Koerte riigiteenistus.

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring
Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

Koerte riigiteenistus.

PostitusPostitas Habemega Corgi » 01 Nov 2004 14:24

Maailma esimene sõjakoerte dresseerimise kool. Süsteemi algus

Keiserliku Saksamaa sõjaväes hakati sõjakoeri aretama ja dresseerima 19. sajandi lõpupoole. Toona ja 20. sajandi alguses välja töötatud põhimõtted ja praktika osutusid niivõrd headeks, et need muutusid standardiks terves maailmas.

1860-ndate lõpupoole loodi Saksamaal Keiserliku Preisi Armee poolt rahastatud külaklubisid, kus aretati ja dresseeriti koeri sõja tarvis. 1884. aastal rajas Kindralstaap Berliini lähedal asuvas Lechernich’is maailma kõige esimese sõjakoerte kooli, kus loomi dresseeriti käskjalgadeks ja vahikoerteks. Sõjaväe tegevust reguleerivates dokumentidest mainitakse koerte üksuste tegevust esmakordselt 1884. aastal ning seejärel uuesti 1886. aastal. Seal koolis hakati esimesena tegelema ka Punase Risti koertega. Peadresseerija härra von Bungartz treenis koerte üksusi, kes meditsiinivarustusega kotti seljas kandes otsisid lahinguväljalt haavatuid. Sanitaarkoerad olid õpetatud lühikest rihma hambus kandma, juhul kui nad haavatuid leiavad. Kui ohvreid ei leitud, rippus rihm vabalt looma kaelas. 1885. aastal kirjutati ja avaldati koolis esimene sõjakoerte dresseerimise käsiraamat, mille ameerika sõjaväelased hiljem inglise keelde tõlkisid.

1904. aastal välja andsid käsiraamat väljendas selgelt, et Saksa keiserlik armee tunnistas sõjakoeri kui väärtuslikku abivahendit. Jäägripataljoni ülesehituses oli igale kompaniile ette nähtud vähemalt kaks sõjakoera, maksimaalselt võis pataljonis olla kuni 12 looma. Koeri soetati ostmise ja läbimõeldud selektiivse paaritamise teel – teenistusse võeti ainult puhast tõugu loomad ja hoolikalt välditi juhuslikke tõugude vahelisi paaritumisi . Algselt kasutati jahikoeratõugusid, hiljem tulid puudlid, airedale - terjerid (kuna need olid tõestanud oma suurepäraseid omadusi inglise politseis) ja kollisid.Töötati ka uute saksa tõugudega - saksa lambakoer ja doberman.

Enim soovitati saksa lambakoera, “kuna selle tõu puudliga võrdväärne võime käsklusi mõista, lisaks veel vastupidavus, tähelepanelikkus ja hea kuuletumine sobis sõjaväeteenistusse hästi.” Niimoodi iseloomustas saksa lambakoera 1886. aastal Saksa Laskurite ja Juhtkonna Sõjakoerte Dresseerimise, Kasvatamise ja Kasutamise Inspektsioon, kui nad soovitasid saksa lambakoeri, jahikoeri ja puudleid sõjaväeteenistusse. Nagu ikka, oli peastaap kõigele mõelnud ja ükski ülesanne polnud jäänud täpsustamata. Kutsikate sabad lõigati looma eest hoolitseva sõjaväelase järelvalve all lühemaks esimese nelja elunädala jooksul. Koerte dresseerimine algas seitsmendal elukuul – esialgu toimusid harjutused rihma otsas. Rangelt kontrolliti koera haukumist ja ühelgi loomal ei lastud välja arendada jahiinstinkti. Käsiraamatus rõhutatakse, et dresseerijateks võetaks ainult tõeliselt koeri armastavaid inimesi, kuna “sellest sõltub suurel määral looma käitumine ... dressuuri efektiivsus sõltu koera hooldaja valikust ja instruktsioonidest. Vale hooldamine vähendab looma efektiivsust, lisaks peab tähelepanu pöörama ka koera elutingimustele ja vajaduse korral ka puhastamisele ja kuivatamisele.”

Sakslased jälgisid ülima põhjalikkusega, et nende koertest abiväelaste eest hästi hoolt kantaks. Dresseeritavad koerad viidi lasketiirudesse, et harjutada neid püssilaskudega. Koerad võisid kokku puutuda ainult oma treenerite ja nende abilistega. Korduvalt rõhutati, et dresseeritavaid loomi võib vaid harva karistada, kuna põikpäisus on harvaesinev iseloomujoon, mis puhastverd koertel puudub. Kuid samas on käsiraamatus kirjas, et “dresseerija ei tohi mitte kunagi alluda koera tahtele, isegi mitte kõige vähemal määral.” Ainsaks tasuks koerale võis olla patsutus ja kiitus “tubli koer”. Parimate koerte dresseerijatele olid ette nähtud auhinnad, mille maksumus ei tohtinud ületada 16 marka. 1887. aastal soovitas tuntud Saksa kirjamees, kindral von Goltz, kes koostas ülevaadet Lüübeki 3. Laskur-rügemendi tööst sõjakoertega, et puudlite ja jahikoerte asemel peaks käskjalgadena, laskemoona kandjatena ja meditsiini-koertena kasutama ainult saksa lambakoeri. Tema soovitusi ei võetud kuulda ja Saksa armees kasutati ka edaspidi nii eelpool mainitud kui ka teisi koeratõuge.
Sakslaste poolt hallatud Lääne-Aafrikas toimunud Herrero kampaanias (1904 – 1907) varustati armee 60 sõjakoeraga, kes korduvalt päästsid väeüksusi madalas ja tihedas põõsastikus varitseva vaenlase eest. Tänu sõjakoerte tegevuse edule Aafrikas hakati koerte dresseerimist palju tõsisemalt võtma, ning tegutsevad koerteklubid ühendati suurde organisatsiooni – Saksa Lambakoerte Liitu, mida juhatasid Kroonprints ja Kindralstaap. 1905. aasta Saksa sõjaväe suurmanöövrite ajal demonstreeris Saksa Kindralstaap uhkusega oma sõjakoerte kasulikkust kogu maailmale. Sõjakoerad osalesid oma üksuste marsiharjutustel ja näitasid oma kasulikkust ka teistes “sõjamängudes”.

Vaenu puhkedes 1914. aasta augustis oli Saksa sõjaväel 6000 dresseeritud sõjakoera, kes saadeti koos vägedega rindele, lisaks oli veel reservis politseikoerasid. Eelnevatele lisandus veel Saksa Lambakoerte Liiduga liitunud ja katsetest läbi pääsenud loomade kiire mobiliseerimine. Esimeste vallutuste käigus Belgias ja Prantsusmaal saatsid Saksa väed aega raiskamata kõik kõlbulikud koerad Saksamaale dresseerimisele. Peale dresseerimist jagati loomad armee väeosade vahel laiali, kust neid saadeti vajadusel edasi rindevägedele.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 01 Nov 2004 16:19

Väga huvitav on fakt, et koerad andsid haavatu leidmisest märku rihma suus hoides. Tänapäevalgi kasutavad ju osad päästekoerad täpselt sama meetodit - hoiavad suus spetsiaalset nahast rulli. Siit ka nimetus - rullikoerad.
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 02 Nov 2004 18:43

Sissejuhatus Esimesse Maailmasõtta (1914 – 1918)

Selles suures konfliktis leidsid sõjakoerad esimest korda militaarajaloo jooksul ulatuslikku kasutamist ning seda mitte juhuslikult nagu varem, vaid organiseeritult ja spetsialiseeritult. Esimese MS ajal kasutati palju koeri erinevates ülesannetes: vahikoerad; käskjalad; laskemoona, toidu ja tuvide kandjad; luurajad; veokoerad; kelgukoerad; valvekoerad; kiirabikoerad; rotikoerad; Punase Risti ohvriabi-koerad ja isegi sigaretikoerad.

On välja arvestatud, et Saksamaa kasutas sellistel eesmärkidel vähemalt 30 000 koera, Prantsuse armees teenis umbes 20 000 koera, Itaaliast lisandus liitlastele 3000 looma, lisaks veel tuhandeid brittidelt, belglastelt ja venelastelt. Ameerika Ühendriikidel endal koerte üksusi ei olnud (välja arvatud mõned kelgukoerad Alaskas), kuid nad laenasid Prantsuse ja Briti relvajõududest vähesel määral loomi ohvrite leidmiseks, käskjalgadeks ja valvuriteks. Sõjas kasutati lähtuvalt ülesandest erinevaid tõuge mitmetes eri ülesannetes: bulldoge, verekoeri, kollisid, retriivereid, dobermane, airedale-terjereid, Jack Russell’i, foks-terjereid ja saksa lambakoeri.

Puhast tõugu loomi ei eelistatud segaverelistele – tähtis oli õige iseloom. Eelistati keskmist kasvu, halli või musta värvi, hea nägemise ja haistmisega koeri, kuid looma temperament ja iseloom olid siiski olulisemad.
Esimeses MS-s osales lugematul hulgal Punase Risti ohvriabi koeri (casualty dogs), keda kutsuti ka halastaja-koerteks. Esimesena dresseerisid neid 19. sajandi lõpus sakslased, hiljem tehti seda ka teistes Euroopa riikides. Sakslased nimetasid neid sanitaarkoerteks – kandes seljas sadulkotiga meditsiinivarustust, otsisid nad lahinguväljalt haavatuid ja lohutasid surejaid. Tuhanded sõdurid mõlemalt vaenupoolelt võlgnevad oma elu neile suurepärastele koertele, kuid koerad suutsid aidata ainult murdosa sõja miljonitest ohvritest. Esimese maailmasõjaga lõpuga kadusid ka kaevikulahingud ja paigalseisev rindejoon, millega koos kadus ka vajadus Punase Risti koerte järele. Paljude arvates on sõja tegelikud kangelased käskjalg-koerad, kes päästsid kaudselt tuhandeid elusid. Telefoniliinide katkedes vahendasid nad sõnumeid rindeüksuste ja tagalas asuva peakorteri vahel. Oma teel pidid nad muuhulgas läbi saama okastraadist, sügavatest kaevikutest, pommiaukudest ja keemilisest gaasist. Rindejoone kaevikutes olid aga vahikoerad need, kes andsid sõduritele aegsasti teada vastase lähenemisest, laskmata neil jõuda käsigranaadirünnaku kaugusse. Esimese MS aegse Briti Sõjakoerte Kooli komandant leitnant-kolonel E. H. Richardson’i väitel on vahikoera vajalikeks omadusteks “hea kuulmine ja haistmine, ustavus, tarkus ja tugev kohusetunne.“ Kuigi vahikoerte ülesanne oli vähem väljapaistev paljude teiste koerte kohustustest, päästsid nad kõige rohkem inimelusid.

Kaks eriskummalise ülesandega koera, keda Esimeses MS kasutati olid rotikoerad ja YMCA’ (Noorte Meeste Kristlik Assotsiatsioon) sigaretikoerad. Rotikoerteks olid terjerid, kes tänu oma looduslikule instinktile hoidsid mudaseid kaevikuid rotivabadena, YMCA poolt kingitud väikesekasvuliste sigaretikoerte ülesandeks oli sigaretiplokkide viimine rindevägedele. Siiani on jäänud mainimata veel üks sõjakoera tüüp – maskott. Esimese MS ajal võtsid mõlemal poolel võitlevad sõdurid sageli endale koeri maskottideks. Maskotid oma naljakate trikkidega, huviga kõige toimuva vastu, valmisolekuga reageerida igale heale sõnale ja sõbralikule teole, oma julguse, lojaalsuse ja alatise hea tujuga aitasid leevendada palavikulisi sõjapingeid ja hoida kaevikutes moraali ka siis, kui tundus, et miski muu seda ei suuda. Rin Tin Tin, näiteks, oli Saksa maskott, kelle kapral Lee Duncan (1893 – 1960) 136-st õhudivisionist koos selle nelja pesakonnakaaslasega leidis. Duncan, koos teiste meestega, oli luurel maapiirkonnas, otsides staabi jaoks sobivat kohta, kui nad leidsid mahajäetud Saksa sõjakoerte keskusest pesakonna kutsikaid. Ja ülejäänud, nagu öeldakse, on “filmiajalugu”. Rinty kasvas üles ja temast sai 20- ja 30-ndatel suur kuulsus, kes koos Strongheart’iga, kes oli ka koerast filmistaar, aitas kaasa saksa lambakoera populariseerimisele.

11. November, 1918.
“Kõikide sõdade lõpetamise sõja” lõpuks arvati, et on hukkunud umbes 7000 koera, kuid arvestades mõlemal poolel kasutatud koerte arvu, tundub see number liiga väike. Mõnede raportite kohaselt kaotas juba ainuüksi Saksamaa üle 7000 koera ja Ühendriikide Veterinaarkorpus väidab, et lahingutes hukkus 16 000 looma. Suuremaid kaotusi kanti arvatavasti mitte sõjategevuse ajal, vaid pärast seda. Prantsusmaa võimsa sõjamasina demobiliseerimise käigus hävitati 15 000 koera, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia ja Venemaa armeedes kasutusel olnud suurt hulka loomi ootas sama saatus. Ameerika Ühendriigid ei rakendanud sõjas koerte kasutamisest saadud teadmisi ja informatsiooni rahuajal, Saksamaa aga jätkas ka Versailles’ rahulepingu järgselt sõjakoerte dresseerimise arendamist. Peagi on pinnas valmis uue sõja jaoks. Erinevalt Ühendriikides oli Natsi-Saksamaa selleks oma sõjakoertega valmis.


Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 1 külaline