Lein

- omaette olija ja mõtleja
Postitusi: 2
Liitunud: 27 Dets 2009 22:58

Lein

PostitusPostitas Melita » 04 Jaan 2010 23:49

Tere kõigile! Olen Chow Chowde foorumi aktiivne lugeja, kuid eales ei oleks osanud arvata, millega foorumisse pöördun. Meil on, tähendab oli chow, minu maailma parim koer ja ta sai nädalapäevad tagasi õnnetult surma. Kuidas selle otsatu ja kõike haarava leinaga küll ometi toime tulla? :cry:

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 05 Jaan 2010 00:08

Iga koera surm on sõbra lahkumine. See kraabib kaua ja sügavalt hinge. Ega keegi kõrvalseisja ei oskagi midagi väga tarka soovitada, kuidas selle kõigega hakkama saada. Aeg paneb haavade peale pisut palsamit ja valusad mälestused muutuvad udusemaks ja kaovad kaugemale.

Hingehaavu on raske ravida.
Küll aga on teada üks konkreetne ja läbiproovitud ravim... see on kutsikas :)
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

Postitusi: 616
Liitunud: 23 Juun 2008 19:19
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Leebememmeke » 05 Jaan 2010 09:15

On mõned võimalused oma meeleolu seisundit kergemaks muuta:
1. Proovida teha kogu koeraga koos veedetud ajast mälestusalbum-(vast nüüd on kõik digifotod) ja kui mõnedkümned filmilindid oled läbi käinud ja ateljeest puuduvaid pilte juurde tellinud, siis oma ca 300 foto albumisse järjestanud, teksitd juurde kirjutanud ja igakord albumit kätte võttes peatäie nutnud, siis äkki avastate, et ühel päeval ei ole enam kõikevaldavat ahastavat tunnet ning silm niiskub vaid hetkeks.
2. Kui eelmist teha ei soovi, pole fotosid või tundub tobe, siis aitab kui võtta ette paar õhtupoolikut (eeldusel, et pärast ei pea kodust välja minema) ja kirjutada oma koerale järelehüüd - meenutada kõike mis tegi meele heaks ja kindlasti meenutada ka neid hetki kus ta suutis hinge täis ajada- paari päeva pärast võtta kirjutatu ette ja lugeda läbi. Vajadusel teha vigade ja lauseeehituse parandused ja lisada puuduolevat. Nüüd kutsuda kokku oma parimad sõbrad, katta laud, anda neile paar pakki salvrätikuid, omale jätta terve pakk ja siis alustada mälestuskõne ettelugemist. Vesiste pauside ajal on soovitav kuulajatele valada veini ja mitte lasta neil ennast katkestada. Teks tuleb lõpuni lugeda. Paari nädala pärast on sama teksti juba tunduvalt kergem lugeda.
3. Mitme koera omanikel on kergem leina kanda. Elavad nõuavad tähelepanu.

Ja kindlasti järgida Maiemaie soovitust.
Koeri võib kodus palju olla, ameerika kokker ja jaapani chin peavad olema!

Postitusi: 430
Liitunud: 25 Mai 2005 23:26

PostitusPostitas maag » 05 Jaan 2010 12:02

Mind aitas ainult uue kutsika võtmine. Sai teine küll veidi üleöö võetud (kuna eelmine koer suri ootamatult) ja mitte sellistest liinidest, nagu eelnevalt plaaninud olin. Aga asi oli seda väärt ja ma ei kahetse seda kiiret koeravõttu mitte üks põrm. Ta aitas mind masendusest üle ja olen temaga ise väga palju õppinud.
Nii et toetan Maiemaie nõuannet!

Mis puutub soovitusse eelmise koera filme vaadata ja pilte sorteerida, siis mina ei suuda seda siiani teha. Kuigi koera surmast saab kohe 2 aastat ja ma ei pea ennast just emotsionaalseks tüübiks.
Aga eks inimesed ole erinevad, kellele sobib, kellele mitte.

Kasutaja avatar
Postitusi: 294
Liitunud: 23 Aug 2004 15:02
Asukoht: Tartumaa, Tondi 1

PostitusPostitas chelestya » 05 Jaan 2010 15:02

Võin ka öelda, et parim ravim on kutsikas...

Postitusi: 2
Liitunud: 27 Dets 2009 22:58

PostitusPostitas Melita » 06 Jaan 2010 13:48

Tänan suurepäraste mõtete eest!

Tema oli, on ja jääb meie esimeseks chow-ks. Ehk kunagi oleme võimelised mõtlema ka teise pereliikmest chow peale, aga praegu on vaid teadmine, et meie koera ei ole enam.
Me oleme oma perega üritanud teha, mida oskame, et valuga kuidagi hakkama saada. Nii sai ta imeilusa hauaplatsi kaetud kivikestega, mida ühistel jalutuskäikudel korjasime ja kõige keskele selle südamekujulise kivi, mille leidmisest tookord nii vaimustusime. Õnnetusele järgnenud ööl võtsin endale peale ühe tema tekkidest, ja nii ongi meile jäänud vaid kustumatud mäletused. Uskumatu, aga esimest korda elus kirjutasin kolme leheküljelise luuletuse ja seda just maailma parimast sõbrast. Oleme otsinud troosti ka youtube.com lehelt, et ikka sisse toksides chow ja R.I.P (Rest in Peace). Killuke chow-le pühendatud luuletusest on siinsamas:
Kuhu Sa jäid?
Mis meist küll sai
Oh kuidas ma edasi elan
Oh kuidas ma ometi olen
Kõikjal ma näen vaid Sind
Sinu silmad, Su käpad, Su hääl
Mis võiks olla parem maailma pääl?

Aga asun nüüd pildialbumit meisterdama ja nende koosveedetud hetkede kohta on ka mu chow luuletuses üks rida, mille lõpetuseks ka teieni toon:
Tahan tuhat korda ja enamgi veel
tänada Sind nende hetkede eest
Ma andsin Sulle endast kõik
Ma loodan, et Sa olid õnnelik.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1681
Liitunud: 17 Juul 2005 21:25
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Muhv » 06 Jaan 2010 15:01

Mina olen kaotanud kaks koera - ja üle saamine, mis juba iseenesest on suhteline mõiste, on olnud erinev.
Esimene koer lahkus mul peale 2 kuulist krambitamist, mis muutis ta ahervaremeks, läbi süsti. Ma nutsin teda taga ja vaatasin ta pilte päris pikka aega. Aga peamine nutmine ei hakanud kohe kui ta lahkus vaid alles paari nädala pärast - sest kergendus tema piinade lõppemise üle ja sellest stressist vabanemine mis oma koera pika mandumise vaatamisega kaasneb - esialgu ei võimaldanud nii hirmsasti seda kaotusevalu tunnetada. Õnneks oli mul ka teine koer, Kretsu, kes lahkus meie seast 2009 lõpus olles vaid 7 aastane.
Kretsu surmast - ei ole ma siiani üle saanud. Esimesed 3 päeva nutsin ma iga päev vähemalt pool päeva, toit ei püsinud sees, süda oli paha ja olla ma paigal ei saanud. Nüüdseks on sellest natuke üle nädala, arvasin küll, et pisarad on otsas - aga eile hakkasin jälle nutma - täiesti nõmedalt, lihtsalt sellest, et nägin tema mängukaaslast ja mulle meenud kuidas nad koos müdistasid. Olen praeguseks kustutanud ära tema blogi, visanud ära tema Euro vet passi, peitnud ära tema toidukausi ja pesnud ära diivanikatted ja padjapüürid mille peal ta magas. Samuti vahetasin ära oma voodipesu, et saada lahti kõikidest seostest, mis teda materiaalselt meenutavad, lisaks koristasin oma elamise ära, et tema karvad (mis on mu teise koera Jussi karvadest täiesti selgelt pikemad ja eristatavad) mulle silme ette ei satuks ning andsin ära tema krae, vitamiinid ning rimadyli, mida ta vahetult enne surma tarbis. Ja ometi ei ürita ma teda oma mälestustest ega südamest kustutada, vaid see kuidas ta läks on minu jaoks siiani talumatu, ma ei saa sellest aru ning ma füüsiliselt ei kannata katsuda asju mis temaga lähedalt seostuvad.
Mõlemal juhul on teine koer ja pere asjad, mis justkui loogiliselt oma tähelepanu vajadusega peaksid leinast aitama üle saada -aga tegelikult ei ole ma kummagi koera surma puhul esimesed paar päeva oma lähedastest ega teisest koerast mingit lohutust leidnud - nad jätavad mu tuimaks. Nüüdseks ma juba suudan siiralt oma noorema koera trikkide üle rõõmu tunda, ma suudan naerda inimeste naljade üle ja ma suudan rääkida sellest mis juhtus. Aga kuskil kurgus tekkib ikka aeg-ajalt mingi klomp, süda on raske ja üldiselt on kurb olla. Minu seisukoht on, et sa võid erinevalt üritada saada üle esmastest emotsioonidest, mis lemmiku lahkumisel tekkivad, kuid see lein mida sa tunned - seda parandab ainult aeg. Ja see ei ole kuu ega kaks vaid ikka tunduvalt pikem protsess....
Ei ole ühtegi häda mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba ;)
http://jussimotted.blogspot.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 136
Liitunud: 21 Okt 2006 09:55
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas monsa » 15 Veebr 2010 19:28

Ka mina kaotasin siin mõni aeg tagasi mõmmiku ja mulle soovitati kohe et uus leevendab valu oli minul sama mõttelaad,et EI veel mitte ,kuna tema oli minu AINUS JA KÕIGE KÕIGE .Olen muidugi seda meelt ka praegu, aga see uue kutsi võtmine tuli siiski üle öö küll pool aastat hiljem ja alguses oli raske kuna ikka kippusin vanast semust kinni hoidma,aga uus kuts võitis siiski minu südame ja nagu siin eespool öeldud, tõesti valu hakkab pikka mööda tuhmuma, aga mälestused sõbrast jäävad igaveseks.Ja uus kuts on täpselt sama armas kui eelmine :angel:
Nii et samuti jagan Maiemaie soovitusi :)
käed soovivad ümber kaela põimuda

Kasutaja avatar
Postitusi: 19
Liitunud: 05 Nov 2009 21:22

PostitusPostitas kiilike » 16 Veebr 2010 17:33

Mina olen kaotanud kaks koera, pooleaastaste vahedega. Nüüd sügisel sai esimese sõbra lahkumisest kaks aastat ja alles nüüd sügisel sai uus koer võetud. Mina löristan siiani nutta, kui pilte vaatan ja siiani tean ma täpselt, mis tunne on minu käel, kui ma paitasin neid, nende koon ja silmad. Oh see on nii kurb.... Aga uuest koerast on rõõmu täiega, iseasi, kui kiiresti keegi on uut valmis võtma. Meie peres oli ikka selline auk , et meie ei olnud valmis nii ruttu uueks koeraks.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1798
Liitunud: 02 Juun 2005 13:04
Asukoht: asumisel või mitteasumisel

PostitusPostitas Kingpool » 01 Mär 2010 10:54

Kui inimene koera ei võta, siis lahkumisvalu ka ei ole. Kui järeltulijaid inimene endale ei muretse, sõpru ei soeta-ei ole ka valu nende lahkumise pärast. Paraku oma vanemate lahkumine tuleb ikkagi üle elada, see-eest vallaslapsel on ainult üks valu....Eks iga inimene kujundab ise oma elutee, kuid tasub siiski mõelda, et see koosoldud aeg oli miljon korda väärt eluteel koos-sammumist lähedase inimese või neljajalgse sõbraga ja kaalub miljon korda üle - lahkumisvalu....
Jäära tähemärgi jäär
"Sel kes kriitikat kuulda ei soovi, ei tasuks kellekski saada, midagi öelda ega ka teha! "

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 01 Mär 2010 14:39

Kingpool kirjutas:Kui inimene koera ei võta, siis lahkumisvalu ka ei ole. Kui järeltulijaid inimene endale ei muretse, sõpru ei soeta-ei ole ka valu nende lahkumise pärast. Paraku oma vanemate lahkumine tuleb ikkagi üle elada, see-eest vallaslapsel on ainult üks valu....Eks iga inimene kujundab ise oma elutee, kuid tasub siiski mõelda, et see koosoldud aeg oli miljon korda väärt eluteel koos-sammumist lähedase inimese või neljajalgse sõbraga ja kaalub miljon korda üle - lahkumisvalu....

:plaks:
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Postitusi: 181
Liitunud: 25 Okt 2007 21:55

PostitusPostitas Veepomm » 02 Mär 2010 00:04

Roosipille kirjutas:
Kingpool kirjutas:Kui inimene koera ei võta, siis lahkumisvalu ka ei ole. Kui järeltulijaid inimene endale ei muretse, sõpru ei soeta-ei ole ka valu nende lahkumise pärast. Paraku oma vanemate lahkumine tuleb ikkagi üle elada, see-eest vallaslapsel on ainult üks valu....Eks iga inimene kujundab ise oma elutee, kuid tasub siiski mõelda, et see koosoldud aeg oli miljon korda väärt eluteel koos-sammumist lähedase inimese või neljajalgse sõbraga ja kaalub miljon korda üle - lahkumisvalu....

:plaks:


:cry: ma nüüd väheke löristasin. nende neljajalgsete pärast kes on päriseks läinud ja lapse pärast kes sai suureks. kallistan kõvasti-kõvasti aastast kutsi ja tean, et ühel päeval on ka tema kord. ja siis on mul küll tapvalt valus......

Kasutaja avatar
Postitusi: 46
Liitunud: 24 Apr 2009 20:16
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Miisel » 02 Mär 2010 01:24

Noore koera puhul on vähemalt teada, et leinaaeg on (tõenäoliselt) kaugel. Minul tuleb nüüd umbes aasta jooksul pidada kahed matused, sest rottidel on juba selline vanus, et kauaks neid enam ei ole. Ja nüüd on kindel otsus, et rohkem nii lühikese elueaga lemmikuid ei kannata võtta, saadav rõõm ei kaalu nii kiireid hüvastijätte lihtsalt üle :(

Postitusi: 53
Liitunud: 01 Mai 2007 12:49
Asukoht: espoo

PostitusPostitas geisha » 05 Mär 2010 10:14

Minul ei aidanud teise koera võtmine, oleksin pidanud ootama veel.
Võtsime uue koera 9 kuud peale Geisha lahkumist, oli tore, oli kutsikas..aga ma ei kiindunud ja hoidsin koerast eemale hoopis kuigi tegelesin ikka samamoodi, tean, et see minu oma syy, et nii kiiresti võtsin, sest öeldi samamoodi, et aitab uue koera soetamine.
Nüüd 2 a peale Geisha lahkumist, võin öelda, et ma olen edasi läinud ja Chill on samamoodi südames koha hõivanud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1085
Liitunud: 18 Nov 2004 10:57
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Saba » 05 Mär 2010 13:05

Me ei tea kunagi kui kaugel see leinaaeg tegelikult on. Me ei tea, mis järgmisel hetkel juhtuda võib. Me ei tea, missugune saatus me koertele määratud on.
Chelkashi ootamatust lahkumisest on möödas vaid kümmekond päeva. Ma tahaksin ainult magada või siis vaikselt omaette olla, aga ei saa. Möödunud nädalavahetusel suutsin lõpuks kõik hurdad jalutama viia. Muidu tuli neil lihtsalt aiatingimustes läbi ajada. Ja tõele au andes ega nad esimestel päevadel liikuda väga ei tahtnudki. Muudkui magasid nagu minagi, kui koju jõudsin. Mul on ju kodus päris mitu borzoid, aga igaüks neist on ainulaadne. Ma olin aastaid õnnega koos, kuna lahkumised toimusid nö vanuse järjekorras. Muidugi on lahkumine alati valus ja viib endast välja ning paneb mitmeks ajaks meenutama ja nutma. Aga noore koera lahkumine on niiiii palju valusam ja ebaõiglasem. Võidad ühe kalli pikaninalise elule tagasi ja samas võetakse sinult teine ja hoopis kõige noorem... See oli nii ootamatu, kui murest murtuna tohterdad ühte ja arvad et hullemaks minna ei saa, aga näed, alati saab palju-palju hullemaks minna.
Nii suured sündmused ja toimingud olid planeeritud järgmisele nädalale, mil pidi teoks saama päris mitu unistust, aastatepikkused unistused.
Ma tunnen, et ma ei taha praegu midagi. Kõik need unistused tunduvad Chelkashi kaotuse kõrval nii tuhmid ja tähtsusetud. Sooviksin olla tardunud kuju nurgas, aga tuleb ennast kokku võtta ja organiseerida ning korraldada ja toimetada rohkem kui tavaliselt.
Nii raske on, ma ei tea, mida teha. Teinekord, kui lihtsalt ei suuda, taban ennast mõttelt, et Chelkash ei tahaks, et ma nii palju kurvastan. Nagu lahkunud inimeste kohta teinekord öeldakse... Mina küll ei tahaks, et minu lahkumise pärast elu täitsa seisma jääks. Lähedased seistavad hetkeks, aga siis tuleb ju edasi minna.
Üritan endale ka sisendada, et raskused antakse neile, kes seda kanda suudavad... See on üks minu "tähtsatest tõdedest". Aga no ei aita see praegu mind.
... minu lemmikud on kaunid ja mugavad Borzoid...

Mine Chow Chow -

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist