeran, et ta on mu dietoloog, jälgides kõike, mida süüa teen ja püüdes ära maitsta kõik toorained ja valmistoidud ning pistes nina sisse igal hommikul mu kohvi sisse... Ta assisteerib mind põrandapühkimisel ja pesemisel, tolmude võtmisel, riidesse panemisel ja lahtiriietumisel. Ta karjatab koeri ja mängib ühega neist hommikul ja teisega õhtul. Ta on kõige pisem ja noorem - ja kuigi mu koertel on kassid seni olnud vaid saagiinstinkti vallandajateks - siis Pörru on see, kellega külg külje kõrval tuttu heidetakse. Ta on mu kell. Igal hommikul 5:00 on nurrrrrrrutus, mitte äratus. Ärkan nõudliku massaaži ja valju lariseva nurrumise peale. See tähendab Pörru keeles: Süüa!
Koperdan külmkapini, annan Pörrule süüa, kohmerdan esikuni ja vedin midagi tagaotsa ümber ja viskan jope peale ja püüan trepist alla saada rohkema, kui ühe sammuga ning lasen koerad õue, et nad saaks ära ajada asjad, mis ajamist tahavad... ja enne kui ma aru saan, kuulen ülevalt Pörru valjuhäälset nuttu, et ta on maha jäetud ja ukse tagant väljavisatud koerte niutsumist, sest nad on veendunud, et neid ka enam keegi ei armasta.. Lasen koerad majja sisse, mille peale Pörru nutt vaikib ja peale koerte tuppa torpedeerimist ja paanilist Pörru otsimist poeb ta ukse kõrvalt kokkuklapitava tooli alt "kuudist" välja. Hommikune madin on sellega läbi, kui mitte arvestada Pörru kohustuslikku mängutuuri, mis alati järgneb kõhu täissöömisele.
Kui mängud mängitud, hüppab üks nurrrrrrrr-nurrrrrrrrr-nuRRRRR voodisse ja siis ongi kõik üheskoos üksteise kaisus kuni ametliku ärkamiseni.
Pörru on hea kasvatusega - hoiab ideaalset puhtust. Ta ei pirtsuta toiduga, kuigi broilerisüdametega on ta ära ostetav.
Ja - loomulikult - on ta preili must. Must valgega.

http://prntscr.com/590qyz

https://fbcdn-sphotos-d-a.akamaihd.net/hphotos-ak-xap1/v/t1.0-9/10429333_738396356196729_5112693645095336115_n.jpg?oh=1db32d34f77bda191c9b553f1d648771&oe=550CAB66&__gda__=1427638202_8e0f0a84febca1feaf463fbc8787d3a1

https://fbcdn-sphotos-b-a.akamaihd.net/hphotos-ak-xpf1/v/t1.0-9/10565286_738760449493653_2612889617929753709_n.jpg?oh=a9bb381acd4ccbc060dad5afd2d6d49c&oe=54D9990A&__gda__=1427842144_2d29c0f7f6540841ff172416ccdc7185

https://scontent-a-fra.xx.fbcdn.net/hphotos-xpa1/t31.0-8/10680093_749877838381914_9014055366504531140_o.jpg

Eelmine

Mine Kassikoda

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline