Mu kallis kuldne- mis küll Sinust saanud on?

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 06 Mai 2008 14:19

Ei viitsi uut teemat panna, lihtsalt pilte Taani kuldsetest koos tulemustega võib vaadata siin.
Mõned tähelepanekud ringi kõrvalt: kohtunik Per Iversen pidas mitmeid taganurki liigseteks ja võttis ilmselt selle eest hinde alla. Ja mõned väga nurgistunud koerad nägid tõsist vaeva, et näituseseisakus oma tagumik üleval hoida, nii mõndagi upitati pidevalt.
Kummaline oli ka komme tõsta saba hästi ja ülea (peaagu püsti) ja siis lasta see pisut allapoole (aga jätta ikkagi seljajoonest kõrgemale).
Händlereid oli, nagu meilgi, igasuguseid. Algajaid ja ka kogenuid - aga paraku ei näidanud mitte kõike kogenud händlerid koera hästi, vaid olid kinni teatud tüüpvõtetetes. Üritasin saada koertest võimalikult häid võtteid (sest koer pole ju süüdi, kui teda tobedalt näidatakse), aga alati ei õnnestunud. Paar koera olid niivõrd hädiselt üles võetud, et üles ei pannud.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 20 Aug 2008 01:51

Oli võimalus käia kolmel näitusel Suurbritannias ja vaadata tõugu. Suurem osa nähtust on võimalik vaadata siin:
[url=[url=http://picasaweb.google.com/ringokris.goldens/Bournemouth]Bournemouth[/url]
United Retriever Club
Welsh Kennel Club (peamiselt isased)
Sain kokku mitmete kasvatajatega ja võimaluse arutada tõusiseid nähtusi, muresid ja rõõme. Kõige suurem mure: kui meeldib koer, ei meeldi tema tõutunnistus ja vastupidi. Palju on varjatud probleeme, millest keegi ei taha rääkida ja -- sobivat tüüpi sobiva tõutunnistusega on VÄGA raske leida.
Kõige suurem rõõm on elu koos oma kuldsetega.
Muljeid siit:
Salisbury tasandikel
Cornwallis
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 20 Aug 2008 02:18

Absoluutse tõuvõhikuna ütlen, et minu silm puhkas - kuldsed retriiverid on kuldsed, mitte valged paksud pikakarvalised retriiverid. Sellisena on ta KOER, keda ma tõesti usun part hambus järvest välja ronivat.
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 20 Aug 2008 13:51

rebasega 100%nõus! :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 182
Liitunud: 05 Sept 2007 23:05
Asukoht: Kiuruvesi

PostitusPostitas Tom Bombadil » 20 Aug 2008 16:11

Superilusad koerad seal Heili piltidel :)

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 20 Aug 2008 18:06

valged paksud pikakarvalised retriiverid.


haha :irw: mai tea kas sa ikka nägid õigeid koeri. Paksuks võib muuta uhke karv. Kui märjaks läheb siis on ta hoopis teist tegu nagu Taani kohtunik ütles, et muutus nooremaks (pidas lühikest loengut koera anatoomia kohta). Valge ei tohigi kuldne olla. Kui õige valge ja heledam kuldne kõrvutada, on vahe silmmärgatav. Eriti hästi näeb seda talvel.

Minul endal tõsiseid eelistusi pole. Kuid minu jaoks on kuldne ikka kuldne, mitte tumepunane. Asi on maitses ja nagu mõned kasvatajadki on öelnud, neid ei huvita värvus.
Kuldsest teeb kuldse tema iseloom mitte värvus.

Loodan, et ei tundu hirmsa targutamisena, lihtsalt ei saanud vakka jääda.

Heili pildid on väga ilusad, tore, et jagad neid meiega :)

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 20 Aug 2008 18:15

Kuid minu jaoks on kuldne ikka kuldne, mitte tumepunane. Asi on maitses ja nagu mõned kasvatajadki on öelnud, neid ei huvita värvus.



Arvan ,et seda pole ei mina ega ka rebane mõelnud ,kuid tänapäeva kuldsed on oma ilusat kuldset tooni kaotamas.Ja tore ,et Heili tõi need ilusad kuldse toonid jällegi esile.Kuid ise kui teist kuldset otsisin siis just sai määravaks koera värv,ise pooldan ka rohkem sellist värvi nagu oli Heilil fotodes välja toodud.Kuid jah mõnes mõttes võin sinuga Triin&Bella nõustuda asi on maitses ja maitse üle ei vaielda.Kuid ka kutsika ostjaid on erinevaid mõni küsib kohe heledat ja teine tahab just saada seda tumedamat kuldsemat tooni.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 23 Aug 2008 12:22

Täienduseks.
Tänavu suvel õnnestus jälle pisut pikemalt Inglismaal „sugulastel“ külas käia, visiteerida kolme näitust ning analüüsida põhjalikult erinevate kasvatajatega tõu praegust olukorda. Suurim mure – kuhu liikuda, sest valitsevad suundumused suruvad malli peale: raske on leida koera, kelle puhul meeldiks nii koer ise kui ka tema taust.
Praegu on valitsemas Euroopas (sh ka Inglismaal) kolm äärmuslikku välimikutüüpi: üks on kõrgejalgne ja elegantne, pikkade joontega ja läheneb setterile.
Sageli (kuigi mitte alati) esineb ka puudulikku otsmikulõiget, silmad asetsevad suhteliselt lähestikku ja kadumas on kuldse retriiveri mõnus, muhe ilme. Võrdluseks kaks emast: otsmikulõikega ja otsmikulõiketa On ka palju nn robustset, viimistlemata pead (plain head without chiselling), mis muudab ilme karmiks.
Teine tüüp on madalajalgne, „suurepäraste“ nurkadega koer, kes hakkab kehaehituselt lähenema taksile. Sageli on need kiiremini küpsevad koerad, kes juuniorklassides suurt edu saavutavad. Nende suur nurgistus tähendab nii mõnigi kord aga seda, et 3-aastaselt „istub“ koer tagajalgadel ega suuda tagumikku üleval hoida ning händlerid upitavad neid pidevalt tagant üles.
Kolmas tüüp on tugeva kuustikuga ja väga arenenud koljuga koer, kes hakkab meenutama molosse. Nende hulgas on nii kõrge- kui ka madalajalgseid, nad on suhteliselt pikema küpsemisega ja noortena „ilma“ ei tee, kuid vanemana võivad mõjuda imposantsetena.
Muidugi on ka „normaalseid“ kuldseid retriivereid, kuid sageli see kuldne keskmine pole väga võidukas, sest nad ei liigu efektselt pea püsti (vaid pea on peaaegu ühel joonel seljaga), nad ei paista silma vapustavate nurkadega ega tugeva luustikuga.

Suureks mureks on kujunemas iseloom. Paljudes väga tuntud liinides on teatud iseloomuprobleemid (närvilisus, hüperaktiivsus, agressiivsus inimeste ja teiste koerte vastu – mitte küll kõik korraga), mis võimenduvad tõus, kuna neid tuntud liine on palju kasutatud ning neist „mööda hiilida“ on väga raske. Kui siia kõrvale lisada hädad, millest ollakse teadlikud, kuid mida mitte kellegi liinides „kunagi esinenud pole“, nagu epilepsia või „märjad kutsikad“ (põiesfintri häire, mis tähendab seda, et kutsikal uriin kogu aeg jookseb); ning teadaolevad kae- ja düsplaasiaprobleemid, ongi olukord selline, et küsimus taandub sellele, millist probleemi oma aretuses eelistada. Kõige raskem on see, et tervisega seotud küsimused kuuluvad sageli „vaikimiskeelu“ alla ning võimalused „pommi otsa astuda“ on suuremad kui välimiku- või iseloomuvigade puhul. Loomulikult ei ole keegi rahul kohtunikuga; väga palju kurdetakse „poliitilise hindamise“ üle. Kuna kõik koerad (v.a iga klassi kaks esimest) kirjeldust ei saa, siis suur osa kohtuniku hinnangust tugineb tegelikult oletustel. Ja kui võitjakoer on lääpas kämmalde, X-tagajalgadega või tõmbab küüru selga ning ringides on olnud koeri, kellel selliseid silmnähtavaid puudusi pole, siis tekibki arvamus, et hinnati rohma teises otsas olijat koera asemel. Mis muidugi ei pruugi olla tõsi. Segadust tekitab see, kui kohtunik valib välja väga erinevat tüüpi koerad – ikka ja jälle eeldatakse, et kohtunik lähtub tüübist rohkem kui koerast, ometi on igal tüübil omad head ja vead.
Erinevalt meist, kus koerakasvatus on „alati miinustesse“ jääv harrastus, ei varjata Inglismaal, et aretus on ka tulutoov tegevus; iseküsimus on vaid tulude suurus. Täiesti rahulikult räägitakse, et X vajab kaht pesakonda aastas, et omadega rahulikult välja tulla või et Y-i isane on terve aasta Y-i koeri toitnud. Loomulikult on Inglismaal ka proportsioonid teised: 56 miljonit meie 1,3 vastu.
Teemaks oli ka elukalliduse tõus. Kütusehindade kasv pitsitab iga koerakasvatajat, sest kõik elavad oma auto abil. Juba varem oli näituselemineku põhiliseks argumendiks kohtunik (st tema oletatav maitse), nüüd hakkab suuremat rolli mängima ka näitusekoha kaugus. Inglismaal pole koeral kohustust omada aretusõiguseks näitusehinnet; nagunii läheb suurem osa koeri „into pet homes“ ehk siis kodukoerteks ja inimesi huvitab vähe tema kutsika vanema näitusekarjäär, hoopis enam tuntakse muret iseloomu pärast.
Kokkuvõttes – oli väga muljeterohke ja põnev sõit, mis loodetavasti ei jää viimaseks. „Sugulased“ kinnitasid, et nende juures saab alati peatuda.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 24 Aug 2008 19:06

rebane kirjutas:Absoluutse tõuvõhikuna ütlen, et minu silm puhkas - kuldsed retriiverid on kuldsed, mitte valged paksud pikakarvalised retriiverid. Sellisena on ta KOER, keda ma tõesti usun part hambus järvest välja ronivat.
Otsides hiljuti ühele kodalisele koera, kes selleaastasel sk mm-il furoori tekitas oma võrratu esinemisega (publik oli täiesti vaimustusest sillas, tolle koera energia, kiirus ja meeletu rõõm-teotahe ei leidnud kuuldavasti peaaegu et võrdlusmaterjali esinenud tipp-borderite hulgast), mõtlesin, et vot selline retriiver on minu meelepildi järgi see õige retriiver, keda mina kujutan töötavat terve päeva roostikus pardijahil. Kodaline ütles minumeelest midagi sellist, et tihtipeale tänapäeva kuldne ei taha nii väga tööd rebida. Vähemalt ma sain nii kuidagi aru. Kui iseloomust ja temperamendist rääkida, siis ei kujuta ma vahel neid suuri, sõbralikke aga paraku kohati flegmaatilisena tunduvaid mõmmikuid vaadates ette neid jahil.
Tahtsin otsida mõnd head pilti kenneli Doubleuse koertest, kust too sk koer pärit, täiesti ilmselt töökoertele keskendunud kennel. Aga päris sellist pilti ei leidnud, mis peale Heili pilte tunduks üldse võrdlemist väärt (jätkuvalt võitlen ajupesuga seoses valitsevate välimikumoodidega ja üritan ikka vanu häid tüüpe ilusaks pidada). Varem koera kohta infot otsides mõningaid pilte nähes küll mõtlesin, et väga kenad koerad ju, mille poolest nad vähem tõulised kuldsed on. Kindlasti üsna suur osa kasvatajaid ja tõufänne ütleks, et oih-fuih. Näitusevõitjaid neil pole, aga töötulemused on küll muljet avaldavad - rootsi kenneli Doubleuse koerad.
Minu jaoks ikka jätkuvalt on koer ilus, kui ta suudab ja tahab teha seda, milleks ta loodi.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 24 Aug 2008 21:07

Heili, suurimad tänud nii põhjaliku ülevaate eest! Teiste tõugude 'vigadest' ja probleemidest on alati midagi õppida. Minu jaoks on nukraim moment terviseprobleemide varjamine.... ja veel nukram on see, et varjatakse pea igas tõus.... või on probleem juba nii suur, et enam varjata ei anna.
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 25 Aug 2008 12:46

Varjamise taga on hirm saada süüdistatud - "me elame süüdistamiste ajastul", ütles üks inglise kuldseomanik väga kenasti. Kui avaldub mõni terviseprobleem, siis hakatakse kohe ka süüdistama. Nii ongi parem mitte rääkida või rääkida väga valitud inimestega. Ja ettevaatlikult. Nimede saamine - see on tõeliselt raske!

Ja veel - kuigi ma pole kohanud inimest, kes ei räägiks, kui tähtis on iseloom, on tegelikkus selline, et kui on valida kahe isase vahel, kellest üks on suurepärase välimiku, aga küsitava iseloomuga ja teine on keskpärase välimiku aga suurepärase iseloomuga, siis valitud saab enamasti esimene. Meil veel eriti.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 25 Aug 2008 13:41

Aitäh, Heili. Ka minusugusel tõukaugel inimesel on selliseid muljeid väga huvitav lugeda.

Mis puutub sellesse, et
kui on valida kahe isase vahel, kellest üks on suurepärase välimiku, aga küsitava iseloomuga ja teine on keskpärase välimiku aga suurepärase iseloomuga, siis valitud saab enamasti esimene.


siis juba pikemat aega tuleb mul sellistel puhkudel meelde üks Singer Vingeri repertuaari kuuluv lugu "Born to be mild". Loodus eelistab reeglina keskpärasust, äärmused tavaliselt laiemalt edu ei saavuta. Viimasel ajal olen tihti leidnud end mõtlemast, et koeranduses ja eriti showkoeranduses on asjad natuke...viltused. Ning siis see ühes teises teemas lingitud õudne-kurb video tõukoertest ja aretusest. :( Ma siiralt loodan, et ühel päeval muutuvad asjad paremaks, mõistlikumaks. Oeh, läks OT, vabandan.

Mis puutub süüdistamisse ja süüdistustesse, siis mina ei oska kuidagi süüdistada inimest, kellele on sattunud haige koer. Või kasvatajat, kelle koera järglaste hulgas avaldub mingi haigus, mille esinemist ei olnud ette võimalik prognoosida - haigusi ja probleeme jääb alati esinema. Pigem tuleb minu poolt suur rerspekt neile, kes oma koerte probleemidest avalikult räägivad ja püüavad asja parandada. Küll aga on süüdistamist väärt need, kes teadlikult haigeid koeri paljundavad ja probleeme sihilikult varjavad.
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 26 Aug 2008 08:26

ninasaba kirjutas: Kui iseloomust ja temperamendist rääkida, siis ei kujuta ma vahel neid suuri, sõbralikke aga paraku kohati flegmaatilisena tunduvaid mõmmikuid vaadates ette neid jahil.[/size]

Ei ole enamiku kuldsete jaoks raskusi padrikust või järvest välja tassida probleem, jõudu on küllaga, pauku ei karda ja vesi on sõber. Minu meelest on probleemiks visadus ja temperament. Võib-olla ei ole visadus õige sõna, aga mõtlen siin seda, et terve pika päeva ei viitsi teha tööd. Mitte jaksamises pole asi, sest lase koer vabaks ja väsimus on kohe kadunud. Nii palju kui ma olen noori kuldseid trenni tegemas näinud, siis nende vastupanu on passiivne- nad hakkavad nagu järgi lohisema või hoopis jäävad paigale (kui vähegi võimalik). Ka näituseringis on tihemini neid koeri, keda tuleb järgi vedada kui neid, kes proovivad ise kuskile minna (kui rääkida negatiivsest). Selliselt käituvad minu meelest molossilised rohkem, käbedad tõud (dobermannid, terjerid, lambakoerad, hagijad) teevad muidu tsirkust. Mis ma tahtsin öelda oli see, et kui on suund välimikus molossile, saame tõenäoliselt ka iseloomu sellise, muud omadused ei kao (paugukindlus, ujumistahe, retriivimistahe, meeldimistahe, mõistus jms). Kui kaovad teravad jooned välimikus, kaob ka terav temperament. Aga kui on suund tore kaaslane, on ju rahulikum loomus plussiks. Valikute küsimus. Mis ühele hea, on teisele halb ja vastupidi.
Heilile. Kui valida suurepärane välimik, on see midagi kindlat, iseloom on ju niikuinii suhteline ja kuidas kellelegi. Aga kui valida keskpärane välimik, siis iseloom ei ole nii kindlalt määratletav ja võib olla igati jama tulemus.

& santlaager
Kasutaja avatar
Postitusi: 2553
Liitunud: 04 Sept 2004 10:52
Asukoht: Taaralinn, Ülejõe

PostitusPostitas vaoni » 26 Aug 2008 10:23

Tegelikult ma oskan "respekt" kirjutada küll - viitan oma eelmisele postitusele.
Seoses kuldsete võimekusega parte veest välja tuua (st oma algupärast funktsiooni täita ja tööd teha) ma nüüd arutleks OT-na ühest teisest umbes sama funktsiooniga tõust, kes on algselt kasutusel olnud jahitõuna, keda põhimõtteliselt sellena praegu veel ka serveeritakse (lisaks perelemmikule), kellele korraldatakse jahikatseid. Minul tekib küsimus, et miks on vaja jahikoerale selliseid kõrvu, milledele koer joostes peale astub ja koperdab, ja sellist kogust ilukarva, millega koer sõna otseses mõttes põõsasse ja võssa kinni jääb? Kuldsete karv vist pole veel nii "ilusaks", et takistas töö tegemist, aretatud isegi näituseliinides?

Kui valida suurepärane välimik, on see midagi kindlat, iseloom on ju niikuinii suhteline ja kuidas kellelegi. Aga kui valida keskpärane välimik, siis iseloom ei ole nii kindlalt määratletav ja võib olla igati jama tulemus.


Kas mitte ilus välimus ei ole samuti suhteline mõiste, olenevalt kohtuniku/kasvataja eelistustest ja võimest standardis olevat kirjeldust vastavalt oma maitsele mõista? Kas on olemas absoluutne piir suurepärase ja keskpärase vahel, mis oleks ühtviisi selge kõikidele inimestele? Mina võin ausalt öelda, et tollest teises teemas olevas videost nähtud Cruftsi-võitjast pekinglasest on mõni pikema ninaga kodukoerast peking minu silmis tuhat korda ilusam ja koeram. Maitse asi, onju? :)
“Ta ei ole tark koer. Tagaajamine tema moodi tähendab jänesele igavest elu ja kassile tohutu head nalja.” (E.W. Lucas)

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 26 Aug 2008 10:53

vaoni kirjutas: Kas mitte ilus välimus ei ole samuti suhteline mõiste, olenevalt kohtuniku/kasvataja eelistustest ja võimest standardis olevat kirjeldust vastavalt oma maitsele mõista? Kas on olemas absoluutne piir suurepärase ja keskpärase vahel, mis oleks ühtviisi selge kõikidele inimestele? Mina võin ausalt öelda, et tollest teises teemas olevas videost nähtud Cruftsi-võitjast pekinglasest on mõni pikema ninaga kodukoerast peking minu silmis tuhat korda ilusam ja koeram. Maitse asi, onju? :)

Välimikku vähemalt hindab keegi kõrvaline isik, aga iseloomu ei tea tegelikult keegi teine peale omaniku! Kui koeral on kõverad jalad, siis on muidugi kohtunikust sõltuv kas ta hoolib sellest piisavalt palju, et alandada hinnet või ei, aga näha on see kõigile. Iseloomuomadused on rohkem sellised, et oma koera puudustega ollakse harjunud ja imetletakse tema tugevaid külgi. Ma ei tea, kas minu koera tugevad küljed sisemises ilus on rohkem minu teene või kaasasündinud. Kehalised puudused on kindlasti kaasa sündinud.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 26 Aug 2008 13:31

Aino, ühe variandina ongi aretuseks või siis mingi taseme aretusnimekirja (nt A-nimekiri ja B-nimekiri) pääsemiseks nõutav iseloomutest. See ei pea hoopiski olema selline, mida me iseloomutesti all harjunud mõtlema. Rootsis nt on paljudel jahitõugude gruppidel oma iseloomukatse. Midagi see katse näitab kindlasti, ma ei ole uurinud, kuipalju esineb neil nö treenimist iseloomukatseks, aga kuna seda tehakse ja lausa soovitatakse teha noorte koertega, 12 -15 kuud alates, siis ilmselt jääb seda katseks treenimist juba selle tõttu ära.
Ma umbes nii tegelikult arvasingi, et pole lihtsalt töötahet niipalju (kokkuvõtvalt võiks nii öelda ju, kui koer mingist hetkest ei viitsi ja instinkt nii tugev pole, et nt väsimusest või millest iganes läbi veab koera). Ka nende retriivimiste-ujumiste-koostööga on minu arvates ikkagi nii, et mingid alged jah jäävad alati, aga ei saa öelda, et need omadused üldse ei lahjene või kao vähehaaval. Hiljem lihtsalt soovi korral neid väga heana tagasi tahtes, kui nad suurel osal koertel lahjenenud, tuleb hakata põlvkondade vältel neid uuesti välja tooma ja tugevdama.
Mõeldes jahiretriiveritele (kasvõi nondele Doubleuse omadele) - kui hakkaks vaatama, millised koerad olid sel hetkel "tõuliseks" peetud, kui standardeid kirjutati, siis ... kas saab öelda nii mõneski tõus tänapäevaste töökoerte kohta, et nad ei sobitu standardisse?

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 26 Aug 2008 14:28

No mina just ütleks, et iseloomus on vähem subjektiivset. :) Välimiku veaga (mis tervisehäda ei põhjusta ja vaid kosmeetiline on) silm harjub, aga halb iseloom on eluks ajaks koormaks. Ma mõtlen just nõrka ja ebastabiilset iseloomu, mille tõttu kõik omaniku oskamatused ja õnnetud juhused võimenduvad ja koeraga palju tööd tuleb teha. Eriti kui rääkida tõukoerast perelemmikuna, on hea iseloom ning tervis palju tähtsamad kui näitusevõitja välimik. Jah, oma koerte tugevad küljed teevad rõõmu, aga nõrgad küljed on pinnuks silmas. Kindlasti tahaks, et neile tähelepanu pöörataks ning tõu head iseloomu säilitaks. Oma tõust näidet tuues siis itaalia väikehurda puhul teeks vahet argusel ning reserveeritusel. Üks on tõuomane ja teine on täiesti ebasoovitav, nagu isegi aru saate.
Whippetid Eestis
Peres whippet, borzoi
Pilt

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 04 Nov 2008 12:52

Ei mitte uut teemat teha, siis lingid meie kuldsetele läbi laupäeval toimunud sügispäeva piltide:
http://picasaweb.google.com/heili.einas ... ispEv2008#
ja http://picasaweb.google.com/pille.saarn ... pEvad2008#
Juhul, kui keegi tunneb esimeses albumis nimeta koerte juures ära mõne isendi, siis palun mulle erakasse sõna saata, saan albumi pealkirju täpsustada.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 16 Veebr 2009 16:11

Et jällegi mitte uut teemat teha, siis minu tehtud pildid meie laupäevasest erinäitusest on siin:
Pean tunnistama, et aparaat vedas mind sel korral kõvasti alt, mitmed pildid tulid udused.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 16 Veebr 2009 21:04

Aitähh Heili piltide eest kuigi sinu arvates ehk pildid polnud kõige paremad siis ok mulle meeldisid küll!Viriseda võib ju alati kuid parem halvem kvaliteed kui üldse mitte midagi! :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 16 Veebr 2009 23:29

Lisaks veel. Ühingul on igal aastal tavaks teha "aasta kuldse" konkurss (kuhu Ühingusse kuuluvad omanikud saavad oma koeri esitada) ja need tulemused on ühingu kodulehel "aasta parimad" all.
Mulle tundus konkurss 20 koera vahel mitte eriti representatiivne (st tulemus ei anna head ettekujutust näitustel toimunust), mistõttu tegin ise näituste TOP20, mille arvestus erineb pisut Ühingu omast. Lähemalt saab lugeda minu kodukalt.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 17 Veebr 2009 01:03


Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 17 Veebr 2009 01:09

Mulle tundus konkurss 20 koera vahel mitte eriti representatiivne (st tulemus ei anna head ettekujutust näitustel toimunust), mistõttu tegin ise näituste TOP20, mille arvestus erineb pisut Ühingu omast. Lähemalt saab lugeda minu kodukalt .

Väike tähelepanek: Fairy Sunrise Bethina sai 3 PE asetust (pluss üks PE-ta koht, avaklassi SP2).

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 17 Veebr 2009 13:32

Kuna üldiste tulemuste all Vehendi erinäitust ei olnud, siis oli mul see arvestusest välja jäämnud :oops: Otsisin üles ja lisan :wink:
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Eelmine

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline