Kutsika probleemkäitumine.

- populaarsed ja mitte nii populaarsed
Postitusi: 1
Liitunud: 26 Mär 2008 19:23
Asukoht: Tartu

Kutsika probleemkäitumine.

PostitusPostitas Betty » 10 Apr 2008 20:15

mida tuleks teha , kui kutsikas hakkab hammustama ?
oleme alles algajad koerapidajad ja esimeseks koeraks valisime just kuldse retriiveri. viimasel ajal on tekkinud probleem - ta hammustab , ja üpris kõvasti. oleme proovinud valjult EI ütlemist ja ka pea maha surumist , kuid miski ei aita .. mida tuleks teha ? :| :|

...ja pätakad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2248
Liitunud: 16 Jaan 2007 17:29

PostitusPostitas annee » 10 Apr 2008 21:14


Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 10 Apr 2008 22:42

Teretulemast koertekotta, Roosi kuldne nupuke! :roos:
Te olete väga õigel teel. Just teiste koeraomanikega suheldes ja kogemusi vahetades on kõige kindlam kasvatada oma esimesest koerast tubli ja asjalik loom. Pole ju mõtet igas küsimuses leiutada jalgratast või astuda kõigi nende rehade peale, kuhu on juba varem teiste poolt astutud.
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 08 Juun 2008 21:12

Ma ei oska öelda, kas see on otseselt probleemkäitumine, aga usun, et sobib siia teemasse kirjutada: meil koer 5kuune kohe-kohe ja üldiselt on kõik väga hästi. Ainult ühes kohas tekib probleem: siia-käsklus on tal üsna hästi selge, seda eriti siis, kui viinerijupp kaasas on ja ta teab, et juurdetuleku peale viineriga maiustada saab. Aga ütleme, umbes ühel korral viiest teda ei huvita, et ma teda kutsun. OK, ma ei tee numbrit väga sellest, et ta ei tule kohe kutsumise peale, vaid nuusib veel mõnda aega mingit kohta, kuigi ma tahaks ka sellest lahti saada.
Aga praegu on probleem nr. 1 see, et vahepeal ta läheb täiesti kurdiks ja lihtsalt jookseb täiesti meeletuna kusagile minema.

Ma ei tea, kuidas siis üldse käituda. Loomulik reaktsioon on see, et ma jooksen talle järele ja muudkui hüüan teda, siis ta lõpuks tuleb tagasi. Aga see, ilmselgelt, ei harjuta temalt seda käitumist välja. Koolitaja on meil selline, kes ütleb, et kui koera on juba pikemat aega mingi käsklusega koolitatud ja koer ei kuula, siis võib teda karistada ka, korra teda sakutada. Mulle tundub see kuldse puhul veits karm, koolitajal endal on sakslased, võib-olla nendega on see OK käitumine, selle kohta puuduvad teadmised.

Kuidas teie juurdetuleku selgeks olete saanud? Mis on kõige efektiivsem?
Seda tean, et muudkui maiust ja ohtralt kiitust, oleme seda juba paar kuud harjutanud, aga need äkilised minemasööstmised on jäänud. Kusjuures ta ei võtagi mingit jälge üles, lihtsalt jookseb.

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 09 Juun 2008 08:12

Meil oli analoogne probleem.Lahti saime sellest nii ,et panin koera pika rihma otsa,lasin koeral pika rihmaga vabalt joosta ,seejärel kutsusin käsklus"siia"kui ei tulnud tõmbasin rihmast endani panin istuma ja kiitsin ,andsin maiust ja nii mitu korda.Hiljem pole kutsumisega probleeme olnud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 286
Liitunud: 11 Apr 2007 11:03
Asukoht: Soome

PostitusPostitas Oky-Toky » 09 Juun 2008 09:34

Eks see 5 kuune hakkab tasapisi sinna pubekaikka jõudma :angel: ja mina oma koera sellises vanuses päris vabalt jooksma ei riskinud küll lasta. Ainult piirdega ümbritsetul alal. Mujal aga jah, pikk rihm ja muudkui käskluse trenn ja midagi head või huvitavat preemiaks. Tuleb varuda kannatlikku meelt ja teha tõega pidevalt tööd, küll siis pubekaea möödudes ka tööviljad näha on! :irw:
Olen nende jaoks, kelle jaoks olen olemas.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1681
Liitunud: 17 Juul 2005 21:25
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Muhv » 09 Juun 2008 09:53

Mul küll kogemus saksa lambakoera kutsikaga - aga ma usun, et tegu sama põhjusega - koer tahab tähelepanu.
Mina üritasin ka küll tema tähelepanu mänguasjale juhtuida (mille ta põhimõtteliselt soovitas mul endale pähe määrida, sest minuga mängida on lahedam) ja proovisin teda ka keelata ja siis sakutada, alla suruda - sellest muutus ta ainult hullemaks.
Ja lõpuks töötas väga lihtne asi - kui ta alustas hammustamist, ütlesin talle konkreetselt "EI" - ja kui ta jätkas oma ründamist, siis võtsin tal natist kinni ja viskasin pikema jututa aeda. Kus see väike kakupunn pidi siis üksinda ja täiesti tähelepanuta istuma. Kaks kolm korda tegin nii ja "EI" hakkas ideaalselt toimima.
Aia võib asendada ka kuskile tuppa kinni panemise vms. Soovitan proovida - ja ei ole vaja üle ühe korra keelata...
Ei ole ühtegi häda mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba ;)
http://jussimotted.blogspot.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 09 Juun 2008 10:01

Oky-Toky kirjutas:Eks see 5 kuune hakkab tasapisi sinna pubekaikka jõudma :angel: ja mina oma koera sellises vanuses päris vabalt jooksma ei riskinud küll lasta. Ainult piirdega ümbritsetul alal. Mujal aga jah, pikk rihm ja muudkui käskluse trenn ja midagi head või huvitavat preemiaks. Tuleb varuda kannatlikku meelt ja teha tõega pidevalt tööd, küll siis pubekaea möödudes ka tööviljad näha on! :irw:


Aga kas aeg-ajalt ei peaks selle pubekaperioodi jooksul siiski ka testima, kui sõnakuulelik ta on ja kui hästi ilma rihmata juurde tuleb? Ma mõtlen, et kui teda selle aja pika rihma otsas hoian enamasti, kas ta siis pärast ilma rihmata üldse tuleb juurde, kui pubekaaeg läbi?
Meil läheb siis natu keeruliseks, sest ühtegi piiratud ala pole ka käepärast võtta kusagilt. Peaks põhiliselt rihmas olemagi.

Postitusi: 124
Liitunud: 10 Mär 2006 11:42
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas tuuletar » 09 Juun 2008 10:15

Kui vähegi võimalik ei peaks järgi jooksma, sest siis tundub kutsikale, et oh
mis tore tagaajamismäng ja teeb ikka ja jälle nii. Kui vähegi turvaline ala, peaks vastupidi ise ära jooksma, peitma. Siis tekib kutsikal hirm, et ta jäetakse maha ja järgmine kord on tähelepanelikum, sõnakuulelikum.
Ennast võib ka muud moodi huvitavaks teha, näiteks maha kükitada, ise kaevata, pikali visata. Mitte mingil juhul ei tohi kutsikat kätte saades riielda, ammugi mitte lüüa. Siis teinekord ta ei tulegi. Ikka kiita ja premeerida. Muidugi teeb kutsika ära jooksmine väga kurjaks (tean omast käest, mul on kaks puberteeti ja ennast neist huvitavamaks teha väga raske), aga proovin kutsikate minu juurde tulles ikka rõõmus olla...

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 09 Juun 2008 10:19

Millegipärast on selliste rõõmutrallide puhul paremini töötanud mingi peatav käsk, kas istu või lama (kui koer seda oskab). Vähemalt peatuma võtab ja siis saab koerale juurde minna ja teda kiita.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 09 Juun 2008 10:21

Asi selles, et kui ta leekima paneb, siis tagumised käpad käivad vaat et üle pea ja kõrvad laperdavad kahele poole, ta ei kuule tõesti mitte midagi. Kohutavalt kiiresti jookseb, seega ma kardan, et mõni teine käsk ei toimi, aga proovin igaks juhuks.

Postitusi: 124
Liitunud: 10 Mär 2006 11:42
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas tuuletar » 09 Juun 2008 10:33

Kui meil ,,kuulmispuue,, tekib, olen proovinud kummalist häält teha, et tähelepanu endale saada (näieks haukunud). Arvan, et võiks ka vilega proovida (harjutades koera, et vile peale tulles, saab midagi eriti-eriti head ja
palju kiita). Meie kutsikad ei kuule ka, kui kuskil muud põnevat on. Näiteks koos kaevama hakates. Siis olen kükitanud, natuke haukunud, selja keeranud ja ka mängult kaevama hakanud. Ja ega nende uudishimu ei anna rahu, äkki on mul huvitavam auk...Loodan, et kohalikud mind aknast binokliga ei jälgi.

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 09 Juun 2008 13:47

Kui on vähegi turvaline koht (ega sa ju autotee ääres teda lahti lasegi vast), siis mina laseksin tal oma kõrvad kinni panna ja ka ise otsiksin selliseid olukordi, kus ta sind ei näe ning läheksin peitu. Peidukas võiks olla selline, kust ise vaadata saad, mis loom teeb ning kui tagasi otsima tuleb, kui avastab, et on üksi siin ilma peal, siis laseksin tal enne väljailmumist korralikult paanikasse minna. Ning kui on sobiv moment, siis tuleksin välja nii, et ta ei märka ja hüüaksin - siis raudselt tuleb ja on õnnelik ka veel. Kirja teel on natsa raske seletada, aga äkki said sellest segasest seletusest aru... Seda saab teha paar-kolm korda, enamasti siis hakkavad jälgima omanikku ning sellisest asjast ei tohiks rutiin tulla, sest siis ta teab, et küll ta omaniku üles leiab. Just see paanikaosa mõjub väga hästi puberteedieelikutele.
Aga et koer sind rohkem jälgima üleüldiselt hakkaks, siis tee jalutades, kui koer lahti on, hästi palju suunamuutusi ja nii, et sa mitte ei hüüa talle, et lähen sinna, vaid ta peab ise jälgima, millise raja perenaine valis.
koerad ei valeta

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 09 Juun 2008 15:51

Marilini soovitus ennast ära peita on iseenesest väga hea ja mina kasutan seda tänaseni, tõsi küll, nüüd juba värinaga hinges, sest kui asiaat kutsikas oli ja ma sama tegin, ise metsatukas puu tagant piiludes, otsustas koer hakata koju minema, poole tee peal alles sain talle järgi. Päris jube oli. :hups:
Samas alati, kui koer hakkas/hakkab ise otsustama, et tema nüüd läheks sinna ja teeks seda, keeran/keerasin ma tavaliselt kas otsa ringi ja hakkasin vastupidisesse suunda liikuma/jooksma või siis tegin ennast muud moodi huvitavaks. Aitab päriselt ka :) .
Lisaksin veel seda juurde, et koerte kehakeele järgi saab ju ka hästi aru, millal tal see "tarkusehoog" peale hakkab tulema ja kui teda jälgida, siis ideaalis saaks esimeste tunnuste ilmnemise puhul tema tähelepanu millelegi muule juhtida.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 09 Juun 2008 15:55

Aga meil häda, et elame linnas ja jalutamisvõimaluseks igapäevaselt põhiliselt pargid. Mina ei suuda, et kui ta paneb täie hooga kusagile leekima, siis ma hakkan teisele poole jalutama. Lõpuks jõuab ta niiviisi joostes paratamatult mõne autoteeni ja ma ei näe ta pea sisse, et kaua ja kaugele ta joosta kavatseb. Oleks siis jah tõesti selliseid kohti võtta, kus ei peaks muretsema ... Mina neid siin Tartu kandis niiviisi ei tea, et kus ma saan koera südamerahus lahti lasta nii, et ma ei pea kartma ei koera ega sellepärast, et jälle mõne pahase tervisesportlase otsa satume :P

Nüüd nädalavahetusel muideks oli juhus, kus proovisin seda peitmist: olime looduses järve ääres ja koer jäi mingi grilliplatsi juurde maapinda nuuskima, ju seal toidulõhnad olid. Läksime põõsaste taha peitu ja passisime seal oma viis minutit, koer nuuskis ainult maapinda ja see, kas keegi kusagil ümber üldse veel alles on, ei huvitanud teda karvavõrdki.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 09 Juun 2008 16:19

Kuldsed (või ehk üldse jahikoerad) ongi vist sellised lillelapsed rohkem, mina ka ei saa eriti palju kasutada seda peitmise võtet (olen kasutanud küll, aga siis tuleb ka väga hoolega koera silmas pidada ja kohe kui ikka jamaks läheb, midagi ette võtta).
On olnud kord ka selline juhus, et paanikas hakkas kodu poole kihutama.

Kõige parem lahendus oleks ikka mingis turvalises kohas ennast tühjaks joosta.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 09 Juun 2008 16:25

Mulle tundub ka nii nagu Aino kirjutas. Samas veider on see, et kui ma kodus lähen teise tuppa, on ta mul kõps! jala juures ja jälgib, et mis ma teen, kas istun maha (siis viskab ise ka jälle pikali) või askeldan midagi (siis peab jälgima, et ega ma, va segane, jälle teise tuppa tagasi kavatse minna).
Õues sellist asja juba naljalt ei esine.

Marilin, seda sinu soovitatud suunamuutmiste-asja proovin küll kindlasti, ja ilmselt proovin siiski seda peitmist ka veel mõned korrad. Varasemalt on see meil korra päris hästi õnnestunud, peitsime ja koer otsis ja kui leidis, oli ilmatuma õnnelik ja meie ka. Aga siis me lasime tal ise end üles otsida, mitte ei tulnud peidust välja. Kas see oli ehk viga?

...ja pätakad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2248
Liitunud: 16 Jaan 2007 17:29

PostitusPostitas annee » 09 Juun 2008 16:30

Hm. Mulle soovitas koolitaja nii: mine jalutama koeraga ja veel kellegagi (mõne sõbrannaga, kes ei ole igapäevaselt koeraga koos, et koer teda piisavalt palju usaldab). Ühel hetkel anna metsas rihm sõbranna kätte, ise kao vaikselt puu taha peitu (ikka nii, et koer ei märkaks) ja las sõbranna jalutab koeraga edasi. Kui koer ühel hetkel märkeb, et perenaist kõrval ei ole, siis peaks ta ka omanikku otsima hakkama. Siis oleks paras aeg koera hüüda enda juurde (et koer Sind ise üles otsiks). See hetk, kus ta märkab, et omanikku ei ole, võib pikalt aega võtta, sõbranna võiks senikaua siis koeraga ümbruskonnas jalutama. Kas nii ei saaks proovida?
Meil aitab see, kui ise sootuks teisele poolele jooksen, samal ajal koera hüüdes. Olen ennast kodu juures ka ära peitnud aga mul see jama, et koerad otsivad jälgede järgi üles :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 09 Juun 2008 16:32

Ma ei kujuta ette, kas see kuldsega toimib. Ta kuuletub mulle küll rohkem kui teistele inimestele, aga ta ei ole muidu ühe inimese koer, st. tal pole vahet, kes temaga jalutab. Ma ei tea, kas ta hakkaks otsima, aga proovida võib.

Kasutaja avatar
Postitusi: 194
Liitunud: 12 Mär 2005 21:24

PostitusPostitas monika » 09 Juun 2008 19:10

Minul on ka 8 kuuselt isane kuldne mind silmist kaotades hoopis koju jooksnud ja otsejoones ja peatumatta- tuligi paanika kergelt tuul oli tema poolt ja mu hõikeid ei kuulnud yhtäkki enam vms iganes. Meil on väga norm kontakt muidu- ja ikka maius taskus ja suure õhutamise ja imetelva häälega rääkides kui kutsikas lähenes. Teine on see et kulgeme karjas:( jalutan 3 koera korraga kes püsivad ligi ja nii õpib noor ka- peab aind jälgima kellega tal kontakt tuleb et mitte karjaga vaid ise ikka jääks karjajuhiks..

Tartus on hea lahtilaskmise koht Haaslava polder - Ülenurmes- kui auto on...
Aga linna pargis ma ei lase ka oma vanu kuldseid lahti!!!
Kui kutsikas midagi NÄEB siis ta reeglina enam ei kuule, sest ainult üks meel töötab koeral korraga ja hästi...karjumine ongi mõttetu - soovitan vilet hakata kasutama juurde tulekuks- see on kriitilises olukorras tõhusam kui sõnad.

Võime koos jalutama minna mõnikord:)

Postitusi: 47
Liitunud: 07 Apr 2006 11:46
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Cammi » 11 Juun 2008 17:40

Mul on sama seis, mis teil siin. Koer teab väga hästi käsklust "Siia", aga tuleb suhteliselt siis, kui ise tahab. Mida kaugemal on, seda raskemini tuleb (me jalutame ka lahtiselt). Vahel tuleb muidu, aga nuusib veel mitut kohta ja siis sik - sakitades aeglaselt jõuab kohale. Kui ma ikka tõesti kurja häält teen, siis kuulab paremini. Ma olen end ära ka peitnud, aga kuna pargis on ka teisi inimesi, siis ma ei julge tal üksi kaugele joosta ja ta peab suhteliselt kaua ja kaugel olema, et teda huvitama hakkaks, kus ma olen. Koer on muidu 3 poole aastane. Samas kui me käime kuskil, kuhu me igapäev ei satu, siis kuulab paremini, ka niisama, kui ma räägin, et lähme siiapoole.
Juhul, kui mul maiustused on, siis pole tõesti eriti probleemi, viineri nimel ollakse kõigeks valmis :D , aga ma leian, et kui koer seda käsklust teab ja on piisavalt vana ka, siis ta peaks käsu peale tulema.
Iseenesest mulle meeldiks, kui ta selle käsu peale kiiremini reageeriks, oskate midagi soovitda? :angel:

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 11 Juun 2008 21:54

Soovitakski maiust taskus. Näiteks väikseid kõvu juustutükke (Kui Roosi pubekas oli, käis terve pere meil ringi juustütükid kodujope taskus). Ja oluline on, et juurdetulek ei võrduks koera jaoks ainult rihma panemisega, vaid et see oleks talle iga kord tore. Ma ikka alati rõõmustan ja kiidan, kui koer juurde tuleb (ehkki mul tulevad üldiselt hästi, pole ka kutsikad enam). Eriti kiiresti tulevad meie omad siis, kui maha kükitada. Kui koer tuleb kaugelt ja kükitan maha ja ajan käed laiali, läheb jooks kohe galopiks üle, kui enne on sörk. Vahel lasen veel uuesti lahti, kui juurde on tulnud. Ja varem, kui õpetasin, kutsusin jalutamise ajal ikka aegajalt juurde ja lasin jälle vabaks kohe, kui tuli. Nii harjutamise mõttes. Ja iga kord, kui tuli, patsutasin ja rõõmustasin ja mürasin natuke. Ja vahel sai ka väikse tüki juustu.
Kindlasti ei tasu jalutada lahtise koeraga linnas pargis, kus on ka teisi inimesi ja vbl ka teisi koeri, kelle omanikud pole arvestanud, et lased koeral lahti olla.
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 12 Juun 2008 08:51

Me üritame käia Tähtvere pargis ajal, mil enamik inimesi ja koeraomanikke on koolis või tööl. Häda on nagu selles, et kui me seal ei käi, siis pole meil jalutuskäigu kaugusel võtta ühtegi kohta, kus ta lahti saaks olla. Jänese matkarada on, kus ta idees nagu saaks joosta, aga seal tehakse vist küll ööpäevläbi tervisesporti.

Ei tahaks nagu iga päev autoga sõita kusagile, esiteks läheb kulukaks ja teiseks on mul oma keskkonnasäästlikud fantaasiad, aga hakkab vist nii välja kukkuma, et muidu ei saagi koeraga juurdetuleku harjutust teha, sest linnas hoia igal pool rihmas. Nutune on see seis siin küll jalutuskohtade suhtes.

Ja üldiselt teen kõike nii, nagu Sa, Roosipille, soovitad ja ta tulebki juurde ilusti. Üleeile nt. õnnestus nii, et ta ei jooksnud kordagi minema. Aga siis ühel hetkel jälle ei huvita teda ükski maius,minu kutsumine või ükskõik mis ja siis on minek.
Ma arvan, et proovin pigem juba neid peitmise-asju jms.

Kasutaja avatar
Postitusi: 286
Liitunud: 11 Apr 2007 11:03
Asukoht: Soome

PostitusPostitas Oky-Toky » 12 Juun 2008 09:15

Ärapeitmist teeme me ikka nüüdki veel (Oky nüüd juba 16 kuune). Siis kui metsa
vahel oleme. Arvan, et eks see kuidas koer Sinu kadumisele reageerib , sõltub suuresti ka tõust ja vanusest ka loomulikult. Kutsikas satub kergemini paanikasse aga Oky jääb täiesti liikumatult seisma ja hakkab pilgu ja ninaga õhku vedades ja kuulatades ümbrust kammima. Ja siis kui midagi ei avasta, hakkab tasapisi tagasi tulema, edasi läks ta ainult korra pisemana ja siis sain ta koheselt tarduma, kui tegin talle tuttavat naksutavat häält. Nüüd ta juba teab, et see on mäng ja kui ta mu leiab, ma alati mörisen ja mängult ründan teda ja sellele järgneb muidugi rõõmujooks ümber minu. Ja muide, mõnikord ta siis jookseb võssa umbes 5m kaugusele ja "peidab" ka ennast ja mina pean siis teda avastama!
Aga pubeka eas mina küll linnavahel mingis pargis ei katsetaks koera sõnakuulelikust!!! Mitte iialgi! Ja tõsi see on, et käsklus "siia", ei toimi alati, koer kuuleb seda valikuliselt! Meil toimib kindlalt käsk "seis!" Kuna seda me treenime iga jumala jalutuskäik, iga jumala sõidutee ületamise korral ja see on koerale tõesti suutnud ajude vahele kinnistuda! Aga käsklust "siia!" SA ju paraku iseenesest igalpool ja igal ajal ei käsuta. Ehk siis ka sellest see valikuline kuuletumine ja kuulmine?
Olen nende jaoks, kelle jaoks olen olemas.

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 12 Juun 2008 09:26

Rahu-rahu, ma käisin temaga viimati lahtiselt pargis ma usun üle kuu tagasi ja siis polnud pubeka käitumisest küll veel haisugi :) Püsis kenasti lähedal, üle 10 meetri meist eemale naljalt ei läinud.
Kui see ärajooksmine tekkis, siis iseenesestmõistetavalt ma ei ole hakanud linnatingimustes katsetama, et kui kaugele ta huvitav jookseb. Lihtsalt kurb on see, et ta saab nüüd nädala sees väga vähe lahtiselt joosta, sest ei ole võtta neid kohti kusagilt. Ja mida vähem ta lahtiselt on, seda vähem saab ju seda juurdetulemist harjutada ka. Muidugi ma jooksutan sis teda praegu rihma otsas enda juurde, aga rihm on ainult 3m ja üleüldse pole tal kuuletumisega mingit probleemi, kui ta rihmas on ja teab, et oma suva järgi joosta nagunii ei saa. Aga ilma rihmata on lugu hoopis teine ja seda olukorda ma just tahaks harjutada, aga ei saa.

Eliise isiklik valvur Ronja
Kasutaja avatar
Postitusi: 830
Liitunud: 17 Sept 2007 17:15
Asukoht: Haapsalu

PostitusPostitas aljasmets » 12 Juun 2008 10:32

aga osta 5 või 10 m rihm ja lase koeral sellega endast kaugeneda ja siis kui on nt 6-7 m kaugusel anna käsklus siia...tuleb teed mängu ja annad maiust hiljem pikendad aega ja vahemaad, kui leiad sellise koha kus koer lahtiselt saaks joosta :)
Ta on alati sinuga, oled kurb on sinuga..
Oled õnnelik on ta sinuga..
Oled üksijäetud teiste inimeste poolt siis tema on sinuga...
Jah ta on KOER!!:)

& Pluto-naator
Kasutaja avatar
Postitusi: 321
Liitunud: 27 Mai 2007 18:54
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Krisbella » 12 Juun 2008 13:25

Meil aitab selle puhul käsklus oota.Ning ta ootab niikaua, kuni mina temani jõuan. Seejärel ütlen mine, ning ta nuusib/kõnnib edasi.Õpetasin seda trepist alla minekuga-enne õue minekut.(elame kortermajas) Hoidsin rihmast kinni, ning ütlesin oota, kui koer otsa vaatas ütlesin mine, ning koer sai üsna pea selle selgeks. Kui toas tegi seda ilusti, proovisin ka õues, ning mõjub väga hästi, kuigi Pluto on juba 8 kuune pubekas. :P

Kasutaja avatar
Postitusi: 286
Liitunud: 11 Apr 2007 11:03
Asukoht: Soome

PostitusPostitas Oky-Toky » 12 Juun 2008 19:08

Muide rihmale annab ju ka alati tugeva nöörijupi jätkuks siduda selleks ajaks kui trenni teete! :) Paned ta istuma, ütled koht või "paik" või midagi sellist, et ta teab, et tuleb niikaua kohal istuda kuni käsu alt vabastad. Kui seda veel ei tee, siis treenige see kodus toas kasvõi selgeks. Ise lähed siis tema juurest kaugemale, nöörist, rihmast hoiad muidugi kinni. Algul kasvõi seesama 3m , keerad näoga tema poole ja hüüad-siia! Alles siis võib ta püsti tõusta ja tuleb heal meelel joostes Sinu juurde. Ohtralt kallistusi ja kiitust ja nämmipala või lelu ja mäng. Saad ka seda niimoodi treenida. Hea kui algul keegi abiks on, kes ta tagasi istuma suruks ja "koht" käsklust kordaks, kui ta väga kärsitu on ja kipub enne Sulle järgi tulema, kui Sa tegelikult kutsud.
Olen nende jaoks, kelle jaoks olen olemas.

Postitusi: 1193
Liitunud: 06 Jaan 2006 16:45
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas kärt29 » 13 Juun 2008 10:49

Ära anna maiust iga kord kui juurde kutsud, kasuta loto süsteemi:

kord maius, kord kiitus ja kalli, kord sügamine, siis jälle maius, jälle maius, jälle maius, ainult kiitus, maius, sügamine, mäng, maius jne. (ehk sellist süsteemi, kus sa ise ka alles käsutäitmise ajal otsustad millega sa teda järgmiseks premeerid)

Kui ta teab, et ta saab ise sinu käest maiuse kätte meelitada iga kord kui soovib (tekib siis kui iga kord premeerida) siis ei ole tal ka huvi selle peale iga kord reageerida (rääkimata sellest kui tugevam ärriti ninaees). Kui maius on aga ootamatu preemia siis hakkab ta sinu soovitud tegevust pigem kiiremini sooritama, et äkki saab seda kõige paremat preemiat. Samuti tähelepanu jällegi ajastusele (enne käsk ja õige täitmise puhul maius alles pärast- kui mõne muu käsuga ta näiteks maiuse kiirelt kätte saab siis kaotab samuti maius kiirelt suurema ärriti kõrval oma võlumõju).

Ülal soovitatud teisele poole liikumine ja endale häälitsustega tähelepanu tõmbamine toimib ka väga hästi aga kui ta selle peale kohale on tulnud siis premeeri teda 2-3min mänguga ehk hoia tähelepanu ja motivatsioon pikemalt endal. (ka ülalmainitud karjast eraldamine toimib väga hästi.. a la 5min rahunemisalale eraldatuna, metsas kahjuks ei ole alati võimalust seda kasutada)

Kui peale nn. ärajooksmist ta su põgenemise peale tuleb ja sa uue riski kartuses ta rihma paned siis väheneb ka soov tugeva ärriti juurest lahkumiseks- koer hakkab ise otsustama, mis talle parem on, selle asemel, et sina talle arusaadavalt selgeks teed, mis talle kasulikum.

Seega hoia alati veidi pikemalt motivatsiooni sinuga olla (mitte maius ja koer jookseb kohe minema).

Jõudu treeningutel!
Suured inimesed vestlevad ideedest, keskmised inimesed vestlevad sündmustest, väikesed inimesed vestlevad teistest inimestest. (Eleanor Roosevelt)
mudi http://193707.edicypages.com/
esitlus http://yetrix.webs.com/
http://299766.edicypages.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 314
Liitunud: 02 Aug 2006 10:43
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Liiska » 13 Juun 2008 10:55

Aitäh, paar päeva juba rakendame siinseid soovitusi ja igasugused lisaideed on teretulnud :) Esialgu saab rihmast lahti u veerandtunniks, selle aja jooksul kuuletub ta hästi, keskendub, tähelepanu nagu ei haju veel. Sellest ajapiirist edasi on ärajooksmise tõenäosus juba suurem ja esialgu ma pole lasknud tal kauem lahti olla. Harjutan toas ka, iseenesest paistab, et talle meeldib see koolitamise-värk, teeme muid kuulekuse asju ka peale juurdetuleku ja plika on ilmselgelt elevil, mõnda asja teeb ilma maiuseta ka suurepäraselt.
Eks paistab, kuidas sujub.

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 13 Juun 2008 11:51

Jah, neile meeldib see koolituse värk!
Roosi läheb kohe silmanähtavalt särama, kui vahel jalutuskäigul vahelduseks sõnakuulelikkuse elemente teeme (näit püsilamamist ja sealt peatusega tulemist või niisama kõrvalkäimist, muutes pidevalt käigu kiirust ja suunda).
Veest pulga toomine on ka väga nauditav talle. Ja toas asjade otsimine (vaiba ääre alt või tugitooli tagant).
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1439
Liitunud: 08 Sept 2006 12:57
Asukoht: Tartu/Virumaa

PostitusPostitas Emmeliine » 14 Juun 2008 23:40

Kahtlane, kas meie kogemustest linnatingimustes kasvava kutsika puhul miskit tolku on, kuid jagan neid siiski :)
Kui Pepe pisike oli, õppisime aias juurdetulemist hästi pika paela abil - nii umbes 8m pika nööri otsas. Hiljem põllul oli mul alati taskus üks kassi mänguasja seest pärit pisike piiksukas, mille hääle peale nii Pepe kui Roi kohale kiirustasid.
Poistega olen peitusemängimist harrastanud; Roi hakkas selle järel mind küll hoolikamalt jälgima. Dingo aga tormas kord, kui ma teda suure tee ääres järele ootama jäin, otsemat teed pidi sirgelt kodu poole ning mul oli tükk tegemist, et talle sinna enne teelejõudmist vastu jõuda. Nii et peitusemäng on meil nüüd rohkem lõbu pärast ja ainult siis, kui ta üsna mu lähedal on.
Kui Dingot alles hakkasin lahtiselt jooksma laskma (algul oli ta pika rihma otsas alati), ei teinud ma seda kunagi ilma praemaksata - kui maksakotikese taskust võtsin, kiirenes Dingo samm ikka märgatavalt. (Ta ei ole üldiselt üldse toidust huvitatud ning mänguasjadele ka tormi ei jookse, kuid iseküpsetatud maks mõjub.)
Nüüdseks on kaheks kõige kindlamaks viisiks ta kuskilt eemalt nuuskimast enda juurde saada vastassuunas liikumine ja - talle jalutusrihma näitamine. See viimane töötab väga hästi ja eriti siis, kui ta põllul minust kaugel on. Kui taban ta enda poole hetkekski vaatamast (ja eks peitusemängud on vist seda õpetanud, et ta mu olemasolu ikka päris sageli kontrollib), vehin jalutusrihmaga pea kohal või tõstan lihtsalt käe sellega kõrgemale - ja kohale koer lendabki :) (jalutusrihm seostub talle väga positiivsete asjadega ja midagi sellele võrdset ma pole leidnudki) .

Mine Retriiverid -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Google [Bot] ja 1 külaline