Raske psüühilise häirega collie-poiss!

- kollikoda ja need teised ka
Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 11 Okt 2010 14:58

Jep, jep :)

Ja neid tagasilööke on ka kergem võtta, kui vahepeal on edusamme ka olnud. See koertekooli minek oli väga hea võimalus meile.

Kasutaja avatar
Postitusi: 12
Liitunud: 11 Okt 2007 14:41
Asukoht: Paikuse

PostitusPostitas timmu » 11 Okt 2010 16:58

Tore lugeda, et Teil järjest paremini läheb ! Edu !

& rõõmurullid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2146
Liitunud: 21 Okt 2005 14:27
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas päike » 11 Okt 2010 21:25

Tublid! Edu edaspidises.
Koerala kodanik.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 12 Okt 2010 19:46

Nii hea meel seda kuulda :D . Küll nüüd lähebki aina paremaks! Ja anna ikka teada kojas ja jaga meiega ka oma rõõme.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 13 Okt 2010 09:57

Tänud :)

panin mõned uuemad pildid ka üles... Üks on koertekoolist ka, kui me teist korda läksima ja oli esimene maneeži tund. Siis meil veel nii hästi ei läinud ;)

Ja siis mõned aia pildid ka...

Kasutaja avatar
Postitusi: 249
Liitunud: 06 Apr 2006 23:33
Asukoht: Türisalu

PostitusPostitas MariMaria » 13 Okt 2010 16:46

toredad pildid :angel: ja rõõm lugeda, et teil läheb juba palju paremini.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 28 Okt 2010 11:34

Tere sõbrad,
kuidas läheb? :)

Võtsin täna selle teema ette ja lugesin algusest peale läbi. Mõistsin, et olen vahepeal nii palju targemaks saanud tänu teie ja muidugi ka Samsoni abile.

Samuti paistis selgemalt kui palju meie olukord on võrreldes algusega paremaks läinud.

Tänaseks kõnnib Samson juba ilusti rihma otsas. Rihma otsa saamine on muidugi keerulisem, vabatahtlikult ta ennast kätte ei anna aga viin ta süles autosse ja seal panen rihma kaela. Aga kui juba jalutame on kõik hästi. Esimesed korrad ainult otsis pelgupaika paremalt-vasakult, aga nüüd kõnnib ilusti minuga koos.

Koertekoolis hobustemaneežis on ka kord-korralt paremaks läinud. Kui esimene kord värisesime seina ääres siis nüüd saame ilusti ringis olla. Kõiki asju ta küll kaasa ei tee, sest ta lihtsalt pole motiveeritud, uurib niisama teisi. Ehk siis natuke ärevust ikka võib täheldada, sest maiuse peale ta pöördesse ei lähe. Aga võtab vastu küll:)

Kahju on ainult sellest, et koduhoovis ta ei lase juurde minna ja rahulikult rihma kaela panna, hakkab jooksma ja puiklema. Ma ei saagi vahest aru kas see on tema jaoks mäng või ta ikka pelgab. Pigem ikka vist pelgab. Aga küll see ka üle läheb ma loodan.

Igatahes, ma lähen jälle homme Hiiumaale ja ei jõua ära oodata, millega ta mind seekord üllatab :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 110
Liitunud: 28 Jaan 2009 21:59
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas truumu » 28 Okt 2010 12:21

Tore, et asi jumet võtab!
Kannatust ja veelkord kannatust, küll asi paraneb
See protsess võtab lihtsalt aega

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 28 Okt 2010 15:42

No tublid olete siis, jõudu-jaksu-pikka närvi edasiseks!
Aga- ma ei saanud sellest aru, kuidas sa ta saad kätte autosse viimiseks? Kirjutasid ju, et viid süles autosse ja paned siis rihma kaela.
Tead, sul polegi mingit mõtet teda kiusata koduhoovis selle rihma kaelapanekuga praegu. Kuid harjuta seal lihtsalt, et ta tuleks sinu juurde. Kas ta maiustust võtab su käest hoovis? Ära mingil juhul teda kätega püüa, collie sellist asja ei unusta. Kuid proovid juurde meelitada (jookse tal eest ära või käi kasvõi pea peal, ühesõnaga mõtle midagi sellist huvitavat tema jaoks välja, et ta tuleks sulle juurde). Kui annad maiustust, siis siruta käsi toiduga välja ja kui ta tuleb võtab selle sinu peo pealt ära, juba siis on suur edasiminek. Kuid ära see moment talle teist kätt siruta, et teda haarata. Las ta jookseb minema, vahet pole, sina ainult kiida sõnadega ja aksuta käsklust, mis tema jaoks tähendaks vabalt olemist.Mina kasutan oma koerte puhul käsklust "jaluta". Lihtsalt käsklus sellepärast, et ta harkjuks sellega, pärast on kergem sul ja temal. Võib-ollla sul läheb selleks mitu kuud aega, ma ei tea. Kuid ürita kuidagi tema usaldus tagasi võita esialgu. Üks samm korraga on selle asja nimi :)
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Nahkhiir, karihiir ja rott
Kasutaja avatar
Postitusi: 1215
Liitunud: 17 Aug 2004 19:34

PostitusPostitas Jaana » 28 Okt 2010 16:37

Võiks proovida talle leida ka lemmikmänguasja, mõnes stressiolukorras on selle kasutamine palju lihtsam kui toiduga premeerimine või meelitamine.
Take your time

Kasutaja avatar
Postitusi: 1757
Liitunud: 16 Sept 2004 17:15

PostitusPostitas Margareta » 28 Okt 2010 17:01

Tore on teie edusammudest lugeda!

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 29 Okt 2010 00:50

Jaana kirjutas:Võiks proovida talle leida ka lemmikmänguasja, mõnes stressiolukorras on selle kasutamine palju lihtsam kui toiduga premeerimine või meelitamine.

Kahtlen, kas tal see on olemas.
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 374
Liitunud: 21 Aug 2004 16:53
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Rantsa » 29 Okt 2010 09:22

Minu kogemus küll teise tõuga, aga stressi olukorras on mänguasi tühi koht ja kõlbab vaid söök. Ta on muidu ka küll ablas, aga turvalises ümbruskonnas on vägagi mänguasja küljes kinni.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 29 Okt 2010 09:30

Ja kogemus hagijakutsikaga - võõras koht, pea laiali otsas. Maiust võid ise süüa, aga hakkas mänguasja peale tööle. Jah, eesti hagijas. Koerad on erinevad, õige lähenemisviis selgub töö käigus.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Nahkhiir, karihiir ja rott
Kasutaja avatar
Postitusi: 1215
Liitunud: 17 Aug 2004 19:34

PostitusPostitas Jaana » 29 Okt 2010 10:34

Eks kogemusi ole erinevaid ja teiste kogemuste põhjal saab endale kasulikke teri välja noppida :) Minu kogemus näitab, et Nora on nõus tuttavamas keskkonnas sööma maiust ja mängima, võõramas keskkonnas läheb ta mingil ajal lukust lahti mänguasja peale (see peaks olema turvalises keskkonnas enne "sisse söödetud") ja maiust võin ma ise süüa.

Aga edusammude üle on hea meel ja jätkake samas vaimus!
Take your time

& Nike
Kasutaja avatar
Postitusi: 457
Liitunud: 06 Jaan 2005 13:29
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas veronika » 29 Okt 2010 11:46

Siia juurde ka teine kogemus hagijaga - kuna mo tuutu on nii ablas loom, siis stressiolukorras mõjub ainult maius... mänguasjaga võin ise mängida :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 1439
Liitunud: 08 Sept 2006 12:57
Asukoht: Tartu/Virumaa

PostitusPostitas Emmeliine » 29 Okt 2010 12:20

Mul puudub küll collie-kogemus, kuid kui Dingo meile tuli, kartis ta algul peaaegu kõike ja kõiki. Meie ühiste aastatega on ta tublisti julgemaks ja rahulikumaks muutunud, paanilist "jänkutamist" esineb järjest harvemini, aga suures rahvahulgas või kohates midagi-kedagi ainult talle teadaolevalt kohutavalt koledat läheb ta vahel nüüdki veel lukku. Selles olukorras võin ma isegi ahjus küpsetatud maksa ise ära süüa, talle siis söök absoluutselt korda ei lähe. Aga võõras kohas klammerdub ta oma niigi kõikjal kaasas tassitava mänguasja külge ning täitsa märgatavalt söakam on ta ka koos teise me pere koeraga kodunt kaugel käies :) . Pepe olemasolu on talle ainult hästi mõjunud ka igapäevaelus, temalt on ta palju õppinud (aga samas olen mina ikka suurem autoriteet kui Pepe). Vägisi ei ole ma temaga midagi kunagi teha üritanud, nii et pikka meelt ja kannatlikkust on mul tarvis olnud küll ja veel - aga usaldades mind on ta kõike, mis tarvis, teinud ja mulle kõikjale järgnenud.

Samsonile olen ma algusest peale kaasa elanud, nii tore on te ühistest edusammudest lugeda, loodetavasti lähevad need sammud nüüd tasapisi aina pikemaks! :)

landsu & paksbokser
Kasutaja avatar
Postitusi: 1135
Liitunud: 04 Nov 2005 23:48
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas Ferdinand » 29 Okt 2010 15:05

Tore, et Samsonil paremini läheb!

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 29 Okt 2010 21:31

Juhhei! Tõesti tore lugeda ja soovin jätkuvat edu!
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1681
Liitunud: 17 Juul 2005 21:25
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Muhv » 24 Nov 2010 17:39

vaoni kirjutas:
Pamparix kirjutas:to Vaoni. Kas sina kujutad ette, mis saab ykskõik, millisest kutsikast, kes on oma pubekaea elanud 3 kuud ainult õues, ööd ja päevad? Mina nüüd kujutan. Kõik, lähen koeri toimetama jmt.


Ma kujutan ette, et see oleneb konkreetsest koerast ja sellest, mis selle koera elus lisaks õues elamisele veel on. Ei ole vähe koeri, kes elavadki selles vanuses ja ka terve oma ülejäänud elu väljas. Kõnealusele koerale oleks ka minu arvates kindlasti olnud parem, kui teda oleks sel ajal peetud toas, inimesega lähedamas kontaktis. Ma ei püüagi väita, et uus omanik ei oleks vigu teinud.
Aga teema sai ju tegelikult alguse just sellest, miks see koer 3 kuud sedasi elanud on. Mina olen aru saanud, et omanik pöördus murega siia foorumisse alles pärast seda, kui ta kasvatajalt abi ei olnud saanud. Tõenäoliselt saab kumbki osapool sellest kõigest enda jaoks tarvilikke järeldusi teha.

Vabandan, kui jääb mulje, et tegelen siin teemas konkreetse kasvataja materdamisega. See ei ole minu eesmärk. Ma püüan mõista, aga kohe kuidagi ei õnnestu.
Mulle lihtsalt tõepoolest ei mahu pähe, kuidas müüakse silmnähtavalt probleemne pooleldi täiskasvanud noorkoer esimesele inimesele tänavalt, ilma, et müügihetkeni kulunud ajal oleks üritatud koera probleemidega süvitsi tegeleda ja kaalumata, kas koerale ilmunud tahtja on üldse sobilik sellise koera kasvatamiseks. Mina olen siiani arvanud, et potentsiaalselt erivajadustega kutsikate arengut peaks just teravama pilguga jälgima ja neile vajadusel rohkem tähelepanu pöörama, k.a. uute omaniku valikul. Aga tundub, et ma olen taas liiga roosade prillidega ringi vahtinud. :roll:


:OT: aga paljude tõugude puhul elavadki kutsikad ja koerad ainult õues - ja on täitsa normaalsed ja toredad loomad.... et ma ei usu, et õues elamine kodutunde teket mõjutaks, eriti kui koeraga üritatakse kontakti leida....
Ei ole ühtegi häda mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba ;)
http://jussimotted.blogspot.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 25 Nov 2010 17:06

Vet. apteegis on müügil feromoon, mis pidi koera rahustama- D.A.P ja olla sel kõik emaselt koeralt saadava loodusliku feromooni omadused. Kutsikatega koeraema eritavat rahustavat feromooni, mis kutsikatele kindlustunde annab. D.A.P seade aitavat pärssida või ennetada hirmuga seotud käitumisilminguid ja soovitatakse kasutada muude näidustuste kõrval ka kutsika või koera uue keskkonnaga kohanemise hõlbustamiseks. Ma ei tea, palju see seade reaalselt toimib, ent kõlab huvitavalt. Kas sellest ei saaks antud juhul abi? On keegi kasutamid sellist seadet?

Nahkhiir, karihiir ja rott
Kasutaja avatar
Postitusi: 1215
Liitunud: 17 Aug 2004 19:34

PostitusPostitas Jaana » 25 Nov 2010 20:26

DAPil on seinakontakti käiv difuuser, sprei ja kaelarihm (Eestis seda saada pole, küll olen näinud Inglismaa ebays), Noral olen kasutanud difuuserit peamiselt aastavahetuseti (tundub olevat mingi mõju), käitumisspetsi soovitusena jääb see aastaringselt kasutusse. Käitumisspets soovitas ka õues kasutada spreid kaelarätikul (mõju aeg maksimaalselt 2-3 tundi). Viimati ostsin Beaphari stressvastase kaelarihma katsetuseks, umbes 2 nädalat on kaelas olnud ja Nora on (vist) natuke rahulikum. Olen lugenud ka Inglismaa koerafoorumist käitumisnõustajate kogemusi, nende põhjal osadele koertele aitab, osadele mitte.
Take your time

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 26 Nov 2010 12:47

Mina olen soovitanud kasutada. Tulemusi on ja ei ole. Sõltub täiesti koerast. Negatiivset reaktsiooni ei ole kellelgi kohanud. Proovida tasub.
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 10 Jaan 2011 07:11

Kuidas Samsonil läheb?

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 22 Mär 2011 17:12

Tere kõigile üle pika aja:)

Pole jah tük kaega kirjutanud. Talv on selline rahulikum olnud ja ka koertekool jäi alates detsembrist ära. Kevadel ehk läheb edasi. Koertekoolis läks ta küll igakorraga ainult tublimaks nii, et kõik imestasid :) Kuigi sinna minek läks igakord keerulisemaks, sest autosse minekut ta pelgas jubedalt. Ehk alguses ei tahtnud sisse minna ja pärast välja tulla. Ja lõpuks sai ta juba aru, et kui ma läksin teda sülle võtma on järelikult autosse minek, ning ei tahtnud enam kinni anda. Eks näis kuidas selle asjaga kevade poole on.

Aga muidu on ikka paremad lood:)
Käime palju jalutamas ja see talle väga meeldib, on küll kohati selline kahtlev ja pelglik aga iga korraga on näha, kuidas talle kohale jõuab, et see on ju tore. On peale minu ja täditütre ka teisi inimesi hakanud omaks võtma. Vanaemaga on kahjuks jätkuvalt kõige pelglikum, kuigi vanaema on just see, kes teda igapäev toidab ja temaga jutustab. See on veel müstika minu jaoks. Ilmselt võtab see lihtsalt aega, nagu kõik muu seni. Ja maius toimib ka nüüd juba suurepäraselt, tuleb lausa ise norima.

Elab ta õues, mitte enam oma heki aluses nurgas, vaid suures aedikus, kus tal on ka kuut (ilus kahetoaline) :). See tema ala suurest hoovist aiaga eraldatud aga see on korralik suur ala...saab ikka joosta ja hullata. Suurde hoovi ei julge teda veel niisama, ilma kaelarihmata lasta, sest kardame, et äkki läheb mingi ehmatuse peale jälle heki alla. Ei ole veel nii kindel temas. Tuppa tulla ta ei taha, isegi kui jalutada temaga toa poole, siis ta tahab kohe eemale minna. Vahest oleme ikka viinud, aga ei taha liiga palju survet ka avaldada. Sest neid "jänkuhetki" tal ikka aegajalt on. Õnneks saab ta nendest juba kergemini üle.

Mudu on ta nii vahva...ikka rõõmsas tujus kui tema juurde minna. Jookseb värava peale vastu ja annab käppa ja tahab jalutama minna. Mängimine on tema jaoks vist jooksmine. See siis tähendab, et tuleb eest ära joosta, et ta saaks taga ajada:) Suur paks kohev kasukas on tal ka. Talvel oli tal suur lumehang, mille otsas ta pikutas ja rullis. Siuke mõnus karvakera. Mänguasju pole eriti omaks võtnud, või noh, ühe nöörijupiga tennisepalli võttis aga sellega ta mängib omaette, siis kui keegi ei näe. Teised sellega mängida justkui ei tohiks :D Aga ükspäev ma nägin, kuidas ta seda ringi lohistas ja arveid õiendas. Pärast kui vaatama läksin, oli nöörijupi puruks närinud. :)

Ühesõnaga, meil läheb järjest paremini ja tänu siinse rahva nõule ja jõule, oleme saanud palju paremini temaga toimetada. Oleme ise ka rahulikumad sest tõesti on näha, et selline asi tahab lihtsalt aega saada.

Ootame juba väga kevadet ja suve:)

Kasutaja avatar
Postitusi: 110
Liitunud: 28 Jaan 2009 21:59
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas truumu » 22 Mär 2011 18:36

Väga toredad uudised ja vahva, et üle pika aja sai jälle kutsu tegemistest lugeda
Selle mängimise suhtes on collie jah teistest koertest erinev, mägud teise loogikaga
Näiteks vana collie ei tahtnud üldse mängida, praegune suurem õrritab teisi mingi leluga(pall, oks) järgi jooksma ja nooremale meeldib kinnast püüda või paberit hammastega hekseldada :D

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 22 Mär 2011 19:38

Väga tore häid uudiseid kuulda. :) Kas vanaema käib muidu kah koeraga jalutamas? Selline koos kvaliteetaja veetmine mõjuks kindlasti kasulikult.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Mär 2011 11:55

Jaa vanaema käib ka ikka. Vahest käime täitsa suure pundiga kohe. Ongi olnud põnev jälgida kuidas ta on ennast hakanud seltskonna osana tundma. Käib ühe juurest teise juurde, eks ta loodab maiust saada mudugi, sest kõigil on midagi ikka taskus ka :) Jalutusrihma anname samamoodi käest kätte. Aga siiski on ta vanaemaga kõige ettevaatlikum. Kuigi see on ka paranenud.

Üks asi on veel tore, et paar korda on meil jalutuskäikudel sattunud ette mõni tuttav isik, kes tema jaoks on uus. Ja ta ei ole neid peljanud, vaid vastupidi, isegi juurde läinud ja uudistanud. Samas mudugi pole kohe omaks ka võtnud, aga põhiline, et ta ei kartnud :)

Mängimise suhtes on veel üks huvitav asi. Et kui natuke aega joosta ja vigurdada, siis mingi hetk ta nagu tõmbaks pidurid peale, et okei...nüüd aitab. Justkui mingi enese alalhoiu instinkt. Et peab ikka vahepeal tõsine ka olema.

Mõtlesin, et ehk on selle lustimisega samamoodi nagu julgusegagi, et liiga palju korraga ei tulegi. Samm-haaval. Liiga palju emotsiooni korraga nagu ajaks ta segadusse.

Selline peen värk. Kõiki nüansse ei oskagi kohe kirjeldada.

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 23 Mär 2011 13:34

Vot selliseid uudiseid on alati rõõm lugeda :)
Muide, minu Elli, kes autos sõidab kenasti ja veel kenamini oskab sealt välja hüpata, üritab alati minema hiilida kui autosse minek on. See on neil vist geenides :)
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 23 Mär 2011 14:28

Vanaemaga võib muidugi olla lihtsalt see, et ta oli esimene, keda koer uues ja hirmsas olukorras nägi ja seetõttu tuletab ta ikka veel veidi seda emotsiooni meelde. Või midagi muud sarnast mitte just kõige loogilisemat. Ega koera pea sisse ei näe, aga küll see paraneb, kui teil juba praegu nii kenasti läheb. :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 24 Mär 2011 10:24

Ma usun ka. Mai kuus saab aasta täis kui ta võtsime. Ja siin osad inimesed oskasid arvata ka, et sellise asjaga võib umbes aasta-poolteist minna, isegi kaks, kui ta nö "normaalseks" koeraks kujuneb. Küll ta ka vanaema omaks võtab, ilmselt jah on tal liiga hästi veel meeles, kuidas ta toodi uude kohta ja temaga oli keegi võõras. Võibolla sellepärast ta ei taha tuppa ka, ja käib majast pigem kaarega mööda, sest seal ta ju alguses oli.

Aga mina usun küll, et pikapeale saab ta kõigest üle ja on üks vapper kolli-poiss. :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 15 Apr 2012 18:23

kadri085 kirjutas: Mai kuus saab aasta täis kui ta võtsime...

Viimasest postitusest aasta möödas ja peagi Samsonil uues kodus 2 a kohanetud. Kuidas Samsonil täna läheb?

Eelmine

Mine Briti karjakoerad -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline