10 kuldset päeva Inglismaal (reismuljeid)

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

10 kuldset päeva Inglismaal (reismuljeid)

PostitusPostitas Heili » 27 Aug 2005 23:31

Viibisin Inglismaal 9.-19. augustil, eesmärgiga külastada erinevaid kuldsete retriiverite kasvandusi ja käia näitustel.
Pärast ööd Cambridge’is sõitsin Bury St. Edmundsisse, kus mind ootas Lindsay Maynard ning me sõitsime tema koju, Chinnordale'i kasvandusse. Kõik Maynardite koerad elavad majas ja neil on väljas käimiseks suur aed; lisaks sellele käivad nad vähemalt korra päevas pikemal jalutuskäigul. Kui mõnel emasel on jooksuaeg, siis on maja jaotatud tsoonideks, nii et emased on eraldi ja isased nendega kokku ei puutu.
Maynardite koerad on nn dual purpose koerad ehk siis need, kes võistlevad nii näitustel kui teevad tööd. Nende töö on lähedal asuval jahialal lindude laskmise hooajal (oktoobrist jaanuari keskpaigani) mahalastud lindude üleskorjamine. Kuna jahiala omanik tasub Maynarditele nende koerte töö eest, on vajalik, et kõik koerad oleksid jahihooajaks töövalmis ja hea tervise juures; kui mõnel emasel on jooksuaeg või mõni koer ei ole suuteline enam tervet päeva töötama, siis peab “tagavara” valmis olema, mistõttu kõiki koeri treenitakse pidevalt. Juba poole aastaselt hakkavad kutsikad linnutiibadega mängima, et neil ei tekiks võõristust sulgede suhuhaaramise suhtes, ja jahiala varustab neid ka treenimiseks vajalike surnud lindudega.
Tänu Lindsayle oli mul võimalik näha ka koerte veeteraapiat. Nimelt on üks nende vanematest koertest, Ch Chinnordale Dudley, oma liikumiselt jäänud üsna vaevaliseks, aga veeteraapia abil on ta märgatavalt kõbusamaks muutunud. Veeteraapia on sisuliselt ujumine basseinis. Koer laskub mööda kallakut basseini, siis kinnitatakse ta traksidega trossi külge, t ta ei saaks välja ronida ja nii ta seal siis terapeudi valve all ringiratast ujub. Esialgu on seansid üsna lühikesed, vähehaaval see pikeneb ning hiljem tekitatakse basseinis ka eri tugevusega vool. Mitmesuguste liikumisvaeguste puhul on veeteraapia üks tõhusamaid abilisi ja aitavad heas toonuses hoida koeri, kes muidu kiiresti põduraks jääksid. Selles veeravilas maksis üks seanss 13 naela.
Pealelõunal sõidutas Lindsay mind Lynne ja George Hennessay juurde Ritzilyni kasvandusse, kust on pärit minu koera isa Ch Ritzilyn Blues Brother (Jake), kelle vend Ch Ritzilyn Brandon on Inglismaal üks enimkasutatud aretusisaseid, kes oma häid omadusi ka keskpäraste emastega edasi annab. Erinevalt kreemikast Jakest on Brandon helekuldne ja mõnevõrra massiivsem. Peale Brandoni on Hennessaydel veel mitu eri vanuses koera, Ritzilyn Pasadena oli see, kellega koos me järgmisel päeval näitusele sõitsime.
Ka Hennessayde koerad elavad majas, neil on oma tuba, kust nad saavad ka ühte aia osasse “asjatoimetusi” õiendama ja niisama hullama minna. Kuna see ala ei ole väga suur (Maynarditel on tunduvalt suurem aed), siis käiakse koertega päevas korra-kaks pikemal jalutuskäigul, et nad saaksid end vabalt välja elada.
Nagu Lindsaygi, oli ka Lynne väga avatud ja avameelne ning valmis rääkima kuldsete retriiverite teemadel. Eriti soojalt meenutas ta Ch Ritzilyn Cockney Robinit, kes on mitmes mõttes tema ideaal tänaseni. Robin oli üks neist koertest, kes andis edasi oma häid omadusi iga partneriga; tal oli “stiili ja sära”, mida Hennessayd peavad oma aretustöös olulisteks väärtusteks.

Olen vestluste sisu koondanud oma jutu lõppu erinevate alapealkirjade alla, nii on kergem räägitust ülevaadet saada. Kuna ma tegin märkmeid pärast vestlust, mitte selle ajal, rõhutan ma rääkija arvamust ainult siis, kui olen kindel, et ta on valmis sellele alla kirjutama, teistel puhkudel aga mitte.

Järgmine päev (10. august) algas vara, juba pool viis hommikul asusime teele Malverni pool, et osaleda Retriiverite Klubi (United Retriever Club) korraldatud retriiverite sertifikaadiõigusega näitusel, kus isaseid kuldseid hindas Lyn Walker (Gloi) ja emaseid Viv Jones (Ninell). Kuna ringid toimusid paralleelselt ja isased on mind alati rohkem huvitanud, siis vaatasin rohkem neid, aeg-ajalt kiigates ka emaste poole.
Inglise näitusesüsteem erineb mandri-Euroopa omast tunduvalt: koertel on võimalus osaleda mitmes klassis (ja võita mitmes), samuti ei tehta igale koerale kirjeldust, vaid kohtunik vaatab koerad ükshaaval üle ning järjestab viis parimat, tehes märkmeid vaid kahe esimese koera kohta, mis avaldatakse järgmise nädala koertelehes (Our Dogs, Dog World). Kõik oma klassi võitnud koerad (sh kutsikad ja veteranid) võistlevad parimale isasele/emasele, kes saavad ka sertifikaadi, sõltumata sellest, kas nad on juba tšempionid või mitte. Niisiis käib Inglismaal jaht kohtadele (placing sertifikaadiõigusega näituselt annab õiguse osaleda Cruftsil) ja sertifikaatidele. Mida rohkem serte, seda uhkem! Kuna kirjeldusi ei tehta, on kohtunikul võimalik hinnata ka üle saja koera, näiteks Malverinis oli kirjas 305 kuldset retriiverit.
Erinevalt meie näitustest ei tule osalejad ringidesse mitte numbrite järjekorras, vaid valivad vabalt järjestuse. See on koeri ja nende omanikke mittetundvale inimesele suur miinus, sest nii peab pidevalt silmi pingutama, et näha, mis numbriga on tegemist. Tekis soov binokli järele!
Malvernis olid esindatud väga erinevad kuldse retriiveri tüübid ja värvigamma varieerus heledast kreemist ja kuldsest kuni punakuldseni. Lyn Walkeril ei olnud värvi osas mingeid eelistusi, ka olid valitud isased üsna eritüübilised. Minu ja Maynardite suureks rõõmuks oli parim isane ja tõu parim Chinnordale Kerriebillie.
Alljärgnevalt valik parimatele kohtadele tulnud koeri, kelle pilt oli Internetis leida.
Parima isane veteran, kes hiljem osutus ka tõu ja päeva parimaks veteraniks oli Tenfield Rambling Rhythm of Crowshott (pildil parempoolne), minu lemmikuks oli Steval Soul Singer, emastest veteranidest aga 10-aastane Sh Ch Alibren Uhura, kes samuti oma vanuseklassis teiseks jäi.
Kutsikate kolmas (esimest kahjuks pilte pole) oli Nossbodin First Wave at Sunandair, esimene juuniorkoer Charmese road runner to Leighsham, kelle isaks Sansue Magic Man, keda mul õnnestus näha Bournemouthis viis päeva hiljem. Üle-aastastest koertest tuli parimaks Catcombe Cock A Foodle Doo, kes, nagu Maynarditegi koerad, on ka dual purpose koer ja käib edukalt jahil. Catcombe'i kasvanduse teine näitusel osalenud koer Catcombe Corblimey jäi oma klassis teiseks. Teine isane oli viis päeva hiljem Bournemouthis parimaks isaseks tulnud Linchael Vivaldi, kelle kasvatajaks ja omanikuks tuntud kuldsekasvataja Lyn Anderson.
Emaste veteranide parim oli Ch Ousevale Lady Eleanor, parim emane noor kutsikas oli Frankby Cat Balou, parim üle-aastane emane oli Xanthose ja Remingtoni liinide ühendusest sündinud Ramchaine Essential, avaklassi kolm parimat olid meie Jake pooleõde, Perrymay Hugo tütar Sh Ch Applebrook Lily of the Field, kes lõppkokkuvõttes oli parim emane ja reserv-TP ning viis päeva hiljem tuli TP-ks Bournemouthis. Teine oli Sh Ch Tamarley French Kiss JW ja kolmas Anne Woodcocki kasvandik Stanroph Silent Witness.

Hennessayd “andsid” mu üle Brenda ja John Tayloritele (Tannadice), kellega koos sõitsin Wiltshire’sse oma järgmisse “peatuspaika”. Tayloritel on neli isast koera, näitusel oli vaid üks (Langsett The Buccaneer by Tannadice), kes kohale ei tulnud. Taylorid jäid sellele vaatamata näitusega rahule ja tundsid, et sel korral polnud hindamine mitte “poliiitiline”, kus esikohti jagatakse sõpradele või kasulikele tuttavatele, vaid kohtunikud olid tõepoolest hinnanud “antud päeva koeri nende antud seisundis”. Et see alati nii pole, võis kuulda mitmelt poolt, näiteks mainis Lynne Hennessay juhust, kus tõu parimaks tuli tuntud tšempion, kes aga näitusepäeval lonkas ja oleks pidanud kohata jääma (meie mõistes siis “ei või hinnata”).

Minu järgmine peatuspaik mitmeks päevaks oli Kim ja Adrian Ellise kodu Tenfield. Ka siin elavad koerad majas ja neil on aiapinda mängimiseks, kuid vähemalt korra päevas käiakse nendega Salisbury lagendiku serval jalutamas, kust avaneb imeilus vaade ümbritsevatele laugetele küngastele. Inglismaal võivad koerad lahtiselt jalutada mitmel pool, ainsaks tingimuseks on üldine kuulekus ja kaelarihma kandmine, millel omaniku andmetega plaat. Nagu Maynarditelgi, on Kimil töökoerad ja “kuldsed”, mitte “kahvatud” (pale) isendid. Sel on ka kindel põhjus – jahil, kus ajajad linde koertega püssimeeste poole lendu ajavad, paistab hele koer maastikul silma ja linnud nende poole ei lähe. Nii polegi jahikuldsete hulgas väga heledaid ega kreemikaid koeri.
Kim oli minu jaoks korraldanud terve hulga ettevõtmisi. Nii viibisin ühel hommikupoolikul Sue Russelli (Rosinante) juures, kes lisaks koertele kasvatab ka hobuseid ja annab ratsatunde. Kuigi ka tema koerad elavad peamiselt majas, on tal ka koertemaja koos aedikutega, enamasti kasvate kutsikate jaoks. Kuigi Sue on kasvatanud mitmeid kauneid koeri, on suurem osa neist lihtsalt perelemmikud ja näitustel osalevad vaid tema enda omanduses olevad koerad, nagu Rosinante Mandolin ja Rosinante Chelsea Girl. Kuna tal on lisaks aiale ka suur aas, siis tema koeri eraldi ei jalutata, vaid ta laseb paar korda päevas koerad üheskoos mängima.

Lisaks kasvanduste külastamisele õnnestus näha ka retriiverite jahikoolituse algtreeningut, mida juhendas Nick (kelle teine nimi mul kahjuks meeles ei ole), kes on üks tipp-jahivõistluskoerte omanik ja koolitaja. Suur osa tööst kulub koera energia koondamisele ja õigeaegsele vallandamisele ning käemärkide ja vilesignaalide selgeksõppimisele. Nicki koolitussüsteemi eripära tema kahjalgsete õppurite arvates on see, et ta selgitab kõike (miks, mida, kuidas) väga hästi ja kannatlikult ning loob tugeva aluse, millelt edasi minna. Nicki koolitusbaasiga võid koerast teha jahikoera või võistluskoera (töö on erinev) või jääda lihtsalt üldise kuulekuse tasemele. Paljude teiste koolitajatega see nii ei ole, kinnitati mulle.

Kolm päeva (13.-15. august) veetsin Bournemouthis kõigi tõugude sertifikaadiõigusega näitusel. Siinkohal kasutan juhust ja tänan Bournemouthi näituse korraldajaid, kelle sekretariaat andis “ülemere külalistele” tasuta kataloogi ja võimaluse kohtunike telgis teed/kohvi ja näksi võtta. Ja siit soovitus ka kõigile Inglismaa suurte näituste (v.a Crufts) külastajaile: enne kataloogi ostmist tehke tiir ja vaadake, ega kusagil ei ole silti “overseas visitors” – sest kui on, siis võib juhtuda, et teilegi kui külalisele pistetakse see niisama pihku. Säästate vähemalt viis naela  Ning soe tee ja kohv koos küpsistega kulub ka ära, eriti kui ilm on jahe või tuuline.
Bournemouthi näitusel oli kirjas 171 koera (ca 100 vähem kui võiks, kinnitasid minu tuttavad kuldseinimesed), sest kohtunikud, hr ja pr. Young, ei olevat eriti pädevad. Parim isane ja kudlse kutsikas oli Camrose Time To Return, kuulsa Ch Camrose Cabus Christopheri poeg, kes on sündnud pea 30 aastat pärast oma isa surma. Nimelt võeti Christopherilt spermat ja seda hoiti Austraalias ning tuli oodata, kuni Briti Kennelliit andis loa kasutada juba surnud koera spermat. Talle järgnes Ebbledown Riversleigh, meilegi tuntud Talliska kennelist pärit isa laps. Isaste parimad olid veel Squirrelsmead Digby of Canina, kellele järgnes Bearhard Best Mate for Sansue, kelle isaks Gb Sh Ch ja Ger Ch Lislone Garbank Jackpot; ning Crosbie'de Lislone Garbakide Look Me Over. Kate Crosbie, kuulnud, et olen Eestist, tuli minuga rääkima – tal olid Eestist väga meeldivad muljed ning hea sõnaga tuletas ta meelde ka oma ringikorraldajat Aet Tooset ja tema koera Durrit. Klass, mida kutsutakse „limitiks“ oli täis suuri, heledaid koeri, kes paljuski meenutasid mulle meie Jaket ehk siis Ritzilyn Blues Brotherit, nagu Tidelover Oleander with Canina, kes jäi teiseks Lislone Garbak Look Me Overi järel, või kolmandaks tulnud Crowood Jethro of Standfast. Avaklassis järgnesid võitjaks tulnud Linchael Vivaldile (kellest juttu eelpool) Recital Simgold of Camrose ja Stanrph So It Had To Be
Nagu mainitud, oli Bournemouthi näitus Kate ja Jim Crosbie'le küllalt edukas, sest lisaks isaste limit-klassi võitmisele oli neilt ka parim emane ja VSP kutsikas Lislone Garbank Must B Luv, kes ühtlasi võitis ka uustulnuka-klassi. Noorte emaste parimad olid Gatchells Summer Jade ja limit-klassi parim Tamarley French Kiss, kelle järgnesid Tamsbrook To Hold A Dream ja Xanthos Foreign Affaire. Avaklassi parim ning ühtlasi ka tõu parim oli juba eelpool mainitud Sh Ch Applebook Lily of the Field, kelle järgnesid Rootsist imporditud Dewmist Serenella ja Xanthos Effervescent.
Nagu Malverniski, jäi silma näitusest osavõtjate sõbralik omavaheline suhtlemine nii ringis kui väljaspool seda, südamlikud õnnitlused võitnutele ja üldine soe atmosfäär. Ja kuna viimasel ajal on Eestis palju juttu olnud sobivast rõivastusest, siis vaatasin händlereid ka selle pilguga, et mida seljas kantakse. Kantakse mugavaid rõivaid, mis varieeruvad korralikest teksadest tagasihoidliku kostüümini. Miniseelikuid ja lühikesi pükse ei märganud, ka varrukateta topid olid ringi mineku ajaks jakikesega kaetud. Peamine oli siiski koera, mitte enda näitamine.
Bournemouthis suundusin Londonisse, kust järgmisel päeval suundusin Joan Tudori poole, kes elab Gatwicki lennuvälja lähistel. See võrratu vana daam, tõeliselt „lovely lady“, tuli mulle raudteejaama vastu ning viis mu enda koju, kuulsasse Camrose kennelisse, kus on kuldseid kasvatatud juba 50 aastat. Joanil on vana-aegne kennel, st mitu koeramaja jooks juuksuaedadega, koertetuba ka maja juures ning suur aas, kuhu koerad koos paar korda päevas jooksma lasti. Kõik koerad lasti õhtul ka elutuppa.
Joan mitte üksnes ei näidanud oma tšempione (pildil ja elus), vaid rääkis neist kui isiksustest. See pole sugugi nii tavaline „suurte“ kasvatajate juures, kes sageli keskenduvad näitusetulemustele ja saavutustele; Joani juures oli tunda, kui südames on tal koerad, mitte üksnes kuldsed retriiverid. Lisaks näis, et ta tunneb kõiki briti kuldseid mitte üksnes nime-, vaid ka taustapidi. Ja kui ta mu koera tõutunnistusse süvenes, suutis ta hoobilt meenutada ka need põlvkonnad, mis tõutunnistusse ei mahtunud!

Järgmine päev möödus Sue ja Dave Barnesi juures Herefordshire's – nimelt ulatub mu koera emapoolne suguvõsa otsapidi nende Millgreen kasvandusse. Praegul hetkel pole neil ühtki aretusemast, küll aga mitu isast. Sue ise selgitas, et pesakondade kasvatamine pole kunagi olnud tema meelistegevus, kuigi kutsikad talle meeldivad. Ta eelistab isaseid, kellega on lihtsam jahil ja võistlustel ning näitustel käia. Ka Barnesid kasvatavad dual purpose koeri, sest Dave on jahivõistlushuviline. Viimastel võistlustel aga sai nende koer rästikult hammustada ja kuigi minu tulekuks oli eluohtlik seisund möödas, oli tal jalg ikkagi sidemes ja ta vajas pidevat järelvalvet ning abi. Kuid selle päevani jõudmiseks oli vaja läinud mitut operatsiooni, aadrilaskimist ja K-vitamiinisüsti – ei ole see rästikuhammustus nii kerge ühti kui võiks arvata!

Ja siis hakkasid päevad Inglismaal ümber saama ning tuli naasta koju. Kaasas toredad mälestused lahketest inimestest ja nende vahvatest koertest.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Mairi, Terra Antyda

PostitusPostitas Mairi, Terra Antyda » 30 Aug 2005 17:54

Tänud Heilile nii kena, täpse, huvitava ja ülevaatliku reisikirjelduse eest!

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 30 Aug 2005 17:56

Heili, sa võiksid selle huvitava reisikirja Kristale saata, kuldsete kodukale :)
Tänud et kirjutasid.
Viimati muutis Triin & Bella, 31 Aug 2005 17:14, muudetud 1 kord kokku.

komondorid & sir Benton
Postitusi: 1261
Liitunud: 18 Aug 2004 10:09

PostitusPostitas Mondor » 31 Aug 2005 13:06

Väga põnev. Aitäh vaevumast sellist ülevaadet teha!

& co
Kasutaja avatar
Postitusi: 500
Liitunud: 29 Sept 2004 16:04
Asukoht: Tallinna lähiümbrus

PostitusPostitas pamela » 31 Aug 2005 13:32

Tõsiselt meeldiv jutt! :plaks:
Mina kui täielikult mitte retriiveriinimene, jäin teksti päris mõtlikult lugema.
Natuke :OT: Aga tekkis küsimus, et mitme serdiga Inglismaal CH-ks saab?
& kennel Beware of Pam's

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 31 Aug 2005 16:26

minuteada kolme, kuid ehk keegi targem oskab öelda :roll:

Kasutaja avatar
Postitusi: 21
Liitunud: 18 Nov 2004 21:24

PostitusPostitas kertu » 31 Aug 2005 16:30

:plaks:
Väga ilus jutt ja tore võimalus on Sulle, Heili, avaldunud! :)

K.
Viimati muutis kertu, 04 Sept 2005 13:44, muudetud 1 kord kokku.
Dogs eyes speak a special language, that comes directly from their souls...:paw:

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 31 Aug 2005 20:02

Kuldsete kodukale teen lisadega, mis praegu on laiali ja osa ka veel lõpuni kirjutamata.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 01 Sept 2005 17:35

http://kuldne.ee/artiklid/heili%20inglismaal.htm EKRÜ kodukal Heili kiri (lisadega)

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 07 Aug 2009 14:57

Reisist pool möödas, pildid näitustelt on siin: National Gundog 01.08.09 ja Paignton Championship show 04.08.09, pildistatud üles koos Roosipillega.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 10 Aug 2009 16:42

Siin ka veel pildid Bournemouthi näituselt.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 10 Aug 2009 21:46

Väga ilusad pildid silmad lausa puhkasid selliseid iludusi vaadates. :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 11 Aug 2009 12:26

Ja siin veel argielupilte -- elu ei koosne ju ainult näitustest ;)
Üks põnevamaid kogemusi on näha, kuidas tehakse iseloomutesti kutsikatele, kes lähevad abikoeraks. Rääkisin Chrisiga, kes seda tööd teeb. Ta ütles, et kogemusega kasvab sisemine meel, mis aitab õigeid valikuid teha ja õnnestumise protsent on 75-80.
Esmalt lastakse kutsikas võõrasse ruumi ja jälgitakse, kuidas ta reageerib. Siis tutvutakse temaga, "näperdatakse", kontrollitakse südamelööke. Jälle kutsikas tuppa lahti, käteplaksud, enda juurde kutsumine, Siis äratuskella piiksumine. Jälle südamelöökide kontroll - et näha, kui ruttu taastub endine seisund.
Abikoerad ei tohi olla ei liiga ägedad (seetõttu enamasti nn töö- või tegelikult sportliinid ei sobi), vaja on tasakaalukust. (Vrdl: nt "sniffing" ehk siis haistmismeelel töötavad koerad valitakse enamsti just nn tööliinidest). Nn näituseliinide puhul on teinekord probleemiks liigne tundlikkus ja vähene stressitaluvus, mis võib muutuda arglikkuseks.
Märkus: töö- ja näituseliinid ei puuduta üksnes kuldseid retriivdereid, vaid ka teisi tõuge, kus selline lahknevus on olemas.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 14 Aug 2009 01:07

Siin siis viimased muljed näitustelt: United Retriever Show 12.08.09
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 14 Aug 2009 07:06

Jällegi Heili väga ilusad pildid ja milline võrratu Inglismaa maastik

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 1 külaline