Sooviks dobermanni omanikelt natukene infot

- pikk terav nina - alati kõigeks valmis
Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

Sooviks dobermanni omanikelt natukene infot

PostitusPostitas Richyta » 19 Apr 2010 14:05

Olen siin pikalt ja laialt mõelnud dobermannidele, uurinud netsit ja tuttavatelt, vaadanud pilte jne. No tohutult meeldivad ja kindlasti tahan üks hetk ka endale ühe soetada, et selles raudselt kindel olla ja mitte tehes sama apsakat, mis sai tehtud esimese koeraga, siis mõtlesin ka laiemalt ringkonnalt uurida ja küsida..

Praegu kasvab me peres 3 aastane isane labrador, kellega oli alguses ikka kõvasti probleeme (sellest saab ka tutvustusest lugeda), kuid nüüdseks on ta juba täitsa tubli ja olen igati rahul temaga. Poleks uskunudki, et kõik lõpuks hästi läheb :)

Lubasin endale, et eales ei võta endale enam isast koera, kuna Richardiga (edaspidi R) on ikka nii palju maadlemist olnud, et ta kuuletuks ja üldse ta käpa alla saada. Sellest ka plaan võtta emane mann talle kõrvale, emane on ikka emane ja kuuldu järgi ikka kordi lihtsam kui isasega, ent siis on ju probleemiks jookuajad. Alguses käis mõtteist läbi, et ära steriliseerida, aga neil ei pidanud see eriti soovituslik olema. Steriliseerimine tuli ka sellepärast mõttesse, et kutsikaid ei tahaks kindlasti. R'i jällegi ei tahaks ära kastreerida, sest tahaks ikka näitustel lõpuks käima hakata. Nüüd viimastel nädalatel käis mõtteist läbi, et kui ma juba R'st olen normaalse koera suutnud voolida, siis peaksin ju isase kutsika kasvatamisega ka hakkama saada. Teise ringi porbleemkoera ja kutsikast koera kasvatamine tundub mulle ikka kaks väga erinevat asja olevat. Samas paneb mind jällegi muretsema, kuidas nad tulevikus läbi hakkaksid saama? Mõlemad ju isased ja mannid ei ole just pehmekesed.. Samas R on kõigiga sõber, tüli ei nori ja seltsi armastab ülekõige. Tema poolt ma usun, et mingit probleemi ei tekiks. Siit ka küsimus, et kuidas ühe pere isased omavahel üldjuhul läbi saavad? Sellist asja ka ei taha, et nad täiskasvanuna nö nugadepeal oleks ja lõpuks tuleks emmast-kummast loobuda :?
Emastest koertest tean Devilstari koeri, kes mu südame võitsid ja tänu kellele ma üldse mannide poole hakkasin vaatama ja samuti ka Verontsi Sherry, kes on ka justkui mu unistustekoer. Nii Veronts kui Devilstar on mulle päris palju neist jutustanud ja erilisi küsimusi mul nende kohta ei ole, kõik tundub selge olevat. Aga, kuna nüüd on mõtteis ka isane mann, siis küsimused tuleksidki just nende kohta.
Kõigepealt kui kangekaelsed nad on? Kui dominantsed? Mida peab kindlasti arvestama kutsika kasvatamisel? Kui väga hoolib oma peremehed-naisest? Väljas olles, kas on nr 1 lõhnad või omanik? Teised koerad? Suhtumine võõrastesse? Kuna oleme väga liikuvad inimesed ja koer(tulevikus koerad) alati kaasas, siis kuidas on lood võõraste inimeste ja kohtadega? Kuidas on lood autosõiduga? Kõige tähtsam on kindlasti tervis? Kuidas taluvad üksiolekut? Väiksed lapsed? Mul väikevenna, kes on auadest väga vaimustuses.. Endal pole kindlasti lähema 5 aasta jooksul plaanis pisiperet soetada. Uh, hetkel ei tulegi rohkem küsimusi pähe.. Need olid peamised mida teada tahaksin.
Lisan veel seda, et kui peaks tulema emane, siis kutsikaplaane kindlasti ei ole ja usun, et näitustel vast käima ei hakkaks, kuna tundub mõttetu raha raiskamine sel juhul :roll: Ent kindlasti kuulekusega hakkaksime tegelema. Kui osutub valik isase kasuks siis nii näitused kui ka kuulekus, vähemalt selline on praegu mõte.

Olen just viimased nädalad seda mõtet väga vaaginud, kuna hoiul emane dogi ja kahe koeraga on ikka kordi lõbusam ja toredam, kui ühega. Alguses pelgasin, kas saaksin hakkama, aga nüüd olen selles üsna kindel.


Ärge mind kohe kividega loopima hakake :) Pidin ikka kõvasti julgust koguma, et siia mannide teemasse kirjutada.
Palun tulge mulle nii palju vastu, et selle teema all ei hakka vaidlema ja kraaklema. Iga inimese arvamused, soovid ja unistused on tema enda asi, eks :)



Meeldivat kevadet
Vijoola ja R
:)

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 19 Apr 2010 14:19

Ei soovita võtta isase kõrvale isast. Jah, kindlasti on olemas isaste paare, mis toimivad, aga sellele lootma jääda ei saa. Mina isiklikult ei julgeks riskida.

Ning tundub, et asjad on päris lõpuni välja mõtlemata, või millest selline erisus, et labradoriga on OK näitustel käia, aga dobermanniga mitte? Või on asi selles, et labradorile ikka tahaks järglasi? Koerapidamine on hobi, mitte just odav hobi, ning näitused on üks osa sellest. Tõenäoliselt on need, kelle näituselkäimise AINUKE eesmärk on kutsikate tegemine, päris kõvas vähemuses.

Lisaks soovitaks tutvuda ka teiste dobberitega, kolm on ikka ääretult vähe.

Küsimustele kui kangekaelsed, domineerivad jne nad on, ei ole kahjuks üheselt võimalik vastata. Kõik sõltub nii konkreetsest kutsikast kui ka tema üleskasvamiskeskkonnast ja -viisidest. Loe läbi ka käesolev alamfoorum, lisaks võid otsida (omade) koerte kaklemiste teemasid mujalt foorumist.

See pole ilmselt nüüd nii soe vastuvõtukiri, kui sa ootasid ;). Aga mis teha, tõug on selline. Võib vast ka nii öelda, et kui dobberiomanike "rünnaku" üle elad, siis oled ühe sammu võrra kindlam väitele, et dobermann on sulle sobiv.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kurgiface & Ilus Loom
Kasutaja avatar
Postitusi: 417
Liitunud: 19 Sept 2004 00:00
Asukoht: Tallinn/Kuressaare

PostitusPostitas Aet » 19 Apr 2010 16:09

Isaste paaridega kipub olema raske vaatamata tõugudele, tõsisema iseloomuga tõugudel veel kordades rohkem. Minul on kuldne ja siledakarvaline retriiver ning oleks kuldne kraadi võrragi kangem usun, et meil oleks mitu kaklust olnud. Sattus aga kannatlik isane, kes 'väikevenna' nõmedused ära suudab kannatada ning piirdub mokaotsast urinaga kui asi ülepea hakkab käima.

Kogenematu koeraomanikuna mina endale raskest tõust isast teise isase kõrvale ei võtaks. Ega labradoridki koguaeg mingid nunnugudzad ole, samamoodi nagu kuldsedki.
"Puppy flats look like baby spiders!" -Riitta Liisa Lehtonen

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 19 Apr 2010 16:43

Marisele ..
Ei, ega ma ei oodanudki sooja vastuvõttu, pigem ikka ausat, et ma oma otsust pärast kahetsema ei peaks.
Näituste kohapealt nii palju, et minu jaoks see ei ole hobi, kuna pole kunagi seal osalenud. Ja ma ei näe põhjust, et kui ma seda ei fänna ja nii või naa sellelt emaselt midagi sellist ei oota, mis nõuaks näitusetulemusi, siis pole ju tähtsust kas käin või mitte. Samas jällegi, kuna minu arust on R väga ilus labrador ja kui seda ka kohtunikud arvaksid, siis miks mitte temalt ka muud tahta. Oleks ta emane, siis jällegi jääksid sellised mõtted ära :) Aga see selleks, eks. Näitused pole lihtsalt minu teema, ma pigem oleks koeraga platsil.

Need 3 emast doberit + 1 isane on olnud need kellega on mul lihtsalt kokkupuude. Kui ma ei ole teise koera võtmises kindel, siis pole mõtet ju võõraid inimesi sellega tüütama hakata :) Aga kuna nüüd on asi nii võrd, kui võrd kindel, siis selle pärast ma ju ometi siia kirjutasingi, et teie kui targemad saaksite mind veel rohkem valgustada. Ja ütlen jällegi, et ma ei taha viga teha.



Aet ..
Kogenematu? Kindlasti, samas olen titest saati suurte koertega üles kasvanud, lisaks sain sellise krati endale esimeseks isiklikuks koeraks..
Labradori usaldan ma sellepärast, et ta on ikka väga kannatlik. Isegi urina kätte saamiseks peab teine koer ikka väga kaua teda retsima. Ta ongi täpselt selline nunnugudza, vähemalt siiamaani.


Ma väga tänan teid!

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 19 Apr 2010 17:06

Richyta kirjutas: Näituste kohapealt nii palju, et minu jaoks see ei ole hobi, kuna pole kunagi seal osalenud. Ja ma ei näe põhjust, et kui ma seda ei fänna ja nii või naa sellelt emaselt midagi sellist ei oota, mis nõuaks näitusetulemusi, siis pole ju tähtsust kas käin või mitte. Samas jällegi, kuna minu arust on R väga ilus labrador ja kui seda ka kohtunikud arvaksid, siis miks mitte temalt ka muud tahta. Oleks ta emane, siis jällegi jääksid sellised mõtted ära :) Aga see selleks, eks. Näitused pole lihtsalt minu teema, ma pigem oleks koeraga platsil.

See ehk ei ole otseselt see, mida küsisid, aga lihtsalt teavitamiseks ütlen, et labradore on väga väga palju. Kui tahad olla aus ja õiglane, siis mõtle, mis oleks Sinu R-s (peale selle, et ta on ilus Sinu meelest ja ehk ka kohtunike meelest) sellist, mida teistes isastes ei ole. On väga võimalik, et on palju nii ilusamaid kui targemaid kui ehk tervemaid (kuna R on allergiline ja raskestikasvatatav ehk). Need, kes valivad emasele isast väga hoolega, tahavad, et oleks erilised tulemused (pikk rida tiitleid, ikka võite, mitte lihtsalt SP-sid) ette näidata, puusauuringud, silmad ja jahikatsed ka. See ei ole odav lõbu, eriti kui ei fänna seda, siis kas sellel on erilist mõtet. Mõnikord valitakse küll ka mitte eriliste omadustega, kuid siis on tegemist tuttavatega ja teistel põhjustel.
Ega kohe kutsikana ei ole vaja kastreerida, sedqa on võimalik siis teha, kui osutub vajalikuks. Ei ole isasega need asjad ka nii, et hopsassaa ja tuleb. Tegelikult vanemad isased ei pruugi hästi selle paaritamisega hakkamagi saada. Nii, et selles osas tasuks küll ümber mõelda, las aretus jääb ikka selle ala fännidele ja teadjatele.
Pigem peaks küll keskenduma muule, olulisemale.

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 19 Apr 2010 17:19

Väga õige, Aino :) Siiamaani on lihtsalt mõte olnud, et lähme käime mitmel näitusel ära ja vaatame, mis saab. Äkki ei saa midagi. Ja, kas üldse lähemegi mõnele, on omaette küsimus. Nii, et jätame selle näitseteema. See ei ole kõige tähtsam.
Ja kuna see pisike ei tule mul homnepäev, siis aega on kaaluda, mida teha :)

Ja neist paarist postitusest ja kirjast on täitsa piisanud, et isase mõte peaaegu, et peast visata, olin isegi väga skeptiline ses suhtes. Ei ole mõtet kodurahuga riskida :)


Küsiks veel, kuidas teil, kellel on nii emane kui isane koer kodus, üksteisega läbi saavad, käituvad? On ka armukadedust, ragistamisi? Kuidas lahendate olukorra kui emasel hakkab jooksuaeg ja isane on lõikamata? Üks neist komandeeringusse?

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 19 Apr 2010 17:51

Siin üks vanem teema, kus räägitakse samuti jooksukatest ning isasest ja emasest samas kodus.
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Postitusi: 87
Liitunud: 20 Veebr 2010 15:59
Asukoht: Raplamaa

RE

PostitusPostitas MARTINROOS » 19 Apr 2010 19:12

Meil on ka kaks koera majas.Emane dober ja isane jahiterjer. Üldiselt peetekse meid nenede tõugude pärast kreisideks.Doberit tahtsin ma ainult emast.Enne oli emane dober,kelle tõime 5 aastasena (minu esimene oma koer,kui olime maja ostnud),koer oli nii tore ja olengi jäänud doberi fänniks.Samas praegune dober ja jahikas nativad ka aegajalt.Õnneks on jahiterjer nii väike(aga tige nagu herilane),et saan ta maha rahustada.Kui võtad aga kaks suurt ja nad omavahel läbi ei saa,siis hakkavad probleemid.Isiklikult kogemused kahe suure emasega.Minu dober on täielik kontrollifriik,ta käib mul kogu aeg sabas ja peab teadma kus ma olen.Isiklikult enam kunagi kahte ühest soost koera majja ei taha.Samas on kahel koeral koos tunduvalt mõnusam.Seda ,et jooksukas suureks probleemiks saab(kui otsustad emase kasuks)ära karda.Väga paljudel on kodus erinevast soost koeri ja saavad hakkama.Meie perel on hästi suur puur ja kogu pere valmisolek koeri eraldi hoida.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 19 Apr 2010 19:30

Martinroosile-dobermann ongi kontrollifriik. Ja see on üks põhjus, miks ma neist tüdinud olen. Ma tahaks koeralt natukegi iseseisvust, mida minu jahikoerad suurepäraselt pakuvad.

Richytale-dobermannilt kannatlikkust oodata on ikka natuke palju tahetud. Urina saab ikka väga kiirelt kätte ja muu ka kui võimalust antakse.
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 19 Apr 2010 19:39

Muidugi jahiterjer ei ole ka teab mis tavaline väike koer vaid herilase kesta surutud hiigellohe (ma nende niiiiiiii suur fänn).

Doberit mina kindlasti ei steriliseeriks kui ei ole just absoluutset vajadust. Pigem juba isase (eriti kui koer tõesti on allergiline nagu keegi eelnevalt mainis- vabandan, kui oli lihtsalt näiteks toodud ja antud koeral seda muret ei ole). Kui aga kumbki variant väga ei ahvatle tasub oodata ja vaadata, kuidas jooksukaga hakkama saadakse. Mul on olnud emase doberi jooksuajal isane dober hoiul. Emane oli puuris, isane valvas ja vahepeal inises natuke. Samuti oli taksi kutsikate pesakonna isa paarituse ajal minu juures kui lisaks pesakonna emale jooksis ka dober- jooksuka alguses oli rahulik (isane ainult ei lahkunud emasest kaugemale kui mõned meetrid), tipp-päevadel (ca. 4 päeva) hullumaja ja pidevalt oli puuris kas isane või emased ning siis rahunes asi jälle maha. See, kuidas asi minema hakkab, oleneb koertest ja on võimatu ennustada.

Selleks, et inimestele külla koeri vaatama-katsuma kippuda ei pea olema 100% kindel, et koeravõtuks läheb. Pigem ongi hea näha eri koeri, et osata selles osas õige otsus langetada.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 162
Liitunud: 20 Sept 2005 09:24
Asukoht: Muuga

Mina

PostitusPostitas Miskin » 19 Apr 2010 20:09

...olen igati nõus Katleeniga, mis puutub doberite friiklusse :)
Emase ja isase koospidamisest võin kah üht teist rääkida, kuigi ei midagi erilist uut. Ikka seesama, et kui sa kutsikuid ei taha, siis pead ikka väga hoolega hoidma koerad lahus. Minul on sattunud (lollil veab :wink: ) ääretult leebe loomuga isane mann. Dominantsust ei tilkagi. Samas emased, kes olnud on, on ikka sellised atamanid, et anna abi.com :)
Isane koer (kuna emane riietus oma püksikutest sujuvalt välja, kui ei jälgind ning määris elamist) on korduvalt olnud komandeeringus õe ja ema juures. Kus ta siis suuri igatsusest pakatavaid paaste ja muid mu-süda-on-nii-murtud aktsioone korraldas. On võimalik, aga suht keeruline.
Lahendus oleks kas üks lõigata või olla lihtsalt VÄGA hoolikas.

Jah, dobermann on tõesti kontrollifriik ja vahib suu ammuli sulle otsa, et sind igati lugeda, jälgida sind ja oodata, kuni sul kulm kergib- et kas nüüd? aga nüüd? äkki siiski? (seepärast ka minu teine koer amstaff, kelle meelest mina olen ainult tema söötmiseks välja mõeldud). Nii et, kui sa omale varju ei taha, vali mõni muu tõug. Kui sa sellega lepid, et ta sul päevitamisel südamerabandusega riskides päikest varjab..lase käia :D
Laiguline krokodill

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 19 Apr 2010 20:13

Oleks siis, et ainult päikest varjaks. Sinna juurde kiunutakse, virisetakse ja togitakse sind peaga. Kogu aeg peab olema pidev liikumine ja tema seal keskel.
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

& "nunnudobermannid"
Kasutaja avatar
Postitusi: 976
Liitunud: 15 Mai 2005 10:00
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas Mare23 » 19 Apr 2010 21:46

Ei ole need doberid nii hullud friigid midagi... :irw: Ta lihtsalt tahab inimese läheduses olla. Kas oma kondi-mänguasjaga vaikselt nahistades või siis niisama pikutades. :) Ja mina saan päevitades küll ainult aeg-ajalt karvaseid musisid...
Ja kui tahad rahu, siis enamuses majapidamistes on ju mitu tuba?
Minul on asi lahendatud nii, et koerad "elavad" köögis - seal on neil oma pesad, seal veedavad nad ka päeva, kui tööl oleme. Ja see tagab ka meile segamatu ööune ning vajaliku ruumi voodis. Ning rahulikud hetked, mida meiegi vajame.
Kuna koeri on kaks ja nad saavad omavahel hästi läbi, siis mängitakse ka õues ilma minutagi. Koos minuga muidugi meelsamini. Trenniplatsil - jalutuskäikudel on minu jagamatu tähelepanu vaid ühe koera päralt.
Emase steriliseerimisest - mul on nüüdseks kogemus kahe steriliseeritud emasega - esimesel tekkis kusepidamatus, mis oli ravimitega kontrollitav, teisel pole mingeid komplikatsioone. Nii et seda ma enam ei kardaks - kui tõesti vajalikuks osutub. Ise ma ilma med. näidustuseta ühtki koera katki lõikama ei hakkaks.
Kuna mul on olnud seni vaid emased keorad, siis eri sugude koospidamisest ei tea midagi, kuid oma koerte hoidmisega jooksuajal pole seni veel probleeme olnud - doberid on üsna pirtsakad selles osas ning ega iga peika ikka teretulnud küll pole.

admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 17 Aug 2004 18:41
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas ziil » 19 Apr 2010 23:57

Dobermann on kahtlemata koostööaldis tõug. St et soovib võimalikult palju aktiivselt aega veeta omanikuga või perega.
Küll aga ei ole oma koerte puhul täheldanud tavalises koduolukorras nn pidevat kuklasse hingamist või kiunumist. Eks see kindlasti oleneb konkreetsest koerast ning samas ka sellest palju ja millist tegevust talle pakkuda.
Nn kontrollifriigilikku norimist on ikka peamiselt vaid siis, kui pole jõudnud midagi koos teha...
Kutsikad on kindlasti aktiivsemad ja kodukord pole ka sellal nii paigas... aga täiskasvanud koer peaks olema küll võrdlemisi enda järgi.
Kindlasti on tegemist äärmiselt aktiivse ja nõudliku tõuga.

Kaks isast on kahtlemata väga kõrge risk, et ei klapi. Ehk sellise valiku tehes, ei saa põhimõtteliselt hiljem vabandada koduotsimist viidates kehvale läbisaamisele. Peab arvestama, et arvatavasti mingis vanuses neid omapäi koos olla lasta ei saa või peab hoidma täiesti eraldatuna.

Ka mitu emast võib olla problemaatiline. Või isegi emane-isane kombinatsioon - seda küll arvatavasti harva.
Reeglina küll emased on tõepoolest piisavalt palju lihtsamad, et probleemi kujunemise tõenäosus on madalam.
Palju oleneb ka kodus juba olemasolevast koerast - läbisaamisel on alati vähemasti kaks poolt pluss lisaks siis omanik.

Jooksuajal tuleb kindlasti kooselav isane ja emane eraldi hoida ning see pole just eriti meeldiv. Isasel võib ikka katus üsna sõidus olla... kindlasti mitte võimatu, aga eeldab vähemasti suurema elamise olemasolu, kus on võimalik eraldada neid või siis võimalus nt saata isane 'komandeeringusse' vmt.

Nagu juba korduvalt öeldud on - väga palju sõltub kutsikast, kelle saad ja kuidas teda kasvatad. Kindlat valemit koera puhul pole, on üldine FCI standard.
Korraliku dobermanni üleskasvatamisega on üsna palju tööd ja vaeva - kannatlikkus ja järjekindlus eriti olulised.
KOER - minu hea tuju ametlik maaletooja

Postitusi: 87
Liitunud: 20 Veebr 2010 15:59
Asukoht: Raplamaa

RE

PostitusPostitas MARTINROOS » 20 Apr 2010 08:27

Ziilil on väga õigus,et dober vajab kindlat kätt ja tugevat õpetust.Dober võib olla väga jäärapäine.Naaberasulas on isane 5 aastane dober,kes lohistab oma perenaist niimoodi enda järel,et perenaine on õnnelik kui puhta riidega koju jõuab.Mina oma emasega saan väga hästi hakkama.Toon näite ka sellest ,kuidas me koolis käisime.Oli vilets kevadine ilm,veidi lund ja lörtsi.Trenn algas ja koer ei teinud lamamist.Lihtsalt vahtis meile otsa ,et mida te õige tahate.Oli tark treener ,kes käskis autost teki tuua,panime selle maha ja trenn jätkus .Lamama heideti teki peale.Teine näide maiusest.Trenni võtsin kaasa keedetud loomakeelt aga see ei olnud üldse tema jaoks preemia.Tema jaoks on preemia väikesed soolased kreekerid .Nende eest on alati kõike teinud.Treener(väga hea treener) ütles,et ta pole elus nii lolli koera näinud kellele kreekerid on maitsvamad kui loomakeel.Võib olla ongi doberile vaja kõrvale teist koera,et ta kogu aeg sinuga ei tahaks olla.Meil on peres ka 10 aastane poiss,kes saab doberiga suurepäraselt hakkama.

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 20 Apr 2010 09:05

Väga hea! palju vastukaja, see mulle meeldib :P

Tänan vaoni, sain sealt nii mõndagi teada. Eks tuleb ta, siis kodust ära saata, sest ta ikka piisavalt isane, et siin sellist sõjakisa teha, et jube.. Kui väljas mõnel emasel jooksukas, siis ta juba toas ainult lõõtsutab, istub vastu välisust ja vingub vahet pidamata. Ma ei kujuta ette, mis ta siis teeks kui see jooksukas oleks tast paari meetri kaugusel :?
Põen selle jooksuka pärast just sellepärast ka, et see kuts oleks esimene emane kellega mul koos tuleks elada. Kodus on alati isased olnud.

Kontrollifriigist nii palju, et mul niigi üks on kodus ja ma juba harjunud, et kui panen näiteks asju kotti, siis tema on seal jube asjapulk või kui panen jalatseid jalga, siis hea et oma nina enne mu jalga sinna sisse ei topi. Samuti ei saa ma sammukestki liikuda enne kui ta juba püsti on ja mul nö ninapidi tagumikus. Nõusid pesen, siis tema peab magama minu ja köögikapi vahel nii, et minu varbad (mis on lõpuks väga ära surnud) on tema selja või pea all .. Et jah, selle kõigega olen ma juba kodus :D

Kindel käsi, järjepidavus ja kindlameelsus on rohkemgi kui olemas, muidu oleks mul siin kodus veel metslane. Selles ma ei kahtle, et koolitamisega hakkama ei saa, aga kõige rohkem muret valmistab kutsikas :roll: Kuidas õigesti käituda, keelata-karistada, mida lubada ja mida mitte, kuidas mis olukorras käituda jne.. Esimene kustikas siiski ja ei taha nagu midagi peesse keerata.



Nii, aga siis üleskutse teile.. Kes mind külla kutsub oma loomi katsuma :D ? Hetkel sobib Tartu ja Jõgeva, kuigi viimases vist polegi manne..

admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 17 Aug 2004 18:41
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas ziil » 20 Apr 2010 09:31

Väga meeldiv, et oled otsastanud põhjalikult uurida ja kaaluda!

Kutsikas on nagu kutsikas ikka - vajab rohkelt tähelepanu ja armastust :)
Kindlasti on Tallinnas häid treenereid või siis ka kogenenumaid dobermanniomanikke, kes on nõus abistama!
Samuti kasvataja (loe: kenneli) poolne tugi on alati väga oluline uue omaniku jaoks. Aktiivne kennel on huvitatud koera käekäigust ka peale müüki ning abistab nõu ning jõuga! Importimise korral küll võib teinekord olla miinuseks keelebarjäär. Mugav on kindlasti ses mõttes kodumaine kennel, kus sobivat kutsikat saab käia kohapeal ise valimas kasvõi iga päev ja külastada või suhelda aktiivselt edaspidigi!

Eelreklaamina võin öelda, et järgmine nädalavahetus on toimumas Eesti Dobermanniühingu kutsikapäev Tallinnas - mine uuri ja vaata :)
Samuti on 15. mail Tallinna lähedal EDÜ kuulekuskoolituse meistrivõislused - loodetavasti on osalemas mitmeid dobermanne!
Täpsem info peaks õige pea olema üleval ühingu kodulehel:
www.dobermann.ee

Tartus teeme tihti koos trenni paari teise dobermanniomanikuga.
Oled teretulnud vaatama.
KOER - minu hea tuju ametlik maaletooja

ja loomaaed pagasis
Kasutaja avatar
Postitusi: 958
Liitunud: 16 Mai 2006 11:10
Asukoht: liiga lähedal Tallinnale

PostitusPostitas luckydog » 20 Apr 2010 10:22

katleen kirjutas:Oleks siis, et ainult päikest varjaks. Sinna juurde kiunutakse, virisetakse ja togitakse sind peaga. Kogu aeg peab olema pidev liikumine ja tema seal keskel.

Vot see mulle just meeldibki. Et oleks keegi, kellega saaks kõike teha, mis pähe tuleb. Kuidas ma küll sellest varem aru ei saanud.
Hetkel kodus emane ja isane kauka. Kes 1,5 a kaklesid mõnuga. Siis sai selgeks, et mina olen majas boss. Ja kaklused lõppesid. Kui peaks ka mingi urr tekkima, siis piisab minu pilgust, et tegelane lamama läheks. Ja oleks madalam kui rohi.
Siis tuli juurde isane dober. Ja isased mängisid omavahel hullumiseni. Sellest on ka videod olemas. Meditsiinilistel põhjustel sai dober kastreeritud. Ja imet, isased enam omavahel ei mänginud. Kuid doberist ja emasest kaukast said parimad sõbrad.
Kunagi ei saa ette ennustada, kuidas koerad omavahel käituma hakkavad. Aga omaniku kohus on viia riskid nulli. Või siis vähemasti võimaliku miinimumini.
Nüüd uuele kutsikale mõeldes, tuleb aeda kaks aedikut. Ja vajadusel tuppa teine puur lisasks. Kõik ikka võimalike probleemide ennetamiseks.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 20 Apr 2010 10:42

Ma olen pea 20 aastat seda "talunud" ja nüüd olen ma vana inimene, kes tahab vahest heinamaal pikutada ja taevasse vahtida ilma, et keegi sind kogu aeg ribidesse sorgiks. :irw:
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 20 Apr 2010 21:23

Vot see mulle just meeldibki. Et oleks keegi, kellega saaks kõike teha, mis pähe tuleb. Kuidas ma küll sellest varem aru ei saanud.

Just-just! Labradoril on suht kama, mida mina tahan. Talle on tähtsad lõhnad, lõhnad, pissiloigud ja teised koerad. Visaku ma kasvõi kukerpalle või olgu mul kaasas 2 kg suituvorsti.. Tal ükskõik. Käib jah minu juures, aga ainult selle jaoks, et vorsti saada. Ei ole mina suutnud ennast huvitavamaks teha kui need eel loetletud asjad. Ja kuna ma olen suhteliselt enesekeskne ja egoistlik inimene, siis ma tahan, et koer ennast ainult mulle pühendaks, mitte nii, et pean lolli selleks mängima, et koera tähelepanu saada. Seda peaks ikka tema tegema.. Kui kõik hästi läheb, siis saan oma unistuste koera, kelle jaoks olen mina nr. 1 ja saame üksteist nautida senikaua kuni tal elupäevi on antud. Richard, siis las olla edasi lillelaps ja muidu tore :)

ja exxon
Kasutaja avatar
Postitusi: 542
Liitunud: 24 Aug 2004 23:45
Asukoht: Kose

PostitusPostitas marii » 20 Apr 2010 22:17

Doberi ja ka teiste (teenistus)tõugudega peab muidugi seda silmas pidama, et kutsikast teise koera koer ei kasvaks :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 162
Liitunud: 20 Sept 2005 09:24
Asukoht: Muuga

Jah

PostitusPostitas Miskin » 20 Apr 2010 22:29

...ses mõttes on dobermann kindlasti hea tõug, kui sa soovid just sellist 200% sinule orienteeritud looma.

Dobermanni kohta ei taha ma sõnagi pahasti öelda, küllap on see tõesti mingite eluperioodidega seotud, mil inimene valib endale kaaslaseks just seda tõugu looma. Ta on ilus, sportlik, truu, töökas, hästi õpetatav ja tõesti sinule orienteeritud. Kui sa suudad talle midagi vastu pakkuda, tema mõistust kah rakendada, olete koos supertiim.

Ma ei usu, et enam kunagi endale dobermanni võtan. Ma ei ole pettunud tõus, vaid tõenäoliselt on minus lihtsalt süvenev laiskus vahetanud sujuvalt selle elegantse, vaheda mõtlemisega looma mõne norskava molossilise vastu kamina ees. Nagu perenainegi - vana, paks ja laisk :irw:
Sellegipoolest jään ikkagi imetlema neid koeri ja kui kuskil vilksatab kasvõi tänavapildis dobermanni siluett, käib südamest sähvakas läbi - esimest armastust ei unusta :angel:
Laiguline krokodill

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 21 Apr 2010 11:15

marii kirjutas:Doberi ja ka teiste (teenistus)tõugudega peab muidugi seda silmas pidama, et kutsikast teise koera koer ei kasvaks :)

Kuidas seda kindlasti ära hoida? Sellega on mul nüüd küll 0 kogemust :D

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 21 Apr 2010 11:57

Richyta kirjutas:Just-just! Labradoril on suht kama, mida mina tahan. Talle on tähtsad lõhnad, lõhnad, pissiloigud ja teised koerad. Visaku ma kasvõi kukerpalle või olgu mul kaasas 2 kg suituvorsti.. Tal ükskõik.

Eogisti kohta, kes tahab, et koera tegevus tema ümber keerleks, on see üllatav käitumine koera poolt, kuna minul on jäänud mulje, et retriiverid on üldiselt kergesti treenitavad. Ehk siis et kui sa teeks (oleks teinud) selle nimel tööd, et sina oleks koerale A ja O, siis käituks su koer teisiti. Näen sinu soovides ja praeguse koera käitumises vastuolu, mis minu arvates (ise tead, kas see nii on) võib tulla sinu oskamatusest kutsika käitumist vormida. Aivo loeng kutsika ettevalmistusest oli minu jaoks päris õpetlik selles osas, et mida ja kuidas teha, et saada endale keskendunud ja koos tegutsemisele suunatud koera.

Dobermanne on kahtlemata erinevaid, kuid kui sa koeraga tööd ei tee, siis on su dobermann nagu Tartus kurikuulus Phita, kes omaniku kutsele vilistab, käib ja teeb-uurib mida tahab, üldiselt jookseb lahtiselt ainult suurkorv peas ja keda koeraomanikud pigem kardavad, sest suukorv ei takista teisele koerale külje pealt sisse jooksmast. Kasvatamatu dobermann on probleem! Ja ilma omaniku poolse tubli tööta selle sa ka saad. Samas on võrdluseks võtta samas jalutavad hästikasvatatud dobermannid, keda on lust ja rõõm vaadata ja kes on tõesti toredad koerad. Igal juhul on kutsikast koostööd tegeva koera kasvatamine teema, millel peaksid end hoolega harima. Eriti kui su praegune koer su peale vilistab.
Whippetid Eestis
Peres whippet, borzoi
Pilt

BH KK3 IPO3
Kasutaja avatar
Postitusi: 598
Liitunud: 17 Aug 2004 19:39
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Mary » 21 Apr 2010 12:09

Ma ei ole kindel, et mul väga tüüpiline dobermann on, aga arvamuste paljususe huvides siiski kirjutan :). Minu koer on küll üsna kaugel kirjeldatud 200% omanikule orienteeritud olekust. Toas kohati järgi käib, aga mingit nügimist ja koostegevuse otsimist ei ole, kuigi ma julgeks pakkuda, et temperamendi poolest on tegemist keskmisest aktiivsema tõuesindajaga. Kuna treenin koera üsna palju, siis võiks tubast rahulikkust sellega seletada. Samas on külmal-pimedal perioodil treeningkoormus võrreldes hooajaga märkimisväärselt väiksem, kuid koer käitub ka siis toas samamoodi. Võimalik, et tegelemise käigus on tal tekkinud teatav mälupilt, et aktiivne tegevus toimub õues ja toas puhatakse. Õues ja nö vabas olekus on koera käitumine suhu vahtimisest veelgi kaugemal :). Ma ei ütleks, et ma ei ole tema jaoks huvitav, vaid et muid huvitavaid asju on lihtsalt nii palju lisaks. Teised loomad, igasugune liikumine, hääled, lõhnad (umbes sellises järjekorras). Kõige võimaliku äärmiselt huvitavaga tegelemisel on minu koer selles mõttes ka üsna enesekindel, et tuttavas ümbruses venivad jooksuringid vahepealse minu olemasolus kontrollimise vahel üsnagi pikaks. Katsed tema tähelepanelikkust suurendada mängudega a la kui liiga kaugele läheb, peidan ennast puu taha, ei andnud juba 4-5-kuusena enam mingit efekti, kuna koer sai aru, et tal nina olemas ja kui muude asjadega tegeletud, siis leiab ta mind kunagi taaskord edukalt üles. Samas nagu eespool öeldud, siis on koer ka minust huvitatud ja hästi koolitatav, nii et sel viisil annab teda kenasti kontrollida. Viimane eeldab siiski märkimisväärset omapoolset aktiivsust ja keskkonnaga manipuleerimist, nii et nö sisemisest motivatsioonist omanikule orienteeritud olemiseks ma seda kindlasti ei nimetaks.
humans are consistently inconsistent

Postitusi: 299
Liitunud: 28 Dets 2005 21:59

PostitusPostitas dobekas » 21 Apr 2010 12:26

Kas tahta londikut või kupeeritud. Endal kaks manni, mõlemad on nagu takjad küljes kodus, st. seda ei pea sa isegi wc üksinda minema:)
vaata www.dobermann.ee nii ongi mida rohkem aega minu mannid minuga koos, seda õnnelikumad nemad ja omanik samamoodi.
Nii palju, et kahe emase vahel tekib teatud kohal tülisid, eriti veel siis kui üks on nõrgem kui teine, nii nag looduses, nõrgema üle proovitakse võit saavutada, aga alati ei õnnestu.

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 21 Apr 2010 13:52

Mul ei ole ka vist väga tüüpiline dobermann ning võrreldes Mary omaga ilmselt skaala teises otsas (ei ole mingi tööloom vaid pigem selline rahulik mõmm) kuid Mary kirjeldus oma koerast on väga tuttav- toas on rahu ja vaikus, õues tormatakse kirglikult ringi. Nn. suhu vahtimine on trenni ajaks.

Huvitav on aga see, et väidetavalt õues omanikku täiesti ignoreeriv koer on väidetavalt kodus täielik kleepekas... Üldiselt olen Chilipiga nõus- ka dober tuleb kuulama ja koos töötama kasvatada. Kui on nn. teise koera koer või lihtsalt mittekeegi, siis olgu ta mis tõugu tahes, sina oled hoopis mitmendajärguline.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 21 Apr 2010 16:03

Eogisti kohta, kes tahab, et koera tegevus tema ümber keerleks, on see üllatav käitumine koera poolt, kuna minul on jäänud mulje, et retriiverid on üldiselt kergesti treenitavad. Ehk siis et kui sa teeks (oleks teinud) selle nimel tööd, et sina oleks koerale A ja O, siis käituks su koer teisiti. Näen sinu soovides ja praeguse koera käitumises vastuolu, mis minu arvates (ise tead, kas see nii on) võib tulla sinu oskamatusest kutsika käitumist vormida.

Kui ma nüüd su jutust õigesti aru sain, siis sulle ka vastus. Kutsikat ma ei ole voolinud, kuna ma ei saanud teda kutsikana vaid täiskasvanud koerana (vabandust, kui su postitusest valesti aru sain), kes inimesest absoluutselt lugu ei pidanud. Inimene oli tal tüütus rihma teises otsas, kellest ta tahtis vabaneda, tühi koht.. (Seda võõra inimesega muideks siiamaani) Sealt ka rihmast lahti tõmbamised ja lihtsalt minema jooksmised, kutsumise peale mitte tulemised jnejne. Treenida on teda küll lihtne jah, kuulekuses on ta super, aga inimese vastu ei ole tal siiani mingit lugupidamist. Võõral inimesel ei ole temaga midagi peale hakata, kuna tal savi mida see teine seal rihma teises otsas karjub või tõmbleb. Nüüd 1,5 aastaga olen suutnud nii palju teda muuta, et minuga ta lolli enam mängida ei julge.
See, mida ma enne ees kirjutasin oli väheke liialdus ka. Nüüdseks lahtiselt juurde kenasti tuleb kui kutsun, aga minu jaoks mitte piisavalt kiiresti, samas alguses oleksingi kukerpalle visanud kui ta üldse juurde oleks tulnud, seda siis rõõmust. Toas on ta kleepekas sõna otseses mõttes, paremat koera vist ei oskagi tahta.. Pahandust ei tee, ei haugu ega ulu, ei lõhu ja näri, kui mina magan siis magab ka tema ja teab et tüütama tulemine on keelatud. Toas on kõik 5+. Näiteks vanemate juures hoiul olles, ta ainult kiunub ja otsib mind taga, iga väiksemagi krõpsu peale hüppab välisukse ees püsti ja mänguasi hambusse, äkki ta nüüüd lõpuks tuleb.. Niiviisi on ta jah mul küljes kinni, aga väljas on lood teised.. Lähedal olles annan maiust ja kiidan, juurde tulles veel eriti ohtralt, mängin, jooksen, peidan, maadlen temaga, lasen trikke teha jne.. Ära kaon, siis on kohe paanika lahti. Aga, et ta ise tuleks väljas juurde uudistama, mis ma teen või pai tahtma vms.. Mkm. See mind häiribki, kuigi ma olen kindel, et tahan tast saada ka kohati liiga palju.
Samas koerad ei ole ühte iseloomu, näeksid ja tunneksid sa teda ise, siis saaksid ka aru, et ta ei ole just tüüpilise labradori iseloomu.


Sellepärast ma siia foorumisse kirjutasingi ju, et end kutsika kasvatamisel harida. Ma ei taha, et see koer tuleks nagu Tartu Phita või Richard, kes ta alguses oli. Enda arust ma olen kirjutanud, et tahan kõik õigesti teha, koolitada ja harida, nii palju tegevust pakkuda kui vähegi mu aeg lubab.. Ja see, et ma ei ole sellest isasest ja väga kasvatamatust labradorist ilma igasuguse kogemuseta suutnud silmapilkselt tublit ja igati omanikule motiveeritud koera kasvatada, siis no sorri..

Mr. Nii-Lahe, Porgand-Siia & Kauss-Täita
Postitusi: 897
Liitunud: 27 Nov 2006 02:17
Asukoht: Lõvila

PostitusPostitas lõvi » 21 Apr 2010 17:37

Mina olen küll väga värskelt alles endale dobermanni koju saanud ja ilmselt väga ei kõlba kirjutama täiskasvanud dobermannist ja elust mitme koeraga. Küll aga olen nõus Sulle iga kell oma pisikest tutvustama, kui soovid :) .

Nii palju võin öelda - ma ei kahetse. Kuid ma ka seedisin ja kaalusin ning ootasin teda koju 2 aastat. Dobermanni tulek meie koju on seni mu elu kõige pikemalt kaalutud otsus. Igal järgneval sammul küsisin endalt, kas ma olen ikka kindel, kas ma olen ikka valmis. Küsisin ka enne seda, kui läksin teda välja valima ja enne seda, kui läksin talle järele. Küsisin endalt ka 2 nädalat hiljem, kas ma olen teinud õigesti. Südamest tuli vastus - jah!

Soovitan Sinulgi võtta endale aega, käia mööda Eestit ja vaadata võimalikult palju erinevaid koeri ning lugeda, lugeda, lugeda. Valmistu ka selleks, et tegelikult Sa paljudest kirjutistest päriselt enne aru ei saagi, kui endal juba koer kodus :) . Lisaks on hea, kui Sa näed neid võimalikult palju erivanuses - kutsikad on ikka natukene teine lugu, kui juba õpetatud koerad. Devlistari koerte õnge selles mõttes ei ole mõtet minna - ta on nendega ka tohutut tööd teinud. Sinul aga oleks vaja näha neid selles vanuses, kui alles hakatakse seda tohutut tööd tegema. Veel parem kui saaksid mõnda kutsikat pikemat aega hoida.

Ahjaa - kõvasti huumorimeelt on vaja, muidu võid ikka väga kiiresti tahta teda ära anda ;) .

Postitusi: 87
Liitunud: 20 Veebr 2010 15:59
Asukoht: Raplamaa

RE

PostitusPostitas MARTINROOS » 21 Apr 2010 22:29

Loen siin antud teemale vastuseid ja arvan ,et kui oleksin enne esimese doberi võtmist nii palju erinevaid arvamusi lugenud ,oleks see 5 aastane koer koju toomata jäänud.Nägin elus esimest korda dobermanni siis ,kui talle järele läksime.Kuna mehel oli ka eelnevalt doberi pidamise kogemus olemas,siis arvasin ,et koer nagu iga teine.Ja oli kah.Sain esimese väga hea kogemuse.Kas oled mõelnud,et naised ei pabista nii palju raseduse ajal,et kuidas ma last kasvatama hakkan,kui kutsikatahtja.Võib olla olen liiga spontaanne inimene,või on lihtsalt koertega vedanud,kaua pole ma kunagi mõelnud.

Dream Destiny
Kasutaja avatar
Postitusi: 1585
Liitunud: 20 Aug 2004 17:28
Asukoht: Tallinn

Re: RE

PostitusPostitas rotten » 21 Apr 2010 22:36

MARTINROOS kirjutas:koer nagu iga teine.Ja oli kah.

Kindlasti ei ole dobermann koer nagu iga teine. On inimesi, kes sellise aktiivsuse peale koliks vabatahtlikult Paldiski maanteele. Ikka peavad koera ja omaniku iseloomud sobima. Ning ei ole dobermann ka koer, kelle viskad aeda, kui ei viitsi tegeleda.

& "nunnudobermannid"
Kasutaja avatar
Postitusi: 976
Liitunud: 15 Mai 2005 10:00
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas Mare23 » 22 Apr 2010 10:41

No ärge inimest siis ära ka hirmutage!

Mina tõin oma esimese doberi koju nii, et tõust ei teadnud midagi. Lihtsalt sõbranna arvas, et see tõug võiks mulle sobida... :) Kui kuts kodus oli, läksin raamatupoodi, et osta raamat, kust saaks rohkem koju toodud imeloomast teada... :oops:
Ja tuli välja, et sõbranna ei petnud mind - koeraga sain hakkama (oli minu esimene oma koer), ning tõug on siiani "minu" ning ei ole leidnud (hoolimata otsimisest) teist endale sobilikku tõugu...

Dream Destiny
Kasutaja avatar
Postitusi: 1585
Liitunud: 20 Aug 2004 17:28
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas rotten » 22 Apr 2010 12:04

Mare, ju siis iseloomud sobisid :P
Samas ei saa ka väita, et dober nagu koer iga teinegi, võib koju tuua ilma eelteadmisteta ja kõik saavad hakkama, eriti kui satub mitte väga ninnunännu isend koju.
Neid koduvahetajaid küll nähtud, enamasti puberteediga tuleb omanikel ka soov koerale uus kodu leida.

Postitusi: 87
Liitunud: 20 Veebr 2010 15:59
Asukoht: Raplamaa

RE

PostitusPostitas MARTINROOS » 23 Apr 2010 11:55

See on küll väga õige,et puberteet tuleb üle elada.Olin ka ise vahel ahastuses,aga teadjamad lohutasid,et alles 2,5 aastaselt saad endale koera.Preaeguseks ei tea ma paremat sõpra.Koer on parim,sest ta ei reeda sind kunagi.

& pruunilaiguline
Postitusi: 116
Liitunud: 23 Jaan 2010 09:42
Asukoht: Tallinn, Ülemiste

PostitusPostitas Chori » 24 Apr 2010 07:27

Meil on praegu kodus neljakuune isane dobermannipõnn, tulnud pärast pikka kaalumist ja uurimist ja siiamaani pole seda veel väga kahetsenud. Tähelepanuvajadus on tal küll väga suur võrreldes meie eelmiste koertega kutsikaeas (slk ja snautser). Ta vajab tähelepanu nii palju, et leiab : Parem halb tähelepanu kui üldse mitte midagi. Seega võib ta kasvõi puht tähelepanu otsimiseks mõne loigu põrandale teha või telekapuldiga ringi joosta. Juba proovib pere nooremaid liikmeid paika panna ja tahab pidevalt nö. koerakarja juht olla.. seega kahe isase vahel võib see võimuvõitlus ikka üsna teravaks minna.. Igatahes, kui kellelgi on tahtmine vaadata/proovida milline on üks tugev isane veel-mitte-nii-kuulekas doberikutsikas, siis võin Tallinnas enda oma täitsa vabalt näidata :D
The great pleasure of a dog is that you may make a fool of yourself with him and not only will he not scold you, but he will make a fool of himself too. ~Samuel Butler

Kasutaja avatar
Postitusi: 66
Liitunud: 09 Mär 2009 17:18
Asukoht: Vantaa - Tallinn

PostitusPostitas Richyta » 24 Apr 2010 17:40

Chori kirjutas: Parem halb tähelepanu kui üldse mitte midagi

Selle probleemiga olen ma täitsa kodus. R ka siin üksvahe, kui mul palju õppimist oli ja polnud aega temaga eriti tegelda, leidis, et tähelepanu on tähelepanu.. Vahet pole, kas siis positiivne või negatiivne. Jooksis ka mööda tuba ringi keelatud asjad hambus või siis lammutas prügikasti laiali või hoopistükis käis supipotis ja tõi sealt kulbi mulle sulle, et ma ometigi talle tähelepanu pööraks :D Nüüdseks on kõik jälle hästi ja isegi küpsised võivad diivanil vedeleda kartmata, et keegi need nahka paneb meie äraoleku ajal :P

Aga ma kirjutasin sulle Chori :)

Postitusi: 109
Liitunud: 30 Dets 2006 04:27
Asukoht: Kesk-soome

PostitusPostitas niuts1 » 17 Sept 2010 14:30

Küsin huvi pärast, kas teid isiklikult on oma mann hammustanud või kikusi näidanud?
Kui kannatlik on ta ikkagi lastega.
kui võtta ühele emasele koerale juurde emane dobermann, kas on oodata ka võimude võitlust.
Ma tahan ennekõike koolituseks koera ja tubast. Kunas meie valitseja õues ei astu toa poolegi. Samuti ei taha ta minuga eriti aktiivselt pikki matku ette võtta, kahjuks.
Ma olen nüüd mannide kohta igasugust infot läbi lugenud ja muidugi olen nendega ka omajagu tutvunud, aga siiski...
Enamjaolt kiidab igaüks oma. Seoses lastega kodus tahan ikkagi täpselt uurida kuidas ja mis. Ma olen küll näinud tuttaval mitut manni koos 6 lapsega kodus elamas, aga see oli õilsal nõuka ajal. Kas ka praegu on mannid nii sümpaatsed ja kuidas selle aretusega on?

Parima vastuse saaksin ikkagi omanikelt endilt ja seepärast siin uuringi.
Kus kohast soovitaksite kutsika võtta teie kas siis eestist või välismaalt?
Jagage palun oma teadmisi usun, et neid teil jagub.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 17 Sept 2010 14:57

Lähiminevik on juba unustatud ning tahad uusi loomkatseid tegema hakata? Kumba koera siis enam ei ole ning mis temast sai?
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 318
Liitunud: 11 Apr 2007 22:02

PostitusPostitas Femme Fatale » 17 Sept 2010 15:22

Niuts oli ju see, kellel veel aprillis olid väga suured probleemid omavahel pureleva berna ja rotikaga...nüüd peaks olema elamises ka beebi kui õigesti mäletan. Võib siis järeldada, et nüüd hõljub teie majas suur roosa kodurahumull, millele üks ilusate valgete kikudega nunnudober ainult vunki juurde annaks:o?

Postitusi: 109
Liitunud: 30 Dets 2006 04:27
Asukoht: Kesk-soome

PostitusPostitas niuts1 » 17 Sept 2010 15:31

Ok rohkem küsimusi pole. :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 318
Liitunud: 11 Apr 2007 22:02

PostitusPostitas Femme Fatale » 17 Sept 2010 15:34

Niuts jõudis juba vahepeal kiirelt kustutada oma postituse, kus kirjutas, et praegu on tal kodus üks rahumeelne pensionär. Nii et rotikast siis saadi ikkagi lahti.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 17 Sept 2010 15:36

Hoolimata sellest, et sa vahepeal juba oma postitust muutsid (enne tahtsid lihtsalt küsida tõu kohta, mis meledib) ning sa ei taha oma koduse koeraolukorra kohta tekkinud küsimustele vastata, vastan siis nii palju, et samasooliste koerte pidamine mõttes on rotikas ja dobber suhteliselt sama tüüpi koerad. Seega mina sinu asemel riski võtma ei hakkaks.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 17 Sept 2010 15:37

Imelik, profiili järgi "Väike vahva krants Terby ja pk Bernhardiin Aelita-koduselt Hera." - kumb neist see pensionär siis on?
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Postitusi: 109
Liitunud: 30 Dets 2006 04:27
Asukoht: Kesk-soome

PostitusPostitas niuts1 » 17 Sept 2010 15:43

Tänan Maris.
Nüüd tean, et kunagi ei hakka meile doberit plaanima. Eks imetleme teda eemalt salaja edasi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 318
Liitunud: 11 Apr 2007 22:02

PostitusPostitas Femme Fatale » 17 Sept 2010 15:46

maris kirjutas:Imelik, profiili järgi "Väike vahva krants Terby ja pk Bernhardiin Aelita-koduselt Hera." - kumb neist see pensionär siis on?

Rotikas peaks olema siis u. neljane ja berna kahene tänaseks päevaks...eks vanad jah, tuleb välja vahetada :hups:
või siis peeti penskari all silmas tõutut, aga sellisel juhul on nii bernast kui rotikast lahti saadud...sest kustutatud postituses räägiti ÜHEst koerast.
Üks pudru ja kapsad, tea kas niuts isegi enam teab, mida ja kuhu ta kirjutanud on :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 318
Liitunud: 11 Apr 2007 22:02

PostitusPostitas Femme Fatale » 17 Sept 2010 15:49

niuts1 kirjutas:Tänan Maris.
Nüüd tean, et kunagi ei hakka meile doberit plaanima. Eks imetleme teda eemalt salaja edasi.

Lõpuks üks väärt plaan :plaks:

Postitusi: 109
Liitunud: 30 Dets 2006 04:27
Asukoht: Kesk-soome

PostitusPostitas niuts1 » 17 Sept 2010 15:53

Penskariks kutsume meie bernat.
Tegu kahe aastase tibinaga kes paraku oma noorusest on tagumistest jalgadest haige. Hädas oleme allergiaga millest tal eluaegne dieet ja hoolimata sellest on Hera kõrvad alatasa haiged küll oleme neid ravinud palju, kuulmine on ikkagi halb tal.
Takkapihta on tal ka Hot spot.
Kuidas sa teist siis ikka nimetad kui penskar.
Ma tegelikult imestan kuidas siin hakatakse kohe oletusi tegem jne, aga selle olen ma juba üle elanud ja ei õnnestu mu vanainimese närve enam liigutada. Mis ei tapa teeb tugevaks. :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 318
Liitunud: 11 Apr 2007 22:02

PostitusPostitas Femme Fatale » 17 Sept 2010 15:58

niuts1 kirjutas:Ma tegelikult imestan kuidas siin hakatakse kohe oletusi tegem jne, aga selle olen ma juba üle elanud ja ei õnnestu mu vanainimese närve enam liigutada. Mis ei tapa teeb tugevaks. :D


Sa jätad ju palju ruumi igasugusteks oletusteks, miks sa otse ei või vastata küsimusele: MIS ROTIKAST SAI? ja kui see ütlemata väeti berna jaksas rotikaga madistada, mis siis dobermanni puhul erineks?

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 17 Sept 2010 16:04

Rotikas peaks olema siis u. neljane ja berna kahene tänaseks päevaks...eks vanad jah, tuleb välja vahetada


Kojas on ju veel kodanik, kes alles hiljuti oma bernad moodsama, likviidsema ja väiksema tõu vastu välja vahetas. :twisted:
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

Postitusi: 109
Liitunud: 30 Dets 2006 04:27
Asukoht: Kesk-soome

PostitusPostitas niuts1 » 17 Sept 2010 16:05

Ma nüüd väga vabandan, aga miks ma peaksin midagi seletama?
Selline asi nagu oma elu on keelatud kui koerte kojas käin?
See, et kellegil on suur huvi minu koerte vastu jne ei anna mulle põhjust siin vastama hakata.
Minu koerad ja minu elu.

Järgmine

Mine Dobermann -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline