Kuulekuskoolitusest 30 aastat tagasi

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring
ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 04 Jaan 2006 12:32

Kui mina olin kuskil 12a,siis Maarjamõisa kliiniku eest oli ka koerte plats(aknast siis vaatasin trenne!) :)

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 04 Jaan 2006 13:58

Ahaa! 1972. "Edasi" kirjutab - Tartu filjaali ülemus on VILVE PEEBO (Maarjamõisa haigla õde) ja instruktor ELLINOR REILENT (10. keskkooli sajaajaja).Head sidemed on Moskva, Leningraadi ja teiste klubudega. Klubis tegutseb üle 150 liikme. Palju on kooliõpilasi, tegutseb noorte seksioon, esimeheks SIRJE ERNITS. Agarad on V. Peebo tütred MARI-ANNE ja TIINA.Klubi pesamuna HIIE MÄGI tegeleb IEL ”PINGA”. S. ERNITS ja KARIN PAULUS õpivad E. REILENDER`i käe all treeneri tööd. Uhke koer on VLADISLAV SPIRIDONOVIL IEL ”ELBAR”,pärit Kalininist, paljude medalite ja diplomite omanik.

Sealt ka platsi asukoht

Kasutaja avatar
Postitusi: 153
Liitunud: 14 Sept 2006 16:23
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas laanelill » 17 Apr 2007 11:58

Oh mis põnev ajalooline teema! :)
Seesama 75. aasta kataloog koos dressuurinõuete kirjeldusega oli mu lapsepõlve "tähtis raamat". Tont seda teab, kuhu ta nüüdseks saanud on. Mina olin see laps, kes kaheksakümnendate alguses oma põlvemõõtu krantsiga dressuuriplatsidel jahmerdas. Esimene treener vaatas meid halvasti varjatud põlgusega (mina teda tegelikult ka - oli üks ebametoodiline tüüp, kes oskas olla järjekindel vaid jõhkruses). Teine treener oli tõesti suurepärane ja temaga koos oleksin peaaegu järgugi kätte saanud. Asi jäi lõpuks ikkagi vaid paugukontrolli taha. Isegi tõketest saime väikeste nippide abiga üle. Barjäär oli tõesti 1.50 ja väikesele jässakamale koerale ei teinud keegi allahindlust. Õige meeleolu, õige kaugus, hoovõtt, äratõuge... ja siis jäi loota, et esikäppadega barjäärile klammerdunud peni end üle kraapida suudab. Jajah, see oli tõesti üsna halenaljakas vaatepilt. Aiaks nimetatav lahtine tõke oli tegelikult tema jaoks veel keerulisem, sest seda ei tohtnud ka käpaga puutuda. Lihtsad ja lõbusad harjutused olid poom (ümar või kandiline, kõrge või madal) ja redel (oli kole kõrge küll, aga enamusel platsidel oli tegemist siiski trepilaadse moodustisega, mis minu koera ei hirmutanud).
Jajah, olid ajad... ;)

Nüüd tuleb õige pea end praegusaegsete kuulekuskoolituse põhimõtetega kurssi viia. Muidu õpetan veel koera "vana moodi" välja ja kus selle häda ots siis... Selja tagant juurdetulekut ja käemärke õpetan ilmselt niikuinii.

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 17 Apr 2007 12:16

Nüüd on sellised redelid!!


[img:640:480]http://u.foto.radikal.ru/0704/0e/4a84ff76063a.jpg[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 1375
Liitunud: 10 Jaan 2007 11:34
Asukoht: Tallinn Nõmme

PostitusPostitas ex » 17 Apr 2007 12:16

Tegelikult on praegune kuulekus üks köki-möki vana ülddressuuri kõrval.
Inimesed, elame sõbralikult.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1375
Liitunud: 10 Jaan 2007 11:34
Asukoht: Tallinn Nõmme

PostitusPostitas ex » 23 Apr 2007 10:37

inna kirjutas:Kreedo oli küll 71 a sündinud,aga ta ei olnud päris must,tal oli näo peal ikka piiret ka.[img:322:238]http://www.whitecoastal.net/gfx/upload/elements/kreedoseisab.jpg[/img]
Selle pildi olen 33 aastat tagasi teinud!
Ma otsisin muuseumi jaoks nodi kokku ja leidsin pildi, kus ma selle koeraga näituseringis olen.
Inimesed, elame sõbralikult.

Eelmine

Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist