KOERTEMUUSEUM - mõttest saab tegu

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring
GIGI

KOERTEMUUSEUM - mõttest saab tegu

PostitusPostitas GIGI » 30 Sept 2004 09:03

ELU TEEB KÕIK VÕRDSEKS; SURM NÄITAB, KES OLI TEGELIKULT VÄLJAPAISTEV ISIK. B. SHAW.

Tegelikult olid kõik kes Eesti koeranduses läbi käisid tublid. Ühtesi mäletatakse kauem, kui teisi ja pole oluline miks. Koera poolt vaatatuna on kama kaks, kas sakslase sadul on meeter ülemerepinna või mitte; kas corgi varruka katse mitte sooritamisel (lendab lihtsalt mööda) tuleks omanikul piirata püüderaadius oma keha haarde võimalustega või tohid näiteks abistada moskitovõrguga. Need ja palju teised tõsised teemad peaksid jääma siilipoiste otsustada. Vähemalt Kalevipojalt sai ta tänuks oma kuue ja mis see ära ole õpetada koera kunagist hundipoega. Ja kui siili mölast kopa ette viskab võib ju teda nats nätsutada. Aga see väike loom on nii visa mutukas, et isegi ilase kuuega (tema maine ei tõuse ega lange kuhugi sest ta on lihtsalt nii väike) on tema suunurgad kõrvade kõrgusel.
Koer lepib nina esisega ja kevadise rõõmuga. Inimeste ülesanne on koera elu huvitavaks ja sisukaks muuta (kas kassis ültse mõistavad ja hoomavad, millest nad ilma on jäänud. Ega vist).

Nii sai loodud koht kuhu talletada seda kõike huvitavat, mis aastaid tehtud. Kuid kõike seda süsteemi panna on kuramuse raske. Puuduvad eeskujud, neid lihtsalt pole. Kahjuks. Nüüd tuleb peale tunde jääda ja siva vigade parandused teha. Linnavalitsuses käies ja oma lugu rääkides oli esimene küsimus - "Kas Te hakkate seal surnud koeri eksponeerima?". Taganesin ja tuntsin ennast äärmiselt idioodina. Vaevalt ma leian Linnamuuseumis mõne mumifitseerunud eelajaloolise korilase või surnud rüütli. Kõik tuleb nii nagu pärismuuseumis - arhiiv, eksponaadid, raamatukogu. Kõik mille üle võib uhkust tunda ja heldimus hoos pisar poetada.

NÜÜD KÜSSA? KUIDAS JAOTADA EESTIMAIST KOERANDUSE AJALUGU?

Kas seda määravad organisatsioonide algused ja lõpuga. Või inimeste võimu perjoodide järgi. Või piisaks juba olemas olevast kronoloogilisest jaotusest. Mina sättisin seda nii :

1. VARAJANE AJALUGU.

2. EESTI KOERANDUSE ALUS BAAS. XIX saj. II pool. kuni 1917. aastani.
Mõisnikud.

3. I VABARIIGI JÕUPINGUTUSED. 1918. – 1938.
3.1. 1918. - 1928. Eesti koerandus leiab oma arengu suunad.
3.2. 1929. - 1938. Loodi keskorgan. EESTI KENNELKLUBI.

4. “HÄÄLETAMINE JALGADEGA.” 1939. – 1954.
4.1. Sõda. 1939. - 1944.
4.2. Taastumine. 1945. - 1954. Võitlus vana ja uue ikoonide vahel.

5. “SULA.” 1955. – 1969.
5.1. ALMAVÜ algus 1955.- 1959.
5.2. Piirkondlike klubide liikumise algus. 1960. - 1969.

6. ELA ISE JA LASE TEISEL ELADA. 1970. – 1981.
Nõukogude koeranduse kuldaeg.

7. ULTIMAATUM IDALE. 1982. – 1991.
Protest ja trots.

8. ISESEISVALT EDASI. II VABARIIK. 1992. – 2004.

9. BRÜSSELI AEG. ALATES 2005. -

Võib olla pole see süsteem kõige õigem.

ANDKE TEADA, SEST ALGUS ON TEHTUD JA TAGANEDA POLE KUHUGI. KUI SIIS AINULT METSA. JA SIIS LÄHEB KÕIK METSA KÄNNU OTSA , KUST SAAME ÜKSTEISE VÕIDU KAUGUST HÜPPATA.
:?:

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 30 Sept 2004 09:08

Pilt Pilt Pilt

Väärt algatus, väärt algatus!

Karkass on ju edasi liikumiseks tegelikult olemas - ehk on mõttekas liha peale kasvatades töö käigus kronoloogilist jaotust korrigeerida, kui selleks vajadus peaks osutuma?

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 30 Sept 2004 09:25

Ahjaa, kui mõnda vabatahtlikku arhiivineegrit vaja peaks olema, näiteks Kirjandusmuuseumist, Ajalooarhiivist või ERMist midagi välja otsima - siis siin oleks üks kohalik käpp olemas.

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 30 Sept 2004 12:34

väga väärt mõte!!
mida te olete plaaninud ekspositsiooni osas?
fotod, raamatud, mingite ühingute materjalid...?
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

Kaja

PostitusPostitas Kaja » 30 Sept 2004 13:16

Aitäh, väga huvitav materjal ja ootan põnevusega lisa!
Veidi teemast küll mööda, kuid kes teab - võibolla siiski ka riivab. Venelaste iga-aastane "Collie inform-revüü" kataloog avaldab järjejutuna collie ajaloost Venemaal. Kuna ka Eesti oli servapidi tsaarivõimu all, siis võib olla on see meid ka mõjutanud... Nimelt - kirjutavad (1993.a.kataloog, lk.9-24), et shoti lambakoerte aretusest enne 1917.aastat on vähe andmeid. Kuid on teada, et Vene tsaariarmeele osteti Inglismaalt u.400 colliet (uskumatu arv!!!), keda siis hiljem kasutati Vene-Jaapani sõjas sanitaarkoertena. On teada, et osa koeri oli välja praagitud ja võisid sattuda ka harrastajatele. Tuleb märkida, et toonased koerad olid ikka border colliele sarnasemad, kui ükskõik missugusele muule collietõule, kindlasti mitte kaasaegsele pikakarvalisele colliele. Ja viimse tsaari perekonnas olid ka collied - kingiti nende Saksa sugulaste poolt - Saksa keisri pere poolt. On teada üks koer nende järeltulijaist, kes jäi ellu revolutsiooni rüüstamisest, kuid kelle tõutunnistust pole säilunud (ja kelle olen leidnud oma koerte taustast!). Seega - pole välistatud, et ka Eestis oli juba varasemast ajast ka karjakoertena shoti lambakoeri, kes tulid meile hoopis ida poolt... Kahjuks on seda täna ilmselt võimatu teada saada. Collie tõuna aga tõi maalt nooblimasse seltskonda kuninganna Victoria, kelle lemmikuks nad olid, Euroopa valitsejad olid kõik ju suguluses, seega võib oletada, et tsaari pere koerte juured lähevad Briti kuningakotta...

Kasutaja avatar
Postitusi: 727
Liitunud: 18 Aug 2004 20:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas blacky » 30 Sept 2004 13:22

Aga mis on saanud Eesti Kennelliidu ajaloolise arhiivist?

Augustis nägin miskist sellekohast pöördumist, kus Indrek Lundva nimeline isik väitis end asjaga tegelevat. Tegemist pidi olema projektiga, mis on suunatud Eestimaa koeranduse ajaloo kogumise ja talletamisele, lisaks annab võimaluse rajada koerandust puudutav arhiiv koos vastava muuseumiga. Projekti kestvuseks oli 5 aastat (2005 - 2010).

Kui see teoks saab, oleks huvitav küll.
Koon ja kantseldan shotikaid (või kantseldavad nemad mind?)
http://kuduvkoeraomanik.blogspot.com/se ... d-Scotties

Kasutaja avatar
Postitusi: 727
Liitunud: 18 Aug 2004 20:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas blacky » 30 Sept 2004 13:25

ot, ma vist saingi juba vastuse selle kohta, mida ühes eelmises teemas küsisin :)
Koon ja kantseldan shotikaid (või kantseldavad nemad mind?)
http://kuduvkoeraomanik.blogspot.com/se ... d-Scotties

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 30 Sept 2004 13:29

Habemega Corgi = Indrek Lundava ;)

Killu ja Muki
Kasutaja avatar
Postitusi: 572
Liitunud: 18 Aug 2004 09:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas killu01 » 30 Sept 2004 14:15

tore idee. Kui vaja, siis oma oskuste piirides aitaks hea meelega kaasa.

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 30 Sept 2004 14:32

meie muuseumis puhkes juba elav arutelu, mis materjale saaks kasutada ja kuidas näitusi teha ja... ühesõnaga mõte on põnev ja meelierutav ;)

kui ERM-iga koostööd teha, saaks kindlasti väga huvitavat fotomaterjali. eks see nõuab kõvasti fotokogus tuhlamiseks aega, aga...
ehk on meiegi fotokogus pilte, kus on näha vanadel piltidel lapsi koos loomadega. peaks pilgu peale viskama.

Kasutaja avatar
Postitusi: 485
Liitunud: 19 Aug 2004 10:08
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas corgi » 30 Sept 2004 14:45

:D tore et see mõte-mis tegelikult polegi nii mõtte tasemel-mu mees on kaks aastat materjale kogunud- toredat vastukaja saab ja loodetavasti kõik kes abi pakuvad seda ka tõsiselt mõtlevad.
Päris palju huvitavat on juba leitud ja eks ole veel palju avastamist.
Aga kui kellelgil on midagi konkreetset leitud või silmapiiril-andke teada.

Kasutaja avatar
Postitusi: 727
Liitunud: 18 Aug 2004 20:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas blacky » 30 Sept 2004 19:58

Me oleme ühingus natsa shoti terjerite osa uurinud. Pikemalt saab lugeda blacky.kolhoos.ee - pealehel on link - foorumis käsitletud teemad ning seal siis ajalugu Eestis.
Aga äkki on Sul midagi sellele lisaks silma hakanud?

PS. Ma olen ise unistanud, et kui pinsile jään :lol: , siis istun kennelliidus ja kirjutan võimalusel välja kõik shotikad, kes vähegi seal regatud on.
Aga ilmselt on see sinisilmne ja ebareaalne mõte...
Koon ja kantseldan shotikaid (või kantseldavad nemad mind?)
http://kuduvkoeraomanik.blogspot.com/se ... d-Scotties

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 30 Sept 2004 20:26

Habemega Corgi kirjutas: Lappasin ka oma pabereid ja püütsin kollide kohta leida mingeid materjale.

Ei suuda dobberite kohta sama ära oodata ;)

Jaak Siinmaal oli olnud (ehk Sinu käest saadud?) üks hiidvana näituse kataloog, kus nii mõnigi dobber oli sees olnud. Saaks alustuseks sellestki koopia :roll:

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 30 Sept 2004 22:52

Ja kuidas oleks inglise buldogite ja vana - inglise lambakoertega?
Lähiminevikku enam-vähem tean, aga kaugem minevik? Kas neid oli? Ja kes olid?
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 01 Okt 2004 09:39

Näh. Mul lööb ilmselt välja mingi poolprofessionaalne kiiks.

Võtsin just kätte H. Pirangi Das baltische Herrenhaus III osa, mis on üks hää allikmaterjal olnud arhitektuuriajaloolastele. Ja leidsin seal 2 vahvat pilti - tegemist siis Liivamaal ja Kuramaal paiknevate mõisatega (kahjuks pole käepärast praegu mõisanimede raamatut, et saaks vaadata, kas Arras jäi Liivimaa Läti või Eesti ossa). Pildid pärit siis umbes eelmise saj. algusest või üleeelmise lõpust.

Pilt

Pilt

Ehk mõni tunneb piltidel olevad tõud ära? :wink:
Sest tõukoerte moodi nad paistavad.

Tegelikult - mõisnikest/mõisadest arhiivis päris palju pilte olemas. Tolleaegsete fotode kvaliteet võimaldab skänneerides väga head suurendust. Praeguste fotode puhul on tegemist kahjuks juba trükimasinast läbi käinutega - ja see on kvaliteeti niivõrd maha võtnud, et ei võimalda eriti palju suurendada.

Niiet - ma arvan, et välja võib tulla üsnagi palju põnevat!

Habemega Corci

PostitusPostitas Habemega Corci » 01 Okt 2004 10:25

EKK’is registreeritud tõukoerte kasvanduste nimestik :

Nr. 1. “VILLMORT” – omanik W. MALAMA Inglise setterid.

Nr. 2. “SPORTFIELD” – omanik S. SMELKOFF Inglise setterid.

Nr. 3. “of WILDFLOWER” – omanik L. FRESE Inglise setterid.

Nr. 4. “vom REHOF” – omanik pr. U. ANTROPOFF (1934. a. pr. U. REHREN) Inglise setterid, Hagijad, Kokkerspanielid, Saksa linnukoerad.

Nr. 5. “KIBARU” – omanik G. KNORRING Inglise setterid.

Nr. 6. “vom STOLZENHOF” – omanik A. FAVRE Saksa linnukoerad.

Nr. 7. “vom KUSTHOF” – omanik C. LIPPING Saksa linnukoerad.

Nr. 8. “of ROOSIKRANTS” – omanik pr. E. van JUNG Pekingi lossikoerad.

Nr. 9. “de KOHILA” – omanik pr. I. ROUSSAKIS Newfoundland’id.

Nr. 10. “von der HECKE” – omanik D. HIRSCHHEYDT Airedale terrierid.

Nr. 11. “ONEGA” – omanik pr. W. zum WALD Foksterjerid.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 01 Okt 2004 10:29

Mingi daatum eelnevale nimekirjale, et ettekujutus tekiks?

Kasutaja avatar
Postitusi: 287
Liitunud: 19 Aug 2004 12:38
Asukoht: viljandimaa

PostitusPostitas diisel » 01 Okt 2004 10:38

päris huvitavaid materjale sisaldavad mõisnike perekonnakroonikad kui neid võimalik kätte saada on. enamasti kasvatati jahikoeri, kuid ka karjakoeri ning toakoeri.
minu vana-vana-vanaema ja vana-vana-vanaisa olid von Sieversite juures teenistuses, üks amme ja teenijana teine ülemtallimehena. oma vanaemalt mäletan jutte mõisnike elust, lugusid jahikoerte vastu vahetatud pärisorjadest, karjakasvatusest jne. kahju et vanaema juba manalateel on. aga Heimtali mõisniku von Sieversi kroonika on täiesti kasutamiseks olemas Raudana koolis. õppisin ise selles koolis ja seal on väga tore ajaloo õpetaja, kes tegeleb ka ajaloo uurimisega.
ilmselt leidub selliseid inimesi üle eest ja kindlasi on arhiivides põnevat materjali.
tahaksin ise ka kuidagi aidata! teema ju niiiiiiii põnev.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 01 Okt 2004 10:56

Aitäh! Tundub, et peab oma koerad mõneks tunniks nädalavahetusel üksi koju jätma ja vanadesse raamatutesse-ajalehtedesse süvenema ;)

Koerad nr-tega 050, 051, 063 ja 070 on ühest pesakonnast. Tänapäeval saavad pesakonnakaaslased järjestikused reg.nr-d, kas tollel ajal oli ka mingi süsteem või võeti suvaline kutsikas ette ja kelle paber kätte jäi, see järgmise numbri sai?

Kahjuks Google'i abiga ei suutnud leida ühtegi koerateemalist vihjet isegi sellele ainukesele kennelnimele (v. Herkulesbad) :(. Huvitav kas politsei ja piirivalve arhiividest on üldse midagi vene aja üle elanut ning kas nendest ka midagi koerte kohta leida oleks :roll:

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 01 Okt 2004 11:08

Kennelite omanike andmed on pärit 1939. a. Enamus olid baltisakslased ja nad lahkusid Saksamaale. Sergei SMELKOFF ( nõukogude ajal SMELKOV ) oli jahikoerte kasvatajate seas suures hinnas. Tema eestvõtmisel lükati käima Eesti hagija projekt. LIPPINGu kohta puuduvad andmed.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 01 Okt 2004 13:24

Katkend raamatust G. Tehveri "KOER"

"...Esimesi hagijaid kutsuti poola hagijaiks, kes oli irratsionaalse kasvatuse ebaühtlane produkt. Sarnaseid koeri võis kohata ka Leedus. Poola hagijad olid väliselt üsna suured, tugevad, musta mantliga ning pruuni lisanditega koerad. Neil esines vahel ka valge rind ning käpad. Karvkattelt nad olid sile-, ainult harva ohekasvalised. Viimaste värvus oli pruun kollasega. Poola hagijais arvati olevat ka kostromahagija verd. Umbes 1880. aastal toodi inglise hagijaid Baltimaale, mis ajast peale poola hagijate pesakondadesse ilmus ka must-valge kirjusid koeri. Esimene puhttõuline inglise hagijate kasvandus oli Lukke mõisa omanikul v. KNORRING’IL, mille kasvanduse Torma LIPHARD üle võttis ning Inglismaalt imporditud värske tõumaterjaliga täiendas. Inglise hagijaid kasvandusi omasid ka Sangaste krahv BERG ja parun PILAR v. PILCHAU Audrus 80.-90. aastail, kuid nende tõumaterjal oli pärit Gatsinast ja nende kasvanduste hagijate järglased omasid ebaühtlase tüübi. Teine puhtrassiline inglise rebastekoerte kasvandus oli Vana – Kuustes v. SIVERS’IL. Samuti on sisse toodud ka helveetsia hagijaid. .."

1934. a. tõuraamatu järgi oli SIVERS, L. kokker-spanijel “UHKE v. d. BLAU"

Sofi ja Daza
Kasutaja avatar
Postitusi: 309
Liitunud: 17 Aug 2004 19:18
Asukoht: Pärnu/Tallinn

PostitusPostitas tydo » 02 Okt 2004 13:44

Ma olin just nii hädas, pean koolis tegema referaadi just eesti koerast ja tema põlvnemisest .. tulen siia ja oh mis teie siin juba plaanite :D Tõesti muuseum on Väga VÄÄRT mõte !!


Ja kui kellegi on mingeid materjale siis palun saatke neid mulle ma oleks VÄGA tänulik!!
[img:300:74]http://www.pildid.ee/albums/userpics/11370/Roosk%F5rvaline3.jpg[/img]

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 04 Okt 2004 14:14

PALUKS AIDATA TUVASTADA 50. AASTATE ALMAVÜ INIMESI.

Sooviks leida vähegi võimalike viiteid mis aitaks mul edasi liikuda.

ALMAVÜ TEENISTUSKOERTE NÄITUSED

NÄITUSE KOMITEE
ESIMEES :

1955¤ SPOOR, R. K.
1955 - 1956 ILJIN, P.
1956 – 1959 JEFERJEV, V.

ESIMEHE ASETÄITJAD / ASEESIMEES :
1955¤ SILD, H. J.
1955 - 1956 KUUS, I ;
1955 TSERNI, G.
1956 - 1957 KAPITONOV, P.
1957 LUUK, SIIM ;
1958 - 1959 PEIL, A. ; ROOSIMÄGI, E.
1958 TENNISBERG, A.

LIIKMED :
1955¤ KOMPAS, A. J ;
SIHVER, H. J. ;
SMELKOV, SERGEI. N. ;
MEISTER,
AKULOV, A. N. ;
RUUSTALU, O. K. ;
KALJUORG, R. G.
1956 LUUK, SIIM ;
BOGDANOV, A ;
MARININ, P ;
BEIPMAN, G.
1958 ROOSIMÄGI, E. ;
ESSENSON, A. ;
KOLSAKOV, I. ;
KALANIK, SERGEI ;
SIKKEUS, E. ;
KOIT, E.
1959 AASMANN, LAILI ;
VAARMANN, L. ;
MÄLIVERE, J.
LUUK, SIIM ;
LAEV, DIANA ;
KLEMM, J. ;
OJA, E. ;
KRAUS, A. ;

SEKRETÄR :
1955¤ SILLARD, A. D.
1955 GABISSONIA, G.
1956 KÜBAR
1957 - 1958 HANNISTE, LILIAN
1959 LEINBOK, SALME ;
JEFERJEVA, V.

NÄITUSE KOMITEE KOMISJONID
KOERTE VASTUVÕTUKOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ MEITE, E. J.
1955 KUUS, I
1956 LUUK, SIIM
1957 PEIL, A.
1958 KOLSAKOVA, I.

ASEESIMEES :
1955 BALUDIN, O
1956 BALUDINA, O
1957 MAIDRE, S

LIIKMED :
1955¤ KÜLAOTS, H. P. ;
VISNAPUU, E. E. ;
PIHLAMÄE, U. O.
1955 - 1957 , 1959 KUUSIK, ELLU
1956 TOONE, M
1957 KÜBAR, H. ;
BALUDINA, O.
1958 PEIL, A. ;
KOIT, E.
PÄRN, L.
1958 , 1959 MAIDRE, S. ;
1959# KRAUS, N. ;
LEESMENT, E.
KRAUS, A. ;

VETERINAARKOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ 1957 , 1958 , 1959 SPUNGEN, S. L.
1956 MARININ, P

ASEESIMEES :
1956 ESSENSON, A

LIIKMED :
1955¤ GLUHOVA, E. V. ;
1955 EELSALU, T. J.
1956 TÄÄR, D



EKSPERTIDE ( KOHTUNIKUD ) KOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ SMELKOV, SERGEI. N.
1955 ORLOVSKAJA (Moskva)
1956 SAVODTSIKOV, P ( üleliidulise 1. kat. )
1957 üleliiduline ekspert
1958 NSVL ALMAVÜ KK esindaja
1959# SMELKOV, SERGEI N.
1959 GOLIKOVA, E. R. ( NSVL ALMAVÜ Keskkomiteest )

LIIKMED :
1955¤ SAPATIN, A. G. (Moskva) ;
JEVLEV, A. P. (Leningrad) ;
EMELJANOV, A. M. ;
AERU, J. J.
1955 KUUS, I ;
TSERNI, G. ;
1955 , 1958 , 1959 SUDEIKIN, A. L.
1956 – 1959 SMELKOV, SERGEI ; BODROV, D. N.
1957 BOBROV, O ; AERO, L.
1958 - 1959 ESSENSON, A.; LUUK, SIIM ; .
1959# AASMANN, LAILI

ASSISTENDID :
1957 ESSENSON, A. ; TENNISBERG, A.

SEKRETÄR :
1956 ROSENBERG, J.
1957 ROSENBERG, E.
1958 ROOSENBERG, H.
1959 ROSENBERG, H.

RINGIKORRALDAJA :
1958 SAARUP, A.
1958 – 1959 KOLSAKOV, V.
1959 TOPPI, G.

MASSILISE AGITATSIOONITÖÖ KOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ RUUSTALU, O. K.
1955 SUDEIKIN, A.
1956 BOGDANOV, A
1957 ESSENSON, A.
1958 TENNISBERG, A.

ASEESIMEES :
1956 KUUS, I
.
LIIKMED :
1955¤ PÄHKLIMÄGI, A. O. ;
LOOMAN, A. J.
1956 , 1957 , 1958 LAEV, DIANA ;
1956 , 1957 , 1958 , 1959 KALANIK, SERGEI ;
1956 , 1957 KUUB, R ;
RÕZI
1957 RAIEND, H. ;
TOPPI, G. ;
SIDORENKO, J.
1958 , 1959 VÕRK, A. ; PALTSER, M. ;
1958 KUUSIK, S. ;
PÄHKLIMÄGI, A. ;
TÕNISSOO, V. ;
TIMOSENKO, S.
1959# LUUK,SIIM ; KOLSAKOVA, I. ;

AUTASUSTAMISE KOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ JÄRVI, M. E.
1955 , 1956 PAVLOV, D.
1957 AASMANN, LAILI
1958 KAPITONOV, P.

ASEESIMEES :
1956 SUDEIKINA, A.
1957 ROSENBERG, E.

LIIKMED :
1955¤ PAVLOV, G. V ; VANNARI, G. V.
1955 BEIPMAN, G. ; ROSENBERG, E.
1956 PAKSPUU, A ; KUSMITSEV, P.
1957 LAEV, DIANA ; MAIDRE, S. ; BALUDINA, O.
1958 HANNISTE, LILIAN ; KÜBAR, H.
1959 LAEV, DIANA ; KLEMM, J. ; NURMELA, E. ; VAARMANN, L.

ORGANISATSIOONILINE JA MAJANDUSKOMISJON :
ESIMEES :
1955¤ SIHVER, H. J.
1955 TSERNI, G.
1956 BEIPMAN, G.
1957 KUUB, R.
1958 , 1959 ROOSIMÄGI, E.

ASEESIMEES :
1956 VAHE – VELLI, H.
1957 TENNISBERG, A.

LIIKMED :
1955¤ MEISTER, A. J. ;
USAI, A. K. ;
PÖÖSIK, R. V. ;
ANDRIANOV, P. A. ;
KORSAKOV, D. N.
1956 TÕNISBERG, A ;
RAUDBERG, T ;
ARU, O.
1957 ROOSIMÄGI, E. ;
TOPPI, G.
1957, 1958 , 1959 SIKKEUS, E. ;
1958 , 1959 TAMMIK, F. ; PIIBUR, B.
1959 TAMME, F. ; JAGONOV, A.

NÄITUSE KOMANDANT :
ESIMEES :
1955 ARAKAS
1956 BARANOV
1957 ROOSIMÄGI, E.
1958 TOPPI, G.
1959# MÄLIVERE, J.

ABID :
1956 , 1957 , 1958 DOBRETSOV, P.
1957 ROOSIMÄGI, T. ;
1957 , 1958 , 1959 TSERNOV, G. ;
1958 NURMELA, E. ;
1958 , 1959 AIO, A. ;
1959 PÜÜ, R. ;
RIISOJA, E. ;
SEMCENKO, G. ;
LAUR, M. ;
PURRE, A.
LAUR, M. ;
TAMMIK, F. ;
TAMM, F. ;
PÕLDHEIN, H.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 04 Okt 2004 15:59

Kleeps: Eesti koera ajaloost lehekülg Tuleb paar vanemat lugu Eesti hagija algajast, kuis nad hakkasid välja kujunena.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 04 Okt 2004 23:37

"...Elu on täis nägemise ja vaatamise luulet. Meile kõneldakse vaatamisest kui põhilisest maailma kogemise viisist, vaadatakse päevade kaupa unenägusid ja unevälist ümbrust. Lõpuks ei ole see muud kui võimalus vaadata oma elukaar lõpuni. Keele kogemise peamine viis on samuti vaatamine – sõnad on värvilised ja nende kujukaim kuju hieroglüüf või graffiti. Sõnad hakkavad ka lõhnama ja muutuvad kombatavaks – haruharva aga kuuldavaks. Rääkija peab olema vähemasti püha Franciscus, et üldse midagi kuulda oleks. Tavaliselt võtab maad vaikus, kus on näha ka nähtamatuid asju..."

"...Kogu olemasolemine kõigis oma vormides on ime ja seda terviku lahutamatut kokkukuuluvust on kauneimalt kokku võtnud Püha Franciscus, kui ta nimetab Päikest, Kuud ja tähti ja loomi ja taimi oma vendadeks. Nii on Jumala looming on täiuslik ja loodud olend on isik, keda tuleb vastavalt kohelda. ..."


"KOERTE TARKUS."

Meie oleme suutnud "koera" enda teadvusse lahti harutada ja ära tõlgenda. Vähemalt me loodame seda, isegi usume. Siis miski sisimas, ütleb et koerad ei vaja seda, mida inimesed neile tõenäoliselt õpetada võiksid. Inimese suhtumist ümbritsevasse on tihtilugu mõjutanud veidrad faktiteadmised. Koerad ja inimesed on kõrvuti elanud juba päris pikka aega. Kogu aeg ? Ja siint on tekkinud veendumus, et ühise kooselu jooksul on mõlemad üksteist mõjutanud ja selles protsessis üksteiselt õppinud.

Mida koerad inimesega kooselust on omandanud, on üldiselt hästi teada. Need loomadest ehk kõige targemad ­ on õppinud sööstma lõhkelaenguga soomuki alla suurema innuga kui kõige tulihingelisem patrioot. Kummati on kõik need tarkused koertele eneste jaoks vähekõlbulikud ning seal, kus inimlik maailm lõpeb, ei ole koertel nende oskustega enam midagi peale hakata. See kõik näitab, et koerad inimest tegelikult ei vaja. Ning kui nad ei vaja inimest tervikuna, siis ei vaja nad ka seda, mida inimesed neile tõenäoliselt õpetada võiksid.

Mida on inimesed suutnud kooselust koertega õppida? On ilmne, et me oleme koeri, kui loomi vajanud ja vajame jätkuvalt. Eelkõige on inimese suhe loomaga toimunud praktilistel eesmärkidel. Seda häbiväärset asisust ei mahenda ka tõsiasi, et mõningaid traditsioonilisi argaarloomi, nagu näiteks sigu, on hakatud viimasel ajal võtma kaisuloomadeks. Enamik lemmikuid täidab inimese maailmas selgelt praktilisi ülesandeid. Kui selles osas üldse midagi muutuda saab, siis pigem praktilised eesmärgid ise, mitte aga suhtumise põhimõttelisus. Ometi oleks mõeldav ka teistsugune lähtekoht, mida omal ajal praktiseeris Püha Franciscus Assisist, kui ta hundi läbi noomis ja lindudele meeliülendavaid moraalijutlusi pidas ning mille järgi iga olend kannab endas olemise hierarhilist tarkust. Sellest tulenevalt peaksime me olema tähelepanelikud, et märgata, millist tarkust loomad endas kannavad.

Mis tarkust oleks meil õppida näiteks ühelt koeralt? Tarkust kuidas omada üksindusest, mis seisneb oma siseilma süüvimises selliselt, et seal leida kõiksus, mille kõrval kogu ümbritsev kaotab tähtsuse. Ning vältida üksindusest, mis omamata iseennast püüab meeleheitlikult kontakteeruda sotsiaalsusega, kuid ei suuda sedagi.

Mõtted Mart Raukaselt

Kasutaja avatar
Postitusi: 287
Liitunud: 19 Aug 2004 12:38
Asukoht: viljandimaa

PostitusPostitas diisel » 05 Okt 2004 10:43


Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 06 Okt 2004 12:44

Kaks raamatupidajat saavad pargis kokku: "Minu koer tuletab mulle meelde maksupolitseid!"
"Miks?"
"Kogu aeg ta kaevab midagi, uriseb, vaatab mulle tarkade silmadega otsa, aga ei seleta midagi!"

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 06 Okt 2004 12:57

ET OLETE SIIANI ÜLE OOTUSTE HEAD ABIMEHED, SIIS PALUKS JÄLLE TEIE ABI. SEE PUUDUTAB TARTUT.

Tekst: "Postimees" 15. september 1943.

TEADAANNE KOERTEPIDAJATELE.

Käesolevaga teatab Tartu Linnavalitsus, et 24. sept. kell 9 - 12 ja 14 - 17 ning 25. sept. s.a. kella 9 - 12 toimub Tartu, Tamme staadionil Tartu linna administratiivpiires asuvate koerte ülevaatus. Koerteomanikud on kohustatud oma koerad ülevaatusele tooma kojusadetavatel kutsetel märgitud ajal. Kutse kaasa võtta ja koera ülevaatusel ette näidata. Koera ülevaatusele toomine on kohustuslik. Juhul, kui koera omanikul pole võimalik isiklikult ilmuda, võib koer ülevaatusele saata teise isikuga. Mitteilmumine on karistatav.

Tartu, 14. september 1943. a. Nr. 2716.
K. Keerdoja, Tartu linnapea.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 07 Okt 2004 06:52

Oma esimeste väljapanekuga loodan valmis saada 2005 aasta kevadel. Välja tulevad stendid :

1) Eesti Koeranduse alus baas. XIX saj. II pool. kuni 1917. aastani.
2) Eesti Kennelklubi 1929. - 1940.
3) Eesti Kennelklubi. Näitused.
4) Eesti Kennelklubi. Eesti enam levinumad tõukoerad.
5) I vabariigi teenistuskoerad. Politsei ja piirivalve.
6) Eesti oma tõukoerad.


Samas töötan nõukogude ajaga. Sooviksin koostada selle aegset medalite, diplomite ja kõik võimalike dokumentide stendi. Kas keegi saaks aidata nii kolleksiooni loomisel, kui selle süsematiseerimisel. Ei ole veel leidnud kuskilt kirjeldusi erinevate medalite andmise korra kohta. Mis auraha anti mille eest.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 07 Okt 2004 11:45

Eesti kunstimuuseum korraldas 2003. a. näituse mis pakuks huvi ka koerte huvilistele. " LOOMAD JA INIMESED. ANIMALISTIKA KUNSTIS."

http://www.ekm.ee/naituste_tutvustus/na ... istika.htm

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 07 Okt 2004 17:52

Kes on huvitatud vanast bernade tõustandardist võib selle saada Tallinnast Rahvusraamatukogust arhiivosakonnast viite all Ar 906 Jürgenson (vene keeles), A. 16936.
Vene keeles, Revel 1906

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 07 Okt 2004 19:04

Pakun Teile huvitava koha netis:
1) Piiteri Zoologiamuuseumis on 300 aasta vanune Peeter I koer
http://www.zin.ru/Search_e.htm

komondorid & sir Benton
Postitusi: 1261
Liitunud: 18 Aug 2004 10:09

PostitusPostitas Mondor » 13 Okt 2004 09:43

Habemega Corci kirjutas:EKK’is registreeritud tõukoerte kasvanduste nimestik :
Nr. 10. “von der HECKE” – omanik D. HIRSCHHEYDT Airedale terrierid.



Püüan anda oma 5 senti.

Mu emal olid omal ajal (kahjuks on ta surnud ja ma ei saa temalt enam küsida) head suhted mehega, kelle nimi Harro von Hirsshheydt ja kes raamatu-inimene. Minu mälu järgi on tema huvi suunatud Baltikumi vanale raamatule. Ka mäletan ma uduselt jutte tema baltisaksa päritolust ning sellest, et olevat kena ja lahke inimene.

Võibolla võiksid talle kirjutada, kontaktid siit: http://www.hirschheydt-online.de/ . Lisaks sellele, et ta võibolla teab konkreetselt Hirschheydtide seoseid Eesti koerandusajalooga, teab ta antikvaarina võibolla palju ka muude baltisakslaste koeraasjadest omaaegses Eestis.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 13 Okt 2004 10:02

Habemega Corgi kirjutas:Pakun Teile huvitava koha netis:
1) Piiteri Zoologiamuuseumis on 300 aasta vanune Peeter I koer
http://www.zin.ru/Search_e.htm

JESTAS! SA OLED SUPER! :heart:
Ma vaatasin alles nüüd Su pandud linki.

Nüüd tuleb küll lähiaegade kavadesse võtta millalgi Piiteri külastus - Peetri koer on ju pesueht bullenbeisser ehk bokseri eelkäija!

Link otse pildile:
http://www.zin.ru/museum/images/p_dog.jpg

PS: Tegelikult ei saa kohe üldse mitte jätta tähelepanuta vene mõjusid kohalikule koerandusele - nõuka aeg on omaette ooper, kuid ajalooline side Venemaaga on meil palju tugevam, kui mõnedele eriti isamaalistele inimestele see meeldib. Samasugused tendentsid olid tegelikult ka arhitektuuris, mööblis, kunstis...

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 24 Okt 2004 09:18

Kas Eestil oli oma "topis koer" Beowulf v. Korro". Mustjashall isane saksa lambakoer sündis 1923. a. Vanemateks "Berta V. Lindleinspark" ja "Wolfart". Teenis näitustel 2 hõbeauraha. Sai EKK postuumselt Audiplomi eduka töö eest röövmõrtsuga Tohveri tabamisel, kus koer päästis politseikomissari surmast, jättes oma elu. Selle kangelaskoera täistopitud kuju oli välja pandud ka KennelKlubi näitusel 1931. a. Hiljem seisis alaliselt klubi ruumides.

Samas on Sveitsis väljas oma kangelased
http://www.nmbe.ch/deutsch/531_5_1_9.html

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 24 Okt 2004 16:46

http://www.estograph.ee/autorid/tonutulev/autor.shtml - siin on kaks Tõnu Tulevi graafilist lehte, kus jahikoer tööd teeb.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 25 Okt 2004 22:18

Huvitava märkuse tegi K. A. Hindrey 1935. a. ilmunud raamatus "Meie koduloomad" ( Elav teadus Nr. 47) takside nime kohta -

" ... Kuna oleme praegu mägrakoera juures, siis lubatagu siinkohal väike keeleline märkus. Meil nimetatakse neid koeri "taksideks". Saksa sõna "Dachs" (mäger, määr) on siin andnud saksa keelde uue sõna "Dachshund", mida mõni lohakuse pärast lühendab "dachs`iks". Nende juures on siis kaks "dachsi", kus üks tähendab mäkra, teine mäkra ajavat koera. Sellest on tekkinud meie "taks" ehk "taksi", mis viimane omapoolt jälle tähendab üüriautot. Vast oleks parem, et ka meie nimetaksime nagu sakslased oma mägrakoera õieti - "Teckel", nii võiksime ka meie temale anda nime, mis võiks ola seoses mägraga. "Mägrakoer" on meilegi vist liiga pikk nagu sakslastelegi "Dachshund". Meie võiksime aga ütelda lihtsalt "mägrik"."

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 09 Nov 2004 11:20

Eesti Kennelliidu Juubelikonverentsi ( 11. 12. 2004. )

Enne sõja aegse teema eessõna.

1)Eessõna.

Alustaksin ühe mõistatusega. Mis õgib kõik hingetud asjad ja elavad, nii lilled kui puud, nii linnud kui elajad? Millest ei pääse ei teras, ei haljas raud, ei kaljurahnud, ei tammelaud? Mis hävitab kuningad, linnad ja maad, kõrged lumised mäed, orud sügavad? Vastuseks on AEG.


Seega, kõneledes ajast ja eestlastest, peaks ehk kõigepealt küsima: kuidas on eesti rahvas selle ajaga toime tulnud? Näib, et üsna hästi, igatahes pole keegi teda veel päris ära õginud ega hävitanud. Aeg pole eestlastest jagu saanud, ehkki on neid korduvalt ja tublisti räsinud. Tõeline Sisyphose töö, mis ei lubagi ehk seda aega, millest ma praegu kõnelen, kujutada kerglase karussellina, nagu mul alguses plaanis oli, vaid pigem rattana, vaeslapse käsikivina, mida tuleb ajada ringi palehigis, nii nagu juba piiblis inimestele karistuseks määrati. See aeg küll liigub, ühed põlved asenduvad teisega, kuid midagi erilist ei muutu, ikka püsitakse ühe koha peal, üks töö lõpeb selleks, et anda ruumi teisele. See on nn. pisikese inimese igavene eluring, mis puudutab meid kõiki, kes me elame, pidades silmas kella ja kalendrit. See on igapäevane ehk väike aeg.

Kui eelmine aeg oli väike, siis teine on järelikult suur ja sarnaneb oma olemuselt ennekõike jõega. Selles ajas on palju sündmusi, sellel ajal on isegi oma lugu ehk ajalugu ja seda me õpime koolis. See aeg liigub aina edasi, kord veidi unistavalt voolates, kord aga päris meeletult tormates, purustades enda ees kõik tõkked, kerkides välja oma sängidest ja ujutades üle jõekaldad, mattes endasse, haarates endasse ka jõeäärsed igapäevase aja karussellid.

Neil puhkudel tunneb ka lihtne inimene, et osaleb ajaloos, ning see tunne pole enamasti meeldiv. Inimene tunnetab, kuidas aeg tema ümber muutub, kuidas see teda lihvib, nii nagu vesi lihvib kive, kuidas see paiskab teda tundmatusse, kus võib oodata kärestik, hauakoht, mis tahes. Või kuidas see teda koos naha ja karvadega alla neelab, lihtsalt ära uputab, tapab. Selle esimese, väikese ajaga ringiratast sõites ei taju iialgi midagi säärast, nii nagu me ei taju ka Maa pöörlemist. Isegi pea ei hakka ringi käima. Aga ajalukku, ajajõkke sattumine jätab jälje.


Mulle tundub, et eestlastele on tuntud ja omane rohkem see esimene, väike, karussellina keerlev aeg. Suur, ajalooline aeg on talle üksnes tülin ja piin, millest tulenevad ka säärased ütlemised nagu “katsume need ajad üle elada”, “ajad on juba kord sellised”, “ehk tulevad kord paremad ajad” või “praegu pole selleks õige aeg”. Me asume pigem jõe kaldal kui jões, pigem vaatleme mööda tormavat ajalugu kui osaleme selles ise.Suurde ajajõkke sukeldub eestlasi harva. Otsides oma ajalooliste tööde tarvis eestlasi, kes oleksid osalenud reaalselt ajaloos, sumbanud ajajões, nii et neist jäänuks maha mingigi märk! Neid tuleb kaevata välja arhiivide sügavusest. Ajalugu on neid kangelasi täis, nagu forellikasvandus kalu! Viska ainult õng sisse ja sikuta!


Ajad on mööda voolanud, laias maailmas on vahetunud kuningad ja keisrid, paavstid ja sultanid, aga meie ikka siin... tasapisi, aegamööda. Väike ajakarussell keerleb omasoodu ning jahvatab oma tempoga.
Nagu Oskar Lutsu “Tagahoovis”. Agulis.

Agul on see, kust peatänavad ei möödu, kus õieti polegi tänavaid, üksnes tuulevaikne hoov, õuemaa koos lillepeenra ja mõnede tomatitaimedega, kus lõhnab briketi järele, kuivab pesu ning kus akendel rinnutavad vanamutid. Kes meist poleks sellises hoovis käinud? Ja kui mõni ei olegi, käigu ära, selliseid paiku on Tallinnas väga palju. Ei saa öelda, et sellises tagahoovis aeg seisaks, ei, see tiksub hoogsalt: vanamutid jäävad vanemaks ja surevad lõpuks ära, nende asemele tulevad teised, iga kuu on korra pensionipäev, aeg-ajalt tuuakse kellelegi briketti, pesu saab kuivaks, mõni koer saab kutsikad ja sügisel valmivad õunad. Väike ajakarussell keerleb kenasti, aga suur ajajõgi säärasesse tagahoovi teed ei leia, tamm on ees. Ta voolab kusagil kaugel, üksnes harvad pritsmed lendavad hoovis briketti laadivate meeste näole ja pühitakse kohe ära. “On need ajad üle elatud, elame ka teised!” ütlevad nad ning peavad oma sõna.

On selline elu siis halb? Ma mõtlen halvem kui ujumine võimsas ajajões, aktiivne osalemine ajaloos. Ilmselt on see sama mõttetu küsimus kui see, kumb elab õigemini, kas haug või siil. Haugi koht ongi jões, seal laseb ta end lainetel kanda, kui mingi õnnetu juhus ta kaldale, jõest välja, ajaloo prügikasti paiskab, siis ta sureb. Siil, vastupidi, toimetab kuival maal ja kui satub vette, siis ujub elu eest, et jälle kaldale pääseda.

Siil ei taha jõkke, eestlane pole harjunud osalema ajaloos. Ta tunneb end seal sama halvasti kui ootamatult lavale tõmmatud teatrivaataja. Eestlane on ikka olnud pigem kolmandal rõdul trügiv publikum, mitte prozektorivalguses esinev artist. Saaks ainult ära!

Ja selles soovis pole midagi halba! Ajaloos osalemine on küll uhke, kuid ohtlik. Jumal seda teab, kuhu jõgi, kuhu aeg sind kanda võib. Kuni jalad on põhjas või veel parem – oled sootuks kuival maal, pole aga karta midagi. Eestlaste kokkupuude ajalooga on ju olnud valdavalt halvamaiguline ning lõppenud enamasti Siberis või hauas. Pole siis imestada, et enam väärtustatakse seda esimest, väikest aega, millega kaasa keerlemine võib sulle anda auto ja kahekorruselise maja, puhkuse soojal maal ning kartulid ja hapukurgid terveks talveks. See on kindel kaup, see jääb alles ka siis, kui üks põlvkond Sisyphosi on esivanemate juurde läinud ning uued kiviveeretajad oma lõputu töö kallale asuvad. Terveid sugupõlvi peeti ju suure au sees isalt päritud kasukat või vanaemalt päritud labakuid, paljud tööriistad kandusid põlvest põlve, rääkimata majast, põldudest.


On üks vanasõna: kogu maailm kardab aega, aeg ise kardab vaid püramiide.

Üks keskmine eestlana, jalad kindlalt maas, võimeline üle elama nii vene aega kui Eesti Vabariiki ning ehitama selle kõrvalt kenasti oma suvilat. See inimene seisab ajajõest niivõrd kaugel, et tema märjakskastmiseks läheks vaja ajajõe suuremat sorti üleujutust. Pigem tõmbab ta ise sellest jõest välja midagi moodsat, nagu näiteks mobiiltelefoni või personaalarvuti, ja sobitab oma igavesse ning suure aja peale nuuskavasse maailmapilti. Ja ta ei pruugi sugugi olla seakasvataja või mõni muu maavillane tüüp, nagu meile võib-olla siin linnas meeldiks mõelda. Ta võib vabalt olla ka näiteks häkker või riigiametnik või pankur; tänapäeval peabki ta tõenäoliselt just neid ameteid kui tulutoovamaid. Aga tema korter või ka villa, kui soovite, vahet pole, asub tagahoovis. Inimene, kelle jaoks on ülimalt olulised reede õhtud, mil ta alati koos sõpradega mõnes pubis paar õlut joob, aga mitte näiteks riigikogu valmised, milles ta osaleda ei viitsi, kuna “mis see minu asi on, mis nad seal Toompeal teevad”, kuulub jäägitult väikesesse aega, olgugi et ta võib ise end väga moodsaks inimeseks pidada. Ehkki ta käib võib-olla Alpides suusatamas ja Pariisis kingi ostmas, kuulub ta ikka rahva hulka, nende hulka, kes olid ja jäävad.

Omal ajal püstitas nõukogude võim Tallinnasse hulga revolutsionääride kujusid. Revolutsionäär – see on kõige ehtsam haug ajajões, inimene, kelle kogu elu on suunatud tulevikku, kes tormab aina edasi, lõhkudes jõesängi, kes eksisteerib üksnes kõige võimsamas ajapöörises, nii nagu fööniks elab tules. Need revolutsionääride kujud, Lenini, Kalinini, Kingissepa oma, seisid kõik püsti, käsi ette sirutatud, osutavalt, viitavalt – sinna, just sinna, aina edasi peame me minema. Need kujud on kõik tänaseks maha võetud. Ja nüüd seame nende ajarüütlite kõrvale kõige eestilikuma mälestussamba. Miks ei võiks me siis loota, et ka eestlased, kes siilidena oma tagahoovidest ajajõe hoogsat voolamist jälgivad ning väldivad sinna sisse kukkumist, kestavad üle aja. Saavutamata küll kunagi vapra kanuusõitja kuulsust, kuid pääsedes see-eest igal juhul ka uppumissurmast.

Tsitaadid ja mõtted pärit Andrus Kivirähu esseest “Eestlane ja aeg” ja avaldatud kultuurilehes “Sirp” 07.09.2001.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 09 Nov 2004 15:14

Surmani ustav Bobby.

Tublidele ja tarkadele koertele on püstitatud mitmeid mälestusmärke. Üks neist seisab Shotimaal, Edinburghi linnas asuval Greyfriarsi kalmistul.

Lõbusa skaiterjeri Bobby peremees John Gray oli karjus, kes käis kord nädalas linnas lambalaadal. Tal oli kombeks laadalt lahkuda täpselt kell kaksteist - siis, kui Edinburghi lossis anti kahuripauguga märku keskpäeva saabumisest. Enne kodukülla tagasipöördumist tavatses karjus läbi astuda kõrtsist, et õllekannu juures uudiseid kuulata ja juttu puhuda. Nagu britlastel kombeks, külastas Gray alati ühte ja sedasama kõrtsi. Ning terane Bobby ei jäänud peremehest sammugi maha: ega temagi suu seinapragu olnud, ja mõnus oli kondikest krõbistades meestejuttu kuulata.
Kui Gray kolis linna elama, jättis ta Bobby maale - ega´s linn ole maaeluga harjunud koera koht! Kuid Bobbyle oli peremees tähtsam kui kodukoht: õige pea leidis ta peremehe tuttavast kõrtsist üles ja teatas, et temagi jääb linna. Gray viis koera mitu korda maale tagasi, kuid lõpuks andis alla.

1858. aastal John Gray suri. Greyfriarsi kalmistuvaht James Brown märkas matuseliste seas väikest koera ja pidas looma kaasatoomist kalmistule halvaks tooniks. Kui mees järgmisel päeval surnuaias ringkäiku tehes märkas sama koera värskel hauakünkal lamamas, kihutas ta peni jalamaid pühast paigast minema. Nii tegi ta mitu päeva järjest - kuid peagi oli koer samas paigas tagasi. Bobby veetis oma peremehe kalmul kõik ööd, vaatamata sellele, kas sadas vihma või tuiskas lund...

Lõpuks hakkas kalmistuvahil truust loomast kahju ning ta loobus Bobby hurjutamisest ja tõi talle veidi söögipoolistki kaasa. Kõige suuremate tuiskude ajaks pakkus Browni pere terjerile öömajagi, kuid koer ei lahkunud oma peremehe kalmult. Päeval ajas Bobby oma koeraasju ja põikas vahel sisse vanasse tuttavasse kõrtsi, kus teda mäletati ja ikka mõne kondiotsaga kostitati, kuid ööseks ruttas terjer tagasi kalmistule.
Aastad möödusid. Keegi ei imestanud enam, nähes Greyfriarsi surnuaial ringi jooksmas väikest käbedat skaiterjerit, kes öö tulekul võttis suuna John Gray kalmu poole. Aga kuigi Bobby sai ajapikku linnarahva seas tuntuks, ei halastanud talle, sakris penile, koerapüüdjad - väike koeranäss visati puuri ja viidi koos teiste hulkuvate koertega hukkamisele.

Õnneks teatati asjast kohe linnapeale, ning see andis korralduse Bobby vabastada ja uute sekelduste ärahoidmiseks kinnitada ta kaela ümber rihm, millele oli graveeritud kiri “Greyfriarsi kalmistu Bobby. Omab linnapea eriluba.” Sestpeale ei julgenud ükski kuri käsi Bobbyt puutuda.
Saatus andis Bobbyle väga pika eluea: väike truu koer leiti oma peremehe kalmult elutuna ühel 1872. a. sügispäeval. John Gray oli ta kutsikana endale võtnud 1850. aastal - seega oli Bobby elutee 22 aasta pikkune, mis on koera jaoks üsna haruldane.

Edinburghlased ei unustanud ustavat Bobbyt. 1873.aastal püstitati Greyfriarsi surnuaiale tema pronkskuju. Seda käivad praegugi imetlemas kõik koerasõbrad, kes sinna kanti juhtuvad. Vana John Gray poleks osanud aimatagi, et tema koeranähvitsa järgi hakatakse valmistama kujukesi, kellukesi ja võtmerõngaid turistide jaoks, et neli korda aastas näeb trükivalgust ajakiri nimega Greyfriars` Bobby ja et internetti pannakse üles sama nimega kodulehekülg... Bobby elust on tehtud isegi film, milles (mõnede asjatundjate pahameeleks) mängib skaiterjerit hoopis westy... Bobby poleks sellisest tühjast-tähjast ilmselt hoolinud: temale oli elu lõpuni kõige tähtsam oma armsa peremehe lähedus.

" Hea laps" Jüri Trouberg

Lingid :
http://www.greyfriarsbobby.co.uk/

http://www.freefoto.com/browse.jsp?id=1087-14-0

http://images.amazon.com/images/P/B0001 ... ZZZZZZ.jpg

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 09 Nov 2004 15:38

KELGUKOERAST SAI KÜMNETE ELUDE PÄÄSTJA

Juba seitsekümmend aastat seisab ühes New Yorgi pargis pronksist koer. Asjatundjad võivad öelda, et tegemist on siberi laikaga. Skulptuuri autoriks on F.G Roth. Kuju ees oleva mälestustahvli tekst lõpeb sõnadega: “Vastupidavus. Ustavus. Tarkus.”
Peaaegu kõik koeraomanikud võivad kinnitada, et nende neljajalgseid sõpru iseloomustavad samad sõnad. Mille poolest oli see laika siis eriline?

Balto

Balto nimeline siberi laika sündis Alaskas, väikeses Nome´i linnakeses 1923.aastal. Tollal lootsid paljud õnneotsijad Alaskas kulda leida ning neid ei hirmutanud ei krõbe pakane ega jäised tuuled. Parimateks “hobudeks” peeti Alaskas kelgukoeri, kes olid kiired, vastupidavad ja vähenõudlikud.
1925.a. sügisel haigestus mitu Nome´i last difteeriasse. Difteeriat kardeti tollal väga, sest kuigi selle raske nakkushaiguse vastu oli seerum juba leiutatud, röövis tõbi siiski palju elusid. Nome`i linnas oli küll tark ja energiline arst, kuid puudusid difteeriavastased ravimid. Doktor teadis, et ainult kiire tegutsemine võib linnarahva nakatumisest päästa. Ta helistas kõigisse lähimatesse küladesse-linnadesse: kes saaks Nome´i difteeriavastast seerumit saata?

Selgus, et päästvat ravimit leidus vaid Anchorage`i haiglas - ning sinna oli maad enam kui tuhat kilomeetrit. Ja nagu kiuste algas selline lumetorm, et ükski lennuk polnud võimeline õhku tõusma. Rongiga pääses Anchorage´ist ainult Nenana linnani, aga mis edasi? Ei jäänud üle muud, kui tuli loota koertele.

Kuid kogenud kelgujuhid väitsid, et sellise hirmsa tormiga kuluks parimatelgi koertel edasi-tagasi jooksmiseks vähemalt 13 päeva. Kas haiged peavad nii kaua vastu?

Häda teeb inimesed leidlikuks: alaskalased otsustasid korraldada kelgukoerte teatejooksu, milles osales 20 koerterakendit : Nenana raudteejaamas anti hinnaline ravimisaadetis üle esimesele koertejuhile ning kolmteist vaprat peni vedas selle järgmisse asustatud punkti.

Läbi lumetormi
Kuid vaevalt oli teele asunud viimane koertevoor, kui tõusis hingemattev lumetorm, läbida oli aga jäänud veel üle 100 kilomeetri. Viimase kelgurakendi juhtkoer oligi kaheaastane Balto - tugev, julge ja tark laika. Kuigi jääklombid kleepusid käppade külge ja muutsid liikumise veelgi raskemaks, peatus Balto ainult ühel korral - siis, kui paari sammu pärast oleks kihutajaid ees oodanud suur jääpragu...
Jäine tuul muutus aga üha tugevamaks ning rakendijuht ei näinud lumetormis enam teed ega suutnud kättki liigutada. Vaevu jaksas ta hüüda: “Balto, edasi! Koju!” Mees arvas, et need jäävad ta viimasteks sõnadeks. Kuid Balto tundis oma tööd ega eksinud teelt.
Kui lõpuks Nome´i linna jõuti, olid koerad nii väsinud, et ei jaksanud haugatadagi. Kuid ravimid olid kohal ja laste elud päästetud. Kolmeteistkümne päeva asemel kulus ravimi kohaletoomiseks ainult viis ja pool!

Balto kangelasteost kirjutasid paljud ajalehed ning mõne aja pärast ostis kuulsa koera endale Clevelandi loomaaed, kus Balto esines show´dega oma elu lõpuni. Kangelaskoer suri kümne aastasena. Temast valmistati topis, mida võib tänini näha Clevelandi loodusloomuuseumis. Paljud alaskalased arvavad, et Balto õige koht peaks olema oma sünnimaal, kuid seni pole Clevelandi muuseum raatsinud vapra laika topisest loobuda.

Alaskas aga korraldatakse 1975. a. alates koerte teatejookse täpselt samal marsruudil, millel 1925.a. veeti difteeriavaktsiini.

"Hea Laps" Alma Stern

Lingid : www.usanetwork.com/sports/iditarod/balto.html

http://images.amazon.com/images/P/63039 ... ZZZZZZ.jpg

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 20 Nov 2004 20:11

EKL Volinike Kogu korralisel koosolekul 20. novembril 2004.a. tõdesin, et seal olnud enamus Juhatuse liikmetel puudub soov koostööd teha. Loodan et nad leiavad kellegi enda seast kes selle raske töö enda õlgadele võtab ja kiiremas korras panevad paika teesid mille järgi ajalugu talletada. Kas või oma tulevastele liikmetele mõeldes.

Mina ühtlasi tänan kõiki kojalasi, kes peale selle nurga vaatamist on minu mõtteid toetanud - kirjade, kommetaride ja hääletustega. Mul on siiralt hea meel. Tänan ja edu!

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 20 Nov 2004 20:45

Tead, see mis teeb EKL - see jäägu nende endi südametunnistusele ja mujale.
Suur töö on juba tehtud ja küll me sellele ka kasutusotstarbe ja muud vahendid leiame - võib-olla mitte küll nii kiiresti ja nii palju, aga - leiame.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Pommidega kollid tulevad taksodega
Kasutaja avatar
Postitusi: 2022
Liitunud: 18 Aug 2004 03:34
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Linda » 20 Nov 2004 20:55

Habemega Corgi kirjutas:EKL Volinike Kogu korralisel koosolekul 20. novembril 2004.a. tõdesin, et seal olnud enamus Juhatuse liikmetel puudub soov koostööd teha. Loodan et nad leiavad kellegi enda seast kes selle raske töö enda õlgadele võtab ja kiiremas korras panevad paika teesid mille järgi ajalugu talletada. Kas või oma tulevastele liikmetele mõeldes.

Mina ühtlasi tänan kõiki kojalasi, kes peale selle nurga vaatamist on minu mõtteid toetanud - kirjade, kommetaride ja hääletustega. Mul on siiralt hea meel. Tänan ja edu!

Mitte kui midagi ei saa aru? Keda siis konkreetselt see asi ei huvita? Või pole EKL sellest üleüldsegi huvitatud???
"Pommiähvardus" [img::]http://home.tiscalinet.ch/chriskuert/smiley/bomb.gif[/img]

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 20 Nov 2004 21:02

EKL ei ole asjast huvitatud. Nii lihtne see ongi. Leiti ilmselt, et sellist asja ei ole vaja või vähemalt pole vaja selle eest mingit tasu maksta, ka mitte kulutusi kompenseerida. See raha läheb mujale.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 20 Nov 2004 21:07

Nojah. Niipalju kui ma tean, ideed ju ometigi ei sure? Või tõusevad tuhast nagu fööniks... :)
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 22 Nov 2004 11:36

Väljaöeldu ei vasta suuresti tõele. Veel enam see, et EKL-i EI HUVITA ajaloo kogumine. Küsimus on olnud juhatuses arutusel ja huvi pole ka tänaseks kuhugi kadunud. Et asi õiglane oleks, võiksid huvitatud EKL-i lehel tutvuda juhatuse sellekohaste otsustega. Muidu jääb asjast väär mulje ja palli lüüakse ainult ühte väravasse.
Ka ise pean ajaloo uurimist ääretult huvitavaks ja vajalikuks.

Anne

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 22 Nov 2004 12:52

Kas oleks võimalik paluda abi viidete näol - võibolla ma lihtsalt ei orienteeru kuigi hästi EKLi lehel.

Leidsin vaid arhiivi korrastamise vajalikkusest ühe lause ning lühiartikli Kennelliidu eelajaloost, kuid mind siiralt lihtsalt huvitab, et mida on Eesti koerandusajaloo uurimise kohta siiani ära tehtud ja ehk õnnestub midagi põnevat veel lisaks lugeda.


Ajaloohuviline
Kirke
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Kasutaja avatar
Postitusi: 485
Liitunud: 19 Aug 2004 10:08
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas corgi » 22 Nov 2004 12:58

No kui see ei vasta tõele-äkki saaks siis selgemaks selle punkti pealt- juhatuse ülesanne oli saata volikokku materjal- mida polnud seda polnud.
Kuuldatavasti ei arutatud punkti kuna teema meeldetuletaja oli lahkunud.
Tuletaks meelde et volikogu esimees tunnistas oma viga-tähelepanematusest oli punkt välja jäänud.
Ja teema meeldetuletaja-ei palunud panna seda punkti päevakorda vaid tegi järelpärimise antud asja kohta.
Siit küsimus kui oli hooletusest välja jäänud- miks ei toimunud arutelu ja järeldus vastus-polnud ettevalmistatud.
Kui eelarvesse läksid sisse ümmargused summad-ilma eelarvei nägemata nii kohtunikele kui kk-le siis miks tehakse vahet.
Kui EKL-i juhatust huvitaks antud teema ei oleks nad volikogus pidanud niimoodi käituma-vaid tunnistama oma tegematta kodutööd ja püüdma leida kompromissi, mida kahjuks ei toimunud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 22 Nov 2004 13:04

Viimane maining, mille mina suutsin juhatuse protokollidest tuvastada, on:

8.1. EKL ajaloo kogumiseks ja jäädvustamiseks sõlmitava lepingu projekti tutvustamine ja eelarvemuudatuse esitamine EKL Volinike Kogule.

Otsustati:
8.1. EKL Juhatus tunnistab esitatud projekti heaks, sisukäsitluse ja mahu sobivaks, kuid juhatust huvitab töö maht ja hind.


See siis 08. juulist 2004.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 485
Liitunud: 19 Aug 2004 10:08
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas corgi » 22 Nov 2004 13:30

Maris-sa olid volikogus.
Kas sa mäletad kuidas see asi seal kõlas.
Miks sa otsid mingeid vanu materjale, kui teema meeldetuletaja küsimusele- tunnistati oma viga.-et oli vaja käsitleda teemat volikogus.
Aga seda viga ei parandatud.

Järgmine

Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline