kutsikaostja!

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
Kasutaja avatar
Postitusi: 1757
Liitunud: 16 Sept 2004 17:15

PostitusPostitas Margareta » 12 Jaan 2010 23:42

Lugesin teema algusest peale läbi ja AnneN on kirja pannud minu mõtted. Nii- või teistpidised ootused peaksid olema alguses läbi räägitud. Aga võib juhtuda, et kas kasvataja või koeraomaniku ootused muutuvad - nt. võib prognoositavalt kehvemate välimiku- või tööomadustega kutsikast kasvada väga hea koer, keda kasvataja meelsasti võistlustel või näitustel näeks. Aga omanik ei soovi.
Samas võib koeraomanik äkki tõsiselt vaimustuda koeraspordist või näitustest ja nö. "kodukoeraks" müüdud kutsikas hakkab mitte eriti heade tulemustega figureerima võistlustel-näitustel. Aga kasvataja ei soovi.
Vastupidistest näidetest rääkimata, küllap neid on rohkem!
Keeruline teema...
Ise olen seisukohal, et koer peab olema TINGIMUSTETA lemmikloom eelkõige, kõik see muu on juba lisaboonus.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 12 Jaan 2010 23:50

Üldiselt jäi palju sinu postitustest arusaamatuks. Esmalt pead heaks, et ostjal on õigus tingida ning kasvataja peaks sellele ka vastu tulema. Aga miks, seda sa ei põhjendanud veenvalt.

Samas võin öelda, et on ka muid variante kutsika ostmiseks nagu järelmaks, mida on moodusena kasutatud. Teisalt jääb mõistmatuks see, et pead kõiki kasvatajaid kapitalistideks, kes iga aasta teenivad mõnusaid % kasumit, teisisõnu teevad äri. Paraku on üsna tihti kuuldud koeranduse kohta (just kutsikad), et see on puhas äri ja leiva teenimine, peamiselt kuuleb neilt inimestelt, kes asjaga kursis pole. Hinnad pole ainult Eestis sellised, kui see peaks üllatama kedagi. Kui välismaale paaritama minnakse, ei küsi ükski isase omanik sinult, paljuga kutsikaid müüakse selles riigis. Paraku alati ei ela sobiv isane samas riigis ja tuleb 600 km maha sõita ning jällegi paraku, et alati ei jää koer tiineks ja keegi ei kompenseeri sõidukulusid ja paaritusmaksu.

Kasutaja avatar
Postitusi: 160
Liitunud: 10 Juun 2005 11:42
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Monika ja Leedi » 12 Jaan 2010 23:55

To Monika:

Veidi OT. Lihtsalt küsin, et miks pead õigeks ostja helistamist ja kirjutamine pole piisav? Kui näiteks kirjutatakse kohe esimene kiri korralik, mis tutvustab ostajat ennast, varasemat koerapidamise kogemust, soove ja plaane uue koeraga. Ja sealt edasi samuti kiire ja viisakas kirjavahetus. Millest arusaam, et telefoniteel saad usaldusväärsema ostja kui kirjateel?

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 13 Jaan 2010 00:04

Triin & Bella kirjutas:
Paraku alati ei ela sobiv isane samas riigis ja tuleb 600 km maha sõita ning jällegi paraku, et alati ei jää koer tiineks ja keegi ei kompenseeri sõidukulusid ja paaritusmaksu.


Sellesgi see poit on-hind on üks!Kas kodu kohalik paaritus-või kauge sõit!

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 13 Jaan 2010 00:05

Angeleni postitus k.20.40 on suurepärane näide teooriast. Teoreetiliselt on kõik õige ja jah, nii peakski olema või võiks olla. Ja võimalik, et ka oleks, kui... meil oleks koerapidamiskultuur, teise inimese tööst lugupidamise kultuur ja mittevirisemise kultuur (selle viimase kohta kirjutas/andis intervjuu üle-eelmise nädala Ekspressis Rootsi pastor, kes aastaid juba siin elab. Soovitan soojalt lugeda.)

Tulen korraks tagasi oma eelmise postituse juurde. Taolistele kirjadele olen ma vastanud alati väga viisakalt ja pikalt - uurinud, et kas inimene üldse on näinud seda tõugu koera, kas ta tahaks näitusi külastada või lihtsalt kodulemmikut jne.jne.jne. Mitu vastust ma saanud olen, mis arvate? Ja samas on mul olnud - ja on jätkuvalt - kirjavahetus inimestega, kes ei saa praegu ega lähiajal endale koera lubada, kuid ei mata maha seda mõtet, et ühel päeval...- ja ma usun, et nad selle koera ka ühel päeval saavad.

Mis puutub hinda - siis hinna üle ma otsustan alati alles siis, kui ma olen inimest näost näkku näinud ja temaga rääkinud ja vaadanud, kuidas ta koertesse suhtub .- ja kuidas suhtuvad koerad temasse. Mina võin eksida - koerad üldiselt ei ole siiani eksinud.

Ja veel - suht P.S. - kogu ülejäänud Euroopas on kõikidele pesakonna kutsikatele üks ja sama hind - olgu tema siis näitusepotensiaaliga või ilmselgelt sündinud kodukoeraks. Kulutused kutsika kasvatamisele on ju tegelikult kopikapealt samad. Ja aru minu kaaskasvatajad ei saa, miks meil teistmoodi on. Aga siinkohal ilmselt tuleks jälle tulla tagasi selle Rootsi pastori jutu juurde.

Aaa. Kasumlikkus, millest angelen rääkis. Noh. Selle peale ma soovitaks üles kasvatada üks pesakond, kelle isaks ei ole mitte naabertänavas või naaberlinnas või isegi naaberriigis resideeruv isane.

P.S. Ma ei ole kibestunud ega õel.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 13 Jaan 2010 00:20

Monika ja Leedi kirjutas:Lihtsalt küsin, et miks pead õigeks ostja helistamist ja kirjutamine pole piisav?

Minu Timmu Hollandi kasvataja ütleb alati ka, et tahab inimesega telefonitsi rääkida ja et ainult meili peale ei müü ta ühtki kutsikat. Et vahetult rääkides tekib v-o teine mulje.
Muide, ka inglastel on alati kutsikatel üks hind. Kusjuures sageli müüakse terve pesakond piirangutega. Ja kui osa läheb piirangutega ja osa mitte, siis hind on ikka sama.
Osa väliskasvatajaid ütleb, et odavamalt müümise põhjus võib olla see, kui koer läheb nt näituseperre või hakkab koerasporti tegema. Sest sellega ta reklaamib ka kasvatajat. Meil on nagu USA-s: pet quality ja show-quality.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

& chow-poiss Franco
Kasutaja avatar
Postitusi: 155
Liitunud: 14 Juul 2009 22:49
Asukoht: Tallinn-Tapa

PostitusPostitas M3rka » 13 Jaan 2010 00:45

No see, mida siin kutsika otsijalt nõutakse on tõesti absurd... Kuigi jah, ma teadsin juba lasteaias, et kunagi saan ma omale pika karvaga pigem suure, kui väikese koera, aga kindlat tõugu ma nii väiksena ei teadnud. 5aastat tagasi võttis mu täditütar endale Chow Chow ja peale seda ma olin 100% kindel, et täpselt samasugune saab kunagi ka minul olema. Ja näete ongi. Kuigi ma uurisin enne kasvatajale kirjutamist tõuühingu kodulehte erinevate värvide ja võimaluste kohta ning tuli üllatusena, et on ka lühikarvaline Chow Chow oli minu mäletamist mööda minu 1.kiri üsna kesine. Ja kirjutasin just sinna kennelisse, kus leidsin parasjagu ka kutsikad olevat. Kirjutasin küll viisakalt, et tahan isast pikakarvalist punast Chow Chowd, rääkisin natukene sellest, et olen sugulast tema Chowka kasvatamisel pisut aidanud, aga hinda küsisin kaa kohe. Ja seda ütlesin kaa, et olen 100% kindel, et korraga mul seda raha pole võimalik välja käia ja kas ta on nõus järelmaksu andma. Ja näed, sain viisaka vastuse, et selline kutsikas on neil olemas. Küsis kas ma tahan näitusele kaa minna. Rääkis ka oma tingimustest järelmaksu osas. Ühesõnaga, jõudsime kokkuleppele. Aga paraku tuli ootamatu väga suur rahaline väljaminek ja pidin oma kutsikast loobuma ja kirjutasin talle sellest viisakalt, et loodan, et kunagi saan sealt veel kutsika ja et ta mind niisama naljatilgaks ei pea. Aga tundub, et tema oli juba uurinud minu kohta netist ja leidnud, et ma oleksin sobiv koeraomanik. Ja oktoobris ma kirjutasin uuesti talle, kuna tal oli anda ära täiskasvanu, aga temal oli meeles, et oli minuga rääkinud ja pakkus mulle hoopis isast, punast, pikakarvalist kutsikat:). Taaskord saime järelmaksus kokkuleppele, kutsikat ma vaatamas ei käinud ja toodi ta mulle ka ise Tallinna!! Vahepeal olin ma muidugi ka ise usinalt selle kasvataja tausta uurinud ja usaldasin teda 100%, olin kindel, et pole vahet kas ma lähen seda kutsikat vaatama või mitte, meeldib ta mulle nagunii. Ja nii oligi mul 3päeva peale kirja kodus imearmas kutsikas. Ja kui te veel teaksite mu vanust... ilmselt te ei usuks, et ka minu vanuses inimestel on teinekord soov midagi nii palju saada, et ollakse valmis kasvõi nahast välja pugema, et seda saada.
Kogu selle pika jutu mõte oli see, et minuarust on see lausa elementaarne, et inimene küsib kutsika hinda, et ei tekitaks pettekujutelmat kõige ideaalsemast omanikust, kes ta ka olla võib, aga paraku rahakott ei kasva meil kõigil puuga seljas..
"A dog is the only thing on earth that loves you more than he loves himself."

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 13 Jaan 2010 00:55

minuarust on see lausa elementaarne, et inimene küsib kutsika hinda

Mina kaldun arvama, et tõsine kutsikaostja ... peaks olema kursis selle tõu orienteeruva hinnaklassiga. Kui google'sse sisestada näiteks 'labrador hind' siis tuleb kümneid hinnaarutelusid välja. Nii enamus tõugudega.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 13 Jaan 2010 01:14

M3rka - kas sinu meelest on absurd kirjutada meili või öelda telefonis "Tere", kui sa kellegi poole pöördud?
Sa ju ise räägid enda postituses iseenesele vastu :) Loe nüüd veelkord läbi see, mis siia on kirja pandud - kaasa arvatud oma postitus - ja siis mõtle. :) Mis siis on absurd - kas see, kui kutsikate kasvataja tahab natuke rohkem teada perest või inimesest, kellele ta kutsika annab/müüb?
Sina ju suhtlesid ja rääkisid endast ja ometigi said kutsika? Miks siis teised kasvatajad ei või tahta, et kutsikaomanikud ka suhtleksid ja räägiksid endast?
Loomulikult - hinda võib ja peabki küsima - aga SUUR vahe on selles, kuidas seda küsitakse. Ja vot see vahe ongi see, mis asjad paika paneb.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2124
Liitunud: 24 Mai 2005 11:22
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas kilpkonn » 13 Jaan 2010 01:21

Kuidas Põhjamaade koeraostuetikett on?

- Kas on normaalne suhelda kasvatajaga ilma konkreetsete isendite järeltulija ostmise soovita? Üldse ilma konkreetse ostusoovita? Või võib seda pindakäivaks ahistamiseks lugeda?
- Seda ometi võib meili teel teha? Kui see üldse viisakas on muidugi (vt eelmist küsimust).
- Kas Soome-Rootsi-Taani koerakultuuris on normaalne rääkida välimiku standardikohasuse ehk näitusepotentsiaali ebaolulisusest võrreldes isiku- või sooritusomadustega või võidakse sellesse halvasti suhtuda? Võrdset hinda peab mõlemal juhul maksma, jah? Kas sellisel juhul võin näiteks vastu pükse saada selles mõttes, et võib saada kehva välimiku ja samas ka kehvema iseloomu või sooritusvõimekusega koera, sest paremaid välimikke katsutakse müüa näitusehuvilisematele inimestele? Kas kokkuvõttes üldiselt äpu kutsika saamine on siis tõenäolisem?
- Kas Põhjamaadest üldse nõustutakse Eestisse koeri müüma, kui ostja näol ei ole tegemist kasvatajale teadaoleva isikuga?
- Kas koeranduses esineb selline asi nagu tööle kandideerimisel soovituskiri? S.t mõne tunnustatud kasvataja soovitus või kasvõi huvipakkuva pesakonna kasvataja tuttava soovitus vms. Mõtlen just väljaspool Eestit suhtlemist.

Välismaaga asjaajamisel on muide telefoneerimisel ja meilimisel veel üks oluline vahe. Kui mõnesugune serbohorvaat või kasvõi rootslane oma inglise keeles telefonitsi midagi ootamatut küsib, siis mina võin küll vabalt täiega mökitama hakata ja mitte aru saada. Minu oma jutu ning hääldusega on täpselt samuti. Meilitsi sellist probleemi vähemalt ei ole. :)

Äh, mu kirje kõlab juba nagu eraldi uus teema. :oops: Kuid kui selline jutu algus juba mul ette antud on, siis ma kasutan juhust nende küsimuste esitamiseks. :irw: Sest minu soovitud tõugu ma Eestist ei saa ehkki tegemist ei ole mingi imeloomaga. Ja nii ma luuran juba sada aastat ilma mingite konkreetsete plaanideta. Igaks juhuks ning foobikute rahustamiseks mainin, et ei, ma ei taha töökoera. :P

Postitusi: 13
Liitunud: 01 Dets 2009 15:12
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Kertrud » 13 Jaan 2010 01:22

Margareta kirjutas:Samas võib koeraomanik äkki tõsiselt vaimustuda koeraspordist või näitustest ja nö. "kodukoeraks" müüdud kutsikas hakkab mitte eriti heade tulemustega figureerima võistlustel-näitustel. Aga kasvataja ei soovi.
OT (vist): Kas see on probleem? -- Küsingi otse, mitte kaheldes ega vastu vaieldes. Tõsi, ka eespool oli kusagil vihje, et kui näiteks saadakse peresõbraks kehvemate eeldustega kutsikas ja uues omanikus tärkab äkitselt näituste- ja koeraspordisoov, siis teeb ta kasvatajale halba reklaami. Kuidas sellega tegelikult on? Kas selline "reklaam" tõesti rikub ära kasvataja hea maine, kui samal ajal mõnedki tema kasvandikud saavad võistlustel häid hindeid? --- Kas peaksin selle küsimusega uue teema alustama? Võib-olla on sellest foorumis pikemalt räägitud ja ma pole õiget teemat üles leidnud?

Kasutaja avatar
Postitusi: 990
Liitunud: 25 Okt 2004 23:09

PostitusPostitas Kurimoor » 13 Jaan 2010 01:27

Mina suhtlen maili teel oma koera kasvatajaga Rootsis ja mõlematele see variant sobib. Kuna ta töötab vahetustega ja öösiti, siis ei pruugi minu telefonikõne olla sugugi sobiva ajal, samuti võimaldab mail saata ka fotosid jms koerast. Nii, et kõik sõltub konkreetsest inimesest.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 13 Jaan 2010 01:36

Ma nüüd küll ei tea, mida Margareta silmas pidas, kuid... kasvataja poolt on aus öelda ära, kuhu kutsikas tundub sobivat ja kuhu mitte. Omal on kasvandikud, kes agilitys tihtipeale disklahvi saavad - aga ma küll ei tunne, et see oleks halb reklaam. Minu meelest on hea, et koertega ikkagi harrastatakse ka aktiivset koerasporti ja nagu Aivo kusgil ütles - ka rahvasportlasi peab olema.
Näituste koha pealt on pisut iseküismus muidugi - kui ikka kasvataja on öelnud, et kutsikas teatud välimikuvigade tõttu näitusele ei sobi, siis...no ei sobi. Kui omanikud ikka vägisi tahavad minna - ega kätt ette panna ei saa. Jällegi - suhtlemise ja omavahelise selgitamise küsimus. Kas see nüüd halb reklaam on.. ausalt, ma ei tea. Aga seda ma küll tean, et kõik ühest ja samast pesakonnast sümndinud kutsikad ei ole mitte ühe vitsaga löödud - s.t. ei ole kõik näitusepotensiaaliga ega ka spordipotensiaaliga.
Kui kutsikas on müüdud täisraha eest ja ilma klausliteta, et teda näitusel/koeraspordis kasutada/näidata ei või - siis on kutsikaomanik rikkunud lepingut. Kui sellist klauslit pole - siis on omanikul vabad käed :)
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Postitusi: 13
Liitunud: 01 Dets 2009 15:12
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Kertrud » 13 Jaan 2010 01:41

Jah, tahtsingi oma postitust muuta, aga enam ei saanud: näitus on muidugi teine asi, seal võib ehk vähemstandardse koeraga keegi ära käia korra, kui tahab kohtuniku hinnangut, ja rohkem pole tõesti mõtet. Koeraspordis ei pruugi aga omanikule (ega koerale endale :D ) tulemus nii tähtis olla kui tegevus ja kas või võistlushasart ise.

Aitäh vastamast!

Kasutaja avatar
Postitusi: 94
Liitunud: 18 Aug 2006 09:50

PostitusPostitas Eva4 » 13 Jaan 2010 02:06

Mina ei kasvata üldse koeri vaid rotte, aga selliseid maile nagu ülalpool kirjeldati saan ka mina. Ei mingit tervitust, ei ole nime all ja lihtsalt 1-2 lauset. Enamasti - kas teil rotipoegi on vä? Palju üks maksab? Tavaliselt ma vastan viisakalt ja palun poegade soovi korral täita esmalt sooviavaldus ja siis saab rohkem rääkida. Muidugi selliste mailide autorid ei täida sooviavaldusi ja enamasti vastust ei tule. UK-s on mõned kasvatajad oma kodukale juba suurelt kirjutanud, et ära saada mulle mille sisu on selline ja selline :D
Mina olen nii laisk, et mul on sooviavaldus ja peale selle täitmist vaatan üle kas on vaja midagi täpsemalt lahti rääkida või kas inimesel on vale informatsioon millegi kohta. Minu sooviavalduses on väga palju küsimusi ja need on kõik elementaarsed küsimused. Kui inimene ei taha neile küsimustele vastata, siis järelikult tal on midagi varjata. Rottide puhul kasutavad selliseid sooviavaldusi väga paljude riikide kasvatajad. Väga mitmed inimesed lisavad isegi pilte ja kirjutavad palju rohkem kui ma küsin, mis on väga positiivne.
Kui mina tahaks kasvatajalt koera võtta ja ta ei uuriks minu ja minu praeguste koerte kohta elementaarseid asju, siis ausalt öeldes saadaks see signaali, et tegemist pole korraliku kasvatajaga ja ma otsiks mõne teise, kes tahab ikka teada kellele ta oma looma annab. Iga korralik kasvataja tunneb poegade eest vastutust ja on ju elementaarne, et ta tahab neile võimalikult head elu.
Nüüd see kasvatajate kasumi jutt ajab mind alati naerma...Inimesed, kes sellist juttu ajavad, pole tõenäoliselt mitte ühtegi pesakonda kasvatanud. Kui võtta kasvatajat kui äriühingut, siis tuleks ikka kõik aretuse jaoks vajaminev sisse arvestada ja mitte ainult konkreetse pesakonna kulutused. See on ju absurd. Kasvatamine on hobi ja pigem on jutt kahjumist kui kasumist. Jah, on inimesi, kes äritsevad loomadega raha eesmärgil, aga sellepärast ei ole vaja kõiki kasvatajaid selles süüdistada.

& chow-poiss Franco
Kasutaja avatar
Postitusi: 155
Liitunud: 14 Juul 2009 22:49
Asukoht: Tallinn-Tapa

PostitusPostitas M3rka » 13 Jaan 2010 02:12

airepiret kirjutas:M3rka - kas sinu meelest on absurd kirjutada meili või öelda telefonis "Tere", kui sa kellegi poole pöördud?
Sa ju ise räägid enda postituses iseenesele vastu :) Loe nüüd veelkord läbi see, mis siia on kirja pandud - kaasa arvatud oma postitus - ja siis mõtle. :) Mis siis on absurd - kas see, kui kutsikate kasvataja tahab natuke rohkem teada perest või inimesest, kellele ta kutsika annab/müüb?
Sina ju suhtlesid ja rääkisid endast ja ometigi said kutsika? Miks siis teised kasvatajad ei või tahta, et kutsikaomanikud ka suhtleksid ja räägiksid endast?
Loomulikult - hinda võib ja peabki küsima - aga SUUR vahe on selles, kuidas seda küsitakse. Ja vot see vahe ongi see, mis asjad paika paneb.

Loomulikult on viisakas öelda "Tere" oma kirja/kõne alguses ja tutvustada, kes sa oled ja mis sa tahad, aga lühidalt ja konkreetselt. Nagu seda tegi tegelikult ka too Andrus, mis teema algatas. Kuigi t5a tegi seda natukene omamoodi, aga võib ju olla, et ta ise siiralt uskuski, et see must koer, kes tal oli, oli retriiver. Tean konkreetset juhtumit, kus inimene ostis endale täitsa kindlalt TT'ga koera, kuna koera müüdi tõu nimega ja mitte nii asjasse pühenenu jaoks ta ongi see tõug. Ta sai omale Veterinaarpassi ja seal oli ka koera tõug ja sünniaeg ilusti kirjas,polnud asja eriti uurinud ja pidaski seda tõutunnistuseks. Aga kui ma kevadel rohkem asja uurima hakkasin ning erinevate tuttavate tõukoerte TT'si näha palusin, et teaksin milline see on, selgus, et teda oli lihtsalt üle lastud.(kusjuures maksis ikka päris kõva summe selle koera eest...) Äkki oli see Andrus kaa üks selliseid? Ja see on kaa normaalne, et kasvataja tahab natukene kutsikaostjast teada, aga ma pidasin just silmas seda, et kirjutama peab oma eluloo. Nagu eespool mõned rääkisid, et neile kirjutati. Ma pidasin silmas seda, et saab ju ka väikese ja tõesti ainult koera puudutava järelpärimisega piirduda.
"A dog is the only thing on earth that loves you more than he loves himself."

ja murdja-chihuahuad
Kasutaja avatar
Postitusi: 1059
Liitunud: 07 Dets 2005 23:04
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Senssi » 13 Jaan 2010 02:32

OT Kui kõik kutsikad oleks ühe hinnaga ja nende kvaliteet ei loeks midagi, siis sureks standardile vastavad chihud küll välja. Pesakonnad on headel koertel niigi väikesed ja lisaks sellele tuleb ka parimatel koertel ette ootamatut valehambumust või muid aretust välistavaid vigu. Kui neid väheseid kutsikaid ka nüüd suvaliselt jagada, siis oleks suhteliselt võimatu saada head koera neil, kes tahaks aretusega tegeleda. Hetkel satub niigi ka pika ja põhjaliku otsimise peale lõpuks ikkagi veaga kutsikas, mis siis veel saaks, kui üldse mingit infot ei oleks ja kõiki müüdaks võrdsetel tingimustel :roll: . Osades tõugudes ei saa kohe kindlasti tervet pesakonda ühe puuga mõõta, mõnikord ühe pesakonna kutsikad ei sarnane chihudel absoluutselt mitte milleski, ei värvis, välimikus ega iseloomus. Ja kui need vähesed head ja aretuseks potensiaalsed kutsikad ka lemmikuks müüa, milline see tõu tulevik siis oleks...
Kõigest üks väike koeranässakas...Ja ikkagi oled sa kõige parem ja toredam sõber, kes inimesel olla saab. (Margot Thomson)
http://www.sweetchihua.com

Postitusi: 13
Liitunud: 01 Dets 2009 15:12
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Kertrud » 13 Jaan 2010 02:35

Väike täpsustus (taevake, mida ma siin keset ööd teen!): kirja autor ütleb, et tal on kogemus musta retriiveriga, aga juba mitmendat korda arvatakse, et tal on koer endal olnud. Kogemus võib tähendada ka seda, et ollakse sõbral pikka aega külas ja tegeldakse päevade kaupa sõbra koeraga. Ja see ei eelda suurepärast tõu tundmist, vaid lihtsalt koeraarmastust või mida tahes.

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 13 Jaan 2010 11:41

Heili kirjutas:
Mina kaldun arvama, et tõsine kutsikaostja ... peaks olema kursis selle tõu orienteeruva hinnaklassiga. Kui google'sse sisestada näiteks 'labrador hind' siis tuleb kümneid hinnaarutelusid välja. Nii enamus tõugudega.


Kui on tegemist vähem levinud tõuga, siis võib tihti juhtuda, et Google'st lihtsalt ei leia hinda, ei leia vahel isegi seda tõugu kutsikate müügikuulutusi. Ühe tõu puhul, mis on suhteliselt väikesearvuline isegi oma kodumaal, rääkimata välisriikidest, on kutsikatel reeglina kaks hinda - üks kaasmaalastele, teine välismaalastele. Ehk siis piiri taha müüakse kutsikas kallimalt. Aga ilma umbkaudset hinda teadmata on ju väga raske minna kutsikat ostma, kui just miljonär ei ole.
Mina olen küsinud, viisakalt ja muu põhilise jutu peale, aga siiski üsna alguses. Ja olen saanud ka kenasti vastused. Ma arvan, et umbkaudse hinna küsimine ei ole probleem, kui seda teha viisakalt. Enda tutvustamine kasvatajale on minu meelest elementaarne, samuti oma elust, koeramiskogemusest ja plaanidest rääkimine - kasvatajal on õigus teada, millistesse oludesse tema kutsikas läheb.
Mis puutub hinna üle tingimisse, siis kui ma tahan just selle kasvataja kutsikat, siis järelikult ma olen nõus selle hinnaga, mida tema küsib. Või siis vaatan mujalt edasi. Ma ei lähe isegi poodi pükse ostma mõttega, et nurun veidike hinda alla. Kui need püksid on minu meelest seda raha väärt, siis ostan ära ja kui ei ole, siis ei osta. Aga vinguda, et nii kallis ja pagana röövlid - ostmine ei ole kohustuslik!
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 13 Jaan 2010 12:43

Ma kirjutan siia ühe Inglise kasvataja arvamuse, mis ilmselt peegeldab paljude arvamusi kutsikate välismaale müümise osas.
Paljud kasvatajad on väga ettevaatlikud kutsikaid välismaale müües kui nad ei tea kedagi sellelt maalt. Küsimus pole mitte üksnes suurtes vahemaades, et kasvandiku elukäigul silm peal hoida, vaid sageli on ka raske kutsikat tagasi võtta (Inglismaal karantiini tõttu).

Üks kuldseomanik Lõuna-Aafrikast kirjutab: Aafriklasena olen kindel, et paljud Inglise ja Euroopa kasvatajad mõtlevad mitu korda järele enne kui oma kasvandikkle sinna müüvad. Ma austan seda otsust, sest ma ei ootagi kasvatajalt midagi muud. Ma isegi ei mõtleks saata kutsikat kuhugi kaugele ilma omanikega kohtumata ja ma ei oota, et seda teeks ka keegi teine.

Ma arvan, et kasvataja huvi näitab vastutustunnet. Tal pole ükskõik, kuhu tema kasvandik läheb. Tegu on ikkagi elusolendi, mitte asjaga.

Mis puutub kutsika ja tulevase omaniku sobivusse, siis head kasvatajad on enamasti huvitatud, et tulevase omaniku soovid saaksid võimalikult hästi rahuldatud ja kui tal sobiva potentsiaaliga kutsikat pole, siis ta suunab ostja mujale või palub oodata. Tenfieldis, kust üks mu koertest pärit on, ei lase kasvataja omanikul valida, vaid ütleb, et tema valib talle kutsika välja. Kui ostja ei ole sellega nõus, siis läheb mujale.

Mis aktsentidesse puutub (telefonitsi rääkides), siis jutt võtab rohkem aega v-o, aga kui on tahtmine, siis saadakse ka aktsendiraskustest üle, võtab aega mis võtab. ja kui n-ö ühist keemiat ei teki, ei loe ka mõlemapoolne hiilgav keeleoskus.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 13 Jaan 2010 13:05

Kuuldavasti võivad osade tõugude hinnad siinsamas erineda mitte mõne tuhande vaid mõnekümne tuhande krooni võrra. Muidugi on suur vahe, keda kellega paaritatakse ja kas sõidetakse mõnikümmend või mitu tuhat kilomeetrit (ning neil, kes nii kõrgeid hindu küsivad, on ilmselt inimesi, kes oskavad seda väärtustada) aga mina ei julgeks kindlalt mõne internetivestluse põhjal arvestada, et ma saan kutsika ca. 5000 krooniga, kui tegelikkuses võib olla küsitav summa mitmekordne.

Mina eelistan alati kirjutamist helistamisele. Ma saan rahulikult kõik otsast lõpuni kirja panna ega unusta midagi küsimata (ok, võibolla unustan aga kindlasti vähem, kui telefoni otsas). Kui esimesed tutvused on tehtud, siis miks mitte helistada aga alguses esimesed "veekatsumised" ma eelistaks küll kirja teel teha. Rääkimata sellest, et võibolla on kõne hetkel teisel inimesel saiataigna sõtkumine või lasteaias lapse riietamine pooleli. Rääkimata sellest, et ma olen alati pabinas, kui ma pean võõrale inimesele helistama (jah, isegi haigla registratuuri helistamine paneb südame kiiremini tööle :hups: ) ja kõne kasvatajale, keda ma ei tea ja kes mind ei tea ning kellele ma peaks hea mulje suutma jätta, ajab veel rohkem ärevusse ja nii võib hoopis vale mulje jääda...
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 194
Liitunud: 12 Mär 2005 21:24

PostitusPostitas monika » 13 Jaan 2010 13:18

to Monika ja Leedi:
Selge se, et viisakale kirjale tuleb ka viisakas vastus jne... aga ma pole ÜHTEGI kutsikat müünud seda sidekanalit pidi - lihtsalt neist pole kasvanud välja reaalseid ostjaid. Nagu Airekas kirjutas et peale pikki poognaid tõutuvustust, on huviline kadunud :?

Arvan et aja ja energia kokkuhoiu mõttes on mõne kenneli kutsikate lehel see kiri " info telefoni teel" vms.
Ma kordan ennast - tihti on kirjutajaks lapsed või müüjad konkurendid, kes pole tegelikud ostjad. Infot aga tõu kohta on tänapäeval netis küllaga leida.

Üks lõbus seik ostjaga - noh jutud meil räägitud ja kaubad kenasti koos - tuldi siis välja valima, ja tundus et pere käitub nagu veidralt...küsisin et mis viga? vastuseks tuli:"aaaaga kas teil musti siis selles pesas polegi?" :D
Nemad ei olnud netist miskit lugenud ....vähemalt said teada, et retriivereid on mitut tõugu.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 13 Jaan 2010 14:19

Mina eelistan alati kirjutamist helistamisele. Ma saan rahulikult kõik otsast lõpuni kirja panna ega unusta midagi küsimata (ok, võibolla unustan aga kindlasti vähem, kui telefoni otsas).

Sama siin. Aga kui kasvataja palub helistada, siis ma alati ka kirjutan, et helistan sel õhtul ja nii ka teen. Kuna ma ise üldse telefoniga rääkida ei armasta (eriti veel võõrastega), siis minu jaoks on kirjutamine igati mugavam, eriti e-ajastul. Aga inimesed on erinevad, mõned jälle ei kirjuta. Kohe üldse mitte.
Kuuldavasti võivad osade tõugude hinnad siinsamas erineda mitte mõne tuhande vaid mõnekümne tuhande krooni võrra.

Neid tõuge, kus hinnavahemil kõigub mitukümmend tuhat, on vist väga vähe. On näiteid?
USA-st tean, et n-ö näitusevärvi arlekiindogi võib jah maksta terve varanduse (mandi-Euroopas see nõnda pole), kuid muidu ma küll sedavõrd suurtest hinnakõikumistest pole kuulnud, ma ei arvesta siin nn paberiteta koerte hinda.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 13 Jaan 2010 14:27

Mina vaatasin siin mõni aeg tagasi ühte kutsikat Greetalt ja kasvatajaga suheldes tuli välja, et kui kutsikat soovin, pean talle ise sinnamaale järgi minema.
Ja pm oleks ka läinud, kui mees ei oleks hetkel uue koera vastu olnud.
Mina viisin oma kutsikad kõik ise nende uutesse kodudesse nii Eestis kui ka Soomes ja just põhjusel, et soovisin kohtuda kõikidega, kes kutsikaga elama hakkavad ja mis tingimustes ta elama hakkab.
Samamoodi käis üks Soome pere lausa kaks korda oma kutsikat vaatamas ja seda terve perega.
Siiani ei ole ma pidanud oma valikuid kahetsema ja loodan, et ei hakkagi.

ja murdja-chihuahuad
Kasutaja avatar
Postitusi: 1059
Liitunud: 07 Dets 2005 23:04
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Senssi » 13 Jaan 2010 14:43

Kääbustõugudes võivad küll hinnad erineda lausa poole võrra. Kui lemmikuks saab chihu kutsika ka headest kennelitest ca 1000 euroga, siis emase aretus- ja näitusepotensiaaliga kutsika hinnad algavad 2000 eurost ja tegelik reaalne hind jääb enamjaolt pigem 2500-3000 eurot ja tean ka kenneleid, kus on hind üle 3000 euro. Kusjuures enamikega ei saa isegi jutule tavaline inimene, müüki need kutsikad ei jõua. Rändavad ühe tuttava kasvataja kaudu teisele jne. Tutvusteta ei pääse isegi mitte löögile, kui selline raha ka olemas oleks...
Kõigest üks väike koeranässakas...Ja ikkagi oled sa kõige parem ja toredam sõber, kes inimesel olla saab. (Margot Thomson)
http://www.sweetchihua.com

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 13 Jaan 2010 23:14

airepiret kirjutas:Omal on kasvandikud, kes agilitys tihtipeale disklahvi saavad - aga ma küll ei tunne, et see oleks halb reklaam. Minu meelest on hea, et koertega ikkagi harrastatakse ka aktiivset koerasporti ja nagu Aivo kusgil ütles - ka rahvasportlasi peab olema.
Sina saadki nii suhtuda, sest oleme ausad, töö- ega sportkoeri sa ju ei kasvata? St, aretusvalikuid selle pealt ei tee? Loogiline, et näitusekasvatajale on omane selline suhtumine - nagunii on suht suva, kas ja kuidas koerad töötada suudaksid, kui suudavad, on ainult lisaboonus. Lisaks kindlasti oleneb ka alast, kus koer sirgeid nulle järjest saab - kui su kasvandikud osutuksid täiesti kõlbmatuks nt karjatamises, siis see ehk oleks natukenegi teise kaaluga, kui agility alana. Aga kindlasti ei hakka sa ka siis nutma, kui karjatamises mõni (või rohkem) osutub mitte väga häid omadusi näitavaks eksemplariks - töökoerte kasvataja suhtub ehk tõesti natuke teistmoodi, kui neid eksemplare palju mööda maailma katsetel figureerima hakkab. Ja ka ilmselt ongi siis ka põhjust üle vaadata oma aretus - tõeliselt head koera peab ilmselt ikka päris rajult "lõhkuma", et tal kusagilt enam välja ei paista, kui hea materjaliga tegelikult tegu on.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 13 Jaan 2010 23:25

Ei saa sa üle ega ümber karjatamise :D Võta lambad - ausalt, ma hakkan sinu juures oma kasvandikega käima :angel:
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1757
Liitunud: 16 Sept 2004 17:15

PostitusPostitas Margareta » 14 Jaan 2010 01:16

Mina mõtlesin oma postituses tõepoolest töökoerte kasvatajaid. Küllap on ka seal varakult selge, et kutsikas töökoerana untsu on läinud, ja sellist kutsikat ei müüda selleks, et keegi püüaks nt pauku kartva koeraga võistelda.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 14 Jaan 2010 03:25

:OT: AP, mina ei tea karjatamisest muhvigi (peale selliste huvitavate asjade, et ei käi karj. koolitus alati ninnunännu - kui koeral instinkti teistelegi jagada on, ja osadel karjafännidel kasvatajatel on esikus seina peal terve nagitäis erin. el. tööriistu). Ise sa ühes teemas enda tõu kohta selle välja tõid :).
AP, sa oled ära tabanud väga hästi. Õnneks ei plaani võtta karjakoera (ilmselgelt siis koos lammastega). Mulle täiesti piisab iga päev linnusita sees aelemisest. Millega mitusada lindu hakkama ei saa sinu rahakoti kallal, on mõnele lambale köömes lõpetada ... hehe.

Eelmine

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline