Noppeid eesti koerte ajaloost

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring
Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

Noppeid eesti koerte ajaloost

PostitusPostitas Habemega Corgi » 30 Sept 2004 11:57

27. detsembril peab Kennelliit oma vapilkoera juubelit. 50. aastapäev. On kahju, et eestlased ei ole suutnud aretada rohkem tõukoeri. Meie hõimukaased ungarlased ja soomlased on ees pool. Samas on unustatud selline naisterahvas, kes üritas enne sõda luua Eestile oma tõugu. See oli Gabriele Tehver. Siin Teile väike lugu.

EESTI TALUKOER.

Puhtatõliste jahikoerte aretuses oli Eesti 20. – 30. aastatel palju saavutanud. Samuti intensiivne oli ka linnades moodiläinud “luksus” e. näituskoerte import ja pidamine. Kuid oma aegsed autorid (G.Tehver jt.) leitsid, et üsna vähe tähelepanu on pööratud Eesti talukoera aretusele. “...Heade talukoerte vähesuse tõttu ollakse sageli sunnitud leppima igasuguste juhusliku peniga. Sellised juhusteotsijast satuvad mõned alles esmakortselt maale ega seisa oma võimeilt kaugeltki talukoe-ralt nõutaval tasemel. Olgugi, et koerad on võrdlemisi intelligentsemaid koduloomi, on siiski iga rass aretatud oma ülesannete kohaselt....”
Nii võeti Eesti koeranduses üles teema aretada oma koeratõug. Arvestati kindlasti arvestati valitsevat tõulistkoerte põuda, kus ainult vähesed ja rikkamad inimesed suutsid endale soetada hea looma. Talunduse kiire arenguga ja kindlasti 1933. a. alanud uus rahvusluse vaimustus, soosis seda ideed. Hea talu – ja karjakoera järele oli suur nõudlus. Eesti Lambakasvatajate Selts võttis 1939. a. oma tegevuskavasse ka talukoerte soetamise ja aretuse küsimused. Ja kui saavutakse eeskujulik, ühtlane koera-tüüp, siis leitakse talle turgu ka välismaal, nagu oli seda leidnud Eesti Kennelklubi jahikoertele.

Talukoera välimik ja ülesanded.
Talukoer peab olema eelkõige koduvalvur – tugev, terve ja ilmastikukindel. Karv olgu pikk ning tihe. Liiga pehme, krässus karvastikuga koerad talusse ei kõlba, kuna selline kasukas nõuab erilist puhastamist ja korrastamist, milleks aga taluinimestel lihsalt aega ei jätku. Talukoer ei tohi olla iseloomult kuri ega harjumust igale lähenejale või mödujale külge karata.
Teine tähtsam talukoera ülesanne on loomade karjatamine.Talukoeralt nõutaksegi sageli, eriti väiksemais majapidamises, et ta oleks nii koduvalvur kui ka karjakoer. Suuremais majapidamises-tes, kus kari suur või karjamaa põldudevahel, mistõttu karjatamine nõuab koeralt kogu päev pingu-tavat tööd. Inglased ütlevad, et üks hää karjakoer suudab karja paremini vaos hoida kui 2-3 karjust.

Ideaalset talu - või karjakoera ei eksisteeri. 30.-ndatel ostsid erinevad kasvatajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati ajati ära põhjamaade “laikadega” ning Venemaa “ovtsarkadega”. Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega. Nii arenes välja omapä-rane õuevalvuritüüp – Eesti külakoer “MURI” ( prof. SARALI antud nimetus ). Need olid pika-karvalised, laikaga sarnanev. Mustad, hallid või kirjud, väheldast kasvu koerad. Kõrvad kikkis või poollontis. Väga ilmastikukindlad, vähenõudlikud. G.Tehver leidis “... Mõnel pool leidub meil Murisid puhtatõuna (?), nagu peab järeldama nende täiesti ühtlasist järglasist. Nad on meeldivad ja elavad loomad, kuid nad on karjakoertena wahest liiga püsima-tud. Olles ühtlasi ka jahikoerad, on nad huvitatud metsloomade jälgest ja lindudest ega püsi sageli karja juures. ..”.Paar segunenud koeri müüb iga kevad ka kutsikaid hr. L.REILI Kavastu – Koosal, Lombi talus.

Kuid leidus üksikuid asjatundjaid – koerapidajaid, kes hoidsid sissetoodud sugumaterjali puhta ning seda kindla kava järgi aretasid. Näiteks Pärnumaal Päriveres hr. J. HANSEN tõi 1934. aastal Põhja – Inglismaalt paar musti lambakoeri, kelle järglastele oli suur nõudlus. Teine hr. J. OT-TAS Vana – Kuustes, aretas alates 1934. a. ristpaaritamise teel eeskujulikku karjakoera, kasutades algmaterjaliks emasloomadena kohalikku külakoera ja isasena puhttõulist musta shoti lambakoera, sama tõugu, mis Pärivereski. Saadud järglasi oli paaritatud ikka sama tõu isastega. Need olid kasvult väheldased, välimuselt pikk – silekarvalised, mustad, valge rinnaesisega ning valgete varvastega. Esimese põlvkonna järglastel puudusid karjakoerte instinktid. Teine põlvkond töötas juba karjakoerana, kuid neil puudus töös järjekindlus ning nad käitusid loomade ajamisel tormakalt. Kolmandast põlvkonnast alates olevat järglased karjakoerana täiesti oma ülesande kõrgusel. Need töötasid ideaalselt.
Nagu näha suudeti shoti lambakoerte tõumaterjalidega suurepäraselt ümber käia. Need koerad antsid mitmekülgse talukoera mõõdu välja. Samas soovitas G.Tehver kasutada Ungari koeratõuge – kommandore, kuvasid ja pulisid. Nad on ideaalsed iseseisvad karjakoerad ja truud õue valvurid, kuid enne sõda ei toodud ühtegi Ungari koera.

Siia lõppu võiks lisada, et XVIII. ja XIX. saj.-l olevat Baltimail linnukoertest kasutatud oma rassina Liivimaa linnukoera (Livländischer Vorsteher). Need olnud suured lõhestatud ninaga, tüübilt üsna ühtlased loomad. Vanade asjatundjate kirjutistes sisaldanud need koerad rohkesti pointeri verd. Nad olnud puhtad seisukoerad ega pole aporteerinud.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 30 Sept 2004 20:59

"MURI" - ÕUE, "KRANTS" - KARJA. NÕUPIDAMINE TALUKOERTE TÕU JA NIMEDE ÜLE TARTUS.

Põllutöökoja ülesandel oli Tartus Eesti Lambakaswatajate Seltsi kokku-kutsel nõupidamine talukoerte tõu aretamise küsimuse üle, millest mitmed wastawa ala eriteadlased osa wõtsid.
Koosolekul puudutati ainult karja- ja õuekoerte tõuküsimust, kuna jahikoerad kõnelustest wälja jäid. Nagu koosolijate poolt täheldati, on meie taludes wastawate talukoerte tõuaretus hädawajalik. Eestis on kogusummas umbes 200.000 (1938.a.) koera. Peeti tarwilikuks, et oleks wastaw koer karjas ja teine õue jaoks.

Õuekoer, teda peeti koosolekul soovitawaks nimetada "MURIKS", on tawaliselt punane kuni pruunikas, mitte just wäga suur, rõngassabaga, öösel wäga erk.
Karjakoer ( teda nimetati "KRANTSIKS" ) on aga must kuni pruunikas, walge kaeluse ja walge sabaotsaga, elaw.

Et teada saada, kuipalju meil leidub selliseid koeri, korraldab selts nende registreerimise. On see sündinud, tuuakse wälismaalt were wärskendami-seks nende paaritamise jaoks teisi koeri. "Krantsi" jaoks Shoti lambakoeri ja "Muri" jaoks Lapi koeri ja Ungari kuwasse. Hakatakse wälja töötama koertekaswatajate ülemaalist wõrku.

Võib vaid oletada kuhu oleks need tõuaretused jõudnud, kui poleks ol-nud sõda ja kannatusi.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 01 Okt 2004 09:55

10. a. jooksul on käinud vahelduva eduga kismad koerteomanike ja kor-ralike kodanike vahel. Viimane mida mäletan oli plakat "KAS SA LASEKS KOERAL OMA DIIVANILE S---UDA". Nüüd on ka koerte jooksuaedikud üle Tallinna rajatud. Ei tea täpselt kuidas nõukogude ajal oli aga natukene annan teile lugeda I Vabariigist.

NELJAJALGNE PEALINNLANE.

Tsaari ajal oli Tallinn koerte poolest kuulus. Polnud peaaegu ühtegi maja, kus koer puuduks ja seda peeti linnarahva uueks narruseks. Kuigi peeti endast mõistetavaks, et koer on vajalik maal. Kaitseb maja ja on karjasel abiks. Aga linnas? 1907.a. “Postimees” soovitas “...Koerte pidamine linna majades on kasuta ja näotu pruuk, mis juba ammu kolikambrisse heitmist ootab. Kellel jõudu ja võimalik ning üksinda elades igavus peale tuleb, võtku mõni waenelaps(?) uulitsalt oma juurde ja kasvatagu ning harigu seda. ...”

Koertepidajatele kehtis ütlus : “Kes on loodud orjama, see orjaku heameelega”. Seda heameelt suurendasid ka linnaisad, pannes koerad linnas pearaha maksma. Sundmääruse peapõhjuseks oli soov, osaliselt seda “kahju” korvata, mida koerad linna puiesteedele ja muruplatsidele teevad. Neid “lilleplatse” oli Tallinnas ainult kolm – Kadriorg, Schnelli tiigi juures ja Nunne uulits. Kahele viimasele platsile nõuti aiaga ümbritsemisega ja Kadriorus võiks ainult keelavad siltide paigaldami-sega. “Postimees” jätkab “...Uulitsal kõndides näeme peenikeste linnasakste akende peal jämedaks söödetud mopsisid. Uulitsatel kõnnivad peenikesed prouad, preilid ja nooredherrad, kellel ühel suus, teisel imetillukene koer paela otsas ees jooksewad.
Proua koera will on moodu järele ära lõigatud, preili koeral on tekikene seljas, mis kõige paremast magasinist ostetud ja viimase Parisi moodi järele õmmeldud. Koera taltsutajate näod on tõsised, iseteadwad. Nad waatawad uhkusega oma puudlite ja mopside peale ja wiimased maksawad sagedasti ka õige kenakesed summad. Wahete wahel peatub koera taltsutaja ja ootab kuni koer nurga juures asjad ära on õiendanud....”
Seda sakste koera ametit pilgati mõnuga nii följetonites, kui karikatuuridel ja see oli iseendast mõistetav. Kuid mis kõige hullem, koerapidamise haigusest ei nakatunud mitte ainult rikkas rahvas. Ka oli töölis perekondi, kus ennemini maksti linnavalitsusele kaks rubla koera maksu, kui telliti mõni ajaleht. “..Nähtawasti on koertearmastus parematest ka kehwemate külge hakanud...”, tõdeb “Postimees”.

Kahe erineva klassi vastasseisust annab tunnistust 1908. aasta “Õigus’es” ilmunud sapine kommentaar. 1. veebruari lehes ilmus uudisenupuke Lätimaalt. ”Lätimaal, Miitawis tegutseb hästi wälja õpetatud politseikoer, kes on on leidnud paar warast.” 1. märtsil tuli pikem lugu politseiko-ertest välismaal ja kodumaa kohta kirjutati - “....Balti mõisnikuseisude, kes wene ajalookirjanikkude tunnistuse järele juba mitusada aastat tervel Wenemaal politseiametnikka annavad, ei pea see asjalugu aga mitte muret tegema. Neljajalgsed politseiametnikud, olgu nad kui head tahes, jäävad wististi ikka ainult alamate ametite peale. Olgu küll, et ajalehtedes sõnum seisis, nagu oleks Kuramaal keegi parun urjadnikuks hakanud, siisgi peab tunnisama, et parunid harilikult kohtasid, mis pristawi ametist allpool seisawad, ei armasta. Ja kuigi wäljamaal kusagil politseikoerale autäht olla antud, ei anna see talle siisgi õigust mõne kõrgema koha peale tõusta. ...”

Suurele koertearvule Eestmaal tegi lõpu Saksa okupatsioon, kes äkki koerad kõrge maksu alla pani. Tolleaegne Tallinna loomakliiniku juhataja meenutas, et päeva jooksul nii-võrd palju koeri kihvtitamiseks toodi, et tihti tuli teha “ületunde”. Kadusid karjakrantsid ning ka neil kel tõesti ilus ja puhastverd toa- või jahikoer. Krahv Orloviga lahkusid Marienburgi lossi valged Põhja jäämere koerad, Tartu maanteel peremehega patseeriv karvutu koer (Canis africanus). Kes oli inetu ja paljas aga kallis.

Kuid suurema osa pealinna koertest moodustasid kahtlaselt määramatus-tõust, väga mitmekesiseste ristsugusteste tundmata vili ja koerapüüdjad ajasid neid linguda ja võrkudega taga. Tänavatel kõlasid kinnipüütud koerakeste niuksumistest ja nende omanike, tudisevate vanapiigade nuuksumistest ja hädaldamistest. Ei leidund vist ühtki looduseuurijat, kes oma tööst loobumise nimel, võtaks ette Tallinna tolle aegsete koerte esivanemate sugupuude uurimise. Paljudele koeraomanikele oli see täiesti ükskõik, kes ta “Neero” või “Lulli” esivanemad on. Peaasi, et koer talle armas on.

Ka Pätsu ajal tõmmati koeraomanikel korralikult rihm ümber kaela.

1.juulil 1934. a. pani riigivanem dekreedina maksma põllutööministri poolt väljatöötatud “KOERTE REGISTREERIMISE JA MAKSUSTAMISE SEADUSE”. “Riigi Teataja” nr. 59 – 1934.a. (Alus : Paragrahv 6. RT 51 – 1934. a.)
Seadusejärgi kuulusid registreerimisele kõik koerad Eesti vabariigi piirides, väljaarvatud ainult Saaremaa, Hiiumaa, Muhumaa ja teised meresaared, mis asusid mandrist üle 3 kilomeetri kaugusel, alates 6 kuu vanuselt. Registreerimist teostasid linna, alevi – ja vallavalitsused. Koerad varustati nende pidajate poolt kaelerihmaga, mille külge kinnitati omavalitsuse registreerimismärk
(metallist märki stansiti omavalitsuse nimi ja registri järjekorranumber). Väljaspool linnade ja alevite piire jäetakse igale majapidamisele üks koer tarbekoerana maksuvabaks, kõik teisi koeri aga maksustakse kohalikus omavalitsuses, maksusuurusega 1 – 5 krooni iga koeralt. Hagijaid ja linnu-koeri ei loetud tarbekoeraks ja neid maksust ei vabastatud. Koerast loobumisest või surma puhul tagastati märk omavalitsusele. Kui aga koerapidaja soovis muretseda uue koera, siis võis ta registreerimismärgi endale jätta ja seda märki kasutada uue samaliigilise koera juures. Viimasel juhul ei pidanud uut koera registreerima.
Põllutööministrile anti õigus korraldada koerte sunniviisiline marutõvevastast kaitsesüstimist. Vabalt ringijooksvate, registreerimismärkideta koerad hukati ja nende omanikud võeti kohtulikule vastutusele.
Selle seaduse tagamaad ulatuvad 20.aastate keskele kui Eestis sagenesid katku (rahvasuus tunti “Schneebe” nime all) ja marutaudi juhtumid. 1933. a marutaudi laine võttis eriti suure ulatuse. Detsembri kuus Eesti idapiiri lähedusest alguse saanud ja sealt lääne poole levides, jättis puutumata ainult Lääne, Saare, Pärnu ja Valga maakonnad. Omanike loidus koerte kinnipidamiseks ja hulkuvate koerte rohkus ( ajajooksul tekkisid terve hulk suuri hulkuvaid koertekarju ) olidki seleks põhjuseks, et marutaudi ei suudetud likvideerida. Marutaudi juhtude esinemine jäi vähemaks alles siis, kui ka politsei, kaitsevägi ja kaitseliit loomatervishoiu osakonna palvel energiliselt asusid hulkuvaid koeri hävitama marutaudikahtlaseks kulutatud piirkondades.
Et edaspidi ära hoida hulkuvate koerte tekkimist ja koertest moodustada majanduslik väärtus nende omanikele, algatas Loomatervishoiu osakond üldise koerte registeerimise ja maksustamise seaduse, 8. juunil 1934. a. Vabariigi Valitsuses vastu võeti ja 1. juunil 1934. a. jõustus.

Mitmesaja tallinlase perekonnas algas nüüd nutt ja oigamine. Kõvasüdamega perekonnapead, ennekõike nähes muidugi materiaalset külge, otsustavad vastuvaidlematult koera kas müüa või surmata. Selles küsimuses aga satuvad vastamisi oma naiste ja lastega. Mõned eelistasid järeleandmist ja päästavad sellega oma perekonnas seni valitsenud rahu. Kuid leidus ka neid, kes tahtsid näidata, et nad on peremehed majas. Ajalehtedesse ilmuvad kuulutused – “ Odavasti müüakse puhastverd saksa lambakoer ...”; “ Müüa, ainult loomaarmastajale, valge puudel ...”; “ Headele inimestele müüa fox – terrier ...” jne.

Need inimesed soovisid head, kuid kasutati ka lihtsamat moodust – koerad aeti majadest ja kodudest välja. Tallinna tänavad täitusid jälle koertega.

Kasutaja avatar
Postitusi: 727
Liitunud: 18 Aug 2004 20:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas blacky » 24 Okt 2006 22:09

Üks lahe lugemine, kus muuhulgas räägitakse ka esimesest säilinud loomakaitsealasest trükisest nimega "Elajakaitse-seltsi" lennuleht
Koon ja kantseldan shotikaid (või kantseldavad nemad mind?)
http://kuduvkoeraomanik.blogspot.com/se ... d-Scotties

Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline