Otsin õiget tõugu

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake
Kasutaja avatar
Postitusi: 63
Liitunud: 27 Nov 2011 23:30
Asukoht: Helsingi

Otsin õiget tõugu

PostitusPostitas Auli » 28 Dets 2012 21:27

Nüüd on siis asi sealmaal, et mitmeaastase vaagimise tulemusena on sündinud otsus võtta endale koer, ning kuulaksin meeleldi kodaliste nõuandeid tõu valimisel. Otsin koera, kes oleks:
*keskmist või suurt kasvu - võiks olla üle 50 cm
*intelligentne ja motiveeritud õppija - lisaks elementaarsele kuulekusele tahaks koerale üht-teist põnevat õpetada ning võimalusel agilityga tegeleda. Koera hingeelu võiks olla pigem rikas kui lihtne :-)
*uute asjade ja kohtade suhtes avatud
*teiste loomade ja uute inimeste suhtes leplik kuni ülevoolavalt sõbralik - see ja eelmine punkt on tähtsad seetõttu, et olen ise aktiivse ja liikuva eluviisiga ning koera tahaks võimalikult palju endaga kaasa võtta (nt teise linna otsa poodi, sõpradele külla, suvel pikkadele matkadele). Oleks tore, kui koer naudiks inimeste seltskonda, pealegi on maakodus kaks kassi.
*lihtsa karvahooldusega ja / või ei aja karva - eelkõige seetõttu, et elan üürikorteris ja ei tahaks välja kolides kogu mööblit ja vaipu välja vahetama hakata :-) (korteriomaniku, -kaaslaste ja naabritega on räägitud ja kõik on koeraga nõus)
*eelistaksin pigem mõnda "avastamata pärli" kui et väga populaarset ja tuntud tõugu... aga see pole muidugi põhiline.
Koer hakkaks elama umbes 2/3 ajast linnakorteris ja 1/3 aega maakodus. Aed on mõlemas kohas paraku piirdeta, nii et omapead terveks päevaks õue ei saaks koera lasta (kuigi maakodus olen mõelnud elektripiirde peale). Igapäevane jalutuskäik, sörk või rattasõit oleks iseenesestmõistetav (kokku 1-3 h päevas), nädalavahetustel pikemad treeningud ja metsakäigud, aeg-ajalt mitmepäevased matkad / laagrid. Olen üliõpilane ja argipäeviti 4-6 tundi loengutes, nii et koer peaks olema piisavalt iseseisev, et seda aega iseendaga veeta. Aga nagu ma olen aru saanud, siis see ei tohiks normaalse koera puhul olla probleemiks (paljud koerad vist lihtsalt magavad üksi kodus olles), niikaua kui koeraga muul ajal piisavalt tegeldakse.
Konkreetsemalt siis tõugudest ka. Olen mõelnud, et ühe või teise kriteeriumi arvelt võib järgi anda, kui teiste poolest sobib, ja mõttes on sellised tõud nagu:
*iiri või inglise setter - sõbralikud, rõõmsad, aktiivsed ja kergesti õpetatavad, aga karvu ajavad vist hoolega ja ei tea, kuidas neil distsipliiniga lood on? (Minu eelmine koer oli spanjel, kes nii väga tahtis olla hea koer... aga kui ikka pirukas või teine koer kuskilt paistis, siis ei aidanud miski.) Miinuseks ka see, et minu teada ei ole Eestisse enne järgmise aasta lõppu ühtegi setteripesakonda oodata.
*eesti hagijas - samuti avatud olemisega ja nutikas, aga natuke hirmutab see, et kui metsas lõhna üles võtab, siis pidavat kõrvakuulmine kaduma?
*suuršnautser - usaldusväärne + treenitav + väärikas + vähe karvu, aga vist aktiivset seltsielu eriti ei naudiks?
* dalmaatslane - sõbralik + sportlik + ilus, aga see karvaajamine... ja mõned dalmad vist ei ole ka väga kiired õppijad?
Ja viimase mõttevälgatusena käis läbi kiharakarvaline retriiver, aga ei ole veel tema kohta jõudnud palju lugeda. Igatahes eelmainitud tõugude omanikud/kasvatajad võiksid küll arvamust avaldada. Ja ehk olen kahe silma vahele jätnud veel mõne hea kandidaadi? :saba:

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 28 Dets 2012 21:37

Õige eesti hagijas on tõesti avatud meelega. Lähed metsa ja läinud ta ongi. :irw:
Hagijas on hagijas, kõrvakuulmine on neil hea. Kindlasti on võimalik saada endale ka möku, aga eelkõige on ta ikkagi tööloom. Vabal ajal kuseb näiteks diivanisse. Sinna üürikorteri omasse. 8)
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 28 Dets 2012 22:34

Kõik lühikarvalised koerad ajavad rohkem karva kui pikakarvalised. Karmikarvalised ei aja, kuid neid peab üldiselt trimmima, samas kui näitustel ei käi, ei ole vist väga oluline? Karmikute omanikud teavad öelda. Iga algselt jahikoeraks aretatud tõu puhul peab arvestama, et neil on tõenäoliselt mingil tasemel ka instinktid säilinud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 28 Dets 2012 23:11

Minu arvates on suuršnautser väga hea valik. Ja miks ta ei peaks nautima seltskonda? See sõltub ikka rohkem kasvatusest. :P
Karva ei aja ( kui õigel ajal trimmida/pügada) kõik pügatavad/ trimmitavad tõud, nii karmi, kui ka pehmekarvalised.
Nisuterjer sobib ka kirjldusega v.a. karvahooldus.

Bikiinivooru kostüümis Happy Lady Roi
Kasutaja avatar
Postitusi: 215
Liitunud: 27 Nov 2004 13:14
Asukoht: Rakvere lähistel

PostitusPostitas Põhjatäht » 28 Dets 2012 23:30

Hovawart?
Don`t worry, be happy!!!

Kasutaja avatar
Postitusi: 167
Liitunud: 19 Juun 2007 14:38
Asukoht: Rae vald

PostitusPostitas livia » 29 Dets 2012 00:36

labrador?
"Keegi ei hinda sinu vestluse erilist ja ülimat geniaalsust nõnda nagu koer". Christopher Morley

Kasutaja avatar
Postitusi: 203
Liitunud: 14 Nov 2007 11:16
Asukoht: l-viru

PostitusPostitas lontu » 29 Dets 2012 01:26

valge lambakoer :)

Bett Keefiriga
Kasutaja avatar
Postitusi: 1152
Liitunud: 22 Nov 2004 22:03
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas Triin & Bella » 29 Dets 2012 01:43

Mulle tuli esimesena meelde border collie ehk tema oleks ka kandidaat?

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 29 Dets 2012 03:03

Kui piirdeaeda ei ole, siis mina unustaks küll igasugused jahitõud kiiresti ära, et hagijas hoovist kaoks, ei ole vist vaja metsa minna, piisab sellest kui ta lahkesti ilma jalutusrihmata õue juhatada. Aga eks Katleen oskab kindlasti paremini seda kommenteerida.

Snautseri puhul peab arvestama, et ta on valvekoer ja tegelikult tahab ta karmi kätt ja kasvatust, suure puhul saab määravaks ka tema suurus, kui sa teda ei koolita, siis kinni sa teda hoida ei jõua. Igasugu umbusklikke tõuge tuleb ka kõvasti sotsialiseerida. Trimmitavate tõugudega on tõesti nii, et karvad on ainult koera seljas.

Ning mis peamine, ükski koer ei sünni tohutult targaks ja intelligentseks, kui omanik ikka koerale midagi ei õpeta, siis ei pruugi koeral seal kõrvadevahel midagi olla ka :)

&Charly
Kasutaja avatar
Postitusi: 614
Liitunud: 15 Okt 2006 14:09
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas kutsa94 » 29 Dets 2012 11:43

Vaaraokoer, kuulub pigem sinna "avastamata pärlite" hulka. Need koerad, kellega ma olen kokku puutunud on olnud ülevoolavalt sõbralikult, kuid on ka isendeid, kes on mõõdukalt sõbralikud. Kuid temaga ei saa päris muretult kuskil põllupeal lahtiselt jalutamas käia, kui näeb mõnda kilekotti või midagi palju huvitavamat, kui sina ja su maius on, siis on koer läinud ka. Kuid jällegist, vaatamata sellele jalutavad enamus koeraga lahtiselt, lihtsalt peab rohkem ringi vaatama ja jälgima koera. Muidugi on see suurenisti kinni kasvatuses, kui palju inimene viitsib jännata sellega, et koer oleks ka lahtiselt jalutades koguaeg kontrolli all.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 29 Dets 2012 12:34

Pipikas,
Kõiki koeri, sõltimata tõust on vaja kasvatada. Aga mis karmist käest te räägite? :roll: Mul on kodus karme tõuge ja vähem karme aga ei ole kellegagi juttu mingist karmist käest. Omanikul peab iseloomu olema, siis pole vaja käsi käiku lasta. :wink:

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 29 Dets 2012 12:40

Duchi jutt jumala õige.
Olen viimasel ajal jõudnud järeldusele, et kui omanik on ikka ebakindel, siis pole mingit kindlust loota ka koeralt ja tulemuseks on arad ja ebakindlad koerad. Kelle kohta omanik kaugelt karjub, et tema koer on kuri.
Mis hagijatesse puutub, siis ei pea neid ka aed.
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 29 Dets 2012 12:51

Hagijaid on erinevaid - mõnda peab ka väga lahja tara, mõnda ei pea (aga siis saab aia pidavaks tuunida). Eks nagu kõikide tõugude puhul on asi kinni pigem konkreetses isendis.

Mingit võistluskoera neist muidugi ei tule, oma rõõmuks võib askeldada (vähemalt senikaua, kuni koeral piisav motivatsiooniese nina lähedal on).

Metsa ja lõhnadega seoses tasuks meeles pidada siiski seda, et ühegi koeraga ei tohi Eestis tegelikult ilma rihmata metsas jalutada (erandiks tähistatud eramets) ning nagu meediast lugeda võib, on neljajalgseid ohvreid ka esinenud.

kutsa94 äkki oskab öelda, kuivõrd tõsine see "metsa kutse" tema hagijal on - tegemist siis koeraga, kes pole võetud jahiks ning seda poolt on üritatud välja mitte kutsuda.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3908
Liitunud: 31 Aug 2004 20:39
Asukoht: Penila

PostitusPostitas katleen » 29 Dets 2012 13:04

Aeg-ajalt tekib minulgi soov endale maja soetada. Hagijaomanikuna vaatan ma ainult aiakindlust :P Ma olen korduvalt näinud, kuidas minu karud kõiki füüsika seadusi eirates, ennast olematutest pragudest läbi pressivad. Tagasitee tuleb tavaliselt teine leida. Ja ühe korraliku aia ehitamine maja ümber maksab palju. Väga palju.
I might be cruel heartless BITCH... but at least I'm GOOD at it!

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 29 Dets 2012 13:46

dutch kirjutas:Pipikas,
Kõiki koeri, sõltimata tõust on vaja kasvatada. Aga mis karmist käest te räägite? :roll: Mul on kodus karme tõuge ja vähem karme aga ei ole kellegagi juttu mingist karmist käest. Omanikul peab iseloomu olema, siis pole vaja käsi käiku lasta. :wink:


Karmi käe all pidasingi silmas täpselt sedasama, et omanikul peab olema iseloomu. Et nagu metafoor või nii. Mis te kujutate ette, et ma siin klohmin iga päev oma koera või :P

Kasutaja avatar
Postitusi: 63
Liitunud: 27 Nov 2011 23:30
Asukoht: Helsingi

PostitusPostitas Auli » 29 Dets 2012 14:52

Jah, loomulikult peab suurel ja targal koeral olema suur ja tark peremees/naine :irw: Hästi õpetatavat koera soovingi selle pärast, et teda hästi õpetada. "Karmi kätt" ehk siis järjepidavust, visadust ja mõningast kogemust loomade (ka koertest suuremate) treenimisel on mul küll, nii et kasvatamata ei jää see koer päris kindlasti. Koolitamine ongi ju üks toredamaid asju koerapidamise puhul. Nagu mainisin, siis tahaks muuhulgas tegeleda ka agilityga - ega ma ei kujutagi seda nii ette, et mina vaatan pealt ja koer oma loomulikust intelligentsist hakkab rada läbima :irw:
Metsad ja lõhnad... muidugi ei tohi koera omapead hulkuma lasta (ja jahihooajal kindlasti mitte), aga kas ausõna mitte keegi teist mitte kunagi oma koera rihma otsast lahti ei lase? Maakodu ümbruses metsas jalutades...? Aga vot siin tulebki mängu see, et erinevad koerad käituvad ju metsas erinevalt. Jahikoera (nt hagija) puhul, ükskõik kui koolitatud, ma tõesti kahtlen, kas julgeks teda hetkekski lahti lasta, sest ta on lihtsalt loodud jälje järgi jooksma. Aga korralikult kasvatatud valvekoer (nt šnautser) ju peaks absoluutselt alati, hetkegi kõhklemata kutse peale kohale tulema ja üleüldse minust mitte liiga kaugele minema. Kas ei ole nii?
Sotsialiseerimisega kohta - sa võid ju õpetada koera viisakaks (kui külaline tuleb, siis koer teretab ja tegeleb oma asjadega edasi), aga kas talle tegelikult inimeste/loomadega kohtumine rõõmu pakub, see on ikka iseloomus kinni. Või kas saab šnautserist kasvatada seltskonnalõvi?
Veel pakuti border colliet - kuskil kojas oli selle kohta terve teema, kust jäi mulle kõvasti kõlama see, et border collie lihtsalt PEAB saama tööd teha ning vajab ka väga palju liikumist. Ei ole kindel, kas see loom ikka linna sobiks... Hovawart paistab ka rohkem õuekoerana. Labrador, vaaraokoer, valge lambakoer... võib-olla tõesti? :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 29 Dets 2012 15:00

Pipikas kirjutas:
dutch kirjutas:Pipikas,
Kõiki koeri, sõltimata tõust on vaja kasvatada. Aga mis karmist käest te räägite? :roll: Mul on kodus karme tõuge ja vähem karme aga ei ole kellegagi juttu mingist karmist käest. Omanikul peab iseloomu olema, siis pole vaja käsi käiku lasta. :wink:


Karmi käe all pidasingi silmas täpselt sedasama, et omanikul peab olema iseloomu. Et nagu metafoor või nii. Mis te kujutate ette, et ma siin klohmin iga päev oma koera või :P


Loodan, et mitte. :P Aga kõlas küll kuidagi karmilt. :irw:

Kasutaja avatar
Postitusi: 2342
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 29 Dets 2012 16:19

Praegu pakkumisel olevad austraalia lambakoerad sobiks ju kah? Tegelikult aga soovitan hoopis otsida üles Tartu koeratrennikohad ja minna vaatama-suhtlema, kindlasti osatakse häid soovitusi anda! Agility-fännid sealpool - haarake teemaalgatajal varrukast: uus huviline otsib kutsikat!
Maailm on värviline!

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 29 Dets 2012 16:30

Mina võtaks roosad prillid eest ära ja ei idealiseeriks eriti :)

Kui tahad tõsise koeraspordi jaoks koera, siis pead valima tõugude hulgast kes konkreetsel alal enamasti tegijad on. Kui tahad lihtsalt harrastuseks, siis pole tõugude valik nii kitsas. Aga nagu eelpool juba kirjas, kõik on siiski individuaalne ja kinni ikka konkreetses isendis.

Tõenäoliselt on selliseid koeri kes igas olukorras kuuletuvad ja tõesti käsu peale ka tulevad ALATI, ei oska arvata kui palju neid on. Ka kõige koolitatumal koeral võib tekkida mingis olukorras mingi klõps ja omanik on teisejärguline. Kogenud koerakasvatajad maadlevad ka igasugu kiiksudega ja ei saagi neist lahti, lihtsalt elavad edasi selle teadmisega ja katsuvad ennetada.

On oluline vahe kas sa võtad endale pidevalt rind õieli koera või mingi tagasihoidlikuma tüübi. Nende rind õieli koertega on tavaliselt rohkem jamasid, no temperamenti on ka tavaliselt rohkem ja teatud mõttes võib see olla kas vooruseks või nuhtluseks :)

Snautserit tuleb kindlasti kõvasti sotsialiseerida ja valveinstinkti ei maksa alahinnata. Kui on selline koer majas, siis see tähendab, et laste sõbrad ei jookse niisama lihtsalt uksest sisse välja ja ka muud külalised. Minul on mittelsnautser ja ma tassin teda igale poole võimalikult palju kaasa, kui me läheme mingile kogunemisele, siis vastavalt vajadusele toon koera sisse alles siis kui kõik on kohal, sest kõik kes on tema saabudes kohal, on sõbrad, aga need kes juurde tulevad, võetakse vastu suure raginaga juurde sööstes, st et nad ei saa uksest kaugemale enne kui mina lähen selgitustööd tegema ja mõnda aega ikkagi hoitakse uustulnukal silm peal ja urisetakse. Alguses ma võitlesin sellega aga olen juba ammu loobunud, sest mul ei ole mõtet võidelda instinktidega. Samamoodi on haukumisega, olen 2 aastat sellega kõvasti tööd teinud, lõpuks ostsin ka haukumisvastase kaelarihma, sellest eriti tolku kahjuks ei olnud. Küll aga oleme 2 aastaga jõudnud nii kaugele, et natuke haugub ukse juures ja siis tuleb ära. Distantsilt keelamine ei mõju ja ikka tuleb jalad alla võtta ja minna koerale järele. Kui ma olen tema vaateväljas ega ta siis haukuma ei tõtta, sest ta ju teab, et see on selline mittesoovitav tegevus. Kui bokser oli maja häältega harjunud, siis tema naabrite kobistamise peale ei haukunud aga snautser haugub rõõmsalt edasi :) Kui meid kodus ei ole siis ta tõenäoliselt karjub võimaluse korral kogu kõrist. Bokserit naabri koera haukumine ei seganud, snautser seevastu läheb kohe häiresse. Aga veelkord, väga palju sõltub ikkagi kutsika taustast, kui vanalt sa ta tood ja millised suurepärased eeskujud olid tal lapsepõlvekodus. Minu oma tuli haukujate paradiisist ning võõrutusravi on olnud äärmiselt keeruline, eriti kui nad ongi keskmisest suuremad haukujad.

Eks igas tõus ole mingid konkreetsed iseärasused, selgita need välja tee valik vastavalt sellele.

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 29 Dets 2012 17:34

Väga kenad mustad briardid on siin pakkumisel olnud - tasub ehk uurida, ega see sinu pärl pole. Kõigis punktides vist ei klapi, aga arvestades, et ma töökoertest üldse vähe tean.. :)

Puudli peale mõtleks muidu. Karvahooldus võib seisneda pügamises.
Whippetid Eestis
Peres whippet, borzoi
Pilt

Kasutaja avatar
Postitusi: 223
Liitunud: 27 Veebr 2010 19:58
Asukoht: tartu

PostitusPostitas ursular » 29 Dets 2012 18:23

Minul tuli esimesena pähe puudel.Suurepärane seltsikoer ja ka väga õppimisaldis :)

&Charly
Kasutaja avatar
Postitusi: 614
Liitunud: 15 Okt 2006 14:09
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas kutsa94 » 29 Dets 2012 19:21

maris kirjutas:kutsa94 äkki oskab öelda, kuivõrd tõsine see "metsa kutse" tema hagijal on - tegemist siis koeraga, kes pole võetud jahiks ning seda poolt on üritatud välja mitte kutsuda.


Tegelikult olen ma vist aru saanud, et tegemist on vist tema enda nö eripäraga. Ta pole kunagi metsa ära jooksnud mul, valetan siiski-üks kord oli. Aga see oli üks ainuke kord 6,5 aasta jooksul. Eks ta ikka tunneb huvi, kui põllul istub mõni jänes, aga käsuga saab ta ära kutsutud, kui hakkab jänese poole jooksma.

Märkmisiväärne on sõna hagija mainimise juures see, et paar aastat tagasi jagas ta oma aset jänesega ja nüüd käib õues kahe tuhkruga mängimas. :oops:
Ma kardan, et selliseid hagijaid on vähe...

Kasutaja avatar
Postitusi: 91
Liitunud: 10 Juul 2006 22:12
Asukoht: Rakvere/Tartu

PostitusPostitas Blumberg » 29 Dets 2012 19:26

Tõesti- suur puudel sobib peaaegu kõikide Sinu tingimustega.
Mul endal on 2-aastane suur puudel, kellega täpselt nagu Sinul plaanis on reisin kahe linna vahet- ülikooli ja maakodu.
Inimeste ja teiste koertega on suur sõber.
Pärast kooli koju jõudes ei oota ees mingid pahandused ega haukumine.
Teab kuidas õues käituda ja on täiesti ideaalne koer trikide õpetamiseks- võtab kiiresti õppust ja on akrobaatiline. :) Puudlid tegutsevad edukalt ka agilyti maastikul.
Karvu ei aja ja kui näituseplaane ei ole saab ju masinaga kergesti karva maha ajada.
Kuid suureks miinuseks on ilmselt see, et pesakondi on Eestis haruharva kahjuks.

ja muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 739
Liitunud: 18 Aug 2004 00:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Qwerty » 29 Dets 2012 19:27

Noh, eks ma olen erapoolik ka, oma tõug ikkagi... aga äkki vaatad Welshi Springeri poole ka. :) Tõsi, Welshid on natuke väiksemad kui sinu 50cm piir, aga mitte palju, isased ainult mõned sentimeetrid. Nad on aktiivsed, sobivad pea igaks koolitusalaks (kaitsekoolitus ehk mitte :D), julge loomuga ja sõbralikud. Karvahooldus nõuab mingil määral kammimist ja aeg-ajalt oleks hea kääridega üle käia, aga see kõik on lihtsalt õpitav. Üldiselt nii välimuselt kui iseloomult setterilik. Kui setterid meeldivad, siis tõenäosus on, et Welshid ka. :)

Peale Welshide soovitaks kiigata ka enne mainitud Aussie'de (Austraalia lambakoer) ja ehk ka Saksa pinšerite poole.

Kasutaja avatar
Postitusi: 12
Liitunud: 16 Mai 2012 21:50

PostitusPostitas Moor » 29 Dets 2012 19:38

Jahikirest! Mina olen siis üks nendest seaduserikkujatest, kes võimalusel käib igal nädalavahetusel oma "jahiverelisega" üle tee asuvas metsatukas kolamas. Leebet pole ta loomajälgede peale kunagi tõmmanud, natuke maad läheb ja kui näeb, et minul teine suund, tuleb galopis järgi. Mina teda pidevalt jälgida ei suuda, tema mind küll. Igal sügisel käime seenel metsloomade söögikoha kõrval, ka sealt ei kao ära. Elusat looma pole meile ette jäänud, aga arvan, et sellele järgi jooksmiseks ei pea mitte laika veri sees olema, või üldse jahikoera verd...
Meie Krantsu oli ligi poole aastane ja ainult oma koduaias oma ema, õe ja vennaga ringi lipanud, kui ta võtsime. Kui kooli läksime, siis treener arvas, et ta on palju noorem, sest käitus nii, "nagu poleks kuskil käinud ja midagi näinud" (mis oligi ju tõsi). Suht ettevaatlik ja pelglik. Harjutamine teeb meistriks, nüüd on igavene rännumees, kuigi mitte seda tüüpi, kes igast vastutulijast rõõmu tunneks. Ja miks peakski? Viisakas peab olema!
Meie algselt 100% õuekoerast on tasapisi saanud täiesti toakoer.
Kui matkamisest juttu oli, siis tasub pisut ka karvastikuga arvestada. Olen kuulnud näiteks samojeedide ja vesikoerte omanikelt, et pärast metsaskäiku tuleb koera karvadest pool päeva okkaid, oksi ja muud sodi korjata.
Valveinstinkt on meie Krantsul ka olemas ja mõnikord liigagi palju, aga kuradima hea on telgis magada, kui tead, et ükski 2 ega 4 jalgne ei saa salaja su asjade kallale tulla. Seoses sellega meenub, kuidas Norras mägedes (kus tegelikult on koerte lahti laskmine keelatud ja kus enamus koeri oli siiski lahtiselt) üks võõras koer meile praktiliselt telki sisse tahtis marssida, aga meie koer kohe üldse ei soovinud kutsumata külalisele kohvi pakkuda...
Meil agilitys käib üks setter. Tema on küll selline isend, kes väga seda ei fänna ja tunnelist on tal ka pisut ebamugav läbi minna, ta on liiga kõrge ja peab ennast longu laskma.

Kasutaja avatar
Postitusi: 208
Liitunud: 07 Apr 2009 21:55
Asukoht: Tallinn, Mustamäe

PostitusPostitas Ilme » 29 Dets 2012 20:27

Lisaks border colliele on agilitys vägevad paistnud meil siin Eestis ka näiteks belgia lambakoerad (malinois nt), hollandi lambakoerad ja näiteks üks hästi vägev austraalia kelpie.
Ma ei tunne neid tõugusid eriti, et osata arvata mis nende nö kodune iseloom üldiselt on või palju nad karva ajavad (lühikarvalised vist üldiselt ikka ajavad), aga äkki on midagi kasu nendest ideedest :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 63
Liitunud: 27 Nov 2011 23:30
Asukoht: Helsingi

PostitusPostitas Auli » 29 Dets 2012 20:38

Loen siin teie nõuandeid ja endagi mõtted saavad juba selgemaks. Näiteks mõtlesin välja, et see sõbralikkuse kriteerium on ikka tõesti tähtis. Tahaks, et koer juba esimesel kohtumisel sõpradele-sugulastele toreda ja rõõmsa mulje jätaks, pealegi on lähisugulaste seas ka väikeseid lapsi. Tänan väga Pipikat selle loo eest, just sellist maapeale toomist ma lootsingi mõnelt šnautseriomanikult kuulda :) Ei tasu vist tõesti sellelt tõult loota tere-võõras-saame-sõbraks suhtumist. Aga mingi koha need habemikud juba mu südames hõivasid, nii et võib-olla kunagi hiljem siiski...
Karvade juures on tähtis, et korter jääks puhtaks, karvahooldust ma väga ei karda. Olen nõus küll aeg-ajalt lõikamas/trimmimas käima (no mitte tihedamini kui paari kuu tagant) ja kammi kätte võtta ei ole ka raske - aga ainult siis, kui selle tulemuseks on karvavaba korter. Seega puudlid ja terjerid tuleks küll kõne alla. Samas ka Mooril on väga õigus selle metsaskäimise kohapealt - kindlasti ei tohiks koer olla selline, kes ise põõsasse kinni jääb või siis pool metsa koju kaasa toob. Kuidas on lambakoerte ja setterite-spanjelitega, kas korralik karvahooldus hoiab suurema karvaajamise ära?
Nii, paistab siis, et otsin nüüd koera, kes oleks keskmine/suur, sõbralik (aga iseloomuga), treenitav ja ei ajaks karva. Äkki mõni terjer? Kas keegi teab midagi airdale'ide kohta või leidub teisi suuri terjereid?

ja muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 739
Liitunud: 18 Aug 2004 00:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Qwerty » 29 Dets 2012 21:03

Setterid-spanjelid on karvastruktuurilt suhteliselt sarnased - karv ei näe kere peal kuigi paks välja, ehkki on tegelikult väga tihe ja soojahoidev. Karva võivad ajada ikka omajagu, aga see on selline karvaajamine, mis mööbli alla tolmurulle tekitab ja mida on väga lihtne tolmuimejaga koristada, pehmet mööblit kaitseks edukalt päevatekk vms. Kammimine aitab kindlasti ka seda karvaajamist vähendada. Elan isegi oma sprinkuga üürikorteris ja kui ehk eelmainitud veidi tihedama intervalliga tolmuimejaga tõmbamine välja arvata, siis tema karvaajamine mingeid probleeme küll ei tekita. :) Setteritega on vahe küllap põhiliselt selles, et koera ennast on rohkem, seega karva ajavat pinda samuti. :P

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 29 Dets 2012 23:34

Tegelikult on snautser väga sõbralik ja ta ikkagi on selline tere-võõras -saame -sõpradeks- aga see on minu territoorium ära siia tule :D Snautser ei ole kuri, ta on valvas ja umbusklik. Umbusklik koer ei torma võõrastele just rõõmustades :P vastu. Aga kui ta on võõraga tutvunud, siis ta on ülisõbralik. Aga eks see oleneb ka kasvatusest väga palju. Mõnede eranditega võin mina oma koera küll võõra rahva keskele lahti lasta ja kuni keegi mingeid kummalisi eksperimente koera taluvuspiiri väljaselgitamiseks tegema ei hakka, ei pea ma muretsema. Aga ma tean ka sellist snautserit keda valvamine üldse ei huvita. Kindlasti ära lase ennast minu jutust heidutada, sest habemikud on suurepärased. Kõige parem on, kui lähed kellelegi külla ja vaatad oma silmaga, on hea kui on mitu koera, siis näed kui erinevad nad on.

Kasutaja avatar
Postitusi: 47
Liitunud: 17 Mär 2006 19:43
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas liinis » 30 Dets 2012 00:24

Setteriomanikuna ütlen ka sõna sekka. Sõbralikkuse poolest sobib setter (eriti Iiri punane ja ka inglane) väga hästi, enamasti on nad inimeste suhtes ülevoolavalt sõbralikud ja ka teiste koertega ei ole muret. Karva ajavad küll üksjagu, aga mitte pidevalt, minu kaks emast nt kaks korda aastas enne jooksuaega. Karvarullid on tõesti tolmuimejaga eemaldatavad ja kui koeri on ainult üks, siis ei tohiks see suur probleem olla. Kahe koeraga on kodu oluliselt karvasem, tundub mulle.

Looduses liikumiseks on setter ideaalne kaaslane, ta on küll ka jahikoer, aga kui kuulekusega on järjekindlalt tegeldud, püsib ta kenasti omaniku juures. Isased kipuvad vist kergemini kaugemale jooksma. Koerasporti võib kindlasti harrastada, kui ei ole väga kõrgeid sihte seatud, nad naudivad nii agilityt kui SK-d, aga maailmaklassi ei jõua. Seega rõhk peaks olema tegevusel endal, mitte niivõrd tulemustel.
Oltsu, Mamm ja Liina

borderi-plika Sanna & segavereline Nella
Kasutaja avatar
Postitusi: 182
Liitunud: 09 Veebr 2010 23:17

PostitusPostitas Tuuli V » 30 Dets 2012 00:33

Auli kirjutas:Veel pakuti border colliet - kuskil kojas oli selle kohta terve teema, kust jäi mulle kõvasti kõlama see, et border collie lihtsalt PEAB saama tööd teha ning vajab ka väga palju liikumist. Ei ole kindel, kas see loom ikka linna sobiks...

Selle tegelasega on täiesti võimalik elada, kui talle õpetada, kuna peab rahulik olema ja kuna on aktiivne hetk. No minul elab üks selline loomake linnas ja pealekauba ka korteris :). Saame suurepäraselt hakkama.
Aga border vajab kindlat kätt, muidu kasvab temast SUUR probleem ja see tegelane saab väga kiiresti aru kui omanik on "lödi" ning siis käib see päheistumine ruttu :).
Lisaks ajavad nad suurtes kogustes ning peaaegu koguaeg karva...

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 30 Dets 2012 02:50

Mina võtaks kätte ja hakkas lappama tõuge näitustel - no seal näeb neid küige rohkem. Ja siis uuriks ja puuriks ja küsiks ja katsuks ja vaataks neid koeri au naturel. Ja siis - no näiteks... peale 5.-10.-ndat näötust hakkaks otsustama. Kui on piisavalt suheldud, koeri näpitud ... ja perega nõu peetud :)
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 30 Dets 2012 03:22

No algsest kirjeldusest tundsin ära enda veidi varasemast ajajärgust :) Mina leidsin endale belgia lambakoerad. Praegu on kodus (1-toalises korteris) 2 eri karvatüüpi koera - lühi ja pikakarvaline, aga kui huvitavad mitte karva ajavad habemikud, siis nii belglastel kui haruldasemal hollandi lambakoeral on ka karmikarvaline variant täiesti olemas.
Minu enda koerad on sotsialiseeritud ja koolitatud, olen nendega reisinud üksjagu Euroopat läbi ning elanud ka 1,5 aastat teises riigis. Päris oma kodus oleme elanud vaid 8 kuud, muidu on korterid vahetunud üksjagu.
Igat tõugu koera võttes tuleb valida väga hoolikalt vanemaid, sama ka belglastel. Garanteeritult sõbralikku ja enesekindlast koera ei saa, kuid siiski sõltub tohutult palju ka omanikust (ja koeravõtule eelnenud kodutööst).
Belgia lambakoera tüüpi koerad sobivad enam-vähem kõikideks koeraspordialadeks, kuid see võib sõltuda isendist. Neil esineb ka argust.

Minu penid on olnud noorena ülevoolavalt sõbralikud, vanuse ja kasvatusega olen üritanud selle viisakasse vormingusse valada. Vanema koeraga võiksin enda arust kasvõi presidendi vastuvõtule minna
:irw: , ilma et ma ta käitumise pärast põeksin, noorem õpib kombeid veel.
Kui kits või jänes ikka ees jookseb, siis täie hoo pealt ma omi koeri pidama ei saa, kuid kui kiirendus pole veel maksimumi saavutanud, siis kuuletuvad. Linnapargis julgen neid ka mängima lasta, niisama töllerama mitte. Metsas töllerdavad ka niisama ning kui normaalselt silm peal hoida, siis uttu tõmbamise ohtu erilist ei ole olnud.

Kui tahad pigem looduses liikuda ning mingi spordialaga tegelda, samas korterit puhtana hoida, siis sõltub isiklikust eelistusest, millisel rindel möllata tahad. Mina olen pikakarvalisusest loobunud (enne oli ekstreemne pikakarvalisus ehk vana-inglise lambakoer) mitte selle tõttu, et ma kammida ei viitsiks, vaid selle sopa koguse tõttu, mis karva kinni jääb. Jah, enamus reklaamib isepuhastuvat karva - puhastub küll ise, aga seda peale kuivamist nii tunni-paari jooksul üle kogu korteri... Kui ma vana-inglise lambakoeraga agilitys käisin (liivamaneež), siis pesin teda 2 korda nädalas šampooniga, sest muidu liiv kasukast korralikult välja ei tulnud enne poolt päeva ning tekitas koerale ka ebamugavust. Pikakarvaline belglane kuivab puhtaks ca pool tundi, väga märjana nii tund. Kohati tüütu, aga oluliselt lihtsam kui rohkema ilukarvaga koertel. See kuivamine sõltub muidugi ka karvastruktuurist, st rohke ja pehmema ilukarvaga näitusepepud võivad ka kauem kuivada. Mul on karvik väike hästi libeda karvaga emane.
Lühikarv ajab rohkem küll karva, aga mulle isiklikult meeldib pigem puhast karva vaipadelt-mööblilt koristada kui sopased vaibad jätkuva karvalisandiga, seega eelistuse küsimus.

Lühikarv on samas veidi rohkem külmaõrn, no tal on küll aluskarv ning liikudes ta ei külmeta, aga poe ukse taha miinuskraadedega on teda keeruline ootama jätta (no paar miinust elab üle küll).

Karmikarvalisel võivad olla mõlema karvatüübi plussid ja puudused, sõltuvalt sellest, kui hiljuti teda trimmitud on. Meil on üks karmikarvaline hollandi lambakoer ka sõbraks.

Kui on rohkem huvi, siis võib tutvustada reaalis kõiki kolme karvatüüpi mõnel agilityvõistlusel või Tartus vabas õhkkonnas. Tallinnas on lühi- ja pikakarvaline belglane tutvumiseks saadaval.

PS. Mulle väga sümpatiseerib teema-algataja tahe koera valida rohkem iseloomu järgi kui välimiku :D
koerad ei valeta

nisuterjerid Glenn & Orr
Kasutaja avatar
Postitusi: 372
Liitunud: 21 Jaan 2006 20:45
Asukoht: Haava

PostitusPostitas Tuuli » 30 Dets 2012 12:28

Mul on suuremat sorti terjerid - duchi väljapakutud tõug - nisuterjerid. Emased koerad on küll tiba väiksemad kui 50 cm.
Nad on targad, väga inimsõbralikud ja emaste isenditega ei tohiks ka teiste loomadega probleeme olla. Isased terjerid üldjuhul võõraste isatega mängima ei kipu - küll aga on nad võimelised neid tolereerima :)
Oma vanemat koera olen nüüdseks üsna kaua hoidnud lühikeses karvas, mis tähendab seda, et ei vaja kammimist ja ei aja karva, ning metsas käies ei jää oksad karvadesse - ehk siis ülimugav!

Minu jaoks ajavad stetterid-spanjelid-lambakoerad ikka võimatult palju karva. Kui ikka koerakarvad on vastu siis ma ei kujuta nendega kooselu ette :). Aga inimene harjub kõigega ja vast pärast mõningaajalist kooselu enam ei tundugi, et neid karvu NII palju on.

Ka päris mitu airdale terjerit on hoogsalt agilityt tegemas! Nad on nisuterjeritest suuremad ja nende karvad ei kasva pikaks (karvu trimmitakse, nisukatel aga pügatakse).

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 30 Dets 2012 12:51

Nisukate üks mure veel - Eestis ei ole ilmselt kutsikaid tulemas lähiaastail. :(

nisuterjerid Glenn & Orr
Kasutaja avatar
Postitusi: 372
Liitunud: 21 Jaan 2006 20:45
Asukoht: Haava

PostitusPostitas Tuuli » 30 Dets 2012 12:53

dutch kirjutas:Nisukate üks mure veel - Eestis ei ole ilmselt kutsikaid tulemas lähiaastail. :(


Eestis ilmselt mitte aga üle lahe Soomes on nad kaunis pop tõug ja kutsikaid on tihedalt :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 4297
Liitunud: 08 Sept 2007 21:16
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas karvik » 30 Dets 2012 15:43

Karmik hollandlane on küll väga laheda välimusega, karva vist (?) ei aja, suurus on sobiv ja suhteliselt haruldane on ta ka. See sõbralikkuse pool on vist kahtlane, kuid kui kasvatajaga oma ootused läbi rääkida, siis ta aitab valida: http://stockfresh.com/image/zoom/d98fe9/stockfresh_230552

M&M's
Kasutaja avatar
Postitusi: 714
Liitunud: 21 Veebr 2006 13:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Turr » 30 Dets 2012 18:57

Nisukad on ägedad ja ega karmikarvalist hollandlast või belglastki eestist vist saa, samuti siin soovitatud puudlit mitte (kes ka viimasel ajal ikka suht haruldaseks jäänud). Haruldase koera soovija peab vast nagunii piiritaha pigem piiluma, kui siit lootma kutsikat.

Küll aga tegi mind "ettevaatlikuks" see kategoorilisus karvade suhtes...karvad on koerapidamise juures vaid üks ebameeldivus. Pori, sopp, okkad jm jama mida koerad sisse tassivad on hoopis suurem probleem minu arust. Mul on 2 libeda-sileda-lühikese karvaga sh aluskarvata koera, kes kevadel-sügisel suudavad mu ikka parasjagu lühisesse ajada selle sopakogusega, mis toa põrandale kuivab, kusjuures MA PESEN NENDE KÄPASID ja sageli ka kõhualust, kuid sellest hoolimata on põrand konstantselt liivane - palju häirivam, kui karvad igal pool! Vägisi tekib tahtmine öelda, et kui karvad nii kategooriliselt vastunäidustatud on, oleks ehk mõistlikum esialgu mängukoera juurde jääda, kuna koera omamisega paratamatult kaasneb teatav kogus läbu ja suureneb töökoormus, eriti, kui piinlikku puhtust taga ajada.
Ameerika buldog - koertemaailma Hummer
http://americanbulldog.edicypages.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 520
Liitunud: 18 Aug 2004 21:51
Asukoht: Saksamaa

PostitusPostitas pammyx » 30 Dets 2012 19:46

Pipikas kirjutas:Mina võtaks roosad prillid eest ära ja ei idealiseeriks eriti :)

Snautserit tuleb kindlasti kõvasti sotsialiseerida ja valveinstinkti ei maksa alahinnata. Kui on selline koer majas, siis see tähendab, et laste sõbrad ei jookse niisama lihtsalt uksest sisse välja ja ka muud külalised. Minul on mittelsnautser ja ma tassin teda igale poole võimalikult palju kaasa, kui me läheme mingile kogunemisele, siis vastavalt vajadusele toon koera sisse alles siis kui kõik on kohal, sest kõik kes on tema saabudes kohal, on sõbrad, aga need kes juurde tulevad, võetakse vastu suure raginaga juurde sööstes, st et nad ei saa uksest kaugemale enne kui mina lähen selgitustööd tegema ja mõnda aega ikkagi hoitakse uustulnukal silm peal ja urisetakse. Alguses ma võitlesin sellega aga olen juba ammu loobunud, sest mul ei ole mõtet võidelda instinktidega. Samamoodi on haukumisega, olen 2 aastat sellega kõvasti tööd teinud, lõpuks ostsin ka haukumisvastase kaelarihma, sellest eriti tolku kahjuks ei olnud. Küll aga oleme 2 aastaga jõudnud nii kaugele, et natuke haugub ukse juures ja siis tuleb ära. Distantsilt keelamine ei mõju ja ikka tuleb jalad alla võtta ja minna koerale järele. Kui ma olen tema vaateväljas ega ta siis haukuma ei tõtta, sest ta ju teab, et see on selline mittesoovitav tegevus. Kui bokser oli maja häältega harjunud, siis tema naabrite kobistamise peale ei haukunud aga snautser haugub rõõmsalt edasi :) Kui meid kodus ei ole siis ta tõenäoliselt karjub võimaluse korral kogu kõrist. Bokserit naabri koera haukumine ei seganud, snautser seevastu läheb kohe häiresse. Aga veelkord, väga palju sõltub ikkagi kutsika taustast, kui vanalt sa ta tood ja millised suurepärased eeskujud olid tal lapsepõlvekodus. Minu oma tuli haukujate paradiisist ning võõrutusravi on olnud äärmiselt keeruline, eriti kui nad ongi keskmisest suuremad haukujad.

Eks igas tõus ole mingid konkreetsed iseärasused, selgita need välja tee valik vastavalt sellele.


See jutt kehtib ikka mitte TÕUGUDE iseloomustamiseks-VAID SEE on Pipika koera iseloomustus. Ja Pipikal on keskmine ehk mittelšnauter.

Suuršnautserite puhul ei ole liigne lärmakus probleemiks,samuti ei laste külalised ega enda külalised.Kui peremees lubab külalisraffa sisse -siis õige ja koer tegelebki oma asjadega. Pigem on teinekord mureks koerte painurumine külalistelt.... Seega saab öelda ,et suuršnautser sobib nimetatud nimekirja!
Habemikud- suured või väiksed aga alati habemikud!

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 30 Dets 2012 21:59

Lootsingi, et pammix siin kirjutab ja olin juba ette kindel selles, et ta kirjatükk näeb just selline välja nagu siin lugeda saab :P

see oligi mittelsnautseri iseloomustus ja seda ma ka kirjutasin, et mul on mittelsnautser. Ja kindlasti mitte ei ole see iseloomustus ainult Pipika mitteli kohta. Pipikas on näinud ikka rohkem kui ühte mittelit. Lihtsalt varem kui mul endal veel mittelit ei olnud, pidasin ma teatud nüansse mittelite juures nende peremeeste tegematajätmiseks. Nüüd ma enam nii ei arva.

Enamikes tõugudes on mingid harjumist/arvestamist vajavad nüansid, mida asjaosalised teavad aga millest eriti kõva häälega ei räägita. Ning neid nüansse leidub ka suure ja kääbiku juures.

& Nike
Kasutaja avatar
Postitusi: 457
Liitunud: 06 Jaan 2005 13:29
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas veronika » 30 Dets 2012 22:29

maris kirjutas:Hagijaid on erinevaid - mõnda peab ka väga lahja tara, mõnda ei pea (aga siis saab aia pidavaks tuunida). Eks nagu kõikide tõugude puhul on asi kinni pigem konkreetses isendis.

Mingit võistluskoera neist muidugi ei tule, oma rõõmuks võib askeldada (vähemalt senikaua, kuni koeral piisav motivatsiooniese nina lähedal on).

Metsa ja lõhnadega seoses tasuks meeles pidada siiski seda, et ühegi koeraga ei tohi Eestis tegelikult ilma rihmata metsas jalutada (erandiks tähistatud eramets) ning nagu meediast lugeda võib, on neljajalgseid ohvreid ka esinenud.

kutsa94 äkki oskab öelda, kuivõrd tõsine see "metsa kutse" tema hagijal on - tegemist siis koeraga, kes pole võetud jahiks ning seda poolt on üritatud välja mitte kutsuda.


Endal ka eesti hagijas, kes pole võetud jahiks. Seega, kuigi pole seda poolt üritanud välja kutsuda, instinkt on siiski instinkt. Rahulikult võis metsas temaga käia kuskil 2-2,5 aastaseni. Pärast seda on sellisel vabadusel lõpp. Paneb metsas minema. Linnaski on võtnud jälje üles, tõenäoliselt rebased, keda meie kandis palju. Mingi hetk tabasin ära ka selle oma nn võimu raadiuse, st ala, kus mu valjemal pealekäratamisel on veel mingi mõju. Alati ei pruugi ainult ära tabada selle õige hetke, mil ta minekule asub.

Eesti hagijas aga ei sobi inimesele, kes ei taha, et koer karva ajaks. Eesti hagijas lühikarvalise tõuna ajab karva. Mõni vähem, mõni rohkem, kuid kõik ajavad. Minu oma vist pigem rohkem.

Kasutaja avatar
Postitusi: 520
Liitunud: 18 Aug 2004 21:51
Asukoht: Saksamaa

PostitusPostitas pammyx » 30 Dets 2012 22:40

:ahoi: Pipikas-usun,et täpsustused alati teretulnud.Paljude jaoks on šnautser šnautser mõtlemata ,et suurusega on need hoopis eri tõud.

Kahjuks on jah mittelite populatsioon meeletult vähenenud ja kohalikud ei ole kõige avatuma iseloomuga.
Pipar-sool värvustega on tegu algupärase värviga ja tõu algupärane suurim iseloomu omadus on: umbusklik võõrastesse.
Mustadel on see iseloomuomadus ńii mittelitel kui suuršnautseritel mitte nii esile tükkiv,kuid pipar-sool suuršnutseritel aga esineb vägagi tihedalt nagu ka pipar-sool mittelitel.

Minu pipar-sool suuršnauter on võõrastega väga reserveeritud-vähemalt 45 min ei huvita teda külalised kohe üldse....ka tuttavad külalised. Hoiab eemale ja jälgib.Ei ole ka kunagi agresiivne ega ründav inimeste suhtes.Tüütamise korral eemaldub ja ei ole kontaktne.Aja möödudes aga on ise nõus minema võõraga mängima.... Ja ta ema on ka sarnase iseloomuga.

Mustad suured aga kohe nõus suhtlema,laskma ennast sügada,mängima hakkma nõus ka kohe!

Hetkel siin Saksamaal näen aga palju palju mitteleid ja neil pole sellist meeletult umbusklikku iseloomu.Pigem ka nagu minu omal-hetkeline reserveeritus aga ei lärmakust ega agressiooni.
Habemikud- suured või väiksed aga alati habemikud!

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 30 Dets 2012 22:41

Quote era demonstrandum - nagu on kirja pannud vanad roomlased :angel: Igaüks soovitab ainult oma tõugu :)

Olgem ausad - karva ajavad praktiliselt kõik koerad. Karva-ajamise suurus/tihedus jne. sõltub koera kasuka hooldusest. Kui võtta see teema mõõdupuuks, siis tuleks võtta karvutu koer - peruu, mehhiko või hiina karvutu :) Samas - seal võivad tekkida iseloomuprobleemid ning karvutut igale poole talvisel ajal kaasa võtta - no on küll võimalik, aga kasukas (st koer on kasuka sees). Suur peruu karvutu vastaks ka suuruse parameetritele :)

Mis puudutab nõudmist "teiste loomade ja uute inimeste suhtes leplik kuni ülevoolavalt sõbralik ", siis... suurema osas soovitatud tõugudest tuleb seda inimlembust koolitada, kas pole? Ja kui juhtub olema isend, kes geneetiliselt on arg-agressiivne - mis siis saab? Eriti juhul, kui see lööb välja kusagil eelpuberteedis või puberteedieas? Või veel hiljem?

Mina ei soovita mitte ühtegi tõugu - mina soovitaks Aulil võtta kätta ja käia erinevaid koeri vaatamas - välistades vahel ka mingid spetsiifilised nõudmised ja vastavalt sellele teha oma otsus.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

& rõõmurullid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2146
Liitunud: 21 Okt 2005 14:27
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas päike » 30 Dets 2012 22:46

airepiret kirjutas:Quote era demonstrandum - nagu on kirja pannud vanad roomlased :angel: Igaüks soovitab ainult oma tõugu :)


:OT: mina küll ei soovita enamustele inimestele oma tõugu :D
Koerala kodanik.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 30 Dets 2012 22:52

Päike - ma kirjutasin siin teemas SOOVITUSI JAGAVTEST :)
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 30 Dets 2012 23:08

Minu arvates on normaalne, et inimesed jagavad infot just oma tõu kohta. Kes siis veel, kui mitte mingit tõugu omav inimene oskab paremini soovitada ja infot jagada?
Palju hullem on, kui mõni isik jagab soovitusi võõra tõu kohta, mida ta ei tunne! Ja seda kuulujuttude ja omaenese tarkuse/lolluse põhjal. :wink:

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 31 Dets 2012 01:00

Mulle meenus kunagi loetud soovitus, et kõige parem ongi suhelda tavaliste tõukoeraomanikega, sest kasvatajad on nii kogenud, et saavad hakkama igasuguse fruktiga :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 63
Liitunud: 27 Nov 2011 23:30
Asukoht: Helsingi

PostitusPostitas Auli » 31 Dets 2012 03:46

Mainin omalt poolt vahele, et praktika käib mul teooriaga käsikäes, ehk siis lisaks lugemisele ja nõu küsimisele on mul graafikus ka koerte vaatlused nii näituseplatsil kui mujal. Arutelu siin foorumis ei ole mu ainus infokanal, aga kindlasti on ka sellest palju abi. Kui antakse soovitus koeraomanikega tutvuda ja otse rääkida, siis eks ju Koda on selleks üks võimalus?
Karvade kohta - ausõna, ma ei ole mingi puhtusefriik, poriste käpajälgede peale silm ka ei pilgu ja voodialustele tolmurullidele panen nimesid ja toidan neid piimaga :hups: Aga nagu mainisin, siis elan üürikorteris ja küsimus on korteri seisukorras siis, kui ma sealt kord välja kolin. Ei tahaks, et järgmised üürnikud veel aastaid hiljem kuskilt seinapragudest või pehmest mööblist koerakarvu leiaksid. Ja samuti meeldiks mulle see, kui teistele külla minnes või avalikus kohas viibides ei peaks muretsema karvaajava koera pärast . Nii et see karvaajamine ei tulene sugugi minu madalast esteetilisest valulävest, vaid pigem sellest, et ei tahaks nende karvadega teisi inimesi häirida (sõprade seas on muide ka koeraallergikud).
Inimlembust tuleb muidugi koeras koolitada, varakult sotsialiseerida jne. Aga ei saa ju eitada, et mõned tõud on sünnipäraselt suhtlemisaltimad ja teised reserveeritumad. See leplik-kuni-ülevoolav välistab skaala selle otsa, kus on rangelt ühe-inimese-koerad või teiste loomade osas väga domineerivad koerad. Ja kui mulle peaks siiski juhtuma "ebastandartse" iseloomuga koer, siis eks tuleb sellega leppida ja õpetada teda vastavalt tema eripäradele. Õige koolitusega peaks vähemalt põhilised viisakusreeglid ikka igale koerale ju selgeks saama?
Vahepeal on välja pakutud settereid, belglasi, hollandlasi ja nisukaid. Esimese kolme puhul ikka paistab mulle see karvaajamine ja/või karvades sodi tassimine natuke hirmutav, aga plaanis on neid tõuge peatselt lähemalt vaatama minna. Nisuka puhul on samuti natuke mureks, et looduses liikudes ei pruugi kaunis kasukas eriti praktiline olla, aga mitme muu näitaja poolest sobiks nisukas küll ja väärib kindlasti kaalumist!

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 31 Dets 2012 09:10

Kui sooviks on sõprade juurde külla minnes olla veendunud, et koer ei puista karvu laiali, samuti pehme mööbli osas kindlustunne- pakuksin ma suurt puudlit. Kui tõesti on sooviks, et ka võõrad ei kardaks koera.
Puudli osas on inimestel juba ammustest aegadest teadmine, et see koer ei hammusta, ta ei ilasta ka- võõrastega suhtlemise juures on ka see oluline, kitsakoonulised reeglina ei ilasta nii palju. Ta on soliidse käitumisega loomuomaselt.

Ma ütleksin ka, miks minu arvates ei vasta soovitud kriteeriumitele minu tõud- šveitsi valge lambakoer ja kuldne retriiver.

Valge lambakoer ajab karvavahetuse ajal palju karva ja see jätab paratamatult jälje pehmele mööblile. Aluskarv on pehme ja kui korter on elektrit täis, lendub see igale poole.

Ülevoolava sõbralikkusega on selline lugu, et see ongi ülevoolav ja võõras seltskonnas võib olla inimesi, kes kardavad koeri.

Sama kehtib kuldse retriiveri kohta- tema ülevoolavus on küll tagasihoidlikum, aga karva ajab ikka, lisaks on mõned inimesed avaldanud arvamust, et ta ilastab, s.t tema mokad on märjad, kui ta inimestelt pai nurub.
Koerallergikute juurde ei sobi kumbki.

Tõu valiku juures tulebki mõelda kõigepealt, mis on enda jaoks oluline ja mis omaduse võiks välja kannatada, kui ideaali ei ole- ja see, milleks enda jaoks üldse koera vaja on. On selleks siis mõnus kaaslane aktiivseks eluks, on selleks mõnus kaaslane kaisukaruks.

Sõprade juurde ei saagi alati koera kaasa võtta, sest inimesed reeglina ootavad külla inimesi- eelistavad pigem vaikselt nurgas ootavat koera kui rõõmurulli tähelepanu keskpunktis.
Lilleliste kummikute asemel sinised, instinktid kujunemas

iiri hundimurdjad ja saksa urukoerad
Kasutaja avatar
Postitusi: 2684
Liitunud: 10 Apr 2005 16:28

PostitusPostitas Maialiisa » 31 Dets 2012 11:04

Auli kirjutas:Karvade kohta - ausõna, ma ei ole mingi puhtusefriik, poriste käpajälgede peale silm ka ei pilgu ja voodialustele tolmurullidele panen nimesid ja toidan neid piimaga :hups: Aga nagu mainisin, siis elan üürikorteris ja küsimus on korteri seisukorras siis, kui ma sealt kord välja kolin. Ei tahaks, et järgmised üürnikud veel aastaid hiljem kuskilt seinapragudest või pehmest mööblist koerakarvu leiaksid. Ja samuti meeldiks mulle see, kui teistele külla minnes või avalikus kohas viibides ei peaks muretsema karvaajava koera pärast . Nii et see karvaajamine ei tulene sugugi minu madalast esteetilisest valulävest, vaid pigem sellest, et ei tahaks nende karvadega teisi inimesi häirida (sõprade seas on muide ka koeraallergikud).


KHM... mu ema leiab tänaseks 12 aastat mulla all olnud rottweileri karvu endiselt kappide tagant ja kuni välja vahetamiseni ka diivanilt. Lühikarvaliste koerte miinus on see, et nende lühike karv püstiselt kangakudede vahele end paigutab ja sealt mitte ära tulla ei taha. Seega - kui sa tahad, et korteris peale sinu lahkumist üldse karvu ei oleks, siis paraku pead koera võtmisest loobuma või vaatamagi karvutuid tõuge - mehhiko karvutu koer näiteks, mida on mitu suurust. Sõbralikud, rahulikud ja karvavabad. See kogemus siis nendega koos tehtud mõne reisi põhjal - rohkem oskavad neist rääkida need, kes nendega koos elanud.

Järgmine

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist