Mu kallis kuldne- mis küll Sinust saanud on?

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 20 Mai 2005 17:03

Maria, kui Sulle siin ei meeldi - siis palun. Alati on võimalus minema minna. Kellelgi ei ole keelatud isolatsioonis olla. Iga ühe enda vaba valik.

Aga praegu Sa alavääristasid oma sõnadega kõiki neid kaheksatsadat inimest, kes Kojas käimist ja siin lugemist kui mitte meeldivaks, siis vähemalt huvitavaks peavad.

Mõtle natuke, enne kui midagi ütled.
Ja enne kui nüüd jälle ütlema hakkad, mõtle veel.
Sa oled juba päris suur tüdruk.
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Kasutaja avatar
Postitusi: 612
Liitunud: 30 Aug 2004 21:30
Asukoht: Tallinn; Nõmme

PostitusPostitas Alice » 20 Mai 2005 21:34

Ka mulle tundub, et sellised teemad, nagu see konkreetne siin, väärivad alati arutlemist. Tegelikult on ju tõuaretuses, nagu ka teistel erialadel, aeg ja teadmised kõvasti arenenud. Ja seetõttu võivad mõned 5, 10, 20, 50 jne aastat tagasi tehtud otsused tänaste teadmiste juures juba pisut ebaõiged või suisa valed tunduda. Aga kui keegi sellest ei räägi ja igaüks oma nurgas üksi edasi nökerdab, siis ei muutu midagi paremaks. Ja elus ei ole ju kunagi edasiviiv seltskond olnud see, kes kohusetruult hetketrendi järgib, vaid ikka need, kes oskavad ja suudavad olla analüütilisemad ja ettenägelikumad.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 20 Mai 2005 22:11

Eks igaüks otsustagu mis, kuidas ja milleks.Mõni arvab, et on seosetu halin, mõni peab huvitavaks artikliks.
Viimati muutis Triin & Bella, 13 Sept 2005 18:00, muudetud 1 kord kokku.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 21 Mai 2005 15:15

admirable kirjutas:Olen näinud liiga palju näitusekoerte kasvatajaid, kes näiteks iseloomule või tervisele üldse tähelepanu ei pööra ja seda on meil Eestis ikka liiga palju ning see käib erinevate tõugude kohta. Ja samas olen näinud ka tööliini koerte kasvatajaid, kes üldse koera välimusele tähelepanu ei pööra, mis on teine halb äärmus. Seega on iga diskussioon teretulnud. Ning olen iga kell valmis hea asja nimel oma koera puudustest rääkima ka avalikult ja igavusse suremas ma ei ole.


Täiesti nõus. Minul on kodus koer, kelle isa on näituste võitja, emaema poolt aga tugevalt nn jahiliini. Minu arvates hea kombinn. Olles natuke kuldseid vaadanud (nii Eestis kui ka Soomes), näen, et mul läks oma esimese kuldse võtmisel kõik täkkesse (minu jaoks ideaalne iseloom - vaikne koer, rahulik toas ja parasjagu elav õues, mulle meeldiv välimus, mis küll paljudele all-rounderitele ei 'lähe peale', kuid tõukohtunikelt oleme saanud head kirjeldused ja OK tulemused; terviseuuringuid pole veel teha jõudnud, aga isegi kui seal on midagi mäda, siis kaaslasena annab paremat otsida). Aga mul on plaanis veel üks võtta (millalgi tulevikus) - ja kuigi maailmas on palju häid kasvandusi, ei ole kerge leida seda kohta, kust ma tõesti teaksin, et saan samasuguse mõnusa, mulle sobiva iseloomuga ja optimaalse ehitusega semu.
Mul on tekkinud teatud umbusk kasvanduste suhtes, mis reklaamivad ainult näitusetulemusi (kuldne on siiski töökoer ka) ja võite. Kõige enam on imponeerinud kasvanduste kodukad, kus räägitakse veidi ka koertest (mitte ainult nende tulemustest), nende iseloomust. Kus on head pildid (mitte ainult näitusepoosis).
Minu jaoks on probleem olemas - kuigi Skandinaavias pole liinid NII lahus, et nende edukas kooseksisteerimine ja aretus poleks võimalik. Aga õnnetuseks olen kohanud ka meeldiva välimusega kuldseid, kel head näitusetulemused, kuid kes on närvilised ja hauguvad palju. Neid, kes ei suuda midagi suhu võtta ega kanda. Kes kardavat vett enam kui tuld, kes liiguvad halvasti (viidates nii ehituslikele vigadele). ja ma ütlen ausalt, et kui mõni sellise probleemiga koer on tituleeritud, siis paneb see mind tõsiselt muretsema selle üle, mis ringis toimub.
Olen näinud, mis on juhtunud dogidega ... ja ei taha, et kuldsega sama juhtuks. Kätt ette panna ei saa, aga vähemalt (valjusti) mõtiskleda võib.
Viimati muutis Heili, 22 Mai 2005 15:23, muudetud 1 kord kokku.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 21 Mai 2005 21:51

mulle jääb praegune arutelu täiesti arusaamatuks. Pole lihtsalt aru saanud, et kuldsed oleks Eestis rasked ja et ka maailma mastaabis võidaksid rasket tüüpi kuldsed, kes ei suuda/suudaks tööd teha. Sestap ei saa üldse aru, mis värk siin käib. MILLEKS LAHATA TEEMAT, MIDA POLE OLEMAS? :?

kuldsed ruulivad

PostitusPostitas kuldsed ruulivad » 21 Mai 2005 22:07

nojah, arutleda võib ju ikka, aga ise eelistan arutleda asjade üle, mis ka kuhugi välja viivad. Eestis praktiliselt alles alustatakse kuldsete jahikoolitusega, seda laiemas mastaabis. Sestap on raske öelda, milline koer on jahis hea ja milline mitte. Muidugi on eelduseks tugev närvisüsteem, hea koostöötahe jms. Ise pani mind mõtlema aga üks seik hiljutiselt jahikoolituselt, kui "saakloomadeks" oli tavaline part ja jänes; minu üllatus seisnes selles, et need keskmised saakloomad olid TÄIEGA RASKED! Hanest ma siinkohal ei räägigi. Uskuge või mitte, aga iga kuldne ei JÕUDNUD neid tassida lihtsalt! Ma ei pretendeeri oma aruteluga praegu millelegi, lihtsalt olen mõtlik. Nägin ka üht keskmisest suuremat isast kuldset neid saakloomi mängeldes peremehele toomas. SUPER! 8)

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 21 Mai 2005 22:37

üleeelmisele külalisele:
Keegi pole väitnud, et võidaksid matsakad koerad. (tegelikult mina ütlesin kül, kuid seda teises teemas ja olen seal juba oma sõnad tagasi
Viimati muutis Triin & Bella, 13 Sept 2005 18:01, muudetud 1 kord kokku.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 22 Mai 2005 03:28

nuujah, jääme huviga artiklit ootama.
Samas, nii sain vähemasti aru, et muretsetakse, mis kuldsest küll saanud on. Et nad polevat võimelised hästi tööd tegema. Minu arvamus on lihtsalt, et muretsemiseks pole põhjust, et teema on üles puhvitud. Tegelikult on ju igas tõus paremini ja halvemini töötavaid koeri ja sama ka välimikuga. Aretajad ju püüavadki selle poole, et tõugu parandada. Samas on välimik maitseasi ka standardi piires. Inglismaal näiteks on ju olemaski välimikutšempioni ja töötšempioni tiitel, et oleks arusaadav, milles koer tugev on. Ja on õnneks ka piisavalt kasvatajaid, kes nii töö- kui tõuomadusi ühendada püüavad. Mina olen vähemasti ka kuulnud, et paljud kuldseomanikud püüavad oma koera jahikoolitusega tegeleda, aga pole kes õpetaks, näiteks Evelin Heinlo grupid täitsa täis. Huvi on paljudel tekkinud aga just seetõttu, et on avastatud, kui meeleldi koerad seda teha tahaksid! Nii et kus on probleem? Nii et mina olen hoopis aru saanud, et probleem on koolitajate puuduses, mitte koertes.

Collie´dega koll-adminn
Kasutaja avatar
Postitusi: 3309
Liitunud: 17 Aug 2004 19:07
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Mesike » 22 Mai 2005 09:14

:OT: LP. nimemuutvad "külalised"- võiks ikka sisselogituna oma kirjed kirjutada. Kas muidu enam ei julge??
[img:200:18]http://www.hot.ee/mesike/mesike_signatuur.gif[/img]

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 22 Mai 2005 11:39

ma pole tõesti koja liige, vahel sattun arvutisse, vahel pikka aega mitte. Kuldsed mulle meeldivad, maitseasi muidugi, aga hindan neid nende päikselise iseloomu ja ilusa välimuse pärast. Seepärast ei meeldi, kui tehakse probleem millestki, mis tegelikult pole probleem. Neil koertel on reeglina väga hea koostöötahe ja tugev toomisinstinkt, maast-madalast saakloomadega harjutades saab kindlasti paljudest kuldsetest head töökoerad. Aga nagu näiteks sakslastegi puhul kardavad osad koerad lasku ja keelduvad varrukat tegemast, nii ka kuldsete seas on argu ja nõrgema koostöötahtega koeri. See jääb nagu teiste tõugude puhulgi ikka aretaja ja tõuorganisastsiooni südametunnistusele, milliseid koeri edasi aretada ja milliseid isaseid kasutada. Lihtsalt minu arvates on terve see teema eksitav, sest kuldsega on kõik korras, keegi ei pista ju pead liiva alla, ta areneb väga jõudsasti, tõuga tegeletakse. MIKS TEHAKSE PROBLEEM MILLESTKI, MIDA POLE?

ja tigedik ossu
Kasutaja avatar
Postitusi: 1453
Liitunud: 18 Aug 2004 22:56
Asukoht: Saaremaa

PostitusPostitas pahurik » 22 Mai 2005 12:16

Mina ei võta sõna kuldsete teemal, aga kuidagi imeilik on alati lugeda väiteid, et PROBLEEME ei ole. Kõigil tõugudel on probleeme ja neist tuleb rääkida, samuti on igaühel oma arvamus antud tõust ja miks ei või siis seda välja õelda.
Ja ei ole siin kuldsetel hõisata midagi. Kui mõned on nii kõvad käed ja väidavad, et ei ole probleeme, siis eks paari aasta pärast ole näha, kuhu viib popi tõu staatuses olemine. Võiks õppida rotweilerite, bokserite ja teiste kunagi nii poppide tõugude saatusest, mitte aga pead liiva alla pista ja pätse valimatult ahju pista kuni nõudlust on.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 22 Mai 2005 12:27

Nii harva kui seda ka juhtub aga seekord olen sinuga pahurik 100% nõus :irw:
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 22 Mai 2005 20:02

artikkel:
Sally Graylt

Ma tean kuldseid alates oma lapsepõlvest Inglismaalt ja olen tegelenud selle tõuga juba 25 aastat (nii kuldsete kasvatajana kui ka kõikide retriiverite kohtunikuna) šveitsi retriiverite klubis, kus olen juhatuse ja aretuskomisjoni liige. Samuti olen vastutav jahikoerte iseloomutesti eest ja näitusekoerte toimkonna president. Nii olen jälginud põnevusega selle tõu arengut. Kuna mulle on kõige südamelähedasem see retriiveri tõug, puudutavad minu edasised märkused seda tõugu.

17 aastat tagasi polnud kuldse kutsikaid nii kerge müüa kui tänapäeval, sest tõug polnud veel nii tuntud. Seega mõtlesime meie, kasvatajad, hoolikalt järele, et kas me paaritame oma emast ja kui, siis millise isase me oma emasele valime. Pesakonnad, mis tol ajal meeldisid, lisasid peaaegu kõik midagi head tõule juurde, isegi sel juhul, kui need kutsikad läksid perekoerteks, nagu enamik tänapäevalgi.

Muide, need kuldsed olid meie maades tõu populaarsusele alusepanijateks. Ostjad tulid kaugelt, olid sellest tõust teadlikud ning olid valmis ootama kuid 'oma' kutsikat. Meil olid väga head kontaktid ostjatega ja olime nagu üks suur pere. Kujutan ette, et atmosfäär kuldseomanike seas oli nagu tänapäeva Nova-Scotia-omanikel.

Siis hakkas kõik teisiti minema. Meie maade loomaarstid õppisid meie kuldseid tundma ja olid vaimustunud nende õppimisvõimest, nende tervisest, iseloomust. Nad soovitasid seda tõugu. Meedia näitas kuldseid erinevates tingimustes: perekoerana, ühe inimese semuna, kes on ilus, armas, naljakas – lühidalt, täiusliku koerana. Vaadeldi üht kuldset ja oli arvamusel, et “just selline peab üks koer olema”. Kutsikatahtjate arv kasvas ja paljud omanikud hakkasid kasvatajaks. Mõned teadsid väga vähe selle tõu kohta (iseärasusi, ajalugu, tõugu mõjutanud aretuskoeri), rääkimata anatoomiast või geneetikast. ``Vanad`` ja selle aja uue põlvkonna kasvatajad, kes vaeva nägid ja kes enne aretustöö alustamist kõigepealt tõugu kõikides tahkudes põhjalikult tundma õppisid, vaatasid murelikult seda suundumust – paljud isegi katkestasid aretustöö, sest nad pettusid tõus.

Kuulen neid inimesi protesteerimas: meie kutsikad on super, vanemad on ju aretuseks kõlblikuks tunnistatud! (Saksamaal ja mõnes muus riigis on eraldi aretuskomisjon, kes kõik aretusse minevad koerad üle vaatab ja nad aretuseks kõlblikuks/kõlbmatuks tunnistavad.) Me käime näitustel! Me töötame oma koertega!

Miks on juhtunud nii, et Saksamaa, šveitsi või Austria tase pole parem kui nt Hollandis, Taanis või Inglismaal, kus on aretuskontroll on vaid soovituslik? Miks pole meie kuldsed superkoerad?

Algajana aretusnõudeid lugedes olin arvamusel, et see on tee täiuslike koerteni. Aga paraku pole koerad esemed, mida arvutiplaanide põhjal toota. Teiseks, neid nõudeid, mis puudutavad välimikku ja tööd, on nii lihtsustatud, et vaid tõeliselt halb koer langeb välja. Kasvatajad viivad kontrolli koera, keda nad sinna ei peaks viima, sest on näha, et neil pole tõule midagi head anda, ometi laseb komisjon nad läbi – sest nad näivad vastavat 'miinimumnõuetele'. Samuti on väga vähe kohtunikke, kes jätavad koera ``aretuskõlblikuks``` tunnistamata põhjusel, et ta on keskpärane, st et kuigi tal pole suuri vigu välimikus ja iseloomus, jääb tal puudu ``kvaliteedist.`` See, mis kahjuks paljudele inimestele märkamatuks jääb, on see, et iseloomu, välimuse ja sugupuu osas väärtusetu kuldne läheb aretusse. Sellega muutub tõeline ``aretustöö`` mõttetuks. Kui tahetakse tegelda aretusega, peaks valima ainult parima. Kuldse puhul peaks see tähendama seda, et aretusse läheks vaid ilma puusa- ja küünarliigese düsplaasiata koer, kes on mitmetel näitustel olnud “suurepärane”, kellel on terved silmad ja kuldne iseloom, millele lisandub hea sugupuu!

Kas ma olen liiga terav? Ma ise oli paar aastat tagasi šveitsi aretusnõuete lihtsustamise poolt. Ma arvan, et täielik vastutus aretuskoerte valimisel peaks olema ikkagi kasvataja, mitte komisjoni õlgadel! Välja arvatud terviseuuringud, mis on alati olnud kohustuslikud. Kasvataja on see, kes peaks ise oma aretuskoera välja otsima ja vastutama kvaliteeti (loomus, välimus, sugupuu) eest. Kahjuks kaotati see vastutuse küsimus ca kolm aastat tagasi.

Näib, et paljud kasvatajad nõustuvad meelsasti lihtsustatud nõuetega või ei ole nad suutelised oma koera erapooletult hindama. Nüüd on olukord šveitsis ja Saksamaal selline, et vaid paar inimest aretuskomisjonist ütlevad, kas kasvatajal on õigus oma koera aretuses kasutada.

Teiselt poolt on juba viimane aeg arutada, kas on eetiliselt korrektne, et kasvatajate vastutustunne on allutatud lugematutele kontrollidele (aretusluba, koer, pesakonnad) ja kui kaugele võime teiste inimeste eraellu sekkuda nende komisjonide kaudu.

*

Niipalju siis aretusest! Aga on veel üks asi, mis mind kuldse suhtes mitte ainult kurvaks, vaid ka vihaseks teeb. Paljud inimesed esitavad mulle kuldse kohta küsimusi ja ma olen üllatunud, kuidas nad kuldset endale ette kujutavad.

Mul on olnud võimalusi kuldseid erinevates tingimustes vaadelda ja näha, kuidas nende omanikud oma koertega käituvad. Kuldne ja labrador on meil populaarseks saanud peaaegu ühel ajal ja neil on olnud ühesugused aretusnõuded. Kuidas küll suutis labrador oma kogukuse säilitada? Kuidas on säilitanud nende omanikud arvamuse, et labrador on ehtne koer, samal ajal kui nii paljud kuldsete omanikud (sealhulgas mõned kasvatajadki) kohtlesid oma koeri nagu elusaid pehmeid mänguloomi? Kuldseid kirjeldatakse uhkusega kui tundlikke ja meist ülimalt sõltuvaid koeri. Sageli kuuleme, et kuldsetelt ei saa nii palju nõuda, ei nende peale ei tohi häält tõsta, et nendega peab leplik olema ja neid ei tohi iial lasta üksi olla. Kui need kirjeldused käiksid 3-aastase lapse kohta, mõeldaks, et küll on alles ärahellitatud jõnglane! Kuid võib-olla tahetaksegi, et kuldne retriiver, see sportlik jahikoer, omaks selliseid ebatüüpilisi omadusi?

Kas te teadsite, et kuldsed ei kanna kaelarihmu? Ma märkasin Saksamaal, et suur hulk kuldseid kandsid trakse. Minu küsimusele, et kas tõesti kõik need koerad on veokoerad, vastati, et kuldsed kaelarihmadega tõmbavad liialt rihmast ja vigastavad oma kaela. Ma küsisin endalt, kas ma tõesti kõik need aastad kohtlesin oma koeri halvasti, sest ma panin neile kaelarihmad kaela ja õpetasin neid pika rihmaga jooksma?! Kuldne on tark, täiesti tavaline koer. Ta kuulugu perekonda, kus teda koheldakse armastuse ja lugupidamisega, aga mitte sentimentaalsusega.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 22 Mai 2005 21:27

Mõtlemapanev artikkel :o
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 23 Mai 2005 08:49

hea artikkel, igati nõus, samas leian, et laias laastus võib seda laiendada ka teistele tõugudele, kes "nummid" välja näevad.
Möönan ka, et oht on olemas, suurepärasest töökoerast VÕIB saada diivanikoer, aga paraku on Eestis tendents hoopis sinnapoole, et pole koolitajaid nii palju kui vaja, koeraga jahikoolitusel käijaid oleks küll!
Nii et püüdke palun mõista, et ma ei taha väita, et kuldsega on kõik OK ja lagi saavutatud jne. vaid ma tahan väita, et kuldsetega tegeletakse, ka jahikoolitus on praegu kuldseomanike seas populaarne, nii et teema püstitus on PRAEGU vale. Sügisel oli küll teema, aga nüüdseks on aru saadud, et kuldne ja jaht sobib suurepäraselt kokku. Nii et mina arvan, et kitsaskoht on praegu hoopis, et kust leida neile õhinal jahikoolitust soovivatele kuldseomanikele koolitajaid.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 23 Mai 2005 08:56

Vastaksin jahi teemale vaid niipalju, et niikaua, kuni Eestis ei saa jahikatset teha dummiga, on asja eetiline pool enam kui küsitav. Minu jaoks on eetiliselt vastuvõtmatu lindude mahakõmmutramine AINULT selleks, et oma koerale lõbu valmistada. Minu arvates pole koera asi otsutada, kas tema kahejalgne juht jahib parte, vareseid või hoopis vanaisa vanu saapaid - kõik tuleks kätte tuua.
EEstis aga pistavad jahimehed karjuma, kui viitad sellele, et katset võiks teha millegi muu kui pardiga. No pagan võtaks, miks peaks parte tapma vaid selleks, et ma saaksin oma koera instinkte kontrollida?!
Koolitajate puudus ja 'partide' puudus on tõesti probleemid - aga tegelikult on osa sellest pseudoprobleem. Tegelik probleem on selles, et osa inimesi elab ikka veel 19. sajandis!
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 23 Mai 2005 09:25

püüan endiselt teemas püsida ja loodan, et seda teisedki- kas olete nõus, et sellisel kujul nagu Triin artikli kaudu teema püstitas- sellisel kujul PRAEGU kuldsega probleemi pole.
Võime väidelda, kas igast kuldsest peaks saama jahikoer või mitte, aga arvan, et praegu pole ohtu, et kuldseid hoitaks "vati sees".
Minu arvamus on, et Inglismaa süsteem- näitusetšempion/töötšempion on parim. Annab mõlema liini koertele võimaluse ja kuldseomanikele valikuvabaduse. See on muidugi minu subjektiivne arvamus. Isiklikult olen oma rõõmuks Eestis kohanud tšempione, kes kohe esimesel korral koolitusel jänest või parti nähes selle ilma igasuguse probleemita omanikule toovad, nii et tulen tagasi ikka selle Triinu mure juurde, et kuldne mingi hellik on- POLE, :DTriin :wink: Kuldsel pole muidugi vahet, kas ta toob jänese või dummy, peaasi et peremees rahul ja kuldse töötegemisrõõm on küll see, mis mind isiklikult võlub :)

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 23 Mai 2005 09:47

Juunis läheb üks kuldne Pihkva näitusele kasutus klassi-pardi püüdmise eksamid tehtud! :twisted: minu jaoks see oli üllatus.... :roll:

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 23 Mai 2005 09:49

Minu arvates see probleem on olemas, et kasutatakse küsitava väärtusega koeri aretuses. Olgu siis see küsitav koht välimik (eriti kehaehitus) või tervis. Tööomaduste osas ülevaade puudub, sest vähesed on mingeid katseid teinud. Väga harva oodatakse enne uue pesakonna 'tegemist' ära eelmiste kutsikate kasvamine ja seal ilmnevad suundumused, et milline joon lööb läbi ja kui palju. Mõne kasvataja puhul hakkab raha maitse väga domineerima.

Kui mõeldakse seda probleemi, mis tuli labrade alt, et suund on matsakatele ja rasketele koertele, siis seda Eestis praegu ei ole märgata. Küll on probleemiks kujunemas karvakttega seonduv: värvus, tekstuur, küllus.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 23 Mai 2005 10:41

Anonymous kirjutas:püüan endiselt teemas püsida ja loodan, et seda teisedki- kas olete nõus, et sellisel kujul nagu Triin artikli kaudu teema püstitas- sellisel kujul PRAEGU kuldsega probleemi pole.


Mina isiklikult ei tea kuldsetest kui tõust mitte midagi kuid minul tekitab hämmingut see, et meie Eestlased, kes minu teada ei ole maailmas kuldsete aretuses suunanäitajaks (või oleme?) julgeme väita, et mitte mingit probleemi ei ole ning teeme maha Euroopas avalikult kõneainet leidva probleemi selle asemel, et selle üle mõtteid vahetada ja seda lahata....

Võttes aluseks mõne teise tõu millest ma rohkem tean võin julgelt väita, et selle jaoks et meist saaksid suunandjad või vähemalt ühed meie tõu aretuses tõsiseltvõetavad tegijad peame me igale sellisele infole julgelt näkku vaatama ning omad järeldused tegema aga mitte üritama iga hinna eest tõestada, et probleemi ei ole. See, et meil on õnnestunud saada hea koer ei tähenda veel et tõus probleeme ei esine....

Mina tahan väga, et Eesti koeraaretajate maailmakaardil silma paistaks ja selle jaoks peame me oleme parimatest parimad. Ja olgugi, et väike riik suudame me siiski olla parimatest parimad muudes alades püüdkem seda siis ka aretuses..... :roll:
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 23 Mai 2005 11:06

loomulikult on need probleemid ka kuldsetega nagu paljude teiste tõugudega. Ometi arvan, et südamega kuldsearetajaid on küllalt ka Eestis ja heas mõttes konkurents seega ka olemas. Kuna Eestis on düsplaasia- ja silmauuringud kohustuslikud (Lätis näiteks mitte), siis ka selles suhtes on asi kindlam.
Mis aga puudub kehaehitusse ja karva tekstuuri, siis siin on ka palju subjektiivset, ka kohtunikel on erinevad nägemused ja erinevad maitsed, seda kõike standardi piires. Eriti kontrastne oli ehk möödunudaastane Võitja/erinäituse kohtunike arvamuse lahknevus, kui erinäituse kohtunik ringi ääres lausa pead vangutas Võitja ringi vaadates. Sel aastal oli asi ühtlasem, kuid erinevusi oli ju nüüdki. Maitse jääb maitseks, vaidle palju tahad ja ühele lihtsalt meeldib ema ja ühele tütar ja parata pole siin miskit. Ka igal aretajal on oma nägemus ja polegi tähtis, et kõik aretaksid ühtemoodi, vaid tähtis on, et aretataks südamega. Mõeldes tõule, mitte rahakotile.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 23 Mai 2005 11:26

admirable, keegi ei eita probleeme. Aga pole ka mõtet võidelda väljamõeldud probleemidega ja inimesi eksitada. Lihtsalt see, millest artikkel räägib, pole praegu Eestis probleemiks, see on vana teema.
Mul on olnud suurepärane võimalus olla aretuse juures, kui Eesti sai vene võimu alt vabaks. See oli "šokk" ka koerakasvatusele. Kas te kujutate ette, milline kontrast oli ringis "vene" kollide ja idaeuroopa tüüpi saksa lambakoerte ja sissetoodud colliede ja sakslaste vahel! Samuti oli sama kapitaalne erinevus iseloomus! Oli kohtunikke, kes ei suutnudki sellest üle saada, samuti aretajaid. "Vene" colliet karjakoeraks saada oli praktiliselt võimatu, samuti oli karuteene tehtud njuufadele ja bernakatele tehes neid vodolazideks ja moskva valvekoerteks. Kusjuures pabereid ka võltsiti ja hiljem püüti kaukaaslase osalus nii mõnelgi hilisemas aretuses olematuks teha.
Olles mässanud nende vene kollidega, on kuldsete dresseerimine mulle lausa lapsemäng, suisa rõõm. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui tehakse liiga nii suurepärasele tõule, koerad ise ju enda eest seista ei saa.
Palun ärge nüüd jälle valesti aru saage, on muidugi inimesi, kes mõtlevad rahakotile ja püüavad ka selle tõuga vassida, aga see on rohkem inimeste, mitte kuldsete probleem.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 23 Mai 2005 11:37

Aga äkki me peakski vaatama asja laiemalt mitte ainult Eesti mastaabis? :roll:
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 23 Mai 2005 12:18

aga vaadataksegi ju, admirable :)
Artiklis väljatoodud valupunktid on Eestis juba "läbipõetud lastehaigus",
keegi ei arva, et kuldne peaks olema mingi nunnu diivanikoer.
Koer nagu iga teinegi, kellega tuleb tööd teha ,keda tuleb aretusega aina täiustada, seda loomulikult mujalt maailmast samuti õppides, kus rohkem kogemusi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 23 Mai 2005 12:23

aga äkki need inimesed veel ei vaadnud ja nüüd alles läbi arutelude jõuavad tõe juurde :o

Nüüd on Monika juba jonnakas ja põikpäine :irw:
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Kasutaja avatar
Postitusi: 5698
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 23 Mai 2005 12:31

Vaadates seda, et EST V CH tiitli jaoks soovis EKRTÜ töötulemuseks kinnitada mh agility eksam "hea", siis minu meelest pole päris kõik veel sellel arvamusel, et kuldne jahikoeraks loodud on :hm:
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 23 Mai 2005 13:35

Anonymous kirjutas:Pole lihtsalt aru saanud, et ... maailma mastaabis võidaksid ... kuldsed, kes ei suuda/suudaks tööd teha.

Tegelikult paljud kuldsed, kes võidavad või kes on tiitlikandjad, EI suuda teha kestvat tööd, sest nende kehaehitus ei luba seda. Räägime liikumisest.
Rubriigis 'show- ja tööliini' koerad kirjutasin oma muljetest Turu Rahvusvaheliselt näituselt
Soome probleemid pole meile ükskõik, sest enamik meie koeri on pärit ja suur osa neist käib partnerit otsimas just Soomest. Kui palju kasvatajatest/koeraostjatest paneb rõhku liikumisele? Töökusele? Iseloomule? Pigem vaadatakse, et oh kui kena koer, just minu maitse (või halvemal juhul: vot kus on võitja ja populaarne koer; isegi oma maitse pole oluline, sest seda v-o polegi :( ) Ja ma näen sama probleemi ka Eestis. Kohe tuleb silma ette üks Est Ch, kes eest 'lainetab' ja tagant vetrub - sõnaga, tema ehitus on selline, et ta ei suudaks teha kestvat tööd.
Muide, ka agilityt ei suuda koer kaua teha, kui ta kehaehitus sellele vastu ''karjub". Kaua tähendab siin aastaid, mitte ühte võistlust või katset.
Mis jahivärki puutub, siis miskipärast ei taha jahimehed verejälge retriiverile lubada, kuigi see katse näitab koera töökust ja keskendumisvõimet. Ja 'lambist' ei tee ka seda ära (minu koer praegu ei teeks, sest ta ei ole praegu nii keskendumisvõimeline).
Viimati muutis Heili, 23 Mai 2005 16:43, muudetud 1 kord kokku.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 23 Mai 2005 16:25

artikkel 2
Näitustel olen märganud, et need on kuldsete omanikud, kes ringiäärsed
alad sulevad, ka vaatajatel (on maksnud selle eest, et koeri näha).
Ringi äärde pannakse tõelised pinknikualad ja siis algavad
``ettevalmistused``! Kuldseid kammitakse, trimmitakse, pritsitakse
erinevate spreidega (ja kuidas veel!) ja seda ka ringis, hindamise ajal.
Ometi peaks näituse ettevalmistus seisnema lihtsas vannitamises, kerges
korrastavas karva piiravas trimmingus ning põhjalikus kammimises ilma
mingite lisaspreide kasutamiseta. Kuldsed pole ameerika kokkerspanjelid:
kõik teavad, et viimane tänapäeval peaaegu üldse oma algelist kuju ega
otstarvet ei meenuta. Kas me tõesti tahame, et kuldsed retriiverid
``barbie-nukkudeks`` muutuksid? Kas lugesite, et Ameerikas üks ema
minkis ja „kujundas“ oma 4-5-aastast tütart, et ta vanem välja näeks?
Mõnikord meenutab see meie kuldset. Te oleksite kindlast sellele emale
öelnud, et las laps naudib oma lapsepõlve. Kas need näitused ei võta
liiga palju meie kuldsetelt ``koerapõlve`` ära?
Kuidas on nii juhtunud, et kuldsed on ainuke retriiveritõug, kes ringis
ilma abita püsti ei seisa? Kuskil pole kirjas, et peaks neid kunstlikult
näitama (st saba sirgeks sikutada ja kael pikaks venitada). Kas poleks
ilusam, kui koer seisaks vabalt rihma otsas ja sõbralikult saba
lehvitaks ning omanikku usaldavalt vaataks? Nii oleks näha, kui
sõbralikud ja aktiivsed nad on. Kui mina kohtunikuna nende vaeste koerte
silmadesse vaatan ja nende ilmet näen (vt tõustandardit), siis on märkan
seal ainult igavust ja tühjust. Ainult tiir ringi joosta ja kõik. Kas
teil on aimu, mis millist ilmet loob – mitte ainult kohtunikele, vaid ka
vaatajatele? Kas pole meil nüüd ilusad, kuid elutud koerad?! Ma ei taha
uskuda, et neil koertel ``midagi peas pole``, ei neil pole tundeid, et
nad ei tunne millegi vastu huvi, et nad tõesti nii tobud on kui nad
ringis ``näitlevad``? Aga meie üha kunstlikumaks muutuv esitamine on
koertele aina vaevarikkam. Miks hakkab ununema, et tegu on jahikoeraga –
sportliku loomaga, mitte mänguasja ega barbiga.
Ja kuidas oleme jõudnud nende naeruväärsete nimedeni? Mõned ilmelikud
väljendid vigases inglise keeles. Ma ei arva, et iga kuldne peaks
``Rex`` (ladina: kuningas) või ``Asta`` olema, aga koeral võiks olla
mõistlik nimi, mitte Mysterious Birth By Moonlight`` või ``Life For Love.``
Kuldsete populaasus on toonud palju muudatusi aretuses ja samalajal ohu,
et tõu algeline kvaliteet kaob. Iga kasvataja, iga kuldse omanik, iga
kuldse kohtunik (vahet pole kas näituse-, iseloomu- või jahikohtunik)
peab selle üle mõtisklema. Usun, et veel pole hilja. Paljud teist
teavad, mis on juhtunud kokkerspanjeliga, iiri setteriga ja ameerika
kokkeriga: kõik tegelikult kiired töötavad tõud on muutunud moekoeraks...
Kuldse barbistamise lõpetamine on hädavajalik. Kuna kasvatajad on seotud
tõuklubiga, peaksid nad põhiteadmisi omama: mitte ainult aretusest, vaid
palju enam tõust kui tervikust. Vaja on anda ruumi neile kasvatajatele,
kes on tõust teadlikud ja kogenud – vaid nii säilib meie armastatud tõug.
Kuldse aretuse peale mõeldes peaksime järgima järgmisi põhimõtteid:
sümmeetrilise ja harmoonlilise välimusega, elav, tugev, suurepärase
liikumisega, sõbraliku ilmega koer. Kuulekus ja loomupärane taibukus
tööta,misel, sõbralik ja usaldav loomus. Just need omadused, kirjas FCI
standardis, on teinud kuldsed nii armastatud tõuks.
See artikkel avaldati Kuldse Retriiveri aastaraamatus 1997.
Viimati muutis Triin & Bella, 03 Juun 2005 22:56, muudetud 1 kord kokku.

kennel Free Choice
Kasutaja avatar
Postitusi: 2396
Liitunud: 18 Aug 2004 09:10

PostitusPostitas kapistvälja » 24 Mai 2005 00:18

Tamara kirjutas:Juunis läheb üks kuldne Pihkva näitusele kasutus klassi-pardi püüdmise eksamid tehtud! :twisted: minu jaoks see oli üllatus.... :roll:


Kindlasti Tartu noor kuldne ;)

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 24 Mai 2005 00:33

see, millest Heili ja Triin räägivad, on aktuaalne küll, aga tegelikult on need probleemid kõigi tõugudega ja mida populaarsem, seda rohkem.
See, millist isast kasvataja kasutab ja kuidas koera näitusteks ette valmistab, jääb suuresti koerakasvataja otsustada, samuti seegi, millised nimed kutsikatele paneb.Aga see on sama ka teiste tõugude puhul, kuldne pole siin erandiks.
Mis mind siiski häirib, on teema pealkiri- siit jääb mulje, justkui kuldsega oleks midagi hullu lahti, ometi on probleemid samasugused kui iga teise tõuga.
Loomulikult on maitsed erinevad ja ka mulle ei meeldi subjektiivselt üks või teine koer, keda aretuses kasutatakse, aga tervikuna vaadates on kuldse tõu entusiaste Eestis küllaldaselt, siinkohal vaidlen küll Heilile vastu, et isase valikul vaid populaarsust ja tiitleid vaadatakse. Need kasvatajad, keda mina lähemalt tunnen, vaagivad väga põhjalikult isase sobivust oma emasele- tervist, iseloomu (need on VÄGA määravad faktorid) ja loomulikult ka sobivust omavahel. Neile kasvatajatele teeb Heili küll siinkohal liiga. :(

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 24 Mai 2005 09:59

Anonymous kirjutas:siinkohal vaidlen küll Heilile vastu, et isase valikul vaid populaarsust ja tiitleid vaadatakse. Need kasvatajad, keda mina lähemalt tunnen, vaagivad väga põhjalikult isase sobivust oma emasele- tervist, iseloomu (need on VÄGA määravad faktorid) ja loomulikult ka sobivust omavahel. Neile kasvatajatele teeb Heili küll siinkohal liiga. :(

Need kasvatajad, kellega mina tihedalt suhtlen, vaagivad samuti (äkki räägime samadest kasvatajatest?), aga ma ei saa ei neid nimetada kuldsete osas tooniandvateks...
Nõus ka sellega, et kuldsete probleemid ei ole midagi ainult kuldsetele omast, aga kuna kuldne retriiver on kujunenud üheks 'moetõuks', siis praegu saab nende pärast muret tunda enam kui näiteks dogide pärast, kus ei sünni massiliselt pesakondi (õnneks läbitud etapp).
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 24 Mai 2005 14:19

kapistvälja kirjutas:
Tamara kirjutas:Juunis läheb üks kuldne Pihkva näitusele kasutus klassi-pardi püüdmise eksamid tehtud! :twisted: minu jaoks see oli üllatus.... :roll:


Kindlasti Tartu noor kuldne ;)


Vahest on see koer A.V.Dangus..ehk siis Bella poolvend, kel on pardikatse 3. järk?
kuldsed ruulivad`le
mina andsin artikli muutumatult edasi ja samuti pealkirja.
artikli põhjal võin öelda, et ka mulle meeldivad ringis rohkem need koerad keda vabalt esitatakse :) ....
aga jah see on vaieldav

Kris

PostitusPostitas Kris » 12 Aug 2005 20:47

Vabalt koeri ei naidata, neid naidatakse eest ja see on suur vahe, sest koerad vahivad pead kuklas, siis topitakse neile mingit nanni suhu, nii et ei saa aru, millise peaga koer on ja esiosast ka. Ma muidugi liialdan, aga nii see on. Yldse sehkendatakse liiga palju. Anatoomiliselt oigesti ehitatud koer seisab loomuparaselt oigesti ja sageli handlerlus pigem segab kui aitab. Ka liikumine on hoopis teine, kui koer vaatab vaatab omanikule otsa - ta loobib siis esijalgu.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 13 Aug 2005 09:09

Triin & Bella kirjutas:Näitustel olen märganud, et need on kuldsete omanikud, kes ringiäärsed
alad sulevad, ka vaatajatel (on maksnud selle eest, et koeri näha).

Ehk hakkab asi peale ruumipuudusest, kuna kokkuhoiu huvides on näituseks üüritavad pinnad minimaalsete mõõtmetega? Mis puutub näituste pealtvaatajatesse, siis neid nagu polekski olemas - sageli paigutatakse ringid nõnda, et pealtvaatajatega ei arvestata üldse, samuti puudub istumisevõimalus, ringides toimuvat ei kommenteeri keegi jne jne. Ei ole kuldseteomanikud hullemad kui teised, ja nemadki on maksnud - ja palju rohkem kui pealtvaatajad - selle eest, et saada oma koeraga ringi.
Triin & Bella kirjutas:Kuidas on nii juhtunud, et kuldsed on ainuke retriiveritõug, kes ringis
ilma abita püsti ei seisa? Kuskil pole kirjas, et peaks neid kunstlikult
näitama (st saba sirgeks sikutada ja kael pikaks venitada). Kas poleks
ilusam, kui koer seisaks vabalt rihma otsas ja sõbralikult saba
lehvitaks ning omanikku usaldavalt vaataks?

Eks või ka nii koera näidata proovida, kuid paraku - ilmselt saaks siis keskpärase koerakokkuvõttega hinnangulehe lõppu märkuse - vajab oluliselt oskuslikumat händlerit. Eks koeri näidatakse nõnda, nagu kohtunikud neid näha eelistavad.
Triin & Bella kirjutas:Kuldsete populaasus on toonud palju muudatusi aretuses ja samalajal ohu, et tõu algeline kvaliteet kaob. Iga kasvataja, iga kuldse omanik, iga
kuldse kohtunik (vahet pole kas näituse-, iseloomu- või jahikohtunik)
peab selle üle mõtisklema.

Loomulikult, ent selles "algses kvaliteedis" on nii palju erinevaid tahke, et võidaks aretada vägagi erinevaid koeri, pidades siiski silmas algset kvaliteeti. Kui lähtuda sellest, milleks kuldsed algselt aretati, siis oleks tõul tänapäeval üsnagi kasin eluõigus ja -võimalus. Meil Eestis praktiliselt puudub võimalus kuldseid kasutada sellises jahiolukorras, mille tarvis nad kunagi aretati (kui ehk mõnd faasanifarmi mitte arvestada).

Pisukeseks resümeeks. "Omnia mutantur..." tõdeti juba vanas Roomas. Tänapäeval leidub palju selliseid kuldsetele väga hästi sobivaid harrastusi ja kasutusvõimalusi, millele 19. sajandil ehk mõeldagi ei osatud - teraapiakoerad, abikoerad jne jne. Aretuses peavadki toimuma muudatused, selle üle pahandamine on mõttetu. Autoriteet - ja kahtlemata pretendeerib artikli autor sellele staatusele - võiks oma energiat suunata millekski kasulikumaks kui mõttetuks virisemiseks (no kelle see asi on, kui "tõsiseltvõetavate" või "kerglaste" nimedega keegi oma koera kutsub). Keegi on tahtnud ennast manitsemise ja targutamisega tähtsaks teha, kuid pole suutnud lausuda sõnagi, mis tõu arengule tegelikult kuidagiviisi kaasa aitaks, peale tõdemise, et kõik on essusti.
Kriitika võiks olla konstruktiivne. Näiteks - ühingud, selmet ainult välimikunäitusi korraldada, peaksid vähemalt samapalju, kui mitte rohkem energiat pühendama koerte kasutusomaduste säilitamisele ja väärtustamisele pühendet ettevõtmistele, olgu selleks siis agility või mis tahes peremehe-koera koostöö võistlused, kõige üldisemalt siis koerasport, traditsioonilised tõu- ja jahikatsed, iseloomutestid jne jne. Või siis võiks ümber vaadata töökoerte näitusele registreerimise hinnapoliitika, muutes kasutusklassis osalemise muudest tunduvalt soodsamaks (eks siis saa barbide arvel tõsiseid tegijaid ju toetada ja samas tekitada omanike majanduslikku motiveeritust saavutada osalemisõigus kasutusklassis). Võimalusi on palju - aga kui kedagi peale barbikoerte esile ei tõsteta, siis on põhjendamatu ka nurin, et midagi muud välja ei paista. Väga lihtne on ütelda - asi on halb, tehke paremini. Suur tänu artikli tõlkimise eest, kuid sisulisest küljest on tegu mahavisatud ajaga - miks tõlkida kellegi mõttetut ja sisutut virinat?

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 25 Mär 2006 20:04

olen samuti Heiliga nõus et ikka ilusam on see vanem retriiveri tüüp ,ei taha muidugi kedagi solvata aga meie osad retriiverid näevad välja nagu hurdad pika jalgsed ja peene kondiga.meie koertest meeldivad mulle RITZLYN BLUES BRATEN ,IMBAYABLES STRONG-SOLERO JA GOLDENSMAIL IMPOSSYBLY GUTE nagu näha pole ka need minule meeldivad koerad kohalik aretus,aga loodan et keegi sellest end puudutuna ei tunne eks ikka öelda maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse nii onga näitustel et igal kohtunikul on oma maitse aga loodan südamest et kunagi läheks aretus sinna vana tüübi juurde tagasi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 30 Mai 2007 11:16

Hiljuti kirjutas mulle üks kogenud kuldsekasvataja oma Skandinaavias hindamise muljetest.
Ta nentis, et nägi midagi, mida ta pole varem näinud: väga lühikesi abaluid ja neist peaaegu kaks korda pikemaid õlavarsi. Koerad olid üliheade nurkadega, kuid see muutis koerte liikumise ebatüüpiliseks. Kuigi leidus rohkesti head tüüpi koeri, oli ka palju tasakaalustamatuid koeri lühikeste jalgade, pikkade kerede ja lausa liialdatud taganurkadega. Tema kommentaar oli: seda näeb paljudes riikides üha enam ja enam. Varsti on tegemist teise tõuga, kui midagi ei muutu.
Ülamainitud ehituslikest probleemidest peaks teavitama ka kohtunikke ning neid tuleks "karistada" kui ehitusvigu. Samuti peaksid aretajad olema teadlikud, kui planeerivad paaritusi.

Ilmselt on jällegi tegu ühe moesuunaga, mille taga on mitmed mõjukad kasvandused ja kasvatajad. Kui vaadata praegu kuulsate kasvatrajate kodulehti, siis leiate rohkesti tituleeritud koeri, kellel on ülalmainitud probleemid.

Mis värvi puutub, siis paistab, et "värv" hakkab jälle moodi tulema. Kaks aastat järjest on Cruftsi parim isane olnud keskmine kuldne (kohalikus kõnepruugis "liiga tume") ja ka EW-l ja WW-l on kõrgetele kohtadele tulnud "värvilised" koerad. Enamik väga kogenud kasvatajaid värvist ei räägi; see on pigem algajate hobby-horse, sest on kõige märgatavam. Ehituslikke tahke on raskem analüüsida :)
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 42
Liitunud: 23 Sept 2005 13:50
Asukoht: Rae küla

PostitusPostitas Semu » 30 Mai 2007 17:21

eks teatud moesuunad ikka mõjuta ... siinkohal peaks maapeale tooma ikka kohtunikud, kui kasvatajad ise viga ei näe...kuda see vanarahvas ütleb: kus viga näed laita, seal tule ja aita...aitab muidugi kriitika ja kindlasti seminarid kohtunikele...
kõik pole kuld, mis hiilgab

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 30 Mai 2007 19:05

Tundub siiski, et selles 'sisutut virinat' sisaldavas artiklis on ikkagi tõetera sees.

Kasutaja avatar
Postitusi: 54
Liitunud: 31 Okt 2005 14:29
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Mari-LiisR » 30 Mai 2007 20:37

Heili, kas tohib küsida, milliste kasvatajate koeri silmas pead? Või mis koeri antud kasvataja nägi?!(Puhtalt huvi pärast küsin). Aga jah, ma nõustun sinuha Heili, et tõug hakkab muutuma ja seda silmnähtavalt. Just nurkade kohapealt, kõik tahavad järjest rohkem ja rohkem nurki...aga kes ikka sirget koera tahaks :P Hetkel ma arvan, et liiga sirgeid koeri on palju rohkem, kui neid, kes on üle aretatud nurkade poolt ning mõnes mõttes on vaja koeri, kellel oleks head nurgad, et parandada sirgeid koeri.
Koer on sulle alati truu:D

Kasutaja avatar
Postitusi: 730
Liitunud: 18 Aug 2004 00:30
Asukoht: Tartu, Tähtvere

PostitusPostitas Triinu » 30 Mai 2007 21:30

Mari-Liisile:
kunagi ühes ajakirjas Retriiver (?) oli ühe erinäituse kohtuniku kirjeldus labradori tõust ja see kohtunik/kasvataja rääkis ka vigade parandamisest. Tema tõi näite kuidas parandada ühe koera kasvu viga nt. liiga pisike emane ja et kutsikad tuleksid standardsuuruses. Point on selles, et kui parandada selle emase kasvu, siis isasega, kes on normaalse kõrgusega ja mitte isasega, kes oleks ülesuuruses hiiglane, et emase miinussuurust kompenseerida. Sama kehtiks ka nurkade jms-ga.
If you don't own a dog, at least one, there is not necessarily anything wrong with you, but there may be something wrong with your life. (R.Caras)

Triinu & 2 labradori - Berta ja Eddi
http://www.merrilow.ee

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 30 Mai 2007 21:30

Mari-LiisR kirjutas:Heili, kas tohib küsida, milliste kasvatajate koeri silmas pead? Või mis koeri antud kasvataja nägi?!

Paraku ei saadetud mulle kataloogi. Ja isegi kui oleks nimesid nimetatud, siis poleks minust õige neid kõvasti välja hõigata. Arvan, et igaüks võib ise netis surfates leida liialdatud nurkadega koeri või neid, kelle jalad on (kuldse jaoks) liiga lühikesed kere pikkuse kohta.
Tegelikult pole küsimus selles, kas liiga lühike ja püsti või pikk ja viltu, vaid ikkagi see, mida see kõik kaasa toob. Seda teemat lahkas kenasti ka Fred Lanting kuu alguses toimunud loengutes.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 31 Mai 2007 07:58

Triinul on õigus, tihti arvatakse, et kaks äärmust kokku pannes tuleb keskmine, aga tegelikult on juba kooliajast teada, et viga saab parandada ideaalsega, aga vastupidised vead annavad lihtsalt kaks viga. Nii et liiga suured nurgad on samasugune ohukoht kui sirged nurgad. Aga kes ei tea, see tõesti püüab parandada vastandiga ja siis ongi jama käes, on asi veel hullem.
Minu meelest pööratakse liiga vähe tähelepanu standardile, standardist välja tõug ikka ei tohiks minna. Ega seal standardis nii ebamäärased need asjad ka ei ole.
See, kui kohtunikud on andnud sellised hinded, mis lubavad aretusse, ei tähenda, et see koer just peaks sinna minema. Vastutustundlik aretaja püüab ikka säilitada tõugu (nagu Roosipille ütles), mitte ei loo endale meelepärast looma (kasvõi kuldnjuufat).

Kasutaja avatar
Postitusi: 42
Liitunud: 23 Sept 2005 13:50
Asukoht: Rae küla

PostitusPostitas Semu » 31 Mai 2007 09:09

Parandustöö ei ole lihtne ning võib kuluda mitu põlvkonda enne kui käestlastu taastatakse, eriti kehtib see esiosa kohta...paar aastat tagasi ilus Dog Worldi vahel erilehte, mis pühendatud kuldsetele...sealt jäi meelde mõte, mida väljendasid paljud kasvatajad, et sageli tuuakse show'liku edukuse nimel ohvriks retriiverile omased jooned ja paljud koerad, kes CC-tasandil võidavad ei suudaks nt. pikalt tööd teha, nii mõnigi koer ei suuda joosta rohkem kui 7-8 ringi ja seejärel tulevad välja iseloomulikud vead, mis muidu, kui koer seisab ei pruugi silmale "väga" nähtavad ollagi, sest osava trimmingu ja seisutamisega suudab nii mõndagi varjata, paraku on (vähemalt) meil väikesed ringid ja heal juhul jooksutab kohtunik 2-3 ringi...nii, et pealiskaudsus saab osaliseks juba näituse ringis, mis rääkida siis veel kasvatajate tööst...kas kõigil on visioon, mida nad kuldses näevad...või ei ole...kõrvaltvaatajana on hää kommenteerida ja tõepoolest kõigil koertel ei peaks pesakondi olema, samas vahel on nii, et mõnigi "keskpärane" koer osundub suurepäraseks pärandajaks ja kuda seda ikka teada saada kui mitte läbi aretuse...
kõik pole kuld, mis hiilgab

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 31 Mai 2007 09:27

Mulle, kui kehvale koera esitlejale (handlerile) meeldis hiljuti kuuldud (utoopiline) mõte, et näitusel hindamisel annaks hoopis teistsuguse pildi, kui hindamine toimuks nii, et kõik ühe ringi koerad lastakse korraga vabalt ringi. Liiguksid seal vabalt ilma peremeheta. Kohtunik jälgiks seismist, kõndi, jooksu ja saaks ülevaate ka koera enesekindlusest ja agressiivsusest jms. Seejärel võiks vajaduse korral ju veel esitleda ka kätelt ühehaaval.
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 31 Mai 2007 12:16

Mari-LiisR kirjutas:... kõik tahavad järjest rohkem ja rohkem nurki...aga kes ikka sirget koera tahaks :P
Piuksuksin ka, et see pole kahjuks üldse ühe tõu probleem :(, et rohkem ja rohkem nurki. Olen ise natuke piilunud erinevaid jahitõuge, et millised nad on olnud vanasti ja kuni tänaste nö näituseliinide tekkimiseni - minumeelest ongi nii mõnigi tõug olnud üsna sirge (kui võrrelda praeguste nurgikutega) ja sinnajuurde töötanud ju aastasadu pikki päevi jahil, jooksnud väga kiiresti ka veel. Niiet iseenesest sirge koer ei tee veel koera aeglaseks või töötamisest vara vigaseks või üldse mitte võimeliseks töötama pikki aegu.
Sellega, kas keegi tahab omale sirget või ülemõistuse nurgestatud jm koera, on imelik lugu. Mumeelest on see selline asi, mis kuidagi pika aja vältel poeb pähe, kui palju näha neid igasuguseid uuetüübilisi, mittesirgeid koeri ja sinnajuurde see, kui need koerad on äärmiselt edukad, kasvatajad, kes neid kasvatavad, on kuulsad ja prestiizhiga, ka muudele tekib selliseid koeri..... Ilmselt see kuidagi läbi moe kestvuse hakkab mõjutama ja vot siis jah enam ei tundu mingi vanatüübiline ja sirgem koer nii atraktiivne, isegi kui mõistusega katsud asju võtta.
Iseenesest on siis veel hästi, kui mingite aretustulemuste puhul on vaadeldav, et tekivad mingid liikumistakistused või muud anomaaliad. Aga kui broilerid ja nurgikud ja muud tüübid, mis tõugu tundmatuseni ähvardavad muuta, liiguvad sama vaevatult ja ilusti, näituse mõttes isegi veel efektsemalt (kuid samas senisele tõu olemusele mittetüüpiliselt), siis kahjuks ei julge keegi väita, et selline koer töötada ei jõua - kuniks keegi kusagil katseid pole teinud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 54
Liitunud: 31 Okt 2005 14:29
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Mari-LiisR » 31 Mai 2007 12:47

Jep Triinu...õnneks ma tean, et kaks äärmust ei tohi kokku panna :P
Tulemuseks mõned sirged ja mõned heade nurkadega. Pigem pidasin ma silmas just seda, et pole mõtet panna kokku kahte sirget koera, ühel nendest peaks olema siiski arvestatavad nurgad!
Jep, on mõned kennelid, kus koertel on LIIIGA palju näiteks põlve, et kand ulatub saba keskele (kui kuldne seisma panna ja saba hoida).
Minu arvamus on aga see, et paljud kohtunikud ei jälgi siiski liiga palju nurki , vaid tahavad saada kindlat tüüpi. Et kui on koer, kes on eest või tagant suhteliselt sirge, aga tüüp ja üldmulje on kohtunikule meeltmööda, siis see koer võib ka vabalt võita !
Koer on sulle alati truu:D

Postitusi: 8
Liitunud: 03 Apr 2007 21:51
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Matu&Bona » 31 Mai 2007 20:39

Triin-Kuna sul pole piisavalt kogemusi/teadmisi kuldseid hinnata, siis sa ei saa väita, et tema kehaehitusega on raskem töötada, et ta loobib käppasid jne.


Ütleks, et kogemusi ja teadmisi on tal ikka küll!
Matu&Bona

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 31 Mai 2007 22:58

Läheb veidi :OT:-iks, aga
Minu arvamus on aga see, et paljud kohtunikud ei jälgi siiski liiga palju nurki , vaid tahavad saada kindlat tüüpi.

Minu kogemus kohtunikke jälgides on küll vastupidine - tüübieelistus tuleb mängu alles siis, kui võistlevad muus osas enam-vähem võrdsed koerad. Kuigi see lähen kuldsetest pisut eemale, siis ikkagi... Toon näite Rootsi Dogiühingu näitusest, kus ise 10 aastat tagasi stažeerisin Sven Eklöfi käe all. Parim isane oli Diplomatic's Great Guy, tüüpiline skandinaavlane: igati tasakaalus koer, kuid liikumiselt pisut raskepärane. Parim emane oli USA-st imporditud Del Lago Secret Hope, kes liikus kui unelm, aga pea oli tal dogi kohta kergevõitu. Täiesti erinevad tüübid. Kohtunik ütles - siin on kaks suurepärast koera, kes esindavad eri tüüpe - ja võitja on parem liikuja! Mõni teine oleks pannud võitma tema meelest parema pea, kolmas paremad nurgad jne.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 30 Nov 2007 19:14

Huvilistele - laadisin oma albumisse sel suvel Taanis Vejenis tehtud pildid, siis veel 2005 Inglismaal ja Rostockis tehtud pildid. Kuna viimased kaks on tehtud seebikaga ja paberile ning hiljem sisse skännitud, siis kvaliteet on muidugi, nagu ta on.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 03 Jaan 2008 00:17

Pärast kuut kuud ootamist sain lõpuks kätte raamatu "The Ultimate Golden Retriever" Valerie Fossilt (kennel Elswood), kuid tõlketeosena "Das grosse Golden Retriever Buch".
Raamat ise on jaotatud 17 peatükiks. Juttu on nii kutsika ostmisest, kasvatamisest, toitmisest, tõustandardi analüüsimisest... sisaldab ka nelja koera hindamist küll piltide järgi. Aretusest, näitustest, töötavatest kuldsetest, haigustest, mõjukamatest koertest ja kennelitest nii Inglismaal kui ka mujal maailmas.
Standardi analüüsis 'jaotatakse' ´kuldsed neljaks tüübiks:
Briti äärmuslik näitusetüüp: hea keha, aga lühikesed jalad, pikk lanne, puuduvad nurgad taga, hea ülaliin, ülepaisutatud pea (mastifi taoline), kaela liiga palju trimmitud.
Ameerika äärmuslik näitusetüüp: sirged õlad, liialt suured taganurgad, armetu ülaliin, selg 'sõidab alla' (võrreldav saksa lambakoerte seljaga), ülepaisutatud karvkate, kuldse kohta armetu pea (hurda tüüpi), halvad käpad (pole kassikäpa taolised).
Töötüüpi kuldne - kõhnas, tugevas vormis, anatoomiliselt õige kehaehitus, töötamiseks võimeline
Korrektne tüüp: ilus ülaliin, ilus kehaehitus, korrektse ja praktilise karvkattega.
Tasub omale see raamat muretseda

EelmineJärgmine

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline