Siledakarvaline retriiver - jagage kogemusi

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
Tim ja Mia
Kasutaja avatar
Postitusi: 187
Liitunud: 03 Okt 2009 13:06
Asukoht: Eesti, Tallinn

Siledakarvaline retriiver - jagage kogemusi

PostitusPostitas Mariann » 01 Aug 2010 16:34

Viimasel ajal on meeletult siledakarvalised retriiverid meeldima hakanud. Uuriks siis mõnda asja nende imeilusate loomade kohta. Kuidas siledatel selle karva hooldamisega lood on? Aursaadav, et kammida jne tuleb, aga kas ka trimmida? Sile ajab karva palju? Sobib sile kokku ka teiste koertega ning kas tegemist nn "ühe inimese koeraga" või perekoeraga? Ja huvitab ka tegelikult see, et kui palju siledate hind meie naaberriikides on?
Ka kõiksugused muud kogemused, arvamused ja kuulujutud siledate kohta on väga oodatud! :)
Koer on naeratus ja liputav saba. Vahepealsel pole erilist tähtsust.

Kurgiface & Ilus Loom
Kasutaja avatar
Postitusi: 417
Liitunud: 19 Sept 2004 00:00
Asukoht: Tallinn/Kuressaare

PostitusPostitas Aet » 01 Aug 2010 17:56

Sileda omanikke on Kojas mina ja Monika täitsa olemas. Ja muidugi hakkavad siledad nüüd järjest kõigile meeldima kui nad WWl ja Cruftsil rühmasid võidavad ja meie lähiriikides ning meil BISil paigutuvad. :P

Sile on suhteliselt ühe inimese koer, nt kulse või labradoriga võrreldav kodukoer ta minu arust ei ole. Ta kleepub küllaltki veendunult ühe inimese külge.

Karvahooldust on piisavalt aga nad ajavad märkimisväärselt vähem karva kui kuldsed retriiverid. Samas ei kannata siledakarvaline trimmimata olla rohkem kui kuu-poolteist - näeb kohe välja nagu eriti karvakasvanud setterisegu must/pruun krants.

Teiste koertega saab täiesti normaalselt pidada, küll on nad aga väga elavaloomulised ja kipuvad rahulikemale/vanematele koertele väga närvidele käima.

Siledatel kipub olema küllaltki lühike elugia (paljud surevad 6-8 aastasena vähki), kuid mitmed elavad ka 13-14ni. Sileda omanikud ise ütlevad, et koerad elavad niivõrd palju intensiivsemalt, et pole üllatav, et nad varem ka lahkuma kipuvad. Esineb palju allergiaid, vähki erinevates vormides (ühe uuringu kohaselt sureb kuni 80% siledakarvalisi retriivereid vähi tõttu), vähem selja probleeme jms. Düsplaasiat esineb samuti, küll vähem kui labradel/kuldsetel.

Sile on töökoer ja minu arvamus on, et talle tuleb pakkuda jahil käimise võimalust kui vähegi võimalik või harrastada aktiivselt mõnda muud ala. Ei ole tegemist sellise koeraga, keda saab nurka patjadele jätta.

Samuti ei soovitaks mina siledat inimestele kes pole enne koolitusega väga tegelenud või ei huvitu sellest. Sile jätab endast hästi heatahtliku mulje, kuid on võimeline väga kiiresti omanikele pähe istuma. Samuti peab nende puhul ettevaatlik olema mis koertega neid koos pidada - minu oma on näiteks enamuse oma halbadest kommetest kuldselt üle võtnud ja nad kipuvadki sellised matkijad olema.

Siledate puhul tuleb leida, mis meeldib - paljud kasvatajad on hakanud oma koeri liialt raskeks ja lühijalgseks ajama, sarnaselt kuldsetele retriiveritele. Kahjuks all-rounder kohtunikud ka toetavad seda suunda. Praegu on siledakarvaline retriiver veel tõug, kus kõik esindajad suudavad tööd teha, kuid kauaks see veel nii on...

Ütleme siis nii, et tiibeti mastifist on nad ikka väga kaugel. ;)
"Puppy flats look like baby spiders!" -Riitta Liisa Lehtonen

Tim ja Mia
Kasutaja avatar
Postitusi: 187
Liitunud: 03 Okt 2009 13:06
Asukoht: Eesti, Tallinn

PostitusPostitas Mariann » 01 Aug 2010 18:32

Eee... egas nad mulle nüüd nende BIS võitude tõttu meeldima pole hakanud :angel: , mulle meeldib see koer kui tervik, nii välimuselt kui ka iseloomult. Muidu tänud vastamast! Kohe oluliselt targemaks sain jälle. Ja seda ma usun, et tiibetlastest (kui ka yorkidest) on nad väääga erinevad. :wink:
Koer on naeratus ja liputav saba. Vahepealsel pole erilist tähtsust.

Kurgiface & Ilus Loom
Kasutaja avatar
Postitusi: 417
Liitunud: 19 Sept 2004 00:00
Asukoht: Tallinn/Kuressaare

PostitusPostitas Aet » 02 Aug 2010 09:03

Mariann kirjutas:Eee... egas nad mulle nüüd nende BIS võitude tõttu meeldima pole hakanud :angel: , mulle meeldib see koer kui tervik, nii välimuselt kui ka iseloomult. Muidu tänud vastamast! Kohe oluliselt targemaks sain jälle. Ja seda ma usun, et tiibetlastest (kui ka yorkidest) on nad väääga erinevad. :wink:


Ma ei viitanud otseselt sinule, mulle on lihtsalt viimastel kuudel palju selliseid küsimusi tulnud selle tõu kohta mida veel paar aastat tagasi keegi ei küsinud. Ja ma usun, et nende edu näitustel on selles suurt rolli mänginud.
"Puppy flats look like baby spiders!" -Riitta Liisa Lehtonen

Kasutaja avatar
Postitusi: 160
Liitunud: 10 Juun 2005 11:42
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Monika ja Leedi » 03 Aug 2010 20:20

Ma ei võtaks väga sõna, kuna mul on olnud sile väga lühikest aega. Põhimõtteliselt nõustun Aeti jutuga.

Väga aktiivne tõug. Niisama välimuse pärast võttes teed karuteene nii koerale kui endale.

Karva ajab palju - praegu on meil seis selline, et kui hommikul põrandad ära pesed, siis õhtul võib mõni külaline küsida, et millal sa küll viimati koristasid? :P

Hinnast - ikka tavaline tõukoera hind.

Kui ma selle tõu kohta infot otsisin, siis leidsin selle artikli http://www.fcrsainc.org/resources/artic ... oryou.html

P.S. Tasub teha väga põhjalik kodutöö, aga samas usun, et seda tuleb teha iga tõuga.

Kurgiface & Ilus Loom
Kasutaja avatar
Postitusi: 417
Liitunud: 19 Sept 2004 00:00
Asukoht: Tallinn/Kuressaare

PostitusPostitas Aet » 04 Aug 2010 16:45

Karvaajamist mina ei pane väga tähele. Aga see on vist sügavalt seotud sellega, et mul on kodus pidevalt 'tolmav' puudritups kuldne ja need 'mõned' mustad karvad kaovad selle hunniku sisse ära. :D

Aga jah, kodutöö tegemisega nõustun kahe käega. Minul on täiesti 'ok' liinidest koer, kelle mõlemad vanemad olid aktiivsed jahikoerad ja ema ka SK tšempion Soomes. Tervisega ei olnud ka minu teada mingeid probleeme. Samuti soovisingi pigem töökoerte järglast kui näituse staari. Tulemuseks on mul kodus allergik, kelle mõlemad vanemad lahkusid ammu enne 10. aastaseks saamist vähi tõttu ja kellel on ka seljaga probleeme olnud (nii tõsiseid, et hakkas meil mõned aastad tagas 'ära minema' pärast tavalist metsaringi...). Tervisehädasid esineb kõigs tõugudes, aga ma ei ole kaugeltki ainuke sileda omanik, kellel selliseid probleeme on olnud. Meid on siiski päris palju.

Ja näitena kõrvale aktiivsusest: Saaremaal ühel perel on uitmõtte tulemusena Leedust võetud emane siledakarvaline retriiver. Koer on praegu vist hilises teismeeas ja omanikud pidid temaga väga hädas olema - koerale ei pakuta piisavalt tegevust ning ta on vandaaliks muutunud.

Edit: Ma lugesin seda artiklit!

You can perfect the art of grooming a moving target – i.e. brushing out a Flat-Coat tail.
You are not the least bit disconcerted by having a 50-70 pound, 5 year old puppy sharing your home, simply because it never dawned on you that eventually a dog should mature. You’re able to reason, “A dog, yes….a Flat-Coat, no”.


:irw: Vaieldamatud tõed mõlemad.

Ja see unus mul vist tõesti mainimata, et teine suur põhjus miks siledad surevad noorelt, on õnnetused. Keskmine koerainimene, kui tal on 5-6 aastane koer, mõtleb, et koer on täiskasvanu ja kasutab veidi oma pead ka millegi muu jaoks kui surnud raibete metsast välja kandmiseks. Sile ei kasuta ja kindlasti ei kasva suureks. Mul on kogemus kus majas oli 4 siledat emast, vanuses 2 kuni 12 aastat. See 12 aastane oli neist veel kõige hullem kutsikas.

Samuti on mu koeral õnnestunud ära eksida lambaaedikusse, merejääle ja üritada järgi ujuda silmapiiril olnud jahile. Kõigi nende saavutuste ajaks oli ta juba vähemalt 4. aastane.
"Puppy flats look like baby spiders!" -Riitta Liisa Lehtonen

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist