Pit-Bulterjeri kutsikad

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake
Postitusi: 5
Liitunud: 14 Mai 2011 16:44
Asukoht: põlva

Pit-Bulterjeri kutsikad

PostitusPostitas tosay » 14 Mai 2011 17:04

Sooviksin nõu saadan pitbull kutsikate kohta. Tahaks perre võtta pitbulli koera, väike ning samas kaitseks ka kodu. Kuid olen kuulnud jutte, et ta kiindub ühte pereliikmesse. Kas on võimalik, et harjuks kõigiga ? Tean, et igal koeral on alati oma lemmik, kuid kui majja peaks väike beebi tulema, siis ei oleks soovi küll koera ära anda.. Andke nõu, kas tasub võtta ning mida peaks algusest peale tegema, et kutsust kasvaks koduvalvur ning samas lemmikloom kõigile kodustele.
Mida rohkem ma mehi tundma õpin, seda rohkem hakkan oma koera armastama.

& Nero
Postitusi: 1079
Liitunud: 11 Sept 2005 21:27
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas sirli » 14 Mai 2011 17:16

"Pittidest" ei tea, aga amstaffid on väga sõbralikud kõikide inimestega. Eriti veel oma pereliikmetega. Nad on väga rõõmsad ja mänguhimulised ning armastavad õige kasvatuse korral igasuguste inimestega koos olla. Muu jutu jätan teistele.

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 14 Mai 2011 17:33

Ma alustaks sellest, kas peres enne koeri olnud ja siis mõtleks mitu korda, enne kui hakata endale meeldima hakanud tõugu otsima.
Inimene, kes pole enne sellist koera omanud, ei oskagi ehk kaswatada sellest koerast head perelemmikut.

& Maya ja Villu
Kasutaja avatar
Postitusi: 901
Liitunud: 30 Jaan 2005 12:45
Asukoht: Rakvere

PostitusPostitas Lyan » 14 Mai 2011 17:54

Kinnitaksin ka, et tegu on siiki päris tugeva iseloomuga koeraga, kes ei sobi igale inimesele! Allub vaid tugevamatele ja ma ei pea silmas füüsilist tugevust. Kui suuta seda tegelast kontrolli all hoida siis on ta super perekoer. Ma selle kodu kaitsmise kohalt ütleks, et ta pigem on ähvardav oht teistele koertele kui inimestele. Kodu kaitseks soovitaks pigem elektroonikat ja vastava õppe läbinud inimesi! Pole päris kindel kas see koer julgele võõrale urr teeb!

M&M's
Kasutaja avatar
Postitusi: 714
Liitunud: 21 Veebr 2006 13:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Turr » 14 Mai 2011 18:04

Kui inimesel juba tuleb pähe lause, et "ei tahaks beebi majja tulles küll koera ära anda", siis ära võta koera! Sa nagu eeldad, et täiesti normaalne ongi see, et kui peni segama hakkab, siis annan ära, nii need asjad päris ei käi olgu siis koeraks amstaff/amstaffiline või mõni muu tõug.

Sorry, et OT aga see lause väga riivas silma!
Ameerika buldog - koertemaailma Hummer
http://americanbulldog.edicypages.com/

& rõõmurullid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2146
Liitunud: 21 Okt 2005 14:27
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas päike » 14 Mai 2011 19:39

Turr kirjutas:Kui inimesel juba tuleb pähe lause, et "ei tahaks beebi majja tulles küll koera ära anda", siis ära võta koera! Sa nagu eeldad, et täiesti normaalne ongi see, et kui peni segama hakkab, siis annan ära, nii need asjad päris ei käi olgu siis koeraks amstaff/amstaffiline või mõni muu tõug.

Sorry, et OT aga see lause väga riivas silma!


Minu arust just inimene mõtleb tuleviku peale, et ei eksiks tõu valikul ja saaks koera jätta kui laps sünnib. Mina, vastupidi, näen selles positiivset külge, et ei ole hurraaaaa, võtan koera, pole vahet mis tulevikus saab.
Koerala kodanik.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 14 Mai 2011 23:04

Tahaks perre võtta pitbulli koera, väike ning samas kaitseks ka kodu.

Pitbull ei ole nüüd küll väike koer. Ja mis on üldse pitbull? Meil, s.t Euroopas, nimetatakse pitbulliks kõiki amstaffi- seguiseid ja vahel ka staffi-seguseid. Tegelikkuses aga... mis teemaalgajata peab silmas pitbulli all?
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 15 Mai 2011 06:48

Pitbull on ju peaaegu sama suur kui ameerika buldog (st ikka üle põlve), nii et seda ei saa kuidagi väikeseks tõuks nimetada. Ehk mõtleb teemaalgataja staffordshire terjerit või ameerika staffordshire terjerit? Need näevad sarnased välja, aga on tunduvalt väiksemat kasvu.

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 15 Mai 2011 07:51

Mina ei mõista, miks inimesed, kel kogemused pea et olematud, soovivad lastega koju selliseid tõuge, kelle kasvatamine käib neile üle jõu ja olgem ausad..enamusele käib üle jõu, sest vastasel juhul ei kuuleks, kuidas nad lapsi ründavad kodus ja inimesi väljas ja käituvad kasvatamatult. Inimesed kasutavad nende kuulsust kurjasti.
Lapse kõrvalt ei jää kindlasti aega koera kasvatada nii nagu peab.
Hea soovitus: otsige tõug, kes ei vaja ´karmi kätt´ ja hiljem ei teki probleeme, miks koer on kodus võimust võtnud, sest bullilised on suhteliselt kangekaelsed ja isemõtlevad ning kordi viis testivad piire ja see tähendab pidevalt koerale selgeks teha, kes peremees on.

Postitusi: 5
Liitunud: 14 Mai 2011 16:44
Asukoht: põlva

PostitusPostitas tosay » 15 Mai 2011 11:20

Asi pole selles, et tahan võtta koera, mis on avaldanud mulle suurt mõju. Ma tean, et sellisest koerast asja ei saa, kui pole karmi kätt ja pidevat korda. nö hellitamine ja koerale kõige lubamine viib iga koera ülekätte. Ma olen endale teadvustanud piisavalt mida tähendaks sellise koera võtmine, kui palju oleks vaja teda treeninda ning hoolitseda. Otseselt pakuks huvi Ameerika Pit Bull terjer, kuid Staffordshire Bullterrier on ka vaateväljas. Suure koera all pidasin ma rohkem silmas saksa lambakoera ja rotweilerit. Minu mureks oligi justnimelt see, et kas on hea teha see valik, juhul kui perre peaks kunagi tulema laps. Ma ei taha ausaltöeldes võtta koera, et ta väljaõpetada ja kiinduda temasse ning siis hiljem ära anda, kuna koer ei võta last omaks või vastupidi.
Mida rohkem ma mehi tundma õpin, seda rohkem hakkan oma koera armastama.

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 15 Mai 2011 12:11

Euroopas ei ole ameerika pitbull terjer tunnustatud tõug ja need, keda siin pitbullideks nimetatakse on enamjaolt seda vaid oma nime poolest st. on tegelikult tõutunnistuseta koerad kes meenutavad am.staffi või piti (kes on tegelikult üsna äravahetamiseni sarnased) ja kelle omanik on otsustanud, et nii ongi ok teda nimetada.

Staffordshire bullterjer on tõesti päris madal koer (ma naljatlemisi ütlen, et nagu oleks keegi am.staffile peale astunud- ärge tõu fännid solvuge, huumoriga ikka). Eestis ei ole nad väga levinud aga neid ikka on.

Ameerika staffordshire terjer (aka. am.staff) on suurem koer ja minu oskamatu silm am.staffil ja pitil eriti vahet ei tee :oops: Seda tõugu koeri on Eestis ikka omajagu.

Am.bullist peaks pitbullid ikka märksa väiksemad olema. On muidugi igasuguseid elukeid aretatud aga tegelikult ei tohiks (nii palju kui mina olen mõne meretaguse asjad rohkem kodus oleva inimese jutust aru saanud) seda tõugu koer nii suur olla. SIIN üks leht piltidega koertest kes peaks vist olema oma tõu eeskujulikud esindajad.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Pipa&Fan
Kasutaja avatar
Postitusi: 1767
Liitunud: 04 Jaan 2005 16:43
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Elo&Fan » 15 Mai 2011 12:50

Mind kohe huvitab, kuidas näeb välja see, et koer ei võta last omaks või vastupidi? Ei kujuta sellist olukorda ausalt kohe ettegi. Ei usu, et siin vahet oleks, mis tõugu on koer. Kui asi on aga selles, et inimene juba ette peab ennast nii kehvaks koerakasvatajaks, et ei suuda koerale selgeks teha, et inimesekutsikas on kordi olulisemal kohal kui koer , siis ei tasuks sellisel inimesel endale tõesti koera võtta! :? See saab tähendada ju ainult seda, et koeravõttu plaaniv inimene juba ette näeb ennast tulevikus madalamal positsioonil, kui võtta plaanitav koer :?:

Pudik & Loona+(Tšernõška)
Kasutaja avatar
Postitusi: 562
Liitunud: 23 Dets 2004 23:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Leena » 15 Mai 2011 17:42

Tore on vaadata pitbull tõugu koeri inimeste kõrval, kellele nad tõesti sobivad. Kui koer veab/jalutab inimest rihma otsas mitte vastupidi on katastroof. Pitbullid tahavad tõesti tegutsemist, mõtlemist ja koos peremehega töötamist. Kindlasti ei piisa sellest, et lasen ta metsas rihmast lahti ja nii koer saabki oma energia välja lasta, see on vaid üks osa sellest. Ka ei ole soovitav, kui see tõug on peres esimene koer.
Tähelepanu peab koerale olema nii enne kui ka pärast lapse sündi sama.
Kui Su koer arvab, et oled parim, siis ära küsi teiste arvamust!

Postitusi: 5
Liitunud: 14 Mai 2011 16:44
Asukoht: põlva

PostitusPostitas tosay » 15 Mai 2011 19:47

Kui mul õde sündis ei võtnud vana koer kunagi teda omaks. Ta näris tema asju ja maksis igati kätte. Asi pole mitte selles, kui kehvaks või mittekehvaks koerakasvatajks end pean, vaid selles, et kui koer on solvunud ja teeb oma tempe hoolimata autoriteedist, siis on raske saada klappi koera ning lapse vahel ning paratamatult kui mittemitte kuidagi koera tempudest jõud üle ei käi, on koer esimene kellest loobutakse, sest last ju ometi ära ei anna. Sellepärast tahangi rohkemat teada sellest tõust ja tema iseärasustest. Probleeme tekib nagunii iga koerakasvatamisega ning parem on ennem koera võtmist endale kõike teadvustada, sest soovin võtta koera teadmisega, et ei pea teda kunagi äraandma.
Ma ei oodanud siit arvustust selle kohta, kas olen kehv või mittekehv koerakasvataja, pigem soovisin nõu, kas see koer on sobilik perekeskele ning rohkem teadmisi tema iseärasustest.
Mida rohkem ma mehi tundma õpin, seda rohkem hakkan oma koera armastama.

Kasutaja avatar
Postitusi: 940
Liitunud: 30 Aug 2006 10:46
Asukoht: Võsivere

PostitusPostitas Mellon Collie » 15 Mai 2011 19:55

Oht, et õigesti kasvatatud ja terve närvikavaga koer ei võta last omaks on ühesuurune absoluutselt kõikide tõugude puhul. Ehk siis suht väike kõikide tõugude puhul. Pitbullid või bull-tüüpi koerad ei ole selles osas kuidagi erilised.

Kunagi ei soovitaks bull-tüüpi koera esimeseks koeraks, ükskõik kui võimekaks ennast ka ei peeta...

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 15 Mai 2011 20:14

Aga kindlasti tuleks enne, kui hakata mistahes tõugu koera võtma, korralikult võtta aega endale selgeks tegemiseks, et koertel puudub selline asi nagu kättemaks (a.la närib lapse mänguasjad ära "kättemaksuks") ja veel terve rodu inimestele omaseid emotsioone ja käitumismalle. Tõsise iseloomuga koerad on küll viimased kellega hakata neid asju avastama siis, kui juba midagi on kapitaalselt metsa läinud.

Neid tõuge, kes väidetavalt esimeseks koeraks ei sobi, on küllalt palju. Tegelikult ei tähenda see minu arvates mitte seda, et inimene peaks enne mingit "esimeseks koeraks sobilikku" tõugu koera pidama vaid seda, et ENNE koera võtmist tuleb selgeks teha mismoodi koerad õpivad, maailma näevad ja kuidas neid kasvatada autoriteetselt aga mitte türanniseerides. Juba enne koera võtmist võiks olla üsna selge ettekujutus mida hakatakse selle koeraga esimesest päevast peale tegema (sh selleks, et ta tulevikus oskaks lastes inimesi näha ja nende juuresolekul käituda) ja kuhu pöörduda küsimuste esitamiseks ja nõu saamiseks.

Kui mitte minna reaalselt Ameerikasse vms. kohta kus on võimalik reaalset pitbulli saada, oleks võibolla hea mõte võtta siht am. staffile. Selliselt on ilmselt suurem lootus leida kutsikas kelle vanemad ja vanemate vanemad on hea iseloomuga normaalsed koerad. Ma pean tunnistama, et ma ei ole am. staffide olukorraga meil eriti hästi kursis aga teiste tõugude najalt ma pakuks küll, et see ei ole üldsegi mitte vähe oluline, et vanemad oleks enesekindlad tasakaalukad koerad. Krantsi (mida meil siin enamus pit-bulle tegelikult on) puhul ei saa kunagi kindel olla.

Selline teoreetiline jutt siis :hups:
If you´re not having fun, you´re not doing it right

& rõõmurullid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2146
Liitunud: 21 Okt 2005 14:27
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas päike » 15 Mai 2011 20:53

Mellon Collie kirjutas:Kunagi ei soovitaks bull-tüüpi koera esimeseks koeraks, ükskõik kui võimekaks ennast ka ei peeta...


Teate, mina võtsin esimese koerana oma alla aastasele lapsele seltsiliseks just bullterjeri. Pole paremaid sõpru kui nemad olid!

2 titte, roomasid koos ringi:
[img:720:488]http://static1.nagi.ee/i/p/97/66/00089766920122_l.jpg[/img]

Mind jubedalt häirib kuidas kogu aeg räägitakse, et bull-tüüp koerad ei sobi esimeseks koeraks. Mõni ei saa hakkama ka maailma kõige leebema isendiga misiganes tõust ükskõik mitmenda koerana. Asjad ei ole nii absoluutsed.
Koerala kodanik.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 15 Mai 2011 20:56

Ei oma ise mingit kontakti sellise koeraga, paraku on aga mu kasvandikud sattunud sellise rünnaku ohviteks ja peremees nautis seda täiega (aitas juhuslikult mööduja). Toon välja vaid mõne tähelepaneku. Esiteks - tehke endale selgeks, missugust koera ikkagi tahate võtma hakata! Pitbull ei ole FCIs tunnustatud tõug, seega on selle nime all siin esinevad sisuliselt paberiteta x-koerad. Mu elus oli kokkupuude tänaseks kahjuks lahkunud huvitava inimesega Ameerikast, kelle erialaks oli loomade käitumine, kes tegutses ka õppejõuna ja kelle kirg oli koeri koolitada erinevates koolitusalades. Tal oli üks emane koer, kelle kohta ta ütles: on kas ameerika staffordshire terrier või ameerika pitbull terrier - sõltub, missugust registrit ma eelistan. Seesama koer oli siis kahe erineva tõunimetusega eri registrites. Sellel koeral oli tulemus Schutzhundis, kuulekuses, agilitys ja ka - mingis karja-ajamise liigis (seal on neid erinevate loomade-lindudega erinevaid). Sain meie põgusast selleteemalisest vestlusest aru, et amstaff on aretatud selliseks just tööd tegema. Seega - kui Teie peres pole soovi hakata väga tõsiselt harrastama mingit sellisele koerale sobivat koerasporti, siis - soovitan veelkord kaaluda, missugust koeratõugu Te ikkagi otsite! Amstaff ei ole kindlasti väike koer, isegi pitbulli nime all, turjakõrguselt keskmise suurusega koer on kehakaalult raske ja lihaseline ja väga suure lõugade haardejõuga. Kui aga soov on siiski väiksemakasvulise koera järele, siis staffordshire bullterrier on paljudes maades päris sageli perelemmikuks.

Soovitan veel kasutada ka otsingut siinsamas. Kojas on päris mitmeid teemasid, kus juttu nii amstaffist kui ka pitbullist. Ja staffiomanikke on ka kodaliste seas. Lugege, mida kirjutavad oma kogemustest Kojas olevad Lombi taga resideeruvad entusiastid! Neil on selliste koertega väga erinevaid kogemusi!

Kuid siiski - kordan veelkord - alustuseks tehke endale selgeks, MIS nimega koeratõug omale meeldib ja miks. Kui vaid välimuse järgi, siis - peate vist enne veel omajagu eeltööd tegema. On palju koeratõugusid, kellega tekib vähe probleeme, kui elukorraldus muutub ja kellega kooselamine on lihtne. Indiviiditasandil on see veelgi kirjum. Kuid nii tugeva ja töötahtelise aktiivse koeraga ei pruugi elu kuigi lihtne olla. Ja kui tekivad sellised probleemid, mida oma peres lahendada ei saa, siis - kas on aus neid probleeme sokutada kellegi teise lahendamiseks? Ehk oleks tark neid hoopis ennetada ja teha lihtsam valik?

Kui aga tahate aktiivselt koeraga trenni teha ja sportida, siis - kindlasti leiate omale selleks heade eeldustega amstaffi healt kasvatajalt, kes oskab Teid edasi suunata. Ja kunagi peab ju ka see esimene kord tulema. Kuid veelkord - see tähendab päris aktiivset koera treenimist ja selleks peab jätkuma aega ka pere suurenemise järel. Kuid päris paljud on ka sellise elukorraldusega edukalt hakkama saanud. See sõltub ju palju inimesest.
Maailm on värviline!

peast labrador
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 30 Nov 2004 11:24
Asukoht: Suurupi, Harjumaa

PostitusPostitas maarit » 16 Mai 2011 09:40

tosay kirjutas:Kui mul õde sündis ei võtnud vana koer kunagi teda omaks. Ta näris tema asju ja maksis igati kätte. Asi pole mitte selles, kui kehvaks või mittekehvaks koerakasvatajks end pean, vaid selles, et kui koer on solvunud ja teeb oma tempe hoolimata autoriteedist, siis on raske saada klappi koera ning lapse vahel ning paratamatult kui mittemitte kuidagi koera tempudest jõud üle ei käi, on koer esimene kellest loobutakse, sest last ju ometi ära ei anna.

No vot. See postitus pani mindki kirjutama, kuigi alguses seda plaani polnud.
Igal tõuga võib selline probleem tekkida, kui inimesed ei oska koera lapsega integreerida. Pole vahet, kas tegemist taksi, spanjeli, labradori või pit bulliga. Mõtteviis, et see on "koera kättemaks" või "solvumine", ongi selle probleemi põhjus. Suure tõenäosusega ei olnud see ainuke koera käitumisprobleem? Ilmselt oli ka teisi "kiikse", mida inimesed pidasid lihtsalt koera eripäraks?
Tuli jälle meelde see taksojuht, kes rääkis kirglikult, kui tark ja tore ja tubli koer tal kodus on, aga ainuke mure, et "tal on selline iseloomujoon, et lapsi vihkab, läheb kohe kallale". Jälle üks inimene, kes ei teadvustanud absoluutselt, et need asjad on kinni ikka rohkem kutsika sotsialiseerituse ja koolituse tasemest ehk siis sellest, et kes on teisel pool rihma, aga mitte koera iseloomust või omapärast.
Minu hea sõbranna on puutunud selle tõuga rohkem kokku ja pidanud paari neist. Esimene koer käis tal igal pool kaasas, oli suht hästi koolitatud ja sotsialiseeritud ja on siiani musiloom, kes saab lastega hästi läbi ja on väga normaalse närvikavaga. Teine koer (esimese poeg) ei saanud nii palju sotsialiseerimist, kasvas oma aias ja linna ilmselt tihti ei saanud ning osutus lõpuks ründamismasinaks, kelle hingele jäi naabri koera elu ja mitmeid rünnakuid.
Tõug on ise kihvt, aga väljakutseid pakkuv ja sobib minu meelest vaid inimesele, kes omab koerapidamise kogemust, võtab selle koera armastusest tõu vastu, mitte ego tõstmiseks või millegi pikenduseks ja mõistab oma tegude ja tegemata jätmiste mõju koera iseloomu kujunemisele.

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 16 Mai 2011 10:56

Vahet pole kas uus kodaline tuleb abi otsima siis kui juba häda käes või otsib abi juba enne häda, alati saab ta hurjutada. Hakatakse aga igast sõnast kinni ja puretakse. Et te ka jaksate. Kui inimene on otsustanud, võtab ta selle koera niikuinii, kui te tahate teda ümber veenda, siis katsuge olla adekvaatsed mitte urgitseda tema sõnade kallal. Ja kui te ikka ei suuda, siis mõtelge kõikidele tegematajätmistele mis teil endal kodus on ja millega maadlete. Nagu antud teema asjalikes postitustes soovitati, mõtle hoolega läbi enda võimalused ja kindlasti ära alahinda koolitust vajavate tõugude koolitusvajadust. Võib olla satub Sulle leebemat sorti eksemplar, kui aga eriti keeruline? Minuarust näitab koera kasvatuse taset koera käitumine avalikus ruumis, kodus käituvad enamus koeri normaalselt. Aga esimesed 2-3 aastat võid küll arvestada, sõltuvalt isendist, kulub süsteemsele kasvatustööle.

Postitusi: 5
Liitunud: 14 Mai 2011 16:44
Asukoht: põlva

PostitusPostitas tosay » 16 Mai 2011 12:34

Jah, ma mõistan, et iga koeraga kaasneb kasvatustöö. Ja nüüd olen saanud palju mõtlemisainet, kas see koer on kindlasti õige.. Kõik kurvemad tsenaariumid on mu peas juba läbi mõeldud, tuleks nüüd mõelda ka natukene reaalselt!

Aitäh kõigile, kes avaldasid oma arvamust ja andsid nõus. Loodan, et suudan varsti õige otsuse langetada, mõeldes nii sellest, mis oleks koerale parim ning kas suudan temast kasvatada hea koera ja lemmiku kõigile pereliikmetele.
Olen siin lugenud vastakaid arvamusi ja kindlasti mõtlen nende arvamuste üle. :)
Aitäh!
Mida rohkem ma mehi tundma õpin, seda rohkem hakkan oma koera armastama.

Kasutaja avatar
Postitusi: 394
Liitunud: 22 Nov 2005 00:02
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas ave00 » 16 Mai 2011 12:35

Lihtsalt soovituseks-oma koerte pealt näen, et emane on tunduvalt rahulikum ja stabiilsem, kui isane. Isane sobib minu meelest paremini spordi harrastamiseks, emane on parem kodukoer. Samuti õppis emane juba väikse kutsikana ära lastega suhtlemise ning sellist hooga lakkuma jooksmist nagu isane tegi tal ei esinenudki. Aga eks see oleneb kõik ikkagi konkreetsest koerast.

& Maya ja Villu
Kasutaja avatar
Postitusi: 901
Liitunud: 30 Jaan 2005 12:45
Asukoht: Rakvere

PostitusPostitas Lyan » 16 Mai 2011 12:45

Käisin eile sõbranna ja tema pooleteist aastase lapsega vanemate juures, kus mu koerad elavad. Kui Maya sai võetud siis maast madalast sai teda sotsialiseerida igas variandis, igaks olukorraks, kaasa arvatud lapsed. Ja tema on tõeline lapse lemb! Õrnalt nuusutab, ei jookse pikali. Naudib täielikult kui pisike inimene temaga tegeleb. Ta on naabri lastega üles kasvanud.
Mu kaasomandi "tüüp" on jälle selline natuke kontrollimatum. Ta on isane! Jagan Ave arvamust, et emased on justkui rahulikumad ja isased energilisemad. Minu kogemusest!

Tõprakari
Kasutaja avatar
Postitusi: 808
Liitunud: 22 Aug 2004 17:08
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas calime » 16 Mai 2011 15:17

OT, aga ma ei teeks ka mingeid selliseid isaste-emaste vastandamise laiu üldistusi - minu isiklik kolme koera kogemus on näidanud vastupidist, näiteks, ja kui ka noorima emase koha pealt on üldse probleem selles, et tal on vilets, s.o. arg iseloom, siis mu esimene bullikas, kah emane, too, kes oli täiesti arvestatav päästekoeramaterjal ja väga hea iseloomuga, oli nt. palju aktiivsem ja ka inimeste suhtes 'valivam' kui mu näituseliinidest suss-isane, kes on absoluutselt kõigega nõus. Mida edasi, seda rohkem olen jõudnud arusaamisele, et tõug paneb laias laastus asjad paika, aga indiviididevahelised erinevused on sageli suht suured.
Never laugh at live dragons - Bilbo Baggins

I am not altogether on anybody's side, because nobody is altogether on my side - Treebeard

Tõprakari

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 16 Mai 2011 15:59

calime kirjutas:OT, aga ma ei teeks ka mingeid selliseid isaste-emaste vastandamise laiu üldistusi - minu isiklik kolme koera kogemus on näidanud vastupidist, näiteks, ja kui ka noorima emase koha pealt on üldse probleem selles, et tal on vilets, s.o. arg iseloom, siis mu esimene bullikas, kah emane, too, kes oli täiesti arvestatav päästekoeramaterjal ja väga hea iseloomuga, oli nt. palju aktiivsem ja ka inimeste suhtes 'valivam' kui mu näituseliinidest suss-isane, kes on absoluutselt kõigega nõus. Mida edasi, seda rohkem olen jõudnud arusaamisele, et tõug paneb laias laastus asjad paika, aga indiviididevahelised erinevused on sageli suht suured.


Ma arvaksin, et kui näiteks Rexina kasutatakse peaasjalikult emaseid (st "Komissar Rexi" sarjas), põhjendusega, et emaseid on lihtsam koolitada, peab seal ka mingi tõepõhi all olema. :D Kuigi ka meil hoiab emane lastest lihtsalt eemale, Oskar mängib ka aastastega, kes on alles käima õppinud.

Ja minu meelest on siin teemas olnud üsna asjalikud postitused, kui paar igivigisejat välja arvata. Mina näiteks tõesti mõtlesin, et äkki inimene ajas tõud sassi, sest see on nende tõugude puhul väga sage viga. Kui tahetakse suuremat koera, võtaks ma üldse ameerika buldogi, sest ta on sarnane, aga NII nummi, hoiab (ja kaitseb) peret jne. Ja kuna ta õuekoeraks oma kasuka poolest ei sobi, siis loogiline järeldus on, et korterikoeraks peab sobima. :D Aga see on lihtsalt minu teetassike, ei ürita teemaalgatajat tõugu vahetama meelitada.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 16 Mai 2011 16:07

rents kirjutas:Ma arvaksin, et kui näiteks Rexina kasutatakse peaasjalikult emaseid (st "Komissar Rexi" sarjas), põhjendusega, et emaseid on lihtsam koolitada, peab seal ka mingi tõepõhi all olema. :D


Ja siia vastupidine - Lassie filmides-seriaalides on alati esinenud isased collied. Sest on efektsemad ja suuremad. Kuigi Lassie loomulikult oli raamatus emane, lisaks veel mitte soobel, vaid tricolour... :irw:
Maailm on värviline!

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 16 Mai 2011 16:19

Mul on kodus erinevat tõugu koeri aga väikese lapse seltsi sobib neist kõige paremini ameerika buldog (loomulikult normaalselt kasvatatud). Järgi proovitud erinevates peredes - täie vastutusega kirjutan seda! Arvan, et ka pitbullist saaks väga hea perekoera aga minu arvates nad ei ole mingid valvekoerad ja peavad olema pigem kõikide inimestega sõbralikud. Kui elate kortermajas, siis probleeme tekib teil ilmselt jalutamisega kuna pitbullid on teiste koerte suhtes väga agressiivsed.

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 17 Mai 2011 00:19

dutch kirjutas:Arvan, et ka pitbullist saaks väga hea perekoera aga minu arvates nad ei ole mingid valvekoerad ja peavad olema pigem kõikide inimestega sõbralikud. Kui elate kortermajas, siis probleeme tekib teil ilmselt jalutamisega kuna pitbullid on teiste koerte suhtes väga agressiivsed.


Kusjuures minu meelest on kojaski olnud kunagi teema, kus pitbulliomanik küsis, miks ta koer korterisse sisenevate inimeste vastu kuri ei ole ja ei tahtnud sugugi uskuda, et pitbullid ongi aretatud teiste koerte vastu kurjad olema, aga inimestest on neil üsna ükskõik. Ja ka minu tutvusringkonnast on selline "probleem" korra läbi käinud - tookord küll tundus, et koer võeti nö "peenisepikenduseks" ja hiljem oli häda, sest teiste koertega mängima lasta ei saanud, sest koer ei sallinud teisi isaseid, aga samas võis ükskõik kes aeda sisse astuda ja koer liputas ainult saba. Postiljon veel kiitis morni näoga peremehele, et küll teil on tore sõbralik koer. :irw:

Nii et kui see korteri kaitsmine oluline on, siis on ilmselt jah targem vähemalt vaadata, mis nägu kutsika isa ja ema võõra inimese peale teevad ja loota, et ehk veab ja kutsikas pärib vanemate iseloomu või valida kohe tõug, mis on veidi rohkem selle jaoks mõeldud. Kasvõi juba mainitud ameerika buldog:
[img:504:365]http://www.koerainimesed.ee/wp-content/gallery/ameerika-buldog/ameerika_buldog.gif[/img]

P.S. Märkasin alles nüüd lauset selle kohta, et igal koeral on alati oma lemmik - minu omadel küll ei ole. Kui mina istun ühes tugitoolis ja mees teises, sõltub täiesti koerte tujust, kellele külje alla ronitakse, samuti kuulatakse mõlema käsklusi (kuigi võib olla väike vahe vastavalt sellele, kes viimasel ajal rohkem neid trennitanud ja käsutanud on). Ei ole mingit vahetegemist märganud. Nii et sõltub ka ilmselt tõust ja konkreetsest isendist.

Kasutaja avatar
Postitusi: 129
Liitunud: 11 Dets 2006 12:25
Asukoht: Soolu

PostitusPostitas Eve&Frami... » 17 Mai 2011 09:51

Omades kohe 5 aastaseks saavat emast ambulli julgen teda jätta ka täiesti võõra väikelapsega omapäi. Laps võib roomata koera puuris või ronida koerale selga(mida kahjuks kõik lapsed armastavad suure koera puhul teha :hups: , vähemalt minu tutvusringkonnas) Loomulikult oli ambull minu esimene koer ja esimesed kolm aastat olin end täielikult pühendanud koerale(sotsialiseerimised linnas, maal, koolitused, võistlused, koer kasvas üles kontoris, kus hoovis oli veoautode ja rasketehnika "kodu") Et kuhu ma oma jutuga tahtsin jõuda- ambull on koer kes saab lastega suurepäraselt hakkama, kui võimaldada koerale õige kasvatus, samas kahjuks võõraste meeskodanike puhul meie kodus ja hoovis, pean olema vägagi valvel, sest mingil põhjusel on minu koeral võõraste meeste puhul eriti tugev umbusk :|, mis on väljendunud ka irevil hammastega.. Usaldan küll, aga alati pean kontrollima :angel:

Kasutaja avatar
Postitusi: 1232
Liitunud: 22 Okt 2006 08:36
Asukoht: Virumaa metsades

PostitusPostitas lotos » 17 Mai 2011 09:59

ja rääkides pittidest ja lastes, leidsin ma eile FBs ringlemas sellise lingi http://www.ywgrossman.com/photoblog/?p=676 :irw:

M&M's
Kasutaja avatar
Postitusi: 714
Liitunud: 21 Veebr 2006 13:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Turr » 17 Mai 2011 11:34

Omades korteris kaht ameerika buldogi ei julgeks ma küll inimesele, kel on lähiaastatel plaan saada laps (ja samas suure, energilise ja jõulise koera kasvatamisega vähe kogemusi), soovitada ameerika buldogi korterisse.
Jah, ta on sõbralik laste suhtes, kui ta on õigesti kasvatatud, nagu iga teinegi koer, kuid väikelaps ja suur, energiline ning jõuline koer korteris...kus väikelast tuleb käruga tarida jalutama (nii a la 3 aastat, nagu nad tänapäeval kärus tavatsevad olla), koera rihmaotsas tarida jalutama (mingi vähemalt 3x päevas ja ei ole see ameerika buldog ka teiste koerte suhtes ülevoolavalt rõõmus enamasti, eriti isased), lisaks koera treenimine, et temast ikka kasvaks sotsiaalne ja kuulekas loom....prrrrr. Korraliku aiaga oma majas oleks jutt pisut teine, sest lühipissitiirudele saab koera oma aeda lasta, kuigi ka oma aias elava koeraga tuleb jalutamas käia ning teda korralikult treenida.

Iseasi jah, kui enne lapse saamist on jõutud koer täiskasvanu-ikka kasvatada, mis suurt tõugu koertel juhtub nii 3-4 aastaselt.

Ja miks on üldse tänapäeval vaja korterisse koera, kel oleks tugev valve- ja kaitseinstinkt? See ju ainult probleemiks omanikule. Jõle tuus võib jah, teatud kontingendi arust, olla sellise koeraga ringi hängida, aga milleks?!
Ameerika buldog - koertemaailma Hummer
http://americanbulldog.edicypages.com/

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 17 Mai 2011 11:48

Nojah Turr, eks sa tead kindlasti seda asja omastkäest. :irw:

M&M's
Kasutaja avatar
Postitusi: 714
Liitunud: 21 Veebr 2006 13:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Turr » 17 Mai 2011 12:41

dutch kirjutas:Nojah Turr, eks sa tead kindlasti seda asja omastkäest. :irw:


tõenäoliselt paremini, kui mõni, kes oma koeri väljagi lasta ei julge, kui võõrad ligiduses 8)
Ameerika buldog - koertemaailma Hummer
http://americanbulldog.edicypages.com/

Postitusi: 13
Liitunud: 06 Aug 2009 11:35
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas motokoer » 17 Mai 2011 23:26

Teemasse tulles,siis üks asjalik asi,mida tasuks omada kõigil,kes plaanivad võtta koera ja sobitada teda lapsega: http://www.apollo.ee/product.php/0406187 See Sinikoera teatmik on ehk paljudes asjades abiks.
Ja omast kogemusest piti ja laste vahelisest suhtest ütleks niipalju,et meil pole sellega probleeme olnud. Omal küll enam nii väikesi lapsi peres pole,et koeri nendega harjutama peaks,kuid tänaval on mu pitbull laste ja üldse inimeste suhtes absoluutselt ükskõikne,isegi võõrad lapsed kannatab külma rahuga ära,kui need teda sabast,kõrvust või turjast tirima juhtuvad.Pole õnneks sellist koera"väärkohtlemist" küll palju ette tulnud,kuid vahel on juhtunud. Teine koer,arvatavasti amstaffi segu kellegagi,sest tema emast ma midagi ei tea,kuna kutsikas tuli meie perre juba teise ringi kutsikana,isa aga kaasaantud paberite järgi paljude näitusetiitlite omanik,on samuti kõigi suhtes,olgu see siis laps või täiskasvanu,siiralt heatahtlik ja tõeline musiloom. Probleeme tekib vaid rihma otsas jalutades võõraste koertega,kui need esimesena väljakutsuvalt käituma hakkavad ja mänguplatsidel,kus võetakse ette oma territooriumi kaitsmine. Vabalt joostes ei teki aga ka mitte võõraste koertega kokkupuutes mingeid probleeme.
Samas tunnistan ausalt,et ega ma nendega ka kaklusi ette võtnud pole,mis neid teiste koerte vastu agressiivseks oleks muutnud. ;)

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 17 Mai 2011 23:30

Vat Sini on ka minu noorele sugulasele väga hea õpetaja olnud. Kui Isabeliga mängud väga hoogu kippusid minema, siis piisas meenutamisest, mida Sini asjast arvas ja kohe oli lapsel pilt selge ja teadis täpselt, mida teha. Ja noore sugulase vanuseks on aastakest kolm.

Aga see on tegelikult juba teine teema :)
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 18 Mai 2011 17:10

Turr kirjutas:Ja miks on üldse tänapäeval vaja korterisse koera, kel oleks tugev valve- ja kaitseinstinkt? See ju ainult probleemiks omanikule.


Minuarust on see väga hea tähelepanek. Mina küll uurisin väga põhjalikult oma uut tõugu, kuid alahindasin väga tugevalt tema valveinstinkti. Elades korteris tähendab see iga krõpsu peale mühinal ukse poole sööstmist ja kogu kopsumahu ulatuses haukumist. Mõnedel päevadel on Franticul meeles, et haukuda ei tohi, kuid mõnedel päevadel on see täiesti ununenud. Nagu Elo ühes oma artiklis väga hästi kirjutas on selliste instinktidega koera omamine väiksemate lastega peredes keeruline just lapsi külastavate sõprade tõttu. Meil õnneks seda probleemi pole, külalised vaadatakse põhjalikult üle ja edasi on kõik sõbrad. Kindlasti on võimalik ka korteris selliste instinktidega koeri pidada, kuid selleks on vaja kõvasti koeraga tööd teha.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 18 Mai 2011 19:55

Igaüks, kes shnautseritest veidike midagi teab on teadlik nende soovist haukuda. Kehtib ka paljude terjerite kohta. Ilmselt polnud siis eeltöö piisavalt põhjalik. :wink:

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 19 Mai 2011 13:46

Vabandan OT pärast, aga kas keegi oskab tuua näiteid aktiivsetest spordiks/tööks sobivatest koertest (tõugudest), kes ei soovi palju haukuda? Küsin siirast huvist, kuna mulle ei meeldi lärmavad koerad, kuid meeldivad väga aktiivsed ja sportlikud penid.
Enda omad õpetan lihtsalt maksimaalselt vaikseteks, aga juba olekult mitte lärmata sooviva koeraga oleks ju palju vähem vaeva ning saaks muudele asjadele keskenduda :)
koerad ei valeta

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 19 Mai 2011 16:57

dutch kirjutas:Igaüks, kes shnautseritest veidike midagi teab on teadlik nende soovist haukuda. Kehtib ka paljude terjerite kohta. Ilmselt polnud siis eeltöö piisavalt põhjalik. :wink:

No näed, mina ei teadnud siiski ja ükski snautserikasvataja ega ka omanik ei vihjanud küll sellele ja üheski kirjatükis, mida ma lugesin, ka seda ei olnud. Kui ta natuke hauguks, siis see mind ei häiriks, kuid see on pigem jube lõugamine. Aga kaks kuud kõva drilli on teinud olukorda ikka väga palju paremaks. Aga see on paganama raske olnud, alguses ma olin ikka meeleheitel.
Minu bokserid haukusid mõistlikul määral, Pipi kippus klähvima, kui oli erutatud. Kuid ei olnud seda probleemi, et iga kobina peale koridoris joosti ukse juurde lärmama. Maja on väike, võõraid käib trepikojas väga harva ning omade peale Pipi ei haukunud naljalt. Tõstis ainult pead ja kuulatas kas ja mis hakkab edasi toimuma. Uksekella peale tormas küll koridori ja haukus, aga see haukumine ei hakanud kõrvade peale. Franticu puhul aga väiksemgi kobin koridoris tähendab talle juba millegi toimumist ning tal on vaja seda ruttu minna reguleerima ja selle käigus karjub nii kõvasti, et minu kõrvadel hakkab valus. Ma isegi ei nimetaks seda haukumise sooviks, pigem tundub see olema mingi tungiv vajadus. Naabritel oli ka snautser, see lõugas sama kohutavalt kui Fränt, no täitsa ausalt, ma ei pidanud seda mingiks suureks haukumise sooviks vaid pigem kasvatamatuseks.

Kasutaja avatar
Postitusi: 99
Liitunud: 02 Jaan 2006 13:20
Asukoht: Tallinn, Nõmme

PostitusPostitas dix » 19 Mai 2011 21:29

Haukumist saab õnneks välja treenida, kui seda osata :) . Mõndade tõugude puhul eks see ole raskem. Samas endal vast siis vedanud, isegi esimest korda kuulen selle kohta, et šnautseritel kalduvus haukuda. Koer hoiatab väga madala hääl-urina kombinatsiooniga võõraid, kes on potensiaalsed sissetungijad. Kui öelda, et aitab, siis ka lõpetab. Muul ajal on väga rahulik ja vakka :) .

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 19 Mai 2011 23:47

Naabritel oli ka snautser, see lõugas sama kohutavalt kui Fränt, no täitsa ausalt, ma ei pidanud seda mingiks suureks haukumise sooviks vaid pigem kasvatamatuseks.
Just my :sent: - aga eks see ole paljuski tegelikult ka konkreetsest koerast kinni. Nii et - jõudu. Aga päris välja sa seda ilmselt ei koolita :) Ja vahel on ka see võimalik et sa arvad, et oled välja koolitanud - ja siis tuleb puberteet... pika-ajaline... :irw:
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

bokser Pipikas
Kasutaja avatar
Postitusi: 406
Liitunud: 18 Aug 2004 19:54

PostitusPostitas Pipikas » 20 Mai 2011 20:06

Loodetavasti saab kõik ainult paremaks minna :)

Postitusi: 971
Liitunud: 18 Aug 2004 20:42

k

PostitusPostitas merry » 21 Mai 2011 09:32

Snautseritel on see haukumine - alates sellisest auh-auh-vaikus uksekella- haukumisest kuni iga krõpsu peale täie kopsumahuga pikalt lõugamisest ikka väga kõvasti pärilikkusest kinni. Teatud vanemate järglastel on sellist totaalset haukumist-umbusku väga kõvasti küljes, teise järglased on kohe kutsieast peale teise olekuga. Muidugi sotsialiseerimist ja kasvatamist tahavad mõlemad tyybid, aga....töömaht on ikka väga erinev. Mõnda koera on lausa rõõm sotsialiseerida, teine nõuab tohutut tööd ja kannatust, aga ega päris välja juurida halbu instinkte (haukumist, võõraste peale lõrramist, tigedust teiste koerte vastu) 100% tihti ei õnnestugi.
Merry, mu vana isane, on just selline valvesnautseri tyyp. Näitusel tuli hoolega jälgida, et ta teise isasega liiga lähedale ei satuks ja ma ise seda momenti maha ei magaks. Õigel ajal antud keelav käsklus muutis poisi viisakaks. Samas kui õigeaegset keeldu ei tulnud, kasutas ta suurima hemeelega võimalust proovida võõrale turja karata. Samuti ei lase ma Merryt õuele lahti, kui meil külas nii alla 7 aastaseid lapsi. Sest siis ei saaks ma hetkekski rahu vaid pean jälgima koera ja lapse käitumist. Ta ei hammustaks, aga ka lapse ehmatamist pole ju vaja :angel: Ka tema järglastel on selliseid kombeid :oops:
Noored isased aga on "dzentelmenide klubi" liikmed. Liigset häält nende suust ei tule.
Pealegi on juba pubekaealise kutsika harimine äärmiselt tänamatu töö, kui eelnevatel kuudel on kasvatus hooletusse jäetud.
Pipi, probleem ei ole tõus, probleem on Sul ühes kindlas selle tõu esindajas. Ja juttu meil sellest oli. Kogu tõugu kui korteris-esikus-õues suuri lõugajaid siiski ühte patta panna ei saa. Rohkem on siiski väga intelligentseid ja hüsteeriata käituvaid snautsereid. Ausalt :angel:

Kasutaja avatar
Postitusi: 223
Liitunud: 27 Veebr 2010 19:58
Asukoht: tartu

PostitusPostitas ursular » 21 Mai 2011 11:02

Pipikas,aga õpeta ta ukse vastu midagi tooma..oma mänguasi,sussid vms.Meil snautser toob uksevastu kas mänguasja või sussid.Isegi kui uksetaga on võõras inimene viiakse sussid esikusse :)

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 22 Mai 2011 02:31

Turr kirjutas:[...]lisaks koera treenimine, et temast ikka kasvaks sotsiaalne ja kuulekas loom....prrrrr. [...]


Ja lõpuks ei pruugi sellest kõigest ikka kasu olla. Mul pole ambull, aga samuti moloss ja nägin tema sotsialiseerimisega VÄGA palju vaeva, pidevad mängutuurid jms ja kasu polnud lõppkokkuvõttes midagi, nii kui jalga tõstma hakkas, hakkas ka teisi isaseid vihkama. Alguses ainult uusi "konkurente" (võrdses kaalus või suuremaid) ja nüüdseks on asjad nii kaugel, et ka tuttavate isastega, kellega siiani on kenasti koos mänginud, ei saa teda kokku lasta, kui teine vähegi dominantsem on. Meil on teada, et kogu aeg silmad selja taga, mängima laseme ainult emastega jne, treenitud on nii palju, et teist koera nähes jääb käskluse "stopp" peale seisma, aga tegelikult on see ilge närvikulu. :(

Pudik & Loona+(Tšernõška)
Kasutaja avatar
Postitusi: 562
Liitunud: 23 Dets 2004 23:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Leena » 29 Juun 2011 23:53

päike kirjutas:Mind jubedalt häirib kuidas kogu aeg räägitakse, et bull-tüüp koerad ei sobi esimeseks koeraks. Mõni ei saa hakkama ka maailma kõige leebema isendiga misiganes tõust ükskõik mitmenda koerana. Asjad ei ole nii absoluutsed.


Nõus. See on lihtsalt oma koera vastu huvi puudumise probleem. Kasvatusest ma parem ei räägigi, see on veelgi kõrgem aste.
Kui Su koer arvab, et oled parim, siis ära küsi teiste arvamust!

Kasutaja avatar
Postitusi: 34
Liitunud: 22 Jaan 2012 17:17
Asukoht: Laitse

PostitusPostitas Annemari » 29 Jaan 2012 22:23

Tean küll, et teema väga vana aga pitbull ja amstaffid minu uurimise järgi ja kuulmise järgi on paremad kui lapsehoidjad... tean vähemalt 2 juhust kus pit on päästnud väikse lapse elu. Nii et väike laps ja pit koos ei ole koos probleem. Ja üldiselt ei ole nad ka agresiivsed inimeste suhtes, vaid pigem teiste koerte, kui nad ei ole kokku puutunud kutsikast saati teiste koertega. :)

& Maya ja Villu
Kasutaja avatar
Postitusi: 901
Liitunud: 30 Jaan 2005 12:45
Asukoht: Rakvere

PostitusPostitas Lyan » 30 Jaan 2012 22:50

Mina oma Mayat sotsialiseerisin maast madalast teiste koertega aga see ei aidanud. Ta on ikkagi enamuste koerte vastu agressiivne.
Ja laps ja pit koos ei ole probleem kui seda koera on peremees osanud nii suunata, et ta austab lapsi.

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist