Eesti Talukoer. Eesti rahvusliku tõukoera lühike ajalugu.

Eesti koeranduse ajalugu, Koertemuuseumi vestlusring

Eesti rahvuslik tõukoer.

Liivimaa linnukoer.
2
3%
Eesti talukoer. Muri.
13
20%
Eesti talukoer. Krants.
7
11%
Vormsi must eskimokoer.
1
2%
Eesti hagijas.
41
64%
 
Hääli kokku : 64
Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

Eesti Talukoer. Eesti rahvusliku tõukoera lühike ajalugu.

PostitusPostitas Habemega Corgi » 20 Nov 2004 10:08

Eesti rahvusliku tõukoera lühike ajalugu. Eesti Talukoer. ( krüptozooloogilised aspektid )

Eesti koeranduse maastikul võib leida paju huvitavat. Aretusideed ja -suunad, mis on paljusid üllatanud. Paljude välismaiste tõukoerte invasiooni taustal oleme ära unustanud meie endi rahvuslikud tõud. Võõrast valmis toodet on lihtsam osta ja kasutada, PR on tasemel. Oma tõugudega peab ropult vaeva nägema. Aga minu arust tasub vaev ära, maksab ka enese(riiklik)uhkus.

Eestimaal eksisteerib mitu rahvusliku koeratõugu. Kõige arhailisem on špitsi laadne - KUNDA KOER ( lähedane Canis familiaris putiatini STUDER ) Esimesed leiud Eestis pärinevad 30.-ndate alul Kundast, kelle jäänused avastati keskmise kiviaja asulast ( ligikaudu 6000 a. e. Kr.)

Kuigi koera luid esineb Eestis kõikides kiviaja asulate kultuurkihtides (Riigiküla I asulas kuni 10 protsendini. Enamikus asulaist on koeraluid siiski vähem kui 2 %) on Kunda leid märkimisväärne sündmus ja tõestus mõningatele vihjetele "Kalevipojas".
    "...KOLMAS LUGU. KALEVI POEGADE JAHILKÄIK.
    Oli neil kolm koerakesta :Üks oli IRMI, teine ARMI, kolmas murdja MUSTUKENE.
    Pojad olid metsas paksus koerad jälgel karu leidnud, mesikäpa männikusta.
    Kiskus Irmi, katkus Armi, murdis maha Mustukene. Koerad said karu käsile..."
Isendid olid enamikus keskmise suurusega ja jõulised. Eeposes mõni salm edasi toimub võitlus koerte ja põdra, metshärja, huntide, rebaseid ja jäneseid. Seda kõik ühe jahiretke ajal. Veel kasutati Kunda koera abiliseks küttimisel, nooremal kiviajal aitas ta tõenäoliselt inimest ka lohistusveoki või kelgu vedamisel. Näljaajal nähtavasti aga söödi ka koeraliha. Teisiti oleks raske seletada koeraluude esinemist toidujäätmete seas. Suurte rahvaste rände ajal ( "Kalevipoja reis maailma otsa" ) lahkusid need isendid.

Uusi viiteid võib leida raamatus - Собака въ главныхъ и побочныхъ ея породахъсъ приложенiемъ 202, срисованныхъ с натуры, всехъ до настоящега времени известныхъ породъ собакъ пяти частей света составилъ и издалъ Л. Буссе. Магистръ ветеринарныхъ наукъ.
С. Петербургъ 1859

    Исландская собака
    С. islandicus, Le chien d'Islande. Der Islandische Hund. The Iceland Dog.


    Эти собаки характеризуются висящими верхушками ушныхъ раковинъ.
    Ростъ ихъ съ небольшимъ футъ; голова отличается насупившимся лбомъ, покрытымъ волосистою шерстью; морда ихъ короткая, но острая, глаза большiя, шея и грудь полныя.
    Шерсть, покрывающая тЪло ихъ, длинная и гладкая, хвостъ съ грубыми волосами и держатъ они его прямо, но притомъ такъ, что верхушку хвоста носятъ въ сторону. Ноги умЪренно высокiя, но тонкiя. ЦвЪтъ шерсти преимущественно черноватосЪрый, лобъ, шея, грудь, брюхо и внутренняя поверхность ногъ - бЪлыя. Собаки эти всегда веселы, бодры и понятливы. Понятливость ихъ бываетъ иногда чрезвычайная, часто одна такая собака пасетъ цЪлое стадо, выгоняетъ скотъ на пастбища и въ свое время гонитъ опять обратно домой. Исландская собака питаетъ особенную непрiязнь къ лпсицЪ и къ воронЪ, къ послЪднему даже до того, что если она находитъ его даже убитымъ, то и тутъ бросается на него и разрываетъ но никогда не Ъстъ его мяса.



Pean märkimisväärseks, et hääbunud Kunda koera asusid taastama kaks tartlast G. Tehver ja K. Saral. “...Heade talukoerte vähesuse tõttu ollakse sageli sunnitud leppima igasuguste juhusliku peniga. Sellised juhusteotsijast satuvad mõned alles esmakortselt maale ega seisa oma võimeilt kaugeltki talukoeralt nõutaval tasemel. Olgugi, et koerad on võrdlemisi intelligentsemaid koduloomi, on siiski iga rass aretatud oma ülesannete kohaselt....”. Turu nõudlus oli lausa karjuv ja konkurendid astusid kandadele. Puhtatõuliste jahikoerte aretuses oli Eesti 20. – 30. aastatel palju saavutanud. Samuti intensiivne oli ka linnades moodiläinud “luksus” e. näituskoerte import ja pidamine.

Nii võeti Eesti koeranduses üles teema - aretada oma koeratõug. Arvestati kindlasti valitsevat tõuliste koerte põuda, kus ainult vähesed ja rikkamad inimesed suutsid endale soetada hea looma. Talunduse kiire arenguga ja kindlasti 1933. a. alanud uus rahvusluse vaimustus, soosis seda ideed. Hea talu- ja karjakoera järele oli suur nõudlus. Ja kui saavutakse eeskujulik, ühtlane koera tüüp, siis leitakse talle turgu ka välismaal, nagu oli seda leidnud Eesti Kennelklubi jahikoertele.

Ideaalset talu- või karjakoera ei eksisteeri. 30.-ndatel ostsid erinevad kasvatajad karjakoeri sisse Taanist, Hollandist, Saksamaalt ja Inglismaalt. Kohati aeti läbi põhjamaade “laikadega” ning Venemaa “ovtsarkadega”. Kahjuks toimus import üksikute eksemplaridena, ilma kindla kavata ja sissetoodud loomad segunesid varsti valikuta igasuguste karjakrantsidega.
Kuid juunipöördeni suudeti ära teha palju. Aretati välja esimesed isendid kahe alaliigiga EESTI TALUKOERAST:
"MURI" - ideaalne valve- ja õuekoer. Punane kuni pruunikas, mitte just väga suur, rõngassabaga, öösel väga erk.
Verd värskendati Lapi koera ja Ungari kuwassiga ja karjakoer "KRANTSIKS". Must kuni pruunikas, valge kaeluse ja valge sabaotsaga, elav. Uuteks liinideks Shoti lambakoeri.


Aretustöö raskusest näitab ka vähene teave. Lihtne on tegeleda " valmis tõugudega ". Kuid leidus üksikuid asjatundjaid – koerapidajaid, kes hoidsid sugumaterjali puhta ning seda kindla kava järgi aretasid.
Näiteks Pärnumaal Päriveres hr. J. HANSEN tõi 1934. aastal Põhja- Inglismaalt paari musti lambakoeri, kelle järglastele oli suur nõudlus. Teine, hr. J. OTTAS Vana – Kuustes, aretas alates 1934. a. ristpaaritamise teel eeskujulikku karjakoera, kasutades algmaterjaliks emasloomadena kohalikku külakoera ja isasena puhttõulist musta shoti lambakoera, sama tõugu, mis Pärivereski. Saadud järglasi oli paaritatud ikka sama tõu isastega. Need olid kasvult väheldased, välimuselt pikk – silekarvalised, mustad, valge rinnaesisega ning valgete varvastega. Esimese põlvkonna järglastel puudusid karjakoerte instinktid. Teine põlvkond töötas juba karjakoerana, kuid neil puudus töös järjekindlus ning nad käitusid loomade ajamisel tormakalt. Kolmandast põlvkonnast alates olevat järglased karjakoerana täiesti oma ülesande kõrgusel. Need töötasid ideaalselt. Hakati välja töötama koertekasvatajate ülemaalist võrku.

Eesti Põllutöökoja ülesandel rajati Tartus Eesti Lambakasvatajate Seltsi eest võtmisel EESTI TALUKOERTE SELTS. Kaasates sinna mitmeid vastava ala eriteadlasi, oli see algatus tõsine rivaal Eesti Kennelklubile. Koosnes ju selts peamiselt eesti soost haritlastest ja Tartu vaimujõust, vastu kaaluks Tallinna klubi baltisaksa ja vene emigrantidest koeranduse eliidile. 30.-te aastate rahvuslik eneseuhkuse tõus kallutas paljusid EKK eesti soost liikmeid Tartu poole. Hakates välja töötama Eesti Talukoera seltsi koertekasvatajate ülemaalist võrku, viidi klubi valiku ette - anda rahvuslikule tõule roheline tee või mitte. Kuid jätkuvalt jäik poliitika oleks tekkitanud ka uue koerte organisatsiooni Nõmmel.

Kahjuks rikkus kõik ilusa ära ajaloolised pööristuuled ja suurte rahakottidega Tallinna jahimehed. Muutes jahipidamise seadusi, hakati sel ettekäändel sissetooma uusi tõuge, mis nõukogude võimu ajal formeerus Eesti hagijaks. Hea on märkida, et veel 50.-ndatel võttis osa ALMAVÜ näitustest osa Krantside ja Muride järeltulijad, kuid juba EESTI VALVEKOERANA. Au neile kes need koerad kokku kogusid, säilitasid ja Tallinna lennujaama valves rakendasid.

PS. http://www.fci.be/uploaded_files/289gb2000_en.doc

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 20 Nov 2004 13:26

Tahaks siia juurde lisada veel pudemeid Tõnno Jonuksi ettekandest Koerad Eesti viikingiaja maailmapildis. Ettekanne peeti 26.10.2004 interdistsiplinaarsel seminaril "Inimesed ja lemmikloomad" Eesti Kirjandusmuuseumis.

    Andmaks alusbaasi loengu põhiteemale, käsitles ta põgusalt ka arheoloogilisi leide varasematest aegadest.

    Esimesed leiud Eesti aladelt on pärit ca 9000 a. e. Kr.: koer oli turjakõrguselt 55-65 cm, rullsabaline ja kikk-kõrvaline. Ning kasutusotstarbelt ilmselt jahikoer, tüübilt midagi laika sarnast.
    Kuna on leitud ka purustatud luid, siis tõepoolest, nagu HC eespool väitis, võidi koeri kasutada ka söögiks.

    Eestist pole antud perioodist siiani leitud ühtegi koeramatust, lähim meile teadaolev pärineb Lätist.

    Üldiselt on Eesti kivikalmete arheozooloogilist materjali suht vähe uuritud. Varasematel kaevamistöödel tõdeti vaid, et loomaluid on leitud ning parimatel juhtudel nimetati liik. Määratlemist raskendab ka asjaolu, et üsna paljud loomaluud on kalmetes põletatud.

    VIII/VII saj. e. Kr. - V saj. p.Kr. on kalmetest leitud liigiliselt põhiliselt kitse, lamba, veise, sea, jänese, hülge ja põdra luid. Vähem esineb koera ja hobuse luid.
    Ühe versiooni kohaselt kuulusid need loomad toidusedelisse - seetõttu leitud eesti kivikalmetest. Teine versioon selle kohta on ohverdamine. Tõenäolisem siiski, et tegu toitumisega, kuna kuni V sajandini on leitud ikka vaid luufragmente.

    Viikingiajastul on ilmselt toimunud muutus koera rollis ja kasutuses. Muudatuse algust võib dateerida suurde rahvasterändamise aega 5.-7.saj. p.Kr., mil hakati koeri põletama ja tekkis ka koeramatus. Territoriaalselt piirneb nähtus enamuses Eesti läänealadega: saared ja Lääne-Eesti. T. Jonuks oletab, et toimunu on ühtse ideoloogilise kontseptsiooni väljendus, ning see on saanud tugevaid mõjutusi või on koguni olnud osa sarnasest kultuuripiirkonnast Skandinaaviaga. Ajajoonel paigutub selle perioodi raskuskese 9. - 13.sajandisse.

    Arheoloogiliste leidude põhjal Piila, Ehmja ja Kõmsi III kivikalmetest teeb T.Jonuks võrdlevat meetodit kasutades ka oma ettekande järeldused.

    Neist Piila kivikalme on üks olulisemaid: leiti väga vähe klassikalisi söögiloomi, kuid leiti 1 mehe põletusmatus koos samal tuleriidal põletatud koeraga. Üldse on teada vaid 3-4 kalmet, kus põletusmatustel on olnud ka koeri. Arvukalt on tulnud koeraluude fragmente (23) ka Lihulast.
    Ehmja kalmes aga on leitud erandlik ese terves Põhja-Euroopas: pronksist koera kujuke. Kõmsi III kivikalmest on leitud koerakujulisi kaaluvihte ning Maidlast koerakujulisi ripatseid.

    Matuseriitusel läks koera laip tuleriidale enamasti koos inimesega, harva eraldi riidal - järeldus: koer oli seotud ühe konkreetse inimesega. Koera rolli on teistes allikates paraku küll vähem kirjeldatud, et võrdlusi tuua. Viikingi matusekirjeldustes: koer raiuti pooleks matuselaeva panekul.

    Liivimaa Hendrik on oma kroonikates maininud koera ka kui ohvrilooma.

    Erinevaid teooriaid koera tähendusest tolleaegses maailmapildis:
    • koer kui teispoolsuse valvur ja sümbol - seostub Euroopa usundiloolaste interpretatsiooniga ning baseerub keelelistel allikatel, mitte arheoloogilistel.
    • koer kui hunt - sõja ja sõjakuse sümbol. Seostatud Skandinaavias ja Põhja-Euroopas hundinahksetega. Toetab seda mõtet see, et leitud peamiselt sõjaMEESTE kalmudest.
      Eestis siiski ühtegi autentset juhtumit pole registreeritud. Koeri on leitud ka tavaliselt rikkamate matustest, kes ise otseselt võitluses ei osalenud. Samuti pole leitud hundiluid.
    • koer, kui jahikoer, kui eliidi sümbol - uuem teooria. Erinevalt teistest loomaluudest on koerad tihti põletatud ja KOOS peremeestega. Järeldus: pandud peremeestele kaasa jahikoeraks, sealt edasi: koer on seotud surnu sotsiaalse positsiooniga, mitte kui näiteks jäägri koer.
    • rituaalne tapmine - raske on tõestada, kuna kivikalmes on luud segatud ning kivid on ka ise luid purustanud.

    Enamasti esinevad koerad meesmatuste juures. On ka naisi, kuid suhteliselt vähe (Piilast 7 koeramatust, neist 1 naisega).


Ettekanne oli illustreeritud ka mõningase pildimaterjaliga. Ja loomulikult on eelnev tekst vaid lühikonspekt.
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 20 Nov 2004 13:52

Kui nüüd siin veidi nende kahe eelneva üllitise peal spekuleerida ja võtta kokku ka mulje, mis on jäänud enne teise ilmasõja aegset ajakirjandust lapates, siis läbi aastatuhandete on tegelik Eestile omane koer olnud siiski just selline špitsilik-laikalik koer.

Ja eesti hagijas on puhtalt sissetoodud tõugude baasilt aretatud kunsttõug (tahtmata absoluutselt pisendada nende inimeste tööd, kes on eesti hagija aretanud).

Või mis? Kõlab see teile väga ketserliku mõttena? :D
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Postitusi: 138
Liitunud: 30 Sept 2004 06:20

PostitusPostitas Habemega Corgi » 04 Mai 2006 16:26

Põllutöökoja Aastaraamat VIII 1939/40 (Tallinn, 1940) lk. 169 - 171

TALUKOERTE TÕUARETUS.

Tarvidus tõukoerte järele.

Eestis on umbes 200.000 koera. Arvestades, et ühe koera ülalpidamiseks kulub aastas 24— 60 krooni, peaks juba tasuvuse suhtes püüdma taludes pidada paremaid õue- ja karjakoeri. Häid õue- ja karjakoeri on meil äärmiselt vähe. Koerte tõuaretus on meil möödapääsemata. Aretatav talumajanduslik koer peaks olema hää õuevalvur, hää karjakoer ja inimesele ustav abiline ja seltsiline.

Talule kohase õue- ja karjakoerte leidmise ja koerte tõuaretuse küsimused on küllalt tähtsad, kuna häid koeri on võimalik saada üksnes teadlikul koerte aretusel ja õpetamisel. Meil oh senini puudunud igasugused koerte kasvandused.

Eesti Lambakasvatajate Selts, kellele Põllutöökoda on ülesandeks teinud neid küsimusi lahendada, on selgitanud ja uurinud meie taludes leiduvaid õue- ja karjakoerte tüüpe. Nagu esialgsed uurimused näitavad, leidub meil taludes vähe korralikke õue- ja karjakoeri ja nende järele tuntakse taludes suurt puudust.

Kohasemaks karjakoeraks on meie oludele osutunud shoti-lambakoerad ehk Collid. Shoti-lambakoeri on toodud Eestisse Inglismaalt 1934. aastal tõulammaste importeerimisel. Shoti lambakoerad on osutunud meil targemateks karjakoerteks, kuna need on osanud isegi õpetamatult, karjakoera instinkti tõttu karja hoida. Sobiva õuekoera tüübi leidmine on meil juba raskem.

Otstarbekohane oleks, kui leiduks võimalus karja- ja õuekoera üheks ühiseks tüübiks ühendada. Kuid õuekoer, kes öösel valvab, ei saaks hoolas olla päeval karjas. Saksa lambakoer ei sobi õuekoeraks, kuna ta meil on metsikuks muutunud — tigedaks läinud. Viimasel ajal on ta jäänud rohkem luksuskoeraks. Üldiselt on peetud aga sobivaks, et meie aretaksime endale kohase õuekoera eesti „ Murist ”, s o. harilikust talukoerast, kel tihe, paks karvakate, saba rõngas, iseloomult sõbralik ja öösel hoolas õuevaht. Eesti Lambakasvatajate Selts on „ Muri ” tüüpi koerte registreerimiseks teinud mitu selgitus-uurimust ja reisu. Üldiselt aga, leidub ,,Muri" tüübile vastavaid koeri vähe, eriti vähe aga häid „ Muri ” tüüpi emaseid koeri. Et võimalik oleks asutada koerte kasvandusi ja nendesse muretseda koeri välismaalt või ka kodumaalt, on Lammaste Tõuaretuse Komitee poolt vastu võetud ajutine põllumajanduslikkude tõukoerte eeskiri, mille järgi on võimalus abirahastada ka talumajanduslikkude tõukoerte aretajaid ja kasvatajaid.


Tõukoerte kasvanduste asutamise ja abirahatamise esialgne kord selgub alljärgnevast ajutisest määrusest:
1) Põllutöökojal on õigus anda abiraha tõukoerte aretamiseks, tõukoerte ostmiseks kodu- kui ka välismaalt ja anda toetust koerte tõuaretusega tegelevatele organisatsioonidele.
2) Abiraha antakse karja- ja õuekoerakasvandustele, uute tõukoerte ostmiseks kodu- või välismaalt ja autasudeks koerakasvandustele, koerte näitustele ja koerakasvanduste hindamiseks tarvisminevateks sõidukuludeks.
Abiraha on Põllutöökoda annud koerte tõuaretust juhtivale organisatsioonile, Eesti Lambakasvatajate Seltsile, tõuraamatupidamiseiks, sõidu- ja üldkuludeks., mis koerte tõuaretusega kaasas käivad
3) Abiraha on selts annud koerte kasvanduste asutamiseks ja tõukoerte ostmiseks välis- ning kodumaalt. Koerakasvanduseks loetakse majapidamist, kus peetakse vähemalt 3 emast tõukoera.
4) Abiraha saamisel on kohustatud abirahasaajad sõlmima Eesti Lambakasvatajate Seltsiga vastava lepingu. Lepingu ka va kinnitab Põllutöökoda.
5) Abirahad tõukoertele määrab Põllutöökoja juures asuv Lammaste Tõuaretuse Komitee.


2. Tõukoerte kasvandused.
1) Tõukoerte kasvandus on selleks eriti tunnustatud majapidamine, kus aretatakse ja õpetatakse kõrge väärtusega tõukoeri, sihiga anda põllupidajatele tõukoeri sugumaterjaliks ja õpetatud koeri tarbekoerteks.
2) Tõukoerte kasvandusteks tunnustatakse majapidamised, kus peetakse ja õpetatakse õue- ja karjakoeri vähemalt 3 ema tõukoera ja -kutsikaid.
3) Tõukoerte kasvandusel peab olema koerte maja või koerte majakesed, kuhu on võimalus koeri paigutada soo ja vanaduse järgi. Kasvandused on kohustatud pidama tõukoerte raamatut.
4) Tõukoerte kasvandusteks tunnistatud majapidamised on kohustatud alaliselt koeri õpetama ja koerte võimis- või oskusvõistlustest osa võtma.
5) Võimisi- või oskusvõistlusi korraldatakse koerte kasvandustes või põllumajanduslikel näitustel. Korraldajaks on Eesti Lambakasvatajate Selts. Koerte kasvandusi hindab komisjon.
6) Tõukoerte, kasvanduste hindamise korra ja koerte võistluste kavad kinnitab Põllutöökoda.
7) Tõukoerte kasvanduste omanikele võib Põllutöökoda anda hindamiskomisjoni ettepanekul erilisi toetusi ja autasusid.

3. Eesti tarbekoerte tõuraamat
Eesti tarbekoerte tõuraamatul on 2 jaostut: karja- ja õuekoerte tõuraamat.
Karjakoerte tõuraamatusse märgitakse õpetatud Collie tõugu ja teisi karjakoerteks tunnustatud tõukoeri, õuekoerte tõuraamatusse märgitakse „Muri” tüüpi koeri.
Tõuraamatusse võtmist toimetatakse koerte oskusvõistlustel koerakasvanduste hindamistel ja teistel aegadel.
Üksikasjalised juhtnöörid koerte tõuraamatusse võtmiseks ja koerte tõumäärustikud annab Põllutöökoda.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2179
Liitunud: 24 Aug 2005 20:05

PostitusPostitas muumiliina » 05 Mai 2006 21:44

Kirke kirjutas:Tahaks siia juurde lisada veel pudemeid Tõnno Jonuksi ettekandest Koerad Eesti viikingiaja maailmapildis. Ettekanne peeti 26.10.2004 interdistsiplinaarsel seminaril "Inimesed ja lemmikloomad" Eesti Kirjandusmuuseumis.


Arheoloogiliste leidude põhjal Piila, Ehmja ja Kõmsi III kivikalmetest teeb T.Jonuks võrdlevat meetodit kasutades ka oma ettekande järeldused.

Neist Piila kivikalme on üks olulisemaid: leiti väga vähe klassikalisi söögiloomi, kuid leiti 1 mehe põletusmatus koos samal tuleriidal põletatud koeraga. Üldse on teada vaid 3-4 kalmet, kus põletusmatustel on olnud ka koeri. Arvukalt on tulnud koeraluude fragmente (23) ka Lihulast.

Enamasti esinevad koerad meesmatuste juures. On ka naisi, kuid suhteliselt vähe (Piilast 7 koeramatust, neist 1 naisega).


Paar sõna täpsustuseks nende põletusmatuste lõikude juurde :) . Minu andmetel on praeguseks teada vähemalt viis 10.-13. sajandi põletusmatustega kalmet (Maidla II, Ehmja, Uugla I, Kirbla ja Piila) kust on saadud põlenud koeraluid. Seni ainus selle perioodi kalme, kust koeraluid ei ole saadud, on Uugla II, kuid siin oli materjali väga vähe ning see koosnes enamikus nii väikestest luukildudest, et neid ei olnud lihtsalt võimalik määrata. Paraku ei ole teiste Läänemaa ja Saaremaa põletusmatustega kalmete luumaterjali läbi uuritud. Läänemaa varasematest (5.-9.saj) kalmetest (Maidla I, Lihula ja Keskvere) põlenud koeraluid leitud ei ole. Lihula kalmes oli tõesti 23 koeraluud (s.h. hammast), kuid need olid põletamata ning ilmselgelt hilisema päritoluga (tegemist siis ühe purunenud koerakoljuga). Piila kalme Saaremaal on muidugi omaette fenomen - luid oli seal üldse väga vähe ning määratavatest fragmentidest enamik olid koeraluud. Igatahes oli seal määratavaid koeraluid märksa rohkem kui inimeseluid. Kaevamiste käigus me igatahes naersime, et oleme vist leidnud Eesti varaseima lemmikloomade kalmistu. Mis puutub nüüd sellesse, et Piilas oli 7 matust ja ainult ühes naisematuses oli koer, siis sellega on nüüd nii, et enamiku matuste puhul jäi surnu sugu üldse määramata. Kahjuks ei ole mul momendil seda artiklit käepärast, seega ei saa praegu järgi kontrollida, aga vist oli ka ühes või kahes mehematuses, ülejäänute sugu jäi küsimärgiga. Ka Läänemaa kalmete põhjal ei olnud võimalik kindlaks teha, et surnu soo ja koera ohverdamise vahel mingi seos oleks olnud. Kindel on aga see, et kaugeltki mitte kõikidele surnutele ei ole koer kaasa pandud. Enamik ohverdatud koertest on olnud täiskasvanud loomad (no niivõrd, kuivõrd nende fragmentide alusel üldse oli võimalik koera vanust kindlaks teha), Maidla II kalmes on siiski esindatud ka üks kutsikas või noor koer.

Muide Läänemaa kalmetest leitud loomaluude kohta on ilmunud ka artikkel. Keda huvitab, võib raamatukogust võtta Mati Mandeli raamatu "Läänemaa 5.-13. sajandi kalmed", seal lõpus lisana on minu artikkel kalmetest leitud loomaluudest.

Ja kui nüüd pisut koerateemast kõrvale kalduda, siis praegu tegelen Setumaa 5.-10. sajandi kääbaskalmistutega, kus on samuti põletusmatused. Koeraluid sealt siiani leidnud ei ole, küll on seal aga arvukalt põlenud hobuseluid :D

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 06 Mai 2006 22:57

Hooo! :plaks:
Vääga põnev, et keegi ikkagi huvitub koera ajaloost Eestis varasemal ajal! Tookord jäi mulje, et ega sellega keegi otseselt ei tegele ja ettekanne on kokku pandud vaid üksikute juhuslike kätte jäänud fragmentide alusel... (iseenesest ei olnud üldse paha ettekanne, vaid esineja tõdes talle teadaolevaid fakte).
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2179
Liitunud: 24 Aug 2005 20:05

PostitusPostitas muumiliina » 07 Mai 2006 00:57

No tegelikult olen ma koerteluudega muidugi suhteliselt vähe kokku puutunud, neid tavaliselt eriti palju ei leita :) Põhilised kondid on ikka veised, sead, lambad-kitsed, hobust juba märgatavalt vähem. Tõnno andmed olid ju enam-vähem korras, aga ilmselt läks tal ettekande tegemisega jälle kiireks, nagu seda ikka juhtub. Habemega Corgi juba kontakteerus minuga ja tahab saada artiklit, juba ammu olen lubanud koerte ajaloo kohta artiklit ka ajakirjale "Koer" - eks ma pean nüüd heaks ja tubliks hakkama ja paar lugu valmis kirjutama :D

Mine Muuseumi nurk

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist