Raske psüühilise häirega collie-poiss!

- kollikoda ja need teised ka
Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

Raske psüühilise häirega collie-poiss!

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 11:32

Tere, kirjutan siin foorumis suhteliselt viimases hädas, kuna kasvatajalt, pole abi saanud, pigem jääb mulje, et tal on midagi varjata.
Võtsime 7. mai collikutsika, kes oli selleks ajaks 6 kuune. Läksime koera vaatama ja tagantjärele mõeldes, oleks pidanud asi juba siis kahtlane tunudma. Koer oli ebatavaliselt arg ja puges kohe peitu, kui võõraid nägi. Perenaine meelitas ta toiduga norga tagant välja. Sellist tavalist kutsika uudishimu ja rõõmu polnud. Tookord ei osanud seda nii vaadata. Soov just collie kutsikat saada oli suur. Eesmärk võtmisel ei olnud hakata näitustel käima ja aretusega tegelema vaid lihtsalt suur sümpaatia tõu vastu ning soov perre uus sõber tuua. :)
Kohe alguses kodus, puges koer laua alla nurka ja eriti sealt välja ei tulnud, ei mingit ümbruse uudistamise soovi. Asi päädis sellega, et ta ei tulnud oma nurgast üldse välja ja tegi häda ka endale külje alla. Kirjutasin murest ka kasvatajale, kes ütles, et "läheb aega, ja läheb üle - ärge muretsega". Algus oli eriti raske. Istus köögis nurgas ja söögi juurde minek (mis on temast 1 m kaugusel) oli ka selline katsumus. Venitas ennast pikaks-pikaks ja siis, justkui omaenese samme ehmatades, sõi kiiresti toidu ära ja puges nurka tagasi, vahest jõudis ainult ühe ampsu kahmata. Samas, käest julges toitu võtta ja silitamise peale väga ei võpatanud, aga ainult valitud inimeste, aga kui keegi võõram, keda ta esimesest päevast peale polnud näinud tahtis silitada siis tõmbas nii kerra kui sai. Püüdsime temaga hellad olla ja survet ei avaldanud, ootasime et kohaneks. Samas ikka proovisime kontakti ka leida.
Esimesed paar päeva ja isegi nädalat pidasime loomulikuks, et ta kardab, aga siiamaani on olnud ainult väikesed edusammud.
Ise mõtlesime, et ehk on asi selles, et ta on juba kuue kuune, et pisemad on ikka totumad ja võtavad kiriemini omaks, aga tema on justkui kolmeaastane laps praegu, kes on täiesti võõraste keskele sattunud. Samas on ta ikkagi kutsikaohtu veel ja peaks ju uudishimulik ja mänguhimuline ka olema.
Nii kahju on temast...tahaks kuidagi, et ta ikka rõõmus koeralaps oleks. Äkki me teeme ise midagi valesti? Oleme küll püüdnud tal rahulikult olla lasta, et harjuks ja ise hakkaks huvi tundma. Kõik liiguvad tema läheduses nii rahulikult kui saavad, ja äkilisi liigutusi ei tee, sest ta ehmub kohe.
Nüüdseks on ta paar inimest omaks võtnud, minuga on kõige julgem. Viimase kuu ajaga on natuke edusamme olnud, juba mängib ja jookseb ja julgeb suurema ala peal ringi käia, aga ehmub kohe kui mingi võõras heli või keegi teine õue peal liigub. Tal ikka üks kindel nurk, kus istub ja kindlad sisse tallatud rajad kus liigub. Nagu stressis loomaaia loom. Ehamatab iga asja peale, tuulise ilmaga kui pilved taevas liiguvad ja puude oksi kardab kui liiguvad. Me oleme nii kannatlikud ja sõbralikud temaga, vaikselt läheb paremaks aga ei tea mis temaga juhtunud on, et ta selline on, pole varem midagi siukest näinud. Väga suured enesekindluse probleemid. Üks loomaarst käis vaatamas ja arvas, et tal on eelnevalt väga suur trauma olnud, miks ta inimesi kardab. Kasvataja selle pärimise peale ei vastanud. Ma ise lugesin internetist ja otsisin kontakte, on sellised inimesed nagu koerakuulajad, kes selliseid raskeid probleeme ravivad. Aga proovime veel ise teda harjutada ja loodame edusamme. Kui oskate midagi arvata või soovitada, siis oleksime väga tänulikud. Aga sügavat kurbust tekitab, et me soovitud rõõmu asemel nii palju muret saime ja ette hoiatamata, et koeral mingid hirmu problemid võivad olla.
Loodan siit natuke nõu ja abi saada...sest praegu, on kõik mis ma olen suutnud ise välja mõelda (koer.ee) abil, et kutsuda koerakuulaja, kes selliste häiretega tegeleb. Sest kasvataja millegipärast enam kirjadele ei vasta.
:cry:

Ette tänades,
9 kuuse collie-poisi Samsoni omanik

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 11:41

Kiri sai pikk ja lohisev, aga äkki keegi oskab nõu anda.
Paar asja meenus veel mida ta kardab nagu tuld:
- igasugu pulkasid ja toikaid, a'la labida vars või suvaline puupulk;
- aegajalt kardab kammi, tuleb niimoodi kommida, et ta alguses kammi ei näe ja präast jälle maiusega meelitada;
- kaelarihm ja jalutusrihm, mõtlesime harjutama hakata ja kaelarihma koos maiusega näidates, koer läks hulluks, juba kaelarihme pandla kõliseva heli peale, pani jooksu;

Aga positiivne on see, et väga meeldivad talle meie kaks kassi:) nendega tahab kohe mängida...:P

Postitusi: 1345
Liitunud: 18 Aug 2004 09:32
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Eveon » 23 Aug 2010 12:07

Mina isiklikult ei nimetaks sellist koera raske psüühilise häirega koeraks. Ta tundub olevat lihtsalt arg ja nimetatud tegevuste ja asjade pelgamine tundub olevat tingitud vaid vähesest kokkupuutest nendega.

Selliste piduritega (argade koertega) tulebki väga palju tööd teha ja asjast saab ka mingil määral asja (no ei kasva võibolla 100% maailmaga ülevoolavalt sõbrustav koer temast).

Loomaarstid võivad teine kord ütelda uskumatuid asju su koera kohta. Ka selliseid arvamusi, mis võivad lõhkuda suhted kasvataja ja koeraomaniku vahel ja panna räige diagnoosi kogu tõu kohta.
Sama tõu inimesed võiksid olla järgmiseks abipunktiks, kui kasvatajalt väidetavalt abi ei saa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 12:30

Suur tänu vastuse eest. Sellepärast ma siia pöördusingi, sest usaldaks pigem neid inimesi, kes igapäevaselt tõu kasvatamisega kokku puutuvad. Seda ma usun, et raske tööga on võimalik asja parandada ja edusamme on olnud. Kummaline on see, et kuue kuuselt koera võttes, on ikka sellised käitumismustrid mõneti välja kujunenud ja olen pettunud, et kasvataja neid varjas. Pigem tahtis hästi ruttu koerast lahti saada, ei olnud isegi nõus, et me järgmine päev koerale järgi läheme, vaid, et võtke kohe kaasa.

Kirjutasin, et kogemust jagada ja teada saada, et ehk on kellelgi analoogset probleemi olnud või oskab nõu jagada. Sest mure on suur! Tegemist ei ole lihtsalt argusega...see on ikka totaalne hirm ja suur enesekindluse häire!

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 23 Aug 2010 12:42

Mina küll ei julgeks välistada mingit arenguhäiret. Koer võib olla (pool)pime, kurt jne. naljakas on, et koer pole mai algusest aru saanud, et "taevas ei kuku maapeale", vaid käitub ikka samamoodi.
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 23 Aug 2010 12:53

Ka mina ostsin kord kuuekuuse ara koera, kes elas laua all ja toanurgas ning keda ei saanud puudutada. Kirjelduse järgi küll märksa kergema variandi, kuna minu koer kartis ainult inimesi. Kartis ta neid ka 7 aastat hiljem, kuigi mitte enam nii hullusti. Minu peale liputas esimest korda saba peale kuu ajast meiega elamist, lapsega hakkas isegi mängima, söömisega ma ei mäleta et oleks probleeme olnud muid, kui et ta alguses ise ei söönud, pidi toitma. Tahaksin kindlasti seda öelda, et normaalse psüühikaga koera puhul ei mängi tema ostuhetkel olev vanus mitte mingisugust rolli.
Ka minule räägiti ja ma uskusin tookord jutte, et mu koera on pekstud jne, tegelikkuses olen ma kindel et asi on koera närvisüsteemis ja kui sinna juurde lisada veel suhteline isoleeritus ja sotsialiseerimatus, ongi tulemus käes. Ega teha ei annagi midagi muud kui see, mida te siiani teinud olete. Tasa ja targu teosammul. Päris normaalset koera temast vaevalt et saab, aga teie pere hulgas ja kohtades, kus ta tunneb ennast turvaliselt hakkab ta kindlasti ajapikku paremini käituma.
Kas koer on tõupaberitega? Kui jah, kannab ta ka mõnda kennelinime?

Postitusi: 162
Liitunud: 13 Juul 2009 20:56

PostitusPostitas angelen » 23 Aug 2010 13:00

Kui koera võtmisest on möödas juba kolm kuud ning ara kutsika kohanemise edusammud on kasinad, siis tuleks pererahval kaaluda, kas nad on valmis kutsika veidrustega ka koera edaspidise eluea jooksul leppima või soovivad koera pigem kasvatajale tagastada. Siin peakski olema see paljuräägitud kasvataja vastutuse koht.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1681
Liitunud: 17 Juul 2005 21:25
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Muhv » 23 Aug 2010 13:02

Samas, kui koer on istunud 6 kuud kuskil puuris, ja sai ainult ostjate tulekuks puurist välja, siis sellise käitumise üle ma ei imestaks...
Mina soovitaks pöörduda Alla Petrova poole, kellel igasuguste probleemsete koertega kõige suurem kogemus vast Eestis üldse. Tema meetodid ilmselt ei ole kõikidele kohe mõistetavad, kuid pikas plaanis ta jõuab oma eesmärgini. Seda siis juhul kui Tallinnas või selle läheduses elate... muud ei oskagi soovitada, sest täiesti sotsialiseerimata koer 7 kuuselt vajab väga konkreetset lähenemist ja suunamist..
Ei ole ühtegi häda mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba ;)
http://jussimotted.blogspot.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 23 Aug 2010 13:15

Minu eelmine koer, kelle me leidsime kutsikana tänavalt, kartis samuti paaniliselt kotte, jalgu, mehi, kaikaid. Tema puhul muutus see hirm agressiooniks ehk et ta võis lambist rünnata. Tol ajal kahjuks ei olnud koertekoda, üritasin raamatute ja iseomatarkusega koera aidata ja ilmselt tegin palju vigu :( Tegelikult ma õppisin lihtsalt ennetama, st kui ma nägin võimalikku ärritajat, siis kas juhtisin koera tähelepanu mujale või kui see ei olnud võimalik, võtsin koera lihtsalt enda ligi.
Praegu on mul collie ja ka selline väga ettevaatlik tüüp. Uued asjad on kahtlased ja nendega harjumine võtab aega. Praegu tegelikult enam ei ole nii hull :) Aga alguses ajas Elli väga paljude asjade peale silmad suureks ja sõrad vastu maad. Rihma otsas käimist õppisime naabrikoera pealt, st naaber pani oma koera rihma ja jalutas meie ees edasi tagasi ja ise rääkis, et „Elli vaata, pole üldse hirmus, väga tore on“. Trepist alguses ei saanud üles ega alla (tal ei olnud ju ka varasemat kogemust).
Autosse minekut jälestab Elli siiani ja kui me ei kasutaks nn poovat kaelarihma, siis ta libistaks ennast igal kahtlasel võimalusel sealt välja ja jälgiks sündmusi turvaliselt distantsilt. Samas ma ei ütleks et Elli oleks arg koer, ta lihtsalt ei ole pea ees tulle tormaja vaid colliele kohaselt (jällegi! :)) hindab olukorda ja võtab vastu otsuse.
Aga kannatlikkuse, järjepidevuse ja leebuse ja armastusega saab colliede puhul enamustest probleemidest üle. Samsoni puhul lihtsalt võtab kõik ilmselt rohkem aega. Kuidas Samson paitamistesse ja sügamistesse suhtub? Elliega hakkas kõik lihtsamaks muutuma kui meil oli usaldus tekkinud. Collied on juba oma iseloomult natuke umbusklikud ja ettevaatlikud ja 6-kuune koer on juba täitsa suur , seega on loomulik et ei torma ülevoolavalt rõõmustades võõra juurde nagu 3-kuune seda teeks. Nt Elli endale võõraid inimesi ligi ei lase (ok, vorsti võtab küll näppude vahelt), mõned võivad natukene põse pealt sügada, aga see on juba täiega lugupidamisavaldus Elli poolt.
Ehk et tulles tagasi paitamiste juurde – usaldus ja enesekindlus tulid meil just läbi sellise pideva paitamise, sügamise, kiitmise, kallistamise. See on hea et ta mängib – milliseid mänge ta armastab?
Ahjaa – Elli täiega kardab nt vihmavarju – koledamata asja ei ole ilma peal olemas! See tähendab siis praktikas seda, et kui me õue läheme ja vihma hakkab sadama, siis temal on praktiliselt vett hülgav kasukas ja minul … ei ole :)

Jõudu ja kannatlikkust teile!
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 13:51

Suur, suur aitähh kõigile vastajatele. Ma olen ka seda meelt, et koerale pole keegi tahtlikult liiga teinud. Kasvataja peaks olema igati korralik ja lugupeetud, ka siinses foorumis teada-tuntud. Usun ka, et närvisüsteemist tuleb see kõik.
Olen lihtsalt nõutu, sest koer on mu vanaema juures Hiiumaal ja sai kohe selle mõttega võetud ka, et vanaemale seltsiks. Üksik vana inimene ja praegu on tal rõõmu asemel ainult mure. Oleks ma ise igapäev juures ja saaks tegeleda, aga vanainimene ei oska ja on hädas. Ta armastab väga just collisid ja oli nii õnnelik kutsu üle, aga nüüd hoiab koer ainult eemale, kükitab heki all nagu hirmunud metsloom.
Olen ka lugenud ja proovinud igatmoodi...eile oli väike areng, tuli isegi nimepidi hüüdes minu juurde (aga seda loomulikult sellel alal, kus ta liikuda julgeb, mitte suvalises õue paigas).
Varsti läheb väljas külmemaks ja poriseks...ta ei saa ju oma redutamispaika heki alla elama jääda. Aga kuuti ega ühtegi muud kohta ta pole omaks võtnud... Tuppa ka ei tule!

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 13:56

Sügamistesse ja paitamistesse suhtub hästi (aga ainult valitud isikute poolt), millegipärast eelistab nooremaid ja naissoost isikuid. Eile kui teda kammisin, siis ta, ma arvan et tänulikkusest, lakkus mu kätt ja oli nii sõber. See talle väga meeldis, oli nii uhke ja puhevil. Mängudest meeldib talle lihtsalt joosta, tal tuleb eest ära joosta ja siis ta kargleb järgi, aga kui joosta selles piirist välja, kus ta harjund on liikuma, siis kohe peatub...nö, ei unusta valvsust ka mänguhoos. Mõnda aega tagasi ta mängis väga rõõmuga ühe tennisepalliga, millel on väike punane nöörijupp küljes, aga siis mingi hetk hakkas seda ka kartma, nüüd ei võta seda enam. Aga jah, jooksma saab ta õnneks meelitada:)

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 23 Aug 2010 14:07

kas see koer elab praegu ainult õues? minu arust see ei ole hea - ta tuleks ikka tuppa saada, et ta harjuks inimese seltskonnaga.
kas te rohkem pole kaelarihma harjutanud?
kuidas ta maiusesse suhtub? nt Ellit saab motiveerida millegi väga heaga, siis ta teeb üldjuhul ka neid asju mis talle väga ei meeldi.
praegu on selline kriitiline iga, teil tuleb see usaldus võita ja eriti just vanaemal - ja ega see usaldus ei teki kui üks on toas ja teine õues.
kui ta seal õnnetult õues üksi on - sealt head nahka ei tule.
colliele on väga oluline inimese olemasolu, juuresolek - proovige ikka ta tuppa saada ja rihma otsas jalutama.
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 23 Aug 2010 14:17

Arvestades koera paksu kasukat ja probleeme, mis võivad tekkida, kui teda üldse kammida ei saa, peaks ta tõesti tuppa meelitama. Sotsialiseerimise mõttes on seda ka vaja, uudishimu ja toidulõhnad meelitavad koera kindlasti rohkem suhtlema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 110
Liitunud: 06 Okt 2005 18:02
Asukoht: Raplamaa

koer

PostitusPostitas Rika » 23 Aug 2010 15:00

Armastus käib kõhu kaudu - seega süüa saab ainult toas.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 23 Aug 2010 15:14

Võimalik, et kutsikat ei ole tutvustatud piisavalt erinevate olukordadega. Üleüldse säärane paanika on minu arust väga kummaline. Tundub, et kutsikaga on nii palju tegeletud, et söök ette ja kõik. Võin ka eksida, aga selline mulje on jäänud. Mis soovitada, kogenud koerakoolitajaga ühendust võtta, ise õpetades sellist koera võib palju vigu teha.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 23 Aug 2010 16:31

Triin & Bella kirjutas:Võimalik, et kutsikat ei ole tutvustatud piisavalt erinevate olukordadega. Üleüldse säärane paanika on minu arust väga kummaline. Tundub, et kutsikaga on nii palju tegeletud, et söök ette ja kõik. Võin ka eksida, aga selline mulje on jäänud. Mis soovitada, kogenud koerakoolitajaga ühendust võtta, ise õpetades sellist koera võib palju vigu teha.

Koer elab ju Hiiumaal vanaema juures, mis koolitajatest te siin räägite? :?

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 16:49

Koeraga on ikka tegeletud küll, selle pärast ma ei muretseks. Kõik on väga hellitavad ja õrnad temaga, pigem ma ise arvan just, et liigselt ei tohi survet avaldada...see võib koerale liigse stressi tekitajana mõjuda. (kindasti soovitan kõigil lugeda raamatud "Koerakuulaja" väga huvitav lähenemine koera kasvatamisele).
Maiustustele reageerib kuts väga hästi, enamik edusammud nende abil tehtudki:) Toas oli ta alguses koguaeg, aga suvi tuli ja õues ju parem olla. Seda enam, et ta endale külje alla hakkas tegema...iga päev tõi uued mured. Kasvataja ütles ka, et temal elasid nad ikka õues ja harjunud olema. Esialgu hoidsime toas ainult, et ta inimesega harjuks. Aga õues tulid hoopis esimesed paranemise märgid, hakkas ringi liikuma. Sellises eas nädalate kaupa toas passimine on ju mõtlematu.

Ja nagu ma enne mainisin ka, kassidega on ta suur sõber:P Kassid mõjuvad ka omaette maiusena:) nende peale tuleb kohe peidust välja!

Ise olen mõelnud, et koerale võis mõjuda traumana ka tema nö karjast ära võtmine, sest seal kus me ta võtsime oli veel 4-5 tema vanust koera...neil oli seal korralik karjaelu:) mängisid ja karglesid koos...äkki igatseb oma semusid. Vanus oli ka selline, et ta oli juba harjunud oma perekonna ja teiste kutsikatega. Et äkki nii?!?!

Ja see, et ta Hiiumaal on pole küll mingi halvustav näitaja. Ka sealsetel inimestel on koerad ja on ka koolitajad. Ja kohati palju parem elu kui linnadzunglis elavatel kutsadel. Meil on enne ka koguaeg koerad olnud, ja kunagi pole sellist probleemi olnud, mistõttu ma ka siit nõu küsisin. Lihtsalt nagu keegi juba mainis on tallinnas rohkem võimalusi kui rääkida professionaalsetest ravitsejatest. Aga Eesti mõistes pole miski võimatu.

Tundub, et Elli edusammudest on palju õppida, aitähh teile. Kindasti harjutame edasi, nii rihmaga, kui kõige muuga.

Küsin lihtsalt abi ja nõu!

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 16:56

Rihmaga harjutasin alguses nii, et panin maiustuse käe peale ja kaelarihma ka, et ta saaks nuusutada ja et tekiks positiivne seos, alguses läks hästi aga nii kui kuulis pandla klõbinat, pistis plehku :|

Aaa ja kanad pakuvad talle ka huvi...seda on päris tore vaadata! :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 23 Aug 2010 16:58

kindlasti võis olla osa selles et juba suht suur kutsikas võeti karjast ära.
meil oli selles mõttes lihtsam, Elli oli samuti ca 6 kuune kui ma ta sain ja tal ei olnud korterikoera kogemust - see oli tema jaoks täiesti arusaamatu. Aga kuna mul muud varianti talle pakkuda ei olnud, siis nii oligi: korter ja õues jalutamine. ja õnneks ka kassid kodus ootamas, nemad kindlasti leevendasid seda esimest stressi. ja siis muudkui altkäemaksu iga õnnestumise eest ja nii ta tuleb :) ma mäletan et esimese aasta ma ikka pingutasin ennast pooleks et koera sõprust ja usaldust võita :) aga nüüd on mul selline mupsik nagu majasoku nina (selles mõttes et iga ilmaga võib kindel olla) v.a ilutulestik ja vihmavari ja võib olla veel midagi/kedagi :)

mul on jälle selline frukt, et kui läheme kuskile maale, siis tema eelistab toas tšillida selle asemel et õues koer olla :oops:
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 23 Aug 2010 17:04

Minu tähelepanek collie kohta on, et ta on suhteliselt ettevaatlik koer, kes teeb peas kibekiirelt järeldusi ja kui kord on milleski veendundud, siis juurdunud mõtet tema peast välja saada, eriti, kui see on mingi hirmuga seotud, on väga raske. Kindlasti mitte võimatu. Tean kutsikat, kes kolme kuuselt uude koju läks, keda harjutati uues peres pikalt ja kohanemisega oli palju probleeme, samuti oli pererahvas hädas, õnnetu ja nõrdinud. Minu kollikoera kutsikas läks 4 kuuselt uude koju ja mingeid kohanemisraskusi tal ei olnud. Ent kui võõrad tulid kutsikaid vaatama, siis jäid kutsikad teatud vanusest alates kohe väga uniseks ja tukkusid oma kastis. Nii kui võõrad läinud, kohe läks trall lahti, seega võõrastasid. Kuna olin kuulnud vanemate kutsikate kohanemisraskustest, siis oma neljakuust harjutasime terve päeva uue pererahvaga sõbraks. Kolli puhul peab silmas pidama taktitunnet ega tohi olla pealetükkiv, tagant ei maksa kiirustada. Samsoni käituimine näitab, et tal on nõrk närvikava. Samas, kui koer pole koduaiast välja saanud, on selline käitumine mõistetav. Tugeva närvikavaga koergi võib kohkunud olla, aga peaks siiski aja jooksul üle saama ja kohanema.
Kunagi oli õuekora kutsikas, kes õigel ajal oma kodu ei leidnud jäi puukooli oma vanemate kõrvale kasvama. Ta oli 7 kuune, kui ostjad teda endale tahtsid. Koer oli elanud ainult õues ja sai tuppa viimisest ja kohavahetusest tõsise šoki. Temal võttis mitu kuud, et kohaneda, võõraste vastu ta üliettevaatlikuks jäigi, muus osas sai lõpuks tast asja, aga aega ja kannatust kulus palju.
Soovin jõudu ja kannatust ja püüdke koer ikka tuppa inimeste juurde meelitada. Leebus ja ehk ka mõningane ükskõiksus aitavad, las koer teeb ise algatust sõbrunemiseks ja näeb, et talle on kasulik inimeste lähedus. Maiustega ei maksa kitsi olla.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 17:07

Aitähh, Hedi :) Sinu nõuanded on väga julgustavad!

Kahekordistame siis altkäemaksu! :irw:

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 23 Aug 2010 17:11

Miikene kirjutas:Minu tähelepanek collie kohta on, et ta on suhteliselt ettevaatlik koer, kes teeb peas kibekiirelt järeldusi ja kui kord on milleski veendundud, siis juurdunud mõtet tema peast välja saada, eriti, kui see on mingi hirmuga seotud, on väga raske. Kindlasti mitte võimatu. Tean kutsikat, kes kolme kuuselt uude koju läks, keda harjutati uues peres pikalt ja kohanemisega oli palju probleeme, samuti oli pererahvas hädas, õnnetu ja nõrdinud. Minu kollikoera kutsikas läks 4 kuuselt uude koju ja mingeid kohanemisraskusi tal ei olnud. Ent kui võõrad tulid kutsikaid vaatama, siis jäid kutsikad teatud vanusest alates kohe väga uniseks ja tukkusid oma kastis. Nii kui võõrad läinud, kohe läks trall lahti, seega võõrastasid. Kuna olin kuulnud vanemate kutsikate kohanemisraskustest, siis oma neljakuust harjutasime terve päeva uue pererahvaga sõbraks. Kolli puhul peab silmas pidama taktitunnet ega tohi olla pealetükkiv, tagant ei maksa kiirustada. Samsoni käituimine näitab, et tal on nõrk närvikava. Samas, kui koer pole koduaiast välja saanud, on selline käitumine mõistetav. Tugeva närvikavaga koergi võib kohkunud olla, aga peaks siiski aja jooksul üle saama ja kohanema.
Kunagi oli õuekora kutsikas, kes õigel ajal oma kodu ei leidnud jäi puukooli oma vanemate kõrvale kasvama. Ta oli 7 kuune, kui ostjad teda endale tahtsid. Koer oli elanud ainult õues ja sai tuppa viimisest ja kohavahetusest tõsise šoki. Temal võttis mitu kuud, et kohaneda, võõraste vastu ta üliettevaatlikuks jäigi, muus osas sai lõpuks tast asja, aga aega ja kannatust kulus palju.
Soovin jõudu ja kannatust ja püüdke koer ikka tuppa inimeste juurde meelitada. Leebus ja ehk ka mõningane ükskõiksus aitavad, las koer teeb ise algatust sõbrunemiseks ja näeb, et talle on kasulik inimeste lähedus. Maiustega ei maksa kitsi olla.


Aitähh :) Olemegi nii püüdnud talitada...ja ikka jätkame, sest ta meile kõigile meeldib ju nii väga! Nii ilus ja nagu vanaema ütleb - majesteetlik koer!
Väga julgustav on kuulda, et ka teistel selliseid probleeme olnud ja et me oma mures üksi pole!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 23 Aug 2010 17:11

Rihmast: Sa oleks pidanud kuulma ja nägema, millist seakisa meie Lili tegi, kui talle esimest korda rihma kaela panime. Võitles elu eest ja karjus, nagu oleks teda tapetud. Sassut ei seganud rihm seni, kuni ta avastas, et selle külge käib ka jalutusrihm, mis segab oma teed minna. Siis oli tema kord seakisa teha. Lilli oli siis juba leppinud ja kõndis korralikult rihmas. Sassu ei harjunud piiranguga aga kuidagi, käisime teda spetsiaalslet metsas harjutamas, et oleks huvitav keskkond ja ta rihma unustaks. Mõnda aega ta ikka perutas, kui meelde tuli. Uude koju läks ta aga rihmaskäimise osas täiesti dresseeritult.

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 23 Aug 2010 18:07

Koer oli ebatavaliselt arg ja puges kohe peitu, kui võõraid nägi. Perenaine meelitas ta toiduga norga tagant välja.


Ise olen mõelnud, et koerale võis mõjuda traumana ka tema nö karjast ära võtmine, sest seal kus me ta võtsime oli veel 4-5 tema vanust koera.


Kui koer oma karja hulgas olles (kasvataja juures) juba sedasi käitus, siis võib karjast ära võtmine olla arguse osas küll lisafaktor, kuid mitte algpõhjus.
Mind huvitab, mida tegi koera kasvataja kõik need (eriti ara) koera arengu ja sotsialiseerimise seisukohast väga olulised 6 kuud, kui sellises vanuses koera polnud harjutatud isegi kaelarihmaga? Või unustatigi koer kuni müügihetkeni aeda oma ebakindlust kasvatama?
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 23 Aug 2010 20:45

Ehk veidi OT, kuid mulle tundub siiski et korterikoerad on mõnes mõttes paremas olukorras. Sa lihtsalt pead teda rihmaga harjutama, sest muidu ei ole võimalik pissilegi minna, pissil käies näeb koer ka maailma ja erinevaid olukordi. Minu tuttavatel oli kolli, elasid maal ja koer oli üks paras looduslaps, hulkumas ei käinud kunagu vaatamata piiramata territooriumile. Kui mingi aja pärast oli vaja koeraga veti juurde minna, siis oli tükk tegemist, et koerale rihm kaela ja autosse. Koer läks konkreetselt täiesti sassi nende tegevuste juures. Kammimisega oli ka üks igavene probleem. Kui koer pole näinud oma esimesed elukuud peale koduaia ja mõne pereliikme eriti midagi muud, siis pole ju ime, et ta nii ettevaatlik on. Mina tõmbaks sellise vanuse peale võrdusmärgi teise ringi koeraga. Minul küll ei ole kolli, kuid mina sain oma koera 8kuuselt, ikka läks päris mitu aastat enne kui Pipist normaalne koer sai. Mul oli kodus pidevas frustratsioonis, koleeriline, ülienergiline koer, kes tegi kõik oma hädad tuppa, lõhkus ja lammutas (ta teeb vahel seda ikka veel kui selleks anda võimalus). Pipi veedab oma elupäevade lõpuni kõik üksinda veedetud tunnid puuris, samuti ei tohi ma kodust lahkudes (kui keegi kodus on) kunagi jätta lahti lahti enda magamistoa ust, vastasel korral ta lihtsalt pissib mulle voodisse. Vaatamata sellele, et koer on saanud armsaks, tuleks mõelda, nagu keegi eespool soovitas, hästi järele, kas nii on võimalik elada järgnevad 10 ja enam aastat. Vaja on ju käia veti juures, teha koerale mingeid protseduure, olgu see siis kammimine või küünte lõikus. Kui aga otsustate praegu sellega toime tulla, siis kestku see tahtmine koera elu lõpuni. Igatahes hästi palju jaksu.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 24 Aug 2010 00:51

Kadri0085 - sinu vanaema peab hakkama võtma endale aega, et lihtsalt istuda koera läheduses ja tema kõrval maas peab olema midagi väga maistvat - näiteks praetud maks - ja miks mitte koos sealistuva kassiga, kes ka kindlasti maksa armastab :)
Ja mul on äärmiselt kurb kuulda, et meie lugupeetud (tea, kaspeaks jutumärkides isegi olema :roll: ?) colliekasvatajad selliseid kutsikaid loovutavad ja probleemide tekkimisel ära kaovad...
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Postitusi: 355
Liitunud: 12 Veebr 2007 13:27

PostitusPostitas bemy » 24 Aug 2010 08:23

dutch kirjutas:
Triin & Bella kirjutas:Võimalik, et kutsikat ei ole tutvustatud piisavalt erinevate olukordadega. Üleüldse säärane paanika on minu arust väga kummaline. Tundub, et kutsikaga on nii palju tegeletud, et söök ette ja kõik. Võin ka eksida, aga selline mulje on jäänud. Mis soovitada, kogenud koerakoolitajaga ühendust võtta, ise õpetades sellist koera võib palju vigu teha.

Koer elab ju Hiiumaal vanaema juures, mis koolitajatest te siin räägite? :?

Hiiumaal käib täitsa koerte koolitaja Saaremaa Koerteklubi Aktiivi juurest. Kui huvi võid mulle privas maili saata annan sulle nr.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 24 Aug 2010 09:01

kadri085 kirjutas:Koeraga on ikka tegeletud küll, selle pärast ma ei muretseks. Kõik on väga hellitavad ja õrnad temaga, pigem ma ise arvan just, et liigselt ei tohi survet avaldada...see võib koerale liigse stressi tekitajana mõjuda. (kindasti soovitan kõigil lugeda raamatud "Koerakuulaja" väga huvitav lähenemine koera kasvatamisele).
Maiustustele reageerib kuts väga hästi, enamik edusammud nende abil tehtudki:) Toas oli ta alguses koguaeg, aga suvi tuli ja õues ju parem olla. Seda enam, et ta endale külje alla hakkas tegema...iga päev tõi uued mured. Kasvataja ütles ka, et temal elasid nad ikka õues ja harjunud olema. Esialgu hoidsime toas ainult, et ta inimesega harjuks. Aga õues tulid hoopis esimesed paranemise märgid, hakkas ringi liikuma. Sellises eas nädalate kaupa toas passimine on ju mõtlematu.

Ja nagu ma enne mainisin ka, kassidega on ta suur sõber:P Kassid mõjuvad ka omaette maiusena:) nende peale tuleb kohe peidust välja!

Ise olen mõelnud, et koerale võis mõjuda traumana ka tema nö karjast ära võtmine, sest seal kus me ta võtsime oli veel 4-5 tema vanust koera...neil oli seal korralik karjaelu:) mängisid ja karglesid koos...äkki igatseb oma semusid. Vanus oli ka selline, et ta oli juba harjunud oma perekonna ja teiste kutsikatega. Et äkki nii?!?!

Ja see, et ta Hiiumaal on pole küll mingi halvustav näitaja. Ka sealsetel inimestel on koerad ja on ka koolitajad. Ja kohati palju parem elu kui linnadzunglis elavatel kutsadel. Meil on enne ka koguaeg koerad olnud, ja kunagi pole sellist probleemi olnud, mistõttu ma ka siit nõu küsisin. Lihtsalt nagu keegi juba mainis on tallinnas rohkem võimalusi kui rääkida professionaalsetest ravitsejatest. Aga Eesti mõistes pole miski võimatu.

Tundub, et Elli edusammudest on palju õppida, aitähh teile. Kindasti harjutame edasi, nii rihmaga, kui kõige muuga.

Küsin lihtsalt abi ja nõu!


Mitte mingil juhul polnud see halvustavalt mõeldud! Lihtsalt pakuti Tallinnas töötavat koolitajat, millele ka reaktsioon. Ja eks vanaema - koeraomanikuna on ka pigem raskendav, kui kergendav asjaolu. :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 24 Aug 2010 09:08

Tänud kõigile :)
Kasvataja vastas mu esimesele kirjale ühe lausega. "Olge rahulikud!" Ja siis mingi aeg kirjutas, et "kuidas läheb, saatke pilte" Saatsin pilte ja esitasin küsimusi koera lapsepõlve kohta ja uurisin kõiksugu aspekte, rääkisin muredest, et teada kuidas me peaks edasi käituma.... ja nüüd ainult vaikus! Küsisin, et kas tal oli ehmatavaid kogemusi või oli oma karja äbarik või midagi taolist - aga ei ühtegi selgitust!
Aga mis siis ikka...vähemalt on siin foorumis nii palju toredaid ja abivalmis koerasõpru, et mul juba ühe päevaga on nii palju lootusekiirekesi juures :)

Vanaema tegelikult väga palju on ta läheduses istunud koos erinevate hõrgutistega :P ja teeme seda edasi... kohe nädalavahetusel võtame siis selle kaelarihma asja ette jälle.

Kammimisega saime vist viimati sina peale...

Kuidas teie collid vette suhtuvad? Ma olen mõelnud, et äkki kui niikaugele saab, et rahulikult jalutame, võiks suuna mereäärde võtta?!?! :P

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 24 Aug 2010 09:16

airepiret kirjutas:Kadri0085 - sinu vanaema peab hakkama võtma endale aega, et lihtsalt istuda koera läheduses ja tema kõrval maas peab olema midagi väga maistvat - näiteks praetud maks - ja miks mitte koos sealistuva kassiga, kes ka kindlasti maksa armastab :)...

jah, see lihtsalt istumise taktika võib tulemust anda küll-lihtsalt istud ja sööd, kas päriselt või mängult ja nagu muuseas viskad ka temale. Kuigi minu tähelepanekute järgi pole kolli koer, kes enda poolehoidu pala eest müüks.
PS! Minu koerad näiteks ei karda võõraid, aga nende silitusi nad ei vaja. Kui võõralt või pooltuttavalt saadud maius allaneelatud, astuvad mõlemad kollid pool sammu maiuseandjast, kes tasuks silitada lootis, eemale, andes mõista, et maiusest neile piisas, silitused ja patsutused võib endale pidada :P Meeri sibas tuttava juurde kellelt teadis alati maiust saavat ja sulges tal tee, istudes ette ja ootavalt silma vaadates - maiuse võttis vastu, silitused jättis maha.Kirjutan sellest, sest olen märganud-kolli sõprust maiusega ei osta. Küllap see aitab veidi tema arvamust inimesest kujundada ja ta vähemalt näeb, et kavatsused on head.
Mina olen märganud, et kollile mõjub tegutsemine. Las ta näeb, kuidas inimesed plaanipäraselt ja rahulikult samu asju toimetavad. Selline rutiin ja rahulikult tegutsevad inimesed äratavad tas varsti usaldust ja peagi ta tuleb ise appi. Kolli tahab ju tegutseda. (Turovski kirjeldas kunagi, kuidas asjalik askeldamine linnupuuride ümber mõjub isegi lindudele, mis siis koerast rääkida).

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 24 Aug 2010 09:24

kadri085 kirjutas:...
kohe nädalavahetusel võtame siis selle kaelarihma asja ette jälle.

Kammimisega saime vist viimati sina peale...

Kuidas teie collid vette suhtuvad? Ma olen mõelnud, et äkki kui niikaugele saab, et rahulikult jalutame, võiks suuna mereäärde võtta?!?! :P

Mina oleks veidi ettevaatlik kaelarihmaga praegu. Kui koer teid juba usaldab, siis üritaks. Samas võib õnnestunud jalutuskäik hästi mõjuda.
Veega on nii ja naa. Tean kolle, kes ujuvadki. Enamus siiski kastab ainult käppi. Meie Meeri läsk vette SLK eeskujul, kui noor oli. Inimesele järgneb ta ka vette, omal algatusel minu kolli ei uju, läbi vee jookseb küll, ent eelistab kaldaääreset madalat vett.
Muide, kollil on kasuka kuivamisega probleeme ja kergesti tekib pärast suplust nahapõletik, kui aluskarv on märjaks saanud. Vihmaga ei saa minu koer kunagi nii märjaks kui ujudes. Pärast ujumist kuivas Meeri ikka mitu päeva, enne kui nahani kuiv oli. Vihmaga tavaliselt aluskarv ei märgugi ja seepärast pole kuivamisega probleemi.
Edu!

Postitusi: 355
Liitunud: 12 Veebr 2007 13:27

PostitusPostitas bemy » 24 Aug 2010 09:31

Kadri o85 saatsin sulle privas sõnumi. Muide see koer võtab julgust kassildelt, see ununes mul sulle privas kirjutamata. Tegelt kassid on hoopis segav faktor mitte abi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 24 Aug 2010 10:00

bemy kirjutas:Kadri o85 saatsin sulle privas sõnumi. Muide see koer võtab julgust kassildelt, see ununes mul sulle privas kirjutamata. Tegelt kassid on hoopis segav faktor mitte abi.


Tänud!

Huvitav! Mulle just tundus, et mitte segav, vaid et ta nägi, et see mida kassid teevad ja kus käivad, et see pole üldse hirmus ilmselt ja teeb samu asju. Kassid on harjunud, et majas on koer ja temaga kurjad pole :) Kassid nühivad tema vastu ja mängivad kaasa, selle peale on Samson väga rõõmus. Nuusib neid ja tahab mängida.
Eelmine koer, kes oli collie-laika segu magas koos kassidega :D
Siis on vanaemal veel kanad, need pakuvad kutsale ka väga huvi...käib neid aia taga jälgimas!

Kasutaja avatar
Postitusi: 1085
Liitunud: 18 Nov 2004 10:57
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Saba » 24 Aug 2010 12:29

Aga samas on ka koeri, kes kasutavad pererahva ettevaatliku suhtumist ja nn. ara koeraga hädasolemist väga ära! Muidugi ei oska praegu lihtsalt kirjeldustele põhinedes arvata, millega siin tegu, kuid teinekord valab selline äraootav suhtumine ning arvestamine, et tegemist on ara koeraga ainult õli tulle! Ja siis koer ise tõesõna itsitab omaette ja jälgib nurga tagant kogu tsirkust, mille tema korraldanud on.
Mul endal oli üks kasvandik, kes oli ettevaatlikuma ellusuhtumisega. Võtsin ta siis ette ja viisin üksinda rihma otsas maailma vaatama: käisime autoga üsna pikkadel sõitudel, kus lõpuks kohtusime mitmete hurdalistega. Muidugi hoolitsesin, et talle oleks maailm turvaline ja keegi pealetükkivalt teda tervitama ei tuleks (ja ühelegi nn karjas elavale borzoile ei meeldi kui neid kohe jooksuga tervitama tullakse. Nad tahavad ise minna ja vaadata, kui huvi on). Ta alguses vaatas ja siis hakkas inimeste ja koerte vastu huvi tundma. Ma lihtsalt võtsin teda kui tavalist koera, ei ninnunännutanud ega kiitnud argust takka. Ma lihtsalt võtsin ta rihma otsa, lasin ka ennast vabaks! ja käisime ning vaatasime ringi erinevates olukordades. Tegelikult käisime kokku vaid paar-kolm korda, sellest piisas! Ta oli tõeliselt lahe ja usaldav kaaslane. Ja siis läks ta uude koju kus peremees muretses meeletult koera heaolu pärast. Peremees kaebas, et koer ei kohane, kardab kõike. Nägin neid kuu möödudes näitusel kus peremees temaga tuli. Ja jumala eest, sellel vigurvändal kutsikal pildusid silmad sädemeid, aga kui peremees ümber pööras ja muretses, kuidas ta ennast tunneb, tuli koerale kohe küür selga ja silmad läksid pärani :hups: Koer jäi meie nn laagrisse paariks tunniks ja tal oli meie juures lõbus. Samuti lahkusime paari päeva pärast ilma suurema stseenita, koer lihtsalt ise läks oma peremehega ära, ta teadis küll, kus ta uus kodu on ja tegelikult see meeldis talle! Aga samuti meeldis peremehe muretsemine ja poputamine. Niisugune suslik.
Sellist mõtet ei tohigi koerale pähe tulla, et ei kammi. Kuidas ei kammi? Siin ei ole vaja jõudu ega kinnihoidmist, lihtsalt kammi hoidja ise on kindel, et kohe läheb kammimiseks ja teist varianti ei ole. Aastaid tagasi käisin koeri kammimas ja pügamas; kammisin just neid lahti kes pererahvast ligi ei lasknud.
Koerte iseloomud on väga erinevad, ka sama tõu piires. Me lihtsalt aktsepteerime neid sellistena, kui nad on. Võtame neid kui sõpru ja lahedaid kaaslaseid, oleme rahulikud ja täitsa tavalised kui koer hirmu tunneb. Siis teinekord hakkab ka koer mõtlema, et kui peremees sellest asjast üldse numbrit ei tee, miks siis minagi sebima pean?
... minu lemmikud on kaunid ja mugavad Borzoid...

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 24 Aug 2010 12:45

Muidugi kandub mure koerale üle. Ta ju tajub ebakindlust ja muutub veel ettevaatlikumaks. Seda, et kõnealune koer seal põõsas itsitades pealt vaataks pererahva ponnistusi, ma eriti ei usu. Koeral on raske ja harjumatu olukord. Inimesed peaks käituma muretult, pingeta ja stressivabalt. Siis varsti ka koer kogub end. Pole vaja võimendada probleemi ülemäärase tähelepanuga. Koer ei tohi tajuda, et ta kuidagi eriliselt tähelepanu keskpunktis on. See on nagu ujeda lapsega-tahab märkamatuks jääda mingi hetkeni. Tuleb ära tabada see moment, mil väikest tõuget anda ja aidata varjust välja tulla. Küllatki tunnetuse küsimus. Aga külls ee tunnetus tekib, kui koeraga harjutakse ja koer ak harjub, olugi, et pisitasa. Mingit sügavat prüühilist häiret see ei pea küll kohe tähendama.

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 24 Aug 2010 13:47

mina olen nt teinud Elliga küll sedasi, et kui tal tuleb mingi "ohmaieteanüüd"-moment ja ta maha istub ja eriti koostööd ei taha teha, et ma lähen tema juurde, paitan, räägin kui vinge koer ta on, selle peale ta ajab ennast puhevile ja on endaga üliväga rahul ja kui tal on selline maailmavallutaja helk silmadesse tekkinud, kordan seda käsklust mida ta varem ei tunnistanud ja üldiselt ta läheb õnge :)
Nagu Miikene ka ütles - see on selline kõhutunne, et milline lähenemine mingil hetkel õige on, vahel tuleb moosida, vahel ignoreerida, vahel kulmu kortsutada - aga kõik see tuleb ajaga.
Kolli on tundlik natuur, samas ta väga tahab oma inimesele meele järele olla ja minu arust on ta selline tõug, keda ei saa hellitamisega ära rikkuda, vähemalt Elli on küll selline, et mida leebem ja parem mina temaga olen seda parem koer tema üritab olla ja nii me võistleme omavahel, et kumb on parem :)
Kui Samsonile meeldib mängimine ja jooksmine, siis selle pealt ehk seda usalduse võitmist aretada? Vanaemal muidugi väheke keeruline :) Kaelarihm kaela ja siis mängima.
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 24 Aug 2010 18:56

Lugesin ja ei imesta...
Kui kasvatajale jääb mingil põhjusel kätte juba 3 kuune collie kutsikas, siis on tema probleem seda kutsikat kiiresti sotsialiseerida. Mida kiiremini ta seda teeb, seda parem. 3 kuud on selle tõu jaoks viimane piir, kui ta peaks juba kindlasti uude kodusse minema. Kõikide tõugude kutsikaid peab sotsialiseerima, kuid collie suhtes on see ERITI vajalik. Minu esimene collie oli küll 6 kuune kui ma ta sain ja elas metsas. Kuid tema kasvataja oli kogenud kasvataja kui ka kogenud dresseerija ja mingeid probleeme mul selle koeraga ei tulnud. 1 nädal ehk harjumiseks ja kõik oli OK.
Kindlasti mängib siin suurt rolli see, et see kutsikas on teil rohkem harjunud koertega kui inimestega. Oleks teil majas ka teine koer, oleks tulemused kiiremad tulema.
Araks see koer jääb oma elu lõpuni. Kindlasti muutub ta oma käitumiselt paremaks. Selliseks, et ta on võimeline oma elu ära elama. Kuid vanaema oleks vaja õpetada, mida ja kuidas ta täpselt tegema peab.
Ma ei soovita kunagi osta sellist kutsikat, kellele järgi minnes on juba pilt selge, et ta on arg oma kodus! Kasvatan colliesid ise 27 aastat ja ei loobi tühje sõnu.
Hedi, kui vana oli sinu kutsikas, kui ta said?
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 24 Aug 2010 19:55

:wink:
Hedi kirjutas:... Elli oli samuti ca 6 kuune kui ma ta sain ja tal ei olnud korterikoera kogemust - see oli tema jaoks täiesti arusaamatu.

& Jessica
Kasutaja avatar
Postitusi: 148
Liitunud: 18 Aug 2004 10:24
Asukoht: Järvamaa

PostitusPostitas Santa Fe » 24 Aug 2010 20:00

Minu vanemad võtsid meie kunagise kolli kasvataja juurest kui too oli umbes 2,5 kuud vana.Mina olin siis alles imik,alles sündinud.Valisid nad sellise kutsi välja,kes ei püsinud pudeliski paigal aga kasvas väga rahulik,korras närvikavaga loom.Tema samuti ise vette ei läinud,ainult käppapidi. Kui isa võttis kassipoja,oli koer juba 10 aastane,enne seda oli meil veidi aega ka kassipoeg,kes lahkus meie seast ootamatult kiiresti.Meie koeral ei olnud kassidega mingeid probleeme,magasid kaisus ja sõid samast kohast,puhastasid teineteist.Ka lastega oli ta sõber.Kui lapsed ulakaks läksid,siis lihtsalt jalutas eemale.Võõraste vastu ta oli selline eemalhoidev,oma pere liikmed ja lähisugulased, nt vanaemad, olid kõik omad. Teiste koertega ta mängis ja jooksis küll,ka koertekoolis käisime.Rihmast võis ta vabalt lahti lasta,ise teda õpetasime,koertekooli läksime juba siis,kui ta täiskasvanud oli ja seda ka minu algatusel ja ainult mina seal temaga käisingi,samuti jalutamas.Kui ta oli noorem,siis tegelesid temaga rohkem ema ja isa.Aias ta teadis oma radu,kunagi midagi ei kaevanud ega tallunud,närinud.Väga uke koer oli,kui rihmas jalutas,siis kõik teised loomad-koerad kes haukusid ja hüplesi ja kassid kes jooksid ja näugusid-jätsid ta külmaks,kõndis uhkelt,pea püsti mööda ja mõtles omaette,et te tehke mis tahate,mul ükskõik. Väga aristokraatne tõug on ja minu südamesse jääb alatiseks. Lahkus ta meie seast kahjuks 6 aastat tagasi,jõudis korra elus siiski ka näitusel käija.
Tean aga üht teist kollit,paberitega,meie maakonnas,maamajas elas,kellel olid sellised närvisüsteemihäired,et vastik oli lausa vaadata.Tol ajal kui ma selle koeraga tuttavaks sain,oli mul veel ka oma kollu alles. See emane koer(meil oli isane kolli,samuti tricolor nagu see närviprobleemidega emane),hammustas inimesi jalast,kintsust,tagumikust ja kannast,kõike selja tagant,haukus-klähvis nagu pöörane. Ei olnud enne näinud,et ükski kolli nii käituks ja minu jaoks oli see väga imelik,no mitte imelik vaid imestava panev.Tundsin ja tean siiani ka teisi kollisi ja naemad on küll normaalse närvikavaga.Ei tea kas too koer oli kutsikast peast samasugune aga tean,et selles majas on veel kahte tõugu koerad rikutud närvisüsteemiga,üks neist jäi samuti auto alla,teine aga siiani elus ja terve.
Igatahes palju jaksu teile Samsoni kasvatamisel,õpetamisel ! :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 24 Aug 2010 21:46

Linda kirjutas:Hedi, kui vana oli sinu kutsikas, kui ta said?

Elli sünnipäev on oktoobri lõpus ja mina sain ta mai alguses, nii et seal 6 kuu kandis.

Kui ma tagantjärele mõtlen, siis vaene loomake - elas kenasti teiste koertega oma aias, siis tuli võõras inimene, tõstis ta autosse, sõitis kuumas päikeselõõsas võhivõõrasse kummalisse kohta, viis väikesesse korterisse, pani rihma kaela, viis õue rihma otsas ... Targa koerana sai ta aru, et ega tal valikut ei ole, tuleb kohaneda ja uue koha reeglite järgi elada. Õnneks on Ellil jah see omadus, et ta väga vastuvõtlik armastusele (kõlab läägelt, aga nii see on) - ta tunneb et ta on väga hoitud ja armastatud ja ta vastab samaga. Selles mõttes on temaga lihtne olnud. Aga muidugi on kõik võtnud aega, eriti alguses. Nö tagasilöökide korral ei ole ma Ellile näidanud, et ma olen pettunud või pahane, vaid teinud midagi muud vahele ja siis proovinud uuesti varem ebaõnnestunud asja. nagu ma ka varem kirjutasin - esimene aasta oli nö töö-aasta, kus ma tõestasin Ellile et ma olen väärt tema usaldust ja muidu ka tore inimene ja siis kui see usaldus oli tekkinud, siis sellest ajast on elu nigu lill meil :) natuke tammsaarelik eksole, tee tööd, küll siis ... :)
ehk et siis sellised põhitõed: tuleb olla kannatlik, mitte kärsitu, palju armastust ja hoolitsust, kindlameelsust ja arvestada eripäradega. see mudel töötab kenasti nii koerte-kasside-taimede kui ka inimeste peal :)
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Postitusi: 17
Liitunud: 27 Mai 2008 00:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas cerdu » 24 Aug 2010 22:01

Kui kaelarihma puhul oli üheks mureks selle kõlisemine, siis võib nt proovida sellist tavalist nailonrihma, mis kinnitub klõpsuga ja selle juures midagi kõlisevat ei tohiks olla. Iseasi muidugi, kui jalutusrihma kinnitama hakata.

Midagi sellist pean siis silmas: http://www.lemmikloomamaailm.ee/product/Kaelarihm-CLUB-C-nailon/lang/et/

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 24 Aug 2010 22:04

karvik kirjutas::wink:
Hedi kirjutas:... Elli oli samuti ca 6 kuune kui ma ta sain ja tal ei olnud korterikoera kogemust - see oli tema jaoks täiesti arusaamatu.

Sorry, ei näinud, kiiresti lugesin.
No selge siis. Raske on jah juba nii vanadel kutsikatel täiesti uue olukorraga harjuda. Ja raske on ka uutel omanikel.
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 4473
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 24 Aug 2010 23:47

Hedi kirjutas:mina olen nt teinud Elliga küll sedasi, et ,...paitan, räägin kui vinge koer ta on, selle peale ta ajab ennast puhevile ja on endaga üliväga rahul ja kui tal on selline maailmavallutaja helk silmadesse tekkinud...
Kolli on tundlik natuur, samas ta väga tahab oma inimesele meele järele olla ja minu arust on ta selline tõug, keda ei saa hellitamisega ära rikkuda, vähemalt Elli on küll selline, et mida leebem ja parem mina temaga olen seda parem koer tema üritab olla ...

Meie Meeri ka naudib kiitmist, ta läheb täiesti särama kohe, ajab saba selga ja pea kuklasse ning nägu läheb laia naeru täis, silm särama, aga seda siiski ainult meie, st oma inimeste kiitmise ja patsutamise peale. Meie oleme ka teda titest saadik hellitanud ja ära see pole teda küll rikkunud, pigem ta eneseväärikust ja eneseusku tõstnud, kuigi Meeril oli see kõrge juba väiksena. Ja meelejärgi tahab ta olla ja püüab etteaimata, mis toimuma hakkab, mida talt võidakse oodata. Meil ei toimugi õues midagi, ilma et Meeri sellest osa võtaks, olgu see siis kastmine, kaevamine või taimede istutamine-ikka on Meeri ninapidi juures. Tubastest toimingutest ta osa ei võta-tolmuimeja ja muud majapidamisvahendid jätavad teda külmaks, aga kui õue, siis jah, on ta kohe triksis traksis toimetamas :)

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 25 Aug 2010 07:58

Ma vabandan, kui eksin, aga kas siiski natuke ei mõjuta ka kaasasündinud omadused kohanemisvõimet? Ma ei tea, mis on Samosoni päris nimi, sest tõuregistrist ei leidnud sellise nimega sobivas vanuses kutsikat.
Vanuse järgi otsustades võivad olla Elli koer ja Samoson sugulased. Kas ma eksin?

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 25 Aug 2010 09:07

Aino kirjutas:Vanuse järgi otsustades võivad olla Elli koer ja Samoson sugulased. Kas ma eksin?

Elli on sündinud 2007, saab sellel sügisel juba kolme aastaseks. Suguluse kohta kahjuks ei oska ütelda, Elli on Pamparix.
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 25 Aug 2010 09:22

Samson ka :) 21.11.2009 Võtsime ta 7.mai 2010. Just alles oli 9 kuune sünnipäev!

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 25 Aug 2010 09:42

Elli

Kas Samsonil on tõutunnistusel mingi teine nimi? Vaatasin, Pamparixil on S-tähega algav pesakond sündinud küll, aga hoopiski 10.09.2009. Ja Golden S pesakond 25.10.2009. Naljakas.

Kõik Pamparixi pk collie kutsikad, kes on sündinud 2009. aastal.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 10 Jaan 2008 16:18
Asukoht: Tallinn-Tammisaari

PostitusPostitas Hedi » 25 Aug 2010 12:16

:)
seal profiilipildil on Samson väga kena erksa ja rõõmsa olemisega.
Ehk teete endast väiksese tutvustuse näiteks kollikotta ja panete ka rohkem pilte üles. Mina isiklikult võin kollipilte vaadata nõrkemiseni :oops:
"Always watch where you are going. Otherwise, you may step on a piece of the Forest that was left out by mistake." Winnie the Pooh

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 25 Aug 2010 12:29

maris kirjutas:Elli

Kas Samsonil on tõutunnistusel mingi teine nimi? Vaatasin, Pamparixil on S-tähega algav pesakond sündinud küll, aga hoopiski 10.09.2009. Ja Golden S pesakond 25.10.2009. Naljakas.

Kõik Pamparixi pk collie kutsikad, kes on sündinud 2009. aastal.


Tere

Ma ise eksisin 25.10 on ikka jah õige kuupäev. Mäletasin valeti, väga piinlik :oops: Küsisin nüüd täpselt järgi. Ehk siis täna väikest viisi tähtpäev :P
Ta pole seal registris ilmselt, sest ta on nö ilma paberiteta. Meile polnud need olulised ja kasvataja oli nõus ilma andma. Aga ma ei tea kas ta peaks seal registris sellegipoolest olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 50
Liitunud: 04 Mai 2010 11:53
Asukoht: Tallinn / Hiiumaa

PostitusPostitas kadri085 » 25 Aug 2010 12:31

Hedi kirjutas::)
seal profiilipildil on Samson väga kena erksa ja rõõmsa olemisega.
Ehk teete endast väiksese tutvustuse näiteks kollikotta ja panete ka rohkem pilte üles. Mina isiklikult võin kollipilte vaadata nõrkemiseni :oops:


On jaa:) Mul on veel pilte...üritan teha. Ma juba ennist sinna albumisse üritasin lisada, aga liiga suured olid kõik :( pean nokitsema hakkama nende kallal...

Kollikoda - kas see siin juba pole õige koht. Pean veel uurima seda keskkonda siin:)

Järgmine

Mine Briti karjakoerad -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline