Raske psüühilise häirega collie-poiss!

- kollikoda ja need teised ka
Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 01 Sept 2010 13:38

Noh, kui nii võtta, siis Kadri kirjalikku avaldust ei ole vajagi. On olemas pr.Viitkari enda kirjalik tunnistus, kus ta ütleb, et ei vormistanud ülehe pesakonnast pabereid.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 01 Sept 2010 13:56

airepiret kirjutas:Noh, kui nii võtta, siis Kadri kirjalikku avaldust ei ole vajagi. On olemas pr.Viitkari enda kirjalik tunnistus, kus ta ütleb, et ei vormistanud ülehe pesakonnast pabereid.

See vast rohkem EKL-is arutamist väärt? Või mina ka ei tea...
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 01 Sept 2010 14:52

Pamparix kirjutas:Minu kommentaar selline. Jah sündis pesas 1 väga väike ja poputamist vajav poisike. Registreerimise ajal polnud mulle selge, kas ta ellu jääb või, kuidas yldse kasvab. Nõutavalt peaks registreerima vähemalt 3 nädalaselt pesakond, et saada paberid kätte müügivanusena. Ma ei arvanud, et ta ka MA vääriline oleks.
Kutsa jäi ellu ja kasvas. Ja kadri teadis kõike, et väike ja et teised võivad terroriseerida ja et on minul olnud eraldi. Minu pisi kutsa oli mul koguaeg minu sabas ja mänguline, ei mingeid psühhikahäired, kuid ta oli oma vanuses ikka poole väiksem, kui peaks olema. See oligi mida ma kardsin. Minu küsimus siis on see, kuidas peaks käituma kasvataja, kui kodus normaalselt käituva kutsikaga tekkivad probleemid ja mida peab tegema kasvataja kutsikaga, kes eeldatavasti ei saa kunagi tänu oma sünniprobleemidele täisväärtuslikuks tõukoeraks. Jah, mul on aastakümned kogemused..kahjuks väga väikesed ja poputatud kutsikad omavad vahel äraarvamatuid probleeme. Võibolla ka siis see kohanemisraskus, ei tea. Mul oli ta kaisukutsu ja tundus et saab elus hakkama..


Minu põhi seisukoht olekski selline, et ülaltoodud fakte ma tõesti ei teadnud. Mida teades ma koera poleks võtnud, olgu kui armas tahes. Et eks see olegi rohkem kasvataja eetika ja moraali küsimus, mil viisil ta oma kutsikad ellu saadab. Ja kuna siin on selgunud, et minu ja sonja juhtumid pole siin sugugi ainsad siis eks see kõik kokku ikka näitab, et seal on midagi valesti.
Olen nüüd selle paberite korra osas palju targemaks siin saanud ja arvan ka, et see kutsikate registreerimata jätmine on inetu tegu.
Ei ole ma ekspert aga inimlik õige ja vale tunnetus on ikka olemas. Seega leian, et võibolla võiks seda targemad inimesed kuskil liidus arutada küll. Olen poolt.

Postitusi: 22
Liitunud: 10 Okt 2006 12:55
Asukoht: rAPLAMAA

PostitusPostitas sonja » 01 Sept 2010 15:08

Kennelliidu kasvataja kohustusleping : http://www.kennelliit.ee/dokumendid/ekl ... 05b7ab8801.
Eeldades, et kasvataja on Kennelliidu liige, on ta päris mitmeid punkte rikkunud.
Vast peaks Sampsoni ja Goody kohta tegema ühise avalduse , kirjeldama olukordi ja paluma meetmed tarvitusele võtta.Aitan Goody ostulugu memmel kirjutada .Avalikustan siinkohal oma isiku ka ,et olen tõesti Goody ostja Eva naaber ,elan temast paari kilomeetri kaugusel.Minu nimi on Sibelle ja minu kodus on MTÜ Imeloomade Selts, kus tegeleme siis hätta sattunud metsloomade ja lindudega.Ka peremeheta jäänud või haigestunud eksootilised loomad (maod,sisalikud) tuuakse meie juurde taastumisele.Seega kantpea ma ei ole:)

Kasutaja avatar
Postitusi: 1232
Liitunud: 22 Okt 2006 08:36
Asukoht: Virumaa metsades

PostitusPostitas lotos » 01 Sept 2010 15:53

sonja kirjutas:Kennelliidu kasvataja kohustusleping : http://www.kennelliit.ee/dokumendid/ekl ... 05b7ab8801.
Eeldades, et kasvataja on Kennelliidu liige, on ta päris mitmeid punkte rikkunud.
Vast peaks Sampsoni ja Goody kohta tegema ühise avalduse , kirjeldama olukordi ja paluma meetmed tarvitusele võtta.Aitan Goody ostulugu memmel kirjutada .Avalikustan siinkohal oma isiku ka ,et olen tõesti Goody ostja Eva naaber ,elan temast paari kilomeetri kaugusel.Minu nimi on Sibelle ja minu kodus on MTÜ Imeloomade Selts, kus tegeleme siis hätta sattunud metsloomade ja lindudega.Ka peremeheta jäänud või haigestunud eksootilised loomad (maod,sisalikud) tuuakse meie juurde taastumisele.Seega kantpea ma ei ole:)

Kasvataja kohustusleping töötati välja 2006 vist, st vanad kasvatajad pole seda allkirjastanud. Aga rikutud on ka tõuraamatu määrust.
Saatke oma avaldus tõuühingule ja las nemad siis ajavad asja EKLiga

Kasutaja avatar
Postitusi: 478
Liitunud: 18 Apr 2005 12:04
Asukoht: Tallinn, Viimsi

PostitusPostitas Pamparix » 01 Sept 2010 20:28

Tere, Kadri. Kas teil peale minuga pooletunnilist juttu sujus paremini suhtlus kutsaga. Kas käisite Hiiumaal see nädalavahetus või edastasite minu soovitused?

Kasutaja avatar
Postitusi: 128
Liitunud: 13 Nov 2006 19:06
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas mursik1 » 02 Sept 2010 13:37

Minu kollipoiss oli pärit samuti kennelist Pamparix, kasvatajaks H.Viitkar - tõsi küll kutsu pärines 90-ndate keskpaigas sündinud pesakonnast.
Ei olnud ta mingi näituse eksemplar, kõrvaotsad kippusid minema püstiseks, masseerides olid jälle õiges asendis, kuid tal oli hästi kohev ja kaunis karvkate ja muudki näitajad (hambumus, liikumine) väga ilusad.
Tervis oli ka korras, elas kõrge eani (14 a. 9k.) suuremate probleemideta.
Iseloomust rääkides võib öelda küll, et minu kolli oli samuti ettevaatlikumat tüüpi, ei tormanud tuhatnelja, paistis nagu enne mõtleb ja siis tegutseb. Üksi ei tahtnud ta olla kogu elu jooksul- ikka hoidis lähedusse või otsis otsest kontakti (istus jala peale või kõrvale), jälgis inimeste liikumist - ilmselt karjakoera instinkt andis tunda. Kunagi paari kuuse kutsikana, kui hädasid veel väljas ei käinud tegemas, panin ta ööseks kööki kinni, põrandale ajalehed kuhu pissit-kakat teha. Hommikune pilt köögis võttis mu sõnatuks- pissi-kaka tehtud ja selle sees ilmselt püherdatud, kutsu ise ja terve köögipõrand kakane, ajalehed ribadeks, endal üliõnnelik nägu peas - vaata, mis ma oskan!!! Peale seda ma kutsikat enam kööki kinni ei pannud, hilisemal ajal kui oli tarvis karistada, siis kasutasin käsklust "Mine kööki!" , teades, et seda ta teha ei taha ja see mõjus - vaikselt vastu tahtmist liiguti köögi poole, kuid igaks juhuks jäädi enne süüdlase ilmega esiku nurka istuma. See korraldus jäi hilisemal ajalgi karistusena kasutusse. Tuli ette, et pereliikmetega suhtlemisel oli sõna "köök" selline, mille peal kutsu kohe kõrvu kikitas - mis nüüd on, mis ma tegin?
Täiskasvanud koerana ta arg ei olnud, ka mitte tormaja. Mingeid kiikse teiste koerte-kasside-inimestega suhtlemisel ei olnud.
Üksi olemine ei ole vist ühelegi kollile meeltmööda, eriti kutsikana öösel väljas.
Soovitaksin kutsu ööseks tuppa võtta- perenaise läheduses on tal kindlasti kindlam ja mõnusam olla.
Mursik

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 02 Sept 2010 13:52

mursik1 kirjutas:Üksi olemine ei ole vist ühelegi kollile meeltmööda, eriti kutsikana öösel väljas. Soovitaksin kutsu ööseks tuppa võtta- perenaise läheduses on tal kindlasti kindlam ja mõnusam olla.


Mursik, kümne ja rohkema aastaga võib paljugi muutuda. :(
Kui Sa oleksid teemat algusest peale tähelepanelikult lugenud, siis Sa oleksid ka ilmselt aru saanud, miks see konkreetne koer lõpuks välja elama sattus. Meenutan ka, et tegemist ei olnud mitte lontu kahekuuse titega, vaid rohkem kui pooleaastase noorkoeraga.
Mälu värskendamiseks mõned lõigud koera uue omaniku kirjadest:

Kohe alguses kodus, puges koer laua alla nurka ja eriti sealt välja ei tulnud, ei mingit ümbruse uudistamise soovi. Asi päädis sellega, et ta ei tulnud oma nurgast üldse välja ja tegi häda ka endale külje alla.


Toas oli ta alguses koguaeg, aga suvi tuli ja õues ju parem olla. Seda enam, et ta endale külje alla hakkas tegema...iga päev tõi uued mured. Kasvataja ütles ka, et temal elasid nad ikka õues ja harjunud olema. Esialgu hoidsime toas ainult, et ta inimesega harjuks. Aga õues tulid hoopis esimesed paranemise märgid, hakkas ringi liikuma.


Keegi ei ajanud teda mitu nädalat õue (sest nii soovitas ka kasvataja, et nädal aega kindalsti mitte õue minna, enne kui ta harjub). Sämmi elas ilusti suures pereköögis, tegi oma häda peamiselt laua alla, vahest kui läks õnneks, ka seinaäärde, selleks ette nähtud ajalehtede peale. Juhtus ka nii, et tuli küljealla teha, sest nurgast väljatulek tundus liiga hirmus.
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 02 Sept 2010 14:35

mhhm :) nii oli... ja õue viimise üks põhjus oli ka see, et ta liiguks, sest koer ei saa ju nädalast-nädalasse ainult ühe koha peal lebada. Liikuma peab ka ju!

Aga loomulikult proovime teda tuppa ka ikka saada.

Mõtlesime ka, et teeme eelmise koera kuudi korda, et ÄKKI ta võtab omaks selle ja poeb sinna sisse, kui õues vihmane vm. Kuigi ma praegu sellesse väga ei usu. Lihtsam vist ikka tuppa saada!

Süles on ta mul rahulik, äkki viin süles tuppa? Kui ta ise järgi ei tule...

Kasutaja avatar
Postitusi: 128
Liitunud: 13 Nov 2006 19:06
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas mursik1 » 02 Sept 2010 15:03

Vabandust väga, tegin suure vea, et julgesin sõna võtta. Ma lihtsalt kirjeldasin kogemust enda kolli kutsikaga. Viimane lause oli tõesti läbi mõtlemata - palun ärge noomige enam...
Mursik

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 02 Sept 2010 15:16

mursik1 kirjutas:Vabandust väga, tegin suure vea, et julgesin sõna võtta. Ma lihtsalt kirjeldasin kogemust enda kolli kutsikaga. Viimane lause oli tõesti läbi mõtlemata - palun ärge noomige enam...


Ma ei arva, et Sinu poolt sõna võtmine viga oli - meil kõigil on ju lubatud oma mõtteid väljendada. :)
Ka ei tahtnud ma sugugi noomida, niisiis palun minu "vastulauset" mitte kurjasti võtta. Mulle jäi lihtsalt mulje, et Sa ei ole teemat päris algusest jälginud, aga et antud teema lõpparendust mõista, oleks siiski vajalik ka teada, millest lugu alguse sai. :wink:
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Kasutaja avatar
Postitusi: 128
Liitunud: 13 Nov 2006 19:06
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas mursik1 » 02 Sept 2010 15:16

Siiski julgen selgitada - kirjutasin öösel välja jätmisest, mitte päeval õues liikumisest- mängimisest.
Mursik

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 02 Sept 2010 15:18

kadri085 kirjutas:Süles on ta mul rahulik, äkki viin süles tuppa? Kui ta ise järgi ei tule...


Muidugi vii süles. Aga kuidas sa ta kätte saad? Kas ta tuleb õues olles sulle juurde? Kui ja, sis kirjelda, kuidas see toimub. Ma leian, et mida rohkem temaga üritada kontakti võtta, seda parem nii koerale kui teile.Ma siiski paneksin talle pehme kaelarihma (peab olema täispoov) koos pehme jalutusrihmaga, mis ei kolise ja ei ehmata teda. Ja käituksin nagu muidu normaalse koeraga. Kui ta ei taha rihmas ruumides liikuda, siis tulebki ta sülle võtta ühest ruumist teise (või siis õue) kandmiseks jne. Seda kõike oleks pidanud aga juba algusest peale tegema. Temaga tuleb üritada saada kontakt ja talle tuleb selgeks teha, et inimesed on head ja et neid võib usaldada.
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 02 Sept 2010 15:36

Õues tuleb ta juurde niimoodi (ainult valitud inimeste) et alguses uudistab kaugelt, siis ma lähen nagu muuseas ja teen tema lähedale asja. Noh näiteks nosin punaseid sõstraid (põõsas on tema põhi liikumis territooriumi juures) või askeldan niisama midagi. Siis ta vaikselt tuleb, alguses teeb paar stressiringi (nii me oleme hakanud neid kutsuma) nagu loomaaia loom, ümber paari põõsa mis ta pelgupaigale eriti lähedal on. Seal tal juba sissetallatud rajad. Tiirutab siis natuke ja tuleb lähemale. Jääb mingi 5-10 m kaugusele ja vahib niisama, vahest ka niutsatab. Enne ma nagu talle tähelepanu eriti ei pööra. Siis kui tahan lähemale minna, paneb plehku ja teeb uuesti paar stressiringi ümber oma põõsaste ja tuleb uuesti lähemale. Tavaliselt tuleb siis teha nii, et tema sinna territooriumile minna, kus ta julgelt liigub ( u 201x40m plats tema hekialuse peidupaiga ees, näha ka albumist traktoriga pildilt) ja seal ringi joosta, siis ta hullab ja vigurdab natuke, jookseb ringi. Kui aga sellelt alalt välja joosta, jääb ta seisma ja keerab tagasi. Vahest kui on parem päev, ma ei tea millest see sõltub, julgeb ka rohkem ringi liikuda. JA nagu ma mõni kommentaar tagasi kirjutasin olid eelmine nädalavahetus meie joaks suured edusammud, käis juba peaaegu igalpool õue peal. Mudu käis ainult öösiti, oleme junnikeste järgi aru saanud :) Aga nüüd oli ka, et kui rahvast õue peal rohkem liikus, siis tal nagu jooksis juhe kokku ja hakkas kartma, läks tagasi oma põhi platsi peale, või üldse heki alla.

Süles ma alguses tassisin teda koguaeg, nii kui õue viisime. Ta pages aianurka, ma läksin järgi ja tõin tagasi, nii kui lahti pääses pages uuesti minema. Lõpuks läks heki alla, sealt on siis nüüd paari kuuga kõik need edusammud toimunud. Alguses ta ei tulnud üldse välja - see oli ikka kohutav. IGA liigutuse peale ehmus, isegi kui pead pöörasin.

Nüüd on see kõik paranenud, aga ikka on nii, et vahest keset meie jooksumängu avastab, et appi lipp lehvib :D ja läinud ta ongi, või ehmatab mõnda suuremat tuuleiili, mis puude oksi liigutab. Üldiselt muidu nüüd on ta tuulehoogude shtes rahulikum. Viimane kord kartis aiatöö kindaid ja porgandivarsi :D see oli juba naljakas isegi...sest kogu päeva ta oli nii vapper olnud.

Kontakti saada ja talle selgeks teha, et me oleme head, oleme püüdnud algusest peale, aga see ju see kõige raskem osa ongi :) Ehk ta on natuke hakanud meid uskuma ka, sest kust muidu need edusammud on tulnud...

Aga jah, aitähh Linda heade soovituste eest, absoluutselt IGA nõuanne on minu jaoks kuldaväärt.

Pehme täispoov kaelarihm selge, nii lähen küsingi poest :irw:

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 02 Sept 2010 15:45

kadri085 kirjutas:Pehme täispoov kaelarihm selge, nii lähen küsingi poest :irw:


Täispoova rihma puhul on tähtis, et mahuks seda koerale üle pea kaela panema. Kui Sul enamvähem sobivat mõõtu teada ei ole, siis järsku collieomanikud aitaksid natukene - millist pikkust vaadata? Loomapoes töötanud inimesena võin kinnitada, et omanike silmamõõt kipub vahel trikke tegema ja müüja ei pruugi collie suurust endale ka vaimusilmas päris täpselt õigesti ette kujutada. :irw:
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

ja muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 739
Liitunud: 18 Aug 2004 00:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Qwerty » 04 Sept 2010 11:30

Ja, olles seda viga korra täispoova rihmaga teinud, meeles tuleks pidada, et üle pea läheb rihm kergemini, kui tagasi tuleb. :P

Edu teile Samsoniga! :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 110
Liitunud: 28 Jaan 2009 21:59
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas truumu » 04 Sept 2010 18:01

Üldiselt suudab collie vajadusel ennast isegi näituserihmast välja libistada, pehmest poovast rääkimata :)
Ideaalis tuleb viia olukord niikaugele, et tal poleks vaja seda teha
Meie kasutame jalutusteks kapron+kett poolpoovat rihma, nagu Aino viitas
See ei riku karvkatet ja tee talle haiget

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 04 Sept 2010 19:39

truumu kirjutas:Üldiselt suudab collie vajadusel ennast isegi näituserihmast välja libistada, pehmest poovast rääkimata :)

Vot ei saa aru? Näituserihmast- ehk jah, oleneb millist kasutad. Kuid poov rihm selleks ju ongi, et sellest koer end välja ei libista. Ilmselt kasutad siis seda valesti?
Tuleb rihm panna üle pea ja siis krae sisse (vastu nahka) paika panna õigele kohale. Mitte mingi valemiga siis poovat rihma collie üle pea ära ei saa tõmmata.
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 1056
Liitunud: 15 Okt 2004 15:38

PostitusPostitas õelusejumalanna » 04 Sept 2010 23:10

Linda kirjutas: Mitte mingi valemiga siis poovat rihma collie üle pea ära ei saa tõmmata.

Pole colliede spets, aga põhimõtteliselt täispoova rihma üle pea tõmbamine sõltub koera nutikusest ja kiirusest...
Everyone around you was corrupted

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 05 Sept 2010 00:25

õelusejumalanna kirjutas:
Linda kirjutas: Mitte mingi valemiga siis poovat rihma collie üle pea ära ei saa tõmmata.

Pole colliede spets, aga põhimõtteliselt täispoova rihma üle pea tõmbamine sõltub koera nutikusest ja kiirusest...

Pigem ikka omaniku nutikusest :wink:
Kuid colliega on tegelikult väga lihtne, kui panna see rihm õigesse kohta. Ta paks krae saab takistavaks teguriks ju ka diletandi käes.
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 110
Liitunud: 28 Jaan 2009 21:59
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas truumu » 05 Sept 2010 06:07

Linda kirjutas: Kuid poov rihm selleks ju ongi, et sellest koer end välja ei libista. Ilmselt kasutad siis seda valesti?
Tuleb rihm panna üle pea ja siis krae sisse (vastu nahka) paika panna õigele kohale. Mitte mingi valemiga siis poovat rihma collie üle pea ära ei saa tõmmata.


:D Võibolla tõesti kasutasin valesti, igatahes ümmargusest nahast poovast lasi Silver leelet
Õnneks pole enam tarvidust sellise abinõu järgi, rihm on vajalik ainult liikumissuuna näitamiseks

Aga traksid on tükkmaad inimlikum lähenemine vast, ei tee talle haiget

Kasutaja avatar
Postitusi: 4476
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 05 Sept 2010 09:28

Ise pole kunagi ei pool - ega täispoovat rihma oma koertel kasutanud. Seetõttu on mu kollid kutsikaeas paar korda jätnud mind neile järelevaatama, käes jalutusrihm ja selle otsas tilpnemas tühi kaelarihm ...
Edaspidi olin lihtsalt ise targem ja õppisin vajadusel jalutusrihma hoidma nii, et koer sellest välja ei saa. Rohkem pole üllatusi juhtunud ja olen koera ennetanud. Meeri pole iial puselnud, tal tuli paar korda rihm kogemata üle pea (kraed siis veel polnud), kui paar sammu must maha nuuskima jäi ja ma seda ei märganud ning astusin omasoodu edasi. :P . Lilli on aga sipleja, kui kassi näeb. Tänaseks on ka tema taltsutamise nipp käes ja kuna teab, et visklemised ja peanõksud ei aita kassi järele joosta, on lõpetanud üritamise. Mõlemal kollil on kerge nailonist kaelarihm, mille sätin krae alla. Kui see on piisavalt tihedalt kaela ümber ja koeral juba normaalse paksusega krae seda katmas, siis ei tule see midagi nii kergelt üle pea. Lilli on muidugi ka keskmisest flegaamitilisem kolli, mis teeb tavarihma kasutamise võimalikuks.
Kas täispoov koera päriselt kägistada ei või, kui ta järsku hooga peaks edasi liikuma?

35 kg headust ja 1 kg pirtsakust
Kasutaja avatar
Postitusi: 412
Liitunud: 30 Mär 2006 07:36
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas belladonna » 05 Sept 2010 09:57

Ise olen kasutanud nii täispoovat kui ka tavalist nailon rihma. Bella saab aru, et nailonist saab tahtmisel välja ronida, kui ta kassi näeb. Bella ohutuse mõttes kasutan enamus ajast ikkagi täispoovat ja sellest ta saab väga hästi aru. Ta ei tõmba nii, et kaelarihm peaks pooma ja kassidele ta ka järgi joosta ei saa. Paar korda on isegi täispoov kaelarihm ära tulnud, sest kui ta on lõdvalt koeral kaelas siis libiseb ta üsna kergelt üle pea, kui sa oled koerast eespool.
Anna koerale kodu ja veidi armastust ja tema annab sulle oma südame igaveseks.
Kui juba, siis kaks kindlalt!!!

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 05 Sept 2010 10:59

MA ei soovitaks üldse kasutada aral kutsikal poovaid rihmu- minu kuts läks sellest veel suuremasse paanikasse ja poovate rihmadega on väga kerge kartvale koerale valesid signaale saata.
Traksid on paremad, tihedalt ümber kere mõnus pehme fliis- koer tunneb ennast ka kindlamalt ja ei kägista iga kord kui ta midagi teeb.
MA olen oma kutsikal tohutult palju kiitust kasutanud, et teda iga pisimagi hea liigutuse korral premeerida, poovad rihmad nullivad selle ära.

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 05 Sept 2010 12:01

Meil collie-poolik kellel korralikku kraed ei ole aga peanõks on selge. Ma ei armasta juba mõnda aega poovaid kette poovas asendis kanda ja kui mina temaga juhtun liikuma (ta peaasjalikult õe koer), on tal poolpikkade lülidega kett (ei lõhu niimoodi karva nagu tavalülidega) aga jalutusrihma karabiin on lisaks keti otsale veel ühe lüli külge kinnitatud mis teeb keti piisavalt lühikeseks, et seda niisama lihtsalt üle pea ei saa aga samas ei jookse ka kokku.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Nahkhiir, karihiir ja rott
Kasutaja avatar
Postitusi: 1215
Liitunud: 17 Aug 2004 19:34

PostitusPostitas Jaana » 05 Sept 2010 15:11

Paanikattekitavates kohtades olen mina oma panikööril kasutanud trakse, turvalisemas ümbruses tavalist nailonkaelarihma. Iseenesest soovitaks arale koerale ka trakse, ainult et colliele need vist karva tõttu ei sobi eriti.
Take your time

Kasutaja avatar
Postitusi: 332
Liitunud: 02 Sept 2007 15:44
Asukoht: Pärnu Raekyla

PostitusPostitas yllekas » 05 Sept 2010 19:21

Noort koera rihmaga õpetades, kasutasin trakse mõlema colli puhul. Karva see ei riku, sest ega kogu aeg traksid seljas pole.
Nüüd täiskasvanud koertel kasutan nahast pehmet täispoovat rihma (poomisasendis). Just tänaval, sest teatud kohtades elavad vihavaenlased emaskutsad ja nendele tahaksid nad kohe kambakat minna tegema. Kuna nad on kahekesi kõrvuti(kaksikrihmaga), siis nende jõud on 2x-ne. Pole veel ühtegi korda üle pea tõmmanud poovat rihma. Panen rihma natukene kõrvadest taha poole karvade sisse. Nii jõuan neid igas olukorras ohjata. :wink:
Collied käivad papudega...

Postitusi: 5
Liitunud: 19 Sept 2010 18:01

PostitusPostitas toskaana » 19 Sept 2010 22:23

Kui kellelgi on küsimusi koer Goody kohta siis küsige!Ja proua sonja ärge laskuge kõrvale faktidest,niinimetadu memm eva ei ole teie naaber!ja lugu oli ju hoopis teine kui teie siin kirdjeldate.Kas keegi teist on kas või kordagi tänanud neid inimesi kes koera toitsid,klopsisid talle varjualuse ja kes istusid kivil kui koer söömas käis et ta usaldust võita???Te pole keegi vaevunud ütlema sõna aitähh!
Goodyl läheb väga hästi ja ei ole mina temas näinud mitte üks kord ei metsikust ega tahtmist kedagi rünnata.Ja keegi siin kuskil mainis et mu kiri oli lipitsev siis see ei vasta tõele.Hellega jäi meil kokkulepe et kui midagi on kohe helistan,aga mul pole selleks vajadust tekkinud ja kord kuus saan ma temalt alati kirja küsimusega kuidas Goodyl läheb ja vastan alati nii nagu on.Konkreetses loos võin küll tõele au andes öelda et süüdi on looma ostja pr.eva ja raha tagasi nõudmine on ausalt....no mul lihtsalt pole sõnu!!!
Goody ei ole metsik ega tige kordagi olnud,samal päeval kui ta meile saabus pistis ta mu pojale nina pihku nagu vanale tuttavale,nii väga otsis koer kontakti inimesega ja väga soovis hellitusi.
Elu ilma lemmikloomata-ei kujuta ette!

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 19 Sept 2010 22:33

Ma saan aru, et teema on emotsionaalne, aga viisakusest teiste kodaliste vastu võiks ikka enne kirje postitamist lugeda teksti üle ja suuremad vead ära parandada.
Tänan tähelepanu eest!
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

Kasutaja avatar
Postitusi: 4476
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 19 Sept 2010 22:35

Huvitav, kuidas Samsonil nüüd läheb :roll:

Kasutaja avatar
Postitusi: 478
Liitunud: 18 Apr 2005 12:04
Asukoht: Tallinn, Viimsi

PostitusPostitas Pamparix » 21 Sept 2010 20:15

Maiemaie kirjutas: aga viisakusest
Võiks ka teema seletusest aru saada, ilma, et kirjavigu ninapeale määrida. Või ongi tähtam, kuidagi jälle nurkalüüa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 21 Sept 2010 20:28

Pamparix kirjutas:
Maiemaie kirjutas: aga viisakusest
Võiks ka teema seletusest aru saada, ilma, et kirjavigu ninapeale määrida. Või ongi tähtam, kuidagi jälle nurkalüüa.

No 35 aastane inimene võiks ikka veidi korralikumat keelt osata kui mõni varateismeline. Nii kiire selle esimese postitusega ju ka ei olnud.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 21 Sept 2010 21:22

Pamparix kirjutas:
Maiemaie kirjutas: aga viisakusest
Võiks ka teema seletusest aru saada, ilma, et kirjavigu ninapeale määrida. Või ongi tähtam, kuidagi jälle nurkalüüa.

Ausalt öeldes on mul teie nurkadest täiesti ükskõik. Mul on kahju endast, kes ma siin teemas pole muud teinud, kui kirjaoskamatute inimeste vigu parandanud ning kahju kodalistest, kes seda soga lugema peavad.
(Viidatud kirjes on ka mõnusalt vigu, mis ma suurima rahuga parandamata jätan).

Kojas on alati lugu peetud korralikust emakeelest ja seda on alati rõhutatud, et viisakas kiri näitab seda, et me peame lugu kaaskodalistest, austades neid sellega, et võtame täiendavad 20-30 sekundit, et oma komad ja tühikud üle vaadata.
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

Kasutaja avatar
Postitusi: 249
Liitunud: 06 Apr 2006 23:33
Asukoht: Türisalu

sotsialiseerimisest...

PostitusPostitas MariMaria » 24 Sept 2010 00:54

http://www.alltrade.no/Startside/socialization.htm

leidus selline tore lehekülg, kui otsisin andmeid Soome colliesid hindama tuleva kohtuniku kohta. Arvake, kas panin oma koerad kirja?

olen kogu õhtu lugenud seda teemat siin ja nutune on olemine; kahju inimestest, kahju koerast, kahju kasvatajast. Peaks ühendama oma jõu ja vaimu, et nii ei läheks edaspidi...

Sämmile ja Kadrile-vanaemale jõudu ja jaksu, kasulik on lugeda ka Tuire Kaimio raamatuid kutsika ja koerte käitumisest-koolitamisest.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 24 Sept 2010 12:19

Eks kogu see teema saigi algatatud, sest seis oli nutune. Aga nüüd TÄNU KÕIGI TOETAVATELE NÕUANNETELE, mida ma siit tõesti palju-palju olen saanud!:kalli:
Sämmiga on edusamme küll, ta jookseb ikka julgemalt järgi juba. Ja laiendab vaikselt oma liikumisala:) Samas tal on nii, et võib mingi hetk nö jänes püksi tulla, täiesti tühja kohe peal järsku lööb araks...siis me püüame mitte välja teha. Nüüd ta ikka jah juba jookseb peaaegu terve õue peal ringi, aga kahjuks mitte vanaema järgi, vaid ikka ainult minu või täditütre.
Tõime ta ka tuppa ükspäev... see oli küll talle vist üle mõistuse asi, liikuda ta eriti ei julgenud, istus ainult diivani juures nurgas ja oleks vist tahtnud ennast nähtamatuks muuta. Ta nagu kardab, kui tal palju rahvast ümber on, sest kui me kahekesi tuppa jäime, hakkas ta vaikselt ringi vaatama :) Eks me peame seda shokiteraapiat vist jätkama.

Veel üks uudis on, et läksime koertekooli eelmine pühapäev. See on iga pühapäev ja kord kuus tuleb lisaks Saaremaalt kooli külla treener Ljudmilla, kes on tegelenud ka probleemsete koertega ja keda keegi mulle siin privas soovitas ka. Seega, me oleme lootusrikkad. :)
Koertekoolis läks sellesmõttes hästi, et alguses küll ta pidi hulluks minema ja ei teadnud kuhu poole peitu joosta (rihm mudugi takistas) aga nii kurb oli teda vaadata. Tahtis auto alla pugeda ja igalepoole ainult peitu. Rapsin väga hullult. Võtsin ta sülle ja viisin treenigplatsi lähedusse. Sinna treeningringi me ei jõudnudki, vaatasime kaugemalt. Õnneks meie lähedal mängisid kaks kutsikat, (üks SLK teine labradori) sellised noh 3-4 kuused... nende vastu ta hakkas küll huvi tundma, kui muidu vaatas teisi koeri väga hirmunud pilgul ja tahtis põgeneda koguaeg. Eriti kartis suuremaid koeri ja haukumist. Eks näis mis nüüd see pühapäev saab...ostsin talle traksid ka, selle poova rihmaga tundus nii hirmus :S
Nüüd saab julgemini lasta tal rihma otsas olla. Ei kägista koera.

Treeneriga rääkisime ka oma probleemist, tema ütles ka, et lihtsalt NII eluvõõras koer, et kindasti oli õige otsus kooli tulla, tuleb lihtsalt süda kõvaks teha, kui ta selline hirmupall on - et ta peab ise üle saama sellest. Soovitas IGALEPOOLE koer kaasa võtta, lausa tõesti igalepoole. Saagu mis saab :) vaatame mis see pühapäev saab, kas teised kutsid tunduvad ikka maailma kohutavamate elukatena...

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

Re: sotsialiseerimisest...

PostitusPostitas kadri085 » 24 Sept 2010 12:25

MariMaria kirjutas:
olen kogu õhtu lugenud seda teemat siin ja nutune on olemine; kahju inimestest, kahju koerast, kahju kasvatajast. Peaks ühendama oma jõu ja vaimu, et nii ei läheks edaspidi...


Peaks ühendama jah, aga kuidas??? Sest mina olen jätkuvalt seisukohal, et olgu koer milline tahes, inimesed ju ikka loodavad teda võttes kogeda seltsi ja rõõmu, mitte muret ja abitust. Muidugi on juhtumeid igasuguseid ja koera võttes tuleb need kõik läbi mõelda AGA siiski, arvan nüüd, et see kõik oleks õige tegutsemise korral välditav.

Kasutaja avatar
Postitusi: 249
Liitunud: 06 Apr 2006 23:33
Asukoht: Türisalu

Re: sotsialiseerimisest...

PostitusPostitas MariMaria » 24 Sept 2010 13:56

kadri085 kirjutas:Peaks ühendama jah, aga kuidas??? Sest mina olen jätkuvalt seisukohal, et olgu koer milline tahes, inimesed ju ikka loodavad teda võttes kogeda seltsi ja rõõmu, mitte muret ja abitust.


Ma arvan, et kogu teema esiletoomisestki on juba sedavõrd kasu, et paneb mõtlema nii kasvatajaid kui ka kutsikaostjaid, kuidas selliseid probleeme vältida :roll:

Kasutaja avatar
Postitusi: 39
Liitunud: 09 Mai 2010 18:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas lullaby » 24 Sept 2010 14:37

Kahtlemata on sellest teemast kasu, kuid kahjuks tundub, et laiematesse ringkondadesse käesolev teemapüstitus ei jõua.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei teeks ka paha kui nüüd vastu talve (mil võibolla paljudele peredele tundub hea mõte pimedadeks talveõhtuteks endale sõber muretseda) tõstatada antud teema ka ajakirjanduses. See võiks olla lihtsalt väike kokkuvõte erinevatest punktidest, mida koeravõtu juures arvestada: kasvatajavalik, kutsika valik ja kuidas mitte toetada millerdust ja kuidas üldse gazvatajaid ja kasvatajaid eristada. :roll:

Kasutaja avatar
Postitusi: 4476
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 24 Sept 2010 18:38

kadri085 kirjutas:
... Võtsin ta sülle ja viisin treenigplatsi lähedusse. Sinna treeningringi me ei jõudnudki, vaatasime kaugemalt. Õnneks meie lähedal mängisid kaks kutsikat, (üks SLK teine labradori) sellised noh 3-4 kuused... nende vastu ta hakkas küll huvi tundma, kui muidu vaatas teisi koeri väga hirmunud pilgul ja tahtis põgeneda koguaeg. Eriti kartis suuremaid koeri ja haukumist. Eks näis mis nüüd see pühapäev saab...ostsin talle traksid ka, selle poova rihmaga tundus nii hirmus :S
Nüüd saab julgemini lasta tal rihma otsas olla. Ei kägista koera.

Treeneriga rääkisime ka oma probleemist, tema ütles ka, et lihtsalt NII eluvõõras koer, et kindasti oli õige otsus kooli tulla, tuleb lihtsalt süda kõvaks teha, kui ta selline hirmupall on - et ta peab ise üle saama sellest. Soovitas IGALEPOOLE koer kaasa võtta, lausa tõesti igalepoole. Saagu mis saab :) vaatame mis see pühapäev saab, kas teised kutsid tunduvad ikka maailma kohutavamate elukatena...

Minu Mishel (SLK) kartis pärast suure dogi rünnakut trenniplatsil nii kohutavalt, et ei suutnud enam midagi kaasa teha, vahtis minust mööda täiesti tardunud pilgul ja toidupalade vastu ei tundnud vähimatki huvi. Üritasin seal mitu nädalat asjast asja saada, aga eemale tiirutama jäimegi. Lisaks hakkas ta kartma inimeste kogunemisi, kartes nähtavasti, et seal treeninggrupp tegutseb ja ka mõni ohtlik dogiloom olla võib. Mina sain porbleemist üle nõnda, et läksin teisele trenniplastile päris kutsikate trenni oma tollal aastase koeraga. Kuna inimeste kogunemist ta kartis, siis läksime enne algust, et olla esimesed. Kutsikaid ta ei kartnud ja võttis aega, mis võttis, kui umbusk rahvakogunemise vastu murtud sai ja ta trenniplatsil taas koostööks võimeline oli. Tänaseni aga kardab ta endast suuremaid koeri, eriti kaugelt, kui pole käitumsest veel võimalik järeldusi teha. Kahjuks on temal halb kogemus mitu korda kinnistust saanud ja suurte vastu ongi umbusk jäänud. Endast väiksemad, kellest ohtu karta pole, on kõik sõbrad, mida väiksem, seda parem ja pisidele on ka häbematused lubatud. Kollidel mul õnneks negatiivsed kogemused puuduvad ja nemad kedagi ei karda. Küllap oleks neid ka raskem ümberveenda. Kindlasti aga mitte võimatu. Edu Sulle! Peamine on olla järjekindel. Ja rahulik, võimalikult rahulik.
Hirmunud ja kartvat koera on valus vaadata, ma tean, olen selle läbi teinud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 374
Liitunud: 21 Aug 2004 16:53
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Rantsa » 24 Sept 2010 19:51

Mina soovitaksin minna kutsikaterühma, kui vaid võimalust on. Minu oma kartis omal ajal saksa lambakoeri (peale rünnakut) ja meie läksime 4 a colliega lambakate kutsikakooli kus oli ka teisi tõuge. Eksami tegime juba lambakatega koos, probleeme polnud.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 24 Sept 2010 21:59

Asukohaliselt on paraku valida ilmselgelt see üks ja ainus koool :) Igal juhul - jätkake, sest näha on, et kutsikas on säilinud eluterve uudishimu. Jõudu igal juhul :lehv:
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 27 Sept 2010 14:43

Mulle tundub ka, et kutsikaid ta nagu ei karda eriti. Aga suuri koeri kardab väga ja nende haukumist eriti.
Hiiumaal jah kooli suhtes eriti valida pole, käivad need, kes käivad. Eile oli meid 10. Umbes nii vist hakkab käima ka. Aga jah see oli KÕVA katsumus Sämmile eile. Nii paanikas ma polegi teda veel näinud. Ta täiesti sihitult väänles ja tõmbles oma trakside otsas ja ma ei tea kuhu oleks põgenenud.

Trenn toimus hobuste maneežis sees. Teised seal toimetasid omi asju, me istusime seina ääres ja vaatasime. Sämmi mudugi üritas jaanalinnu kombel pea liiva alla peita sõna otseses mõttes. Proovisime teda ikka istuma sättida, et ta näeks, mis teised teevad ja et olukord ei ole nii hirmus. Ise täditütrega teine teiselpool talle toetavaks müüriks.

See oli nagu tsirkus, teised inimesed, kaasa-arvatud treener ütlesid, et nad pole sellist koera varem näinud, kes NIIVÄGA arg oleks. Et see on tõesti suur jama. Kõik arvasid, et ta peab olema kas väärkoheldud või temaga midagi tõesti juhtunud. Ma ei tea kas see tinigmata nii peab olema, aga väga eluvõõras on ta küll. Järgmine nädalavahetus tuleb Saaremaalt treener Ljudmilla, kes hakkabki üle nädala pühapäeviti käima. Tema on ka probleemkoertega tegelenud. Ei kaota lootust :) Ikka lähme jälle. Võtame oma rabeleva pontu kaenlasse saagu mis saab!

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 27 Sept 2010 14:45

lullaby kirjutas:Kahtlemata on sellest teemast kasu, kuid kahjuks tundub, et laiematesse ringkondadesse käesolev teemapüstitus ei jõua.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei teeks ka paha kui nüüd vastu talve (mil võibolla paljudele peredele tundub hea mõte pimedadeks talveõhtuteks endale sõber muretseda) tõstatada antud teema ka ajakirjanduses. See võiks olla lihtsalt väike kokkuvõte erinevatest punktidest, mida koeravõtu juures arvestada: kasvatajavalik, kutsika valik ja kuidas mitte toetada millerdust ja kuidas üldse gazvatajaid ja kasvatajaid eristada. :roll:


Võibolla tõesti! See on hea mõte...kuidas see pall nüüd veerema ainult saada :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 27 Sept 2010 15:26

Ära seda rabelemist ja "paanika-jaanikat" nii väga südamesse võta. Las ta paanitseb, sina rahusta (aga mitte ülevoolavalt vaid rahulikult, et ta tunneks et kõik on OK) ja kui ikka väga hull on, siis minge väikesele jalutus-mänguringile, et ta mõtted jubedate asjade juurest ära viia. 5-6ndal korral ta enam ei rabele :) See läheb tal kogemuste ja vanuse juurdetulekuga mööda. Lihtsalt, nagu juba ka Karlson ütles: "rahu, ainult rahu" :)
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 478
Liitunud: 18 Apr 2005 12:04
Asukoht: Tallinn, Viimsi

PostitusPostitas Pamparix » 27 Sept 2010 17:55

kadri085 kirjutas:Tõime ta ka tuppa ükspäev...

Kurb kuulda, et teie pere ei saa kutsikaga kuidagi hakkama, midagi talle seal ei meeldi, et ta on niimoodi käituma hakanud.
Kuna koeraga peaks koos elama ikkagi vanaema, siis parim lahendus oleks ilmselt koerale see, kui ta saaks tagasi oma koju. Maksan teile raha tagasi. Mul on siiralt kahju, et ta teil kuidagi kodunetud ei saa, mulle on tema selline käitumine arusaamatu ja ootamatu

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 27 Sept 2010 18:12

Hakkab jälle pihta, ikka uued omanikud süüdi. Tagasi osta teda milleks? Et uuesti maha müüa? Kodus ma saan aru neid müümata kutsikaid hetkel jagub kamaluga. Ühesõnaga, koer oli täiesti normaalne, aga vot uued omanikud on mingid imelikud, rikkusid hea looma ära. Oksele ajab juba, ausalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 478
Liitunud: 18 Apr 2005 12:04
Asukoht: Tallinn, Viimsi

PostitusPostitas Pamparix » 27 Sept 2010 18:27

karvik kirjutas:Hakkab jälle pihta, ikka uued omanikud süüdi. Tagasi osta teda milleks? Et uuesti maha müüa? Kodus ma saan aru neid müümata kutsikaid hetkel jagub kamaluga. Ühesõnaga, koer oli täiesti normaalne, aga vot uued omanikud on mingid imelikud, rikkusid hea looma ära. Oksele ajab juba, ausalt.

Ja, mis lahendust sina pakud?

Kasutaja avatar
Postitusi: 990
Liitunud: 25 Okt 2004 23:09

PostitusPostitas Kurimoor » 27 Sept 2010 18:46

Kas seda tagasiostmist vms asja poleks mõtet arutada asjaosalistel omavahel? Hetkel tundub, et kasvataja üritab selle lausega pinda siluda. Antud teema on algatatud ikkagi eelkõige selleks, et abi saada, mitte niivõrd kasvataja ja koeraostja suhtluskanaliks.

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 27 Sept 2010 18:47

Vastupidiselt teile, Pamparix, tegelevad uued omanikud koeraga ja üritavad teha kõik, et kutsikas kohaneks ja oma hirmudest üle saaks.
Selle asemel, et neid kutsikaid vohmida nii palju, võiksid olemasolevaid sotsialiseerida ja neid välismaailmaga harjutada, mitte hoida neid eraldatuna.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 27 Sept 2010 18:49

Pamparix kirjutas:
karvik kirjutas:Hakkab jälle pihta, ikka uued omanikud süüdi. Tagasi osta teda milleks? Et uuesti maha müüa? Kodus ma saan aru neid müümata kutsikaid hetkel jagub kamaluga. Ühesõnaga, koer oli täiesti normaalne, aga vot uued omanikud on mingid imelikud, rikkusid hea looma ära. Oksele ajab juba, ausalt.

Ja, mis lahendust sina pakud?

Hetkel? Jätta uued omanikud rahule oma närimise ja vihjetega, kui nad soovisid abi, siis sind seda neile andmas ei olnud. Üldse oleks tulnud alustada sellest, et uurida, kellele ja kuhu see koer läheb ja anda teada, et tegu on teps mitte tavapärase normaalse koeraga, minu meelest Kadri juba kirjutas siin korduvalt - nad EI oleks seda koera ostnud, teades et ta selline on. Kahtlen, et nad teda tagasi müüa tahavad. Mis vahet sel enam on, kelle puuriidas või põõsa all koer elab, nemad vähemalt üritavad midagi teha. Vanainimesele sellist stressi tekitada, ma häbeneks silmad peast ära. Aga jah, sa ju ei teadnud, kus koer elama hakkab, sind ju ei huvitanud. Või on see hirmsuuremeelne tegu nüüd pakkuda teda tagasi osta, et kui Kadri keeldub, saaks oma käed puhtaks pesta ja öelda, et aga ma ju pakkusin ja nemad keeldusid, mis ma enam teha saan? Väga kaval. Ja alatu.

EelmineJärgmine

Mine Briti karjakoerad -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline