Kuidas raviti parvot.

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring
Kasutaja avatar
Postitusi: 1375
Liitunud: 10 Jaan 2007 11:34
Asukoht: Tallinn Nõmme

Kuidas raviti parvot.

PostitusPostitas ex » 10 Juun 2007 11:08

Kuskil 80 date algusest (minu aja järgi) hakkasid meil koerad massiliselt põdema parvoviirust. Koeri langes nagu loogu. Kestvus oli tavaliselt 3-5 päeva. Minu rotikas põdes seda 2,5 kuuselt. Mul vedas, oli tugeva tervisega koer. Käisin Laagris eravisiidil dr. Viitoli juures ja sain juhised ööpäevaseks raviks. Seda ravi täpselt ei mäleta, aga kui mu järgmine rotikutsikas kolme päevaga hauda läks( oli nädalavahetus), siis tegin kõikvõimalikke uurimustöid parvo raviks ja umbes 95% rotikatest õnnestus edaspidi päästa. Ravi seisneski suurel määral vet. erstide poolt tehtud lahkamiste tulemustel. Eraldi rohud maksale, südamele. Antibiootikum, füsioloogiline lahus, Linaseemne tee, oksendamisvastased rohud, dieet jne. Kui soomlastele sellest rääkisime, polnud nad kuulnudki millestki taolisest. Neil tänu vaktsiinile polnud parvot ollagi..Mäletan, et kui mu esimene pesakond hurtasid 5 nädalaselt parvosse haigestus, sai iga kutsikas 11 nõelatorget ööpäevas ja õnnestus kõik sellest välja tuua ning mingeid kahjustusi ei jäänud. Küll aga oli koera pidamine esimese aasta jooksul seotud suure riskiga, kuna vaktsiinidest oli ainult katku ja marutaudi oma saada. Praegu on täitsa õnnepõli selle kõrval. Kui palju kaotusi on olemata.
Inimesed, elame sõbralikult.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 10 Juun 2007 16:15

Idakas Benno põdes parvo läbi 9-kuuselt. Ise süstisin. Käigus olid humaanravimid (oksendamise vastu, põletiku vastu)... Hirmus oli see 3 kriitilist päeva, koeral tuli vett nii eest kui tagant, jõuetus ja minul jõuetu hirm koera kaotamise pärast... jootsin sunniviisiliselt klistiiripumbaga, elasin koera kõrval põrandal, jälgides igat muutust.
Välja ronisime. Minu jaoks oli see täiesti uus kogemus. Ükski varasematest koertest ei olnud niimoodi haige olnud...
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Mannid aastast'90
Kasutaja avatar
Postitusi: 2026
Liitunud: 18 Aug 2004 09:52
Asukoht: Valga

PostitusPostitas Gaidah » 11 Juun 2007 09:20

Kogemus kahjuks olemas...
Esimene MINU koer sai selle tõve 7 kuuselt...
Kohalik arst ütles, et koeral mitte piinelda lasta- paneme kohe magama... mina sellega nõus polnud... Tuttavat sai palutud autoga meid Tartusse viia, EPA kliinikusse, tol ajal asus see linna keskel veel.... läbi koera külje süstiti midagi otse makku, anti nimekiri rohtudest ja nii see koera torkimine algas. Juua anda polnud mõtet, kogu vedelik läks naha alla... pluss igasugused muud ravimid lihasesse...
Issver kui hea meel mul oli, kui ühel hommikul oli koera silmades lõpuks elusäde...
Välja rabelesime!
Parimate soovidega......

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 11 Juun 2007 09:32

Kogemus ka olemas..idakaga...4kuune oli.

Ise süstisin.Antibiotikumid.Imunoglobulin ka(ei mäleta,kuidas õigesti tuleb kirjutada).Kergemasti põdes seda haigust -õnneks.Aga tagajärjed olid-karies.Samal ajal oli hammaste vahetamine-siis said kannatada hambad!Aga koer elas om 12a ilusti ära-muid probleeme kunagi polnud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 515
Liitunud: 08 Dets 2005 13:36
Asukoht: Pärnumaa

PostitusPostitas kirstip » 11 Juun 2007 09:35

Meie dogi põdes seda umbes aastaselt ja eks süstid ja sundjootmine olidki põhilised asjad mida teha sai. Oma jäje jättis see terveks tema eluks, sest peale seda ei saanud talle midagi toorest anda, kohe oli kõht lahti.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1375
Liitunud: 10 Jaan 2007 11:34
Asukoht: Tallinn Nõmme

PostitusPostitas ex » 11 Juun 2007 10:20

Teema algatades mõtlesin ainult ravivõtetest. Nüüd lugedes teiste kogemusi, tuli tõesti kõik silme ette. Milline kohutav lootusetu pilk oli parvosse jäänud koeral. See oli kohe selline eriline, et diagnoosis polnud kahtlustki. Koerakasvatuse üheks hirmsamaks kogemuseks oli parvohaigete koerte nägemine. Väga palju aitas tol ajal dr. Vassilko, kes oli just veterinaarina tööle asunud. Tal omal oli ka koer- bokser- ja ta oli tõeliselt huvitatud koerte ravimisest ja päris hästi see tal ka õnnestus.
Inimesed, elame sõbralikult.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 11 Juun 2007 11:54

Minu esimene koer suri sellesse 6-kuuselt. Sõbranna koerad, kes haigestusid hiljem, õnnestus juba iseenese tarkuse abil päästa.
Kohe immuno- või gammaglobuliini süstid, siis pea iga tunni tagant vaheldumisi vitamiine B1, B6 (need on põrguvalusad!) ja B12, glükoosi vesilahus koos lahustatud söetablettidega, mida sai süstlaga suhu pandud, hiljem LIV52. Rohtusid sai mööda tuttavaid taga aetud, aga - kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja teiste koeraomanike abi sellises olukorras oli südantsoojendav. Tõesti - süste oli päevas palju ja kutsikas kleepus glükoosilahusest, aga - aitas! Mäletan hetke, kui kutsikas hakkas kõõksuma ja oksendamiseks kohta otsima - ja siis jättis järele. Kriis oli ületatud!
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 425
Liitunud: 14 Jaan 2007 22:59
Asukoht: Tallinna lähiümbrus

PostitusPostitas riinare » 12 Juun 2007 19:26

3,5 kuune kauka kuts - haigus lõpetas tema eluküünla nii ruttu, et ei jõudnud veel ravima hakatagi. Poole aastane krantsu (väga väikest soti) sai süstlaga suhu iga poole tunni tagant vedelikku, milles olid lahustatud No-spa, Liv 52, vist Cerucal ja veel midagi - ei mäleta täpselt. Sekka aktiivsütt. Vedeliku kogus korraga oli väike ja pidi andma sageli, sest suurem kogus tuli kohe välja. Antibiootikumid iga nelja tunni järgi lihasesse - koer oli nii väike, et seda lihast nagu polnudki :o Raske aeg oli, töölt võtsin palgata puhkust. Täitsa ära paranes ja elas sisukat elu.

Postitusi: 32
Liitunud: 30 Okt 2005 18:28
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas loodi » 13 Juun 2007 00:25

vene must terjer- ma ei taha isegi meenutada seda jubedat aega. Oli 3-kuune elurõõmus, üks kord vakstsineeritud kutsikas ja järsku täiesti kontaktivõimetu oksendaja!..... Kähku Kenno kliinikusse ja vastik-vastik diagnoos- PARVO! 50*50 ravimise tõenäosus. Ma ainult nutsin ja olin kõigega nõus- ainult et terveks saaks! Kolm päeva tilgutite all ja kolm kuud ranget dieeti, koosveedetud ööd põrandal kutsikaga (nagu eelpoolkirjutanutelgi)! Aga võitu saime sellest tõvest! Tänud Kennole! Iga aasta on meile nagu kingitus Tema poolt! Praegu 11.aastasena on mu koer täie tervise juures (ptüi, ptüi, ptüi...), hambadki kõik olemas , (kes teab, mis mõjutada sai), aga tagasi sellele ajale mõtlen ikka hirmuvärinatega. Jube tõbi! Ja kui puudub ka igasugune abi kasvataja poolt, kes eelnevalt jaganud väärinfot (kirjalikult) vaktsineerimise kohta. Õnneks on tänasel päeval enamus kasvatajatest ikkagi vägagi huvitatud oma kasvandike hea käekäigu pärast! . Mu koer on mulle truuks ja tubliks kaaslaseks kõiges, eks on olnud ka meie side "tänu" koos läbipõetud haigusele veelgi tugevam! Hooligem oma lemmikutest ja nautige igat päeva koos nendega!

Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline