Minu esimene koer oli..

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake

Minu esimene koer oli...

Segavereline koer / krants
222
40%
Tõugu meenutav tõutunnistuseta koer
114
21%
Tõukoer (ehk siis tõutunnistusega)
219
39%
 
Hääli kokku : 555
& Thellae
Kasutaja avatar
Postitusi: 149
Liitunud: 01 Juul 2005 11:20
Asukoht: Põlva

PostitusPostitas Kristiina » 04 Juul 2005 21:22

Minu esimene koer oli puhas krants Rocky , Me võtsime ta endale kolme aastaselt . Kahjuks ta jooksis ära ja oligi kõik , pärast avastasime, et ta elab Mustamäel ühe vanamehega , Me jätsimegi ta sinna elama .

Sest see vanamees lihtsalt ei anna koera tagasi.


Oleks võinud politseisse teatada.
Viimati muutis Kristiina, 13 Juul 2005 19:24, muudetud 1 kord kokku.

ja muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 739
Liitunud: 18 Aug 2004 00:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Qwerty » 04 Juul 2005 22:37

Minu esimene koer oli tegelikult vanaisa oma, aga ma pidasin teda jummala enda omaks, niikaua kui ma ennast mäletan. :) Puhtatõuline saksa jahiterjer nimega Jeekim. Nüüd on ta kahjuks juba autoõnnetuse tõttu parematel jahimaadel. :lein:

Perfect Joy
Kasutaja avatar
Postitusi: 132
Liitunud: 30 Juun 2005 19:21
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitas lucill » 06 Juul 2005 17:11

minu esimene koer oli ulapeal käinud puhtatõulise taksi lapselaps - tulemuseks pikkade jalgadega pruuni ninaga krants.
koju sai ta nii, et emaga sai pikalt isa moositud, et ta koeraga nõustuks. suurest tüdimusest siis ta lõpuks ütleski, et võtke, võtke, kasvõi kolm korraga. ja siis ükspäev, mu sõbranna teadis ühte kohta kust kutsikaid saab ja teine sõbranna laenas punutud korvi ja nii ma kutsika järele väntasingi rattaga. pesakonnas oli veel kutsikaid, aga mulle tundus just see kuts hästi sümpaatsena. isa viskas mu muidugi kohe kodust välja kutsikaga ja mina istusin kutsikaga senikaua trepi peal kuni ema koju tuli ja meid tagasi tuppa lubati.
nimeks sai ta siis tessa. ta oli hästi armas ja tubli koer (aga milline poleks, eks?) lõpuks kujunes tast ikkagi isa lemmik.
ta oli emane, aga kutsikaid ta kunagi ei saanudki, kuna me otsustasime, et me ei oska pesakonna krantsidega miskit peale hakata. sellepärast tegime talle ka OPi.
aga eelmisel kevadel hakkas ta haigeks jääma ning mu vanemad otsustasid ta magama panna. nädal enne mu pulmi! :cry: ma sain sellest telfonis teada - linnapeal ja siis ma kõndisin nagu loll tänaval, endal pisarad muudkui mööda põski alla voolamas.
aga nüüd ma juba olen harjund mõttega, et teda enam pole ning peagi (ehk siis vähem kui kahe nädala pärast) saan ma uue koera. Seekord bernhardiinitüdruku nimega Blis. Ja ma ei jõua seda kuidagi ära oodata... :D

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 06 Juul 2005 17:19

lucill kirjutas:...peagi (ehk siis vähem kui kahe nädala pärast) saan ma uue koera. Seekord bernhardiinitüdruku nimega Blis. Ja ma ei jõua seda kuidagi ära oodata... :D
Ja siis paluks sujuvalt Meie koerte foorumisse suunduda ja jõmpsikut seal lähemalt ka tutvustada. Piltidega - iseenesestmõista.
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Kipper

Esimene koer.

PostitusPostitas Kipper » 07 Juul 2005 12:13

Minu esimene koer oli krants Sulli.Sain ta 2000 a.12 novembril 7 sünnipäevaks(või oli kuues, ei mäleta).Vend ja ema, organiseerijad said ta kuskilt kuulutuse peale.Muuseas-kuulutuses oli kirjas"Ära anda väikest kasvu toakoer", kuid see "toakoer"ostutus täiesti suureks õuekoeraks-puusakõrgune õuekrants.Ja ta oli emane.Kord läksime maale, tagasitulles hüüdsime Sullit ja otsisime, Sultanit mitte ku-sa-gil :? .ja lõpuks leidsime-ta oli sünnitanud 4-5 ilusat krantsikutsikat.Ühe näfitsa võtsin omale, ühest sai tädile valvekoer ja minu parim sõber.Ülejäänud andsime ära, Sulli saatust ei mäleta.Näfits kelle võtsin oli Lässi.Ka emane.Otsisin omale pidevalt sobilikku koera, kuid ei ...Lässi ka sai pojad.Temast ka midagi ei teadnud.KAdus või mis temmaga juhtus.ühe Lässu kutsi võtsin jälle endale.Tipa.Tilluke lokiline naistemees.Käis koguaeg külapeal, poes, koolis.Läksin siis vist esimesse klassi kui Tipa tuli oma poriste käppadega aulasse ja hüppas 1.juntsud mustaks!Ok.Õues aktusel ta pissis jalg püsti,püha "ardu mehe"(kivimees) peale, kui direktor kõnet pidas.Peale seda sai tast ketikoer.Aga polnud mõtet.Lihtsalt...kahju, aga... :cry: Tipa uputati.
Siis oli Lilli-4 a.taks, kes kasvas üle käte.Andsime ära natuke aega tagasi.Ei tea kuidas tal küll läheb?
Silli-Lilli pojake.Krants.Kahjuks suri sündroomi-tagujalad ei liikunud.Avastasime liiga hilja. :( Ja nüüd ongi käes see eluunistus---Kipper!Olen teda oodanud ja otsinud endateada.5.juunil 2005 sain, kääbuspuudel,22 apr.2005 sünnipäev.Tõeliselt vaffa kuju!Teine tõukoer!MINU OMA!JEE... :D :irw:

komondorid & sir Benton
Postitusi: 1261
Liitunud: 18 Aug 2004 10:09

PostitusPostitas Mondor » 07 Juul 2005 13:02

Tere.
Täpsustan lihtsalt huvi pärast üle:

* esimese koera Sa said 2000. aastal ehk siis 4-5 aastat tagasi ja sa ei mäleta, mis temast sai. Peale selle, et ta sai kutsikad.
* teine koer sai ka kutsikad ja ei tea, mis sellest koerast sai
* kolmas koer tuli ära uputada
* neljas koer sai ära antud
* viies koer jäi kahjuks haigeks
* nüüd on sul uus vahva koer

Koertega sul kogemust on! Täitsa palju neid olnud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2043
Liitunud: 03 Nov 2004 17:21
Asukoht: Tallinn

Re: Esimene koer.

PostitusPostitas PiretR » 07 Juul 2005 13:23

Kipper kirjutas:Minu esimene koer oli krants Sulli.Sain ta 2000 a.12 novembril 7 sünnipäevaks(või oli kuues, ei mäleta)....Sulli saatust ei mäleta.Näfits kelle võtsin oli Lässi.Ka emane.Otsisin omale pidevalt sobilikku koera, kuid ei ...Lässi ka sai pojad.Temast ka midagi ei teadnud.KAdus või mis temmaga juhtus.... Tipa uputati.
Siis oli Lilli-4 a.taks, kes kasvas üle käte.Andsime ära natuke aega tagasi....( Ja nüüd ongi käes see eluunistus---Kipper!Olen teda oodanud ja otsinud endateada.5.juunil 2005 sain, kääbuspuudel,22 apr.2005 sünnipäev.Tõeliselt vaffa kuju!Teine tõukoer!MINU OMA!JEE... :D :irw:

Mul ei ole paha tuju ja õel inimene ma kah omateada pole. Aga selliste teksti lugedes tekib küll tahtmine :nui: !
Seda, kui vanaks keegi 2000 aastal sai, võib lihtsa matemaatilise tehtega välja arvutada..., juhul, kui teada sünniaastat loomulikult. Kas kirjutaja ei tea oma sünniaastat või? Kaudseid rehkendusi tehes, saan mina tulemuseks, et nooruk peaks olema oma haridustees küll I klassist kaugemale jõudnud ja peaks oskama arvutada!
Enamuse koerte saatust ei mäleta... :o ! Ma olen küll vana ja lubjakas, aga OMA KOERA saatus läheb mulle korda ja ma mäletan seda.
UPUTADA KOER!!!!! :amps: :evil: :cry: :nui:
Huvitav, mis saab praegusest koerast?
Naerata, sest homme on veel hullem...

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 07 Juul 2005 13:53

Inimene, nagu ütleb tema ladinakeelne vaste Homo Sapiens, ehk siis mõistusega inimene peaks...,käituma vastavalt ühiskonnas üldtunnustatud normidele.

Laen Lohelennult.

Arvutasin ka K. vanuse välja. Ilmselt on selline koerapidamine olnud selle kogukonna "üldtunnustatatud norm", kus K. elanud on. Aga noor inimene on reeglina ju õppimisvõimeline. Äkki suhtumine muutub ja uus koer elab kõrge vanaduseni.

Kuigi, et ka tänapäeval.........
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

tantsib ja ulub koos huntidega
Kasutaja avatar
Postitusi: 685
Liitunud: 30 Dets 2004 14:16
Asukoht: Välgumets

PostitusPostitas Ieska » 07 Juul 2005 14:55

:twisted: Ennustusvõistlus kui kiiresti kasvab käesolev koer üle pea? Esimese pubeka paiku kivi kaela?

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 07 Juul 2005 15:48

Kipper- sul on viimane võimalus kuidagi tõestada, et sellest koerast kasvab SINU KOER. Õpetatud, kasvatatud ja et ta ei lähe yle pea. Muidu, ma kardan, võtab mõnigi siin :hul:
Esialgne tutvustus hirmutas. Aga võib ju olla, et inimesel on VÄGA HALB mälu, et ta ei mäleta, mis on koertest saanud. Mina olen ilmas elanud 28 aastat, selle aja sees olen matnud ühe koera, kes elas meie juurespea 15 aastat ja praegu kasvatan teist suureks. Pean tema harimist ja tema eest hoolitsemist sama tähtsaks kui tita kasvatamist suureks inimeseks. Ja ma tean iga looma kohta, kes mul olnud on, kas nad surid vanadusse, haigusesse või läksid ära kauge vikerkaare taha omapäi, minust kaugemal.
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

ambullid ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 137
Liitunud: 17 Aug 2004 21:28
Asukoht: Harjumaa, Rae küla

PostitusPostitas Kristel » 07 Juul 2005 16:19

Minu esimene isiklik koer oli sakslane Freja...

Kats & Voodiloomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 266
Liitunud: 25 Dets 2004 19:22

PostitusPostitas heydyka » 07 Juul 2005 23:34

Ja siis me imestame miks varjupaigas niipalju koeri on... Ja ausõna selles suhtes olen ma oma koera nägu (või on koer minu nägu :angel: ) , et kui keegi mulle seda nüüd näost näkku räägiks siis ausõna mina olen võimeline kallale minema (kas just füüsiliselt aga sõnadega küll) .... :evil:
Olen ise haruldaselt suur põikpea ja tänu sellele jään ilma paljust, mida Saatus mulle kingib ja mille hoolimatult käest libistan.

Kipper

PostitusPostitas Kipper » 08 Juul 2005 22:59

Paistab, et te ei mõista mind!Ma otsisin omale normaalset koera ju kõigest!!!!Vabandust!Jaajaaa..tean .Aga ega mina seda ei teinud.Koerte saatust ei mäleta sest olin väike rumal ning mul on väga palju koeri olnud.Ärge olge siis kohe nii...ja ma armastan Kipit liialt, et temaga midagi teha!Kui te aru ei saa, ärge siis segage.

Nüüd ma olen küll väga vihane :oops: :evil:
Ja ega mina neid koeri siis teise ilma ei saatnud.

Kipper

PostitusPostitas Kipper » 08 Juul 2005 23:01

Kui ma Lilli (taksi)sain olid tal juba kombed olemas.Täiskasvanud vana 4a.koer.MIDA MA SINNA PARATA SAAN???
tõesti kahetsen et ta võtsin....

Kats & Voodiloomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 266
Liitunud: 25 Dets 2004 19:22

PostitusPostitas heydyka » 09 Juul 2005 00:03

Kipper kirjutas:Paistab, et te ei mõista mind!Ma otsisin omale normaalset koera ju kõigest!!!!Vabandust!J


Ja miks pidid sellepärast kannatama need koerad, et sina endale koera otsisid???
Olen ise haruldaselt suur põikpea ja tänu sellele jään ilma paljust, mida Saatus mulle kingib ja mille hoolimatult käest libistan.

Kasutaja avatar
Postitusi: 103
Liitunud: 26 Juun 2005 14:59
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas staily » 09 Juul 2005 10:00

Minu esimeseks koeraks sai juhuse tahtel 3 a terrier. Koer oli eelmises peres üle käte kasvanud ning, siis anti koer ära. Kuid kahjuks koera peale nad ei mõelnud, Ruudi elas seda koduvahetust päris raskelt üle. Mina arvan, et alati leidub võimalus, et koera ei peaks ära andma, kui põhjuseks halb kasvatus. Selleks ju koertekool!

Morgan ja mastifid
Kasutaja avatar
Postitusi: 790
Liitunud: 09 Juul 2005 00:46
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas petal » 09 Juul 2005 13:59

Minu esimeseks koeraks oli paberiteta foxterjer..
Mu isa sõber pidas foxterjereid (käis nendega jahil jne). Sündis siis pesakond foxisid. Üks oli aga eriti äbarik ning kartis isegi püssipauku - see oligi meie Roxy. Kuna ta taheti hukata siis isa otsustas, et võtb ta omale. Ühel päeval ta siis tõigi Roxy meile koju.
Praegu on Roxy 11.5 aastat vana härra ning elab isa juures..

Pilt
Viimati muutis petal, 08 Dets 2005 19:55, muudetud 2 korda kokku.

& sakslased
Kasutaja avatar
Postitusi: 293
Liitunud: 17 Aug 2004 21:22
Asukoht: Kostivere

PostitusPostitas anett » 09 Juul 2005 20:34

Minu esimene koer oli huntveiler Nora, kes lahkus 3 aastat tagasi kuue aastaselt. Vanaemal-vanaisal oli ka muidugi palju koeri -üks neist oli collie, keda ma ka enda koeraks pidasin (olin siis 4 aastane.)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 11 Juul 2005 13:23

Koeramaailmasse tõi mind tõukoer, dalmaatsia
Ostetud
Temaga ma ei käinud näitustel ega koolis kuna olin veel väike ja emal/isal polnud huvi selle vastu.
Erilist eeltööd tookord ei olnudki, lihtsalt varustasime ennast vajalike asjadega ja oligi kõik.

& Karvapall Sämmi
Kasutaja avatar
Postitusi: 284
Liitunud: 09 Juun 2005 22:10
Asukoht: Tallinn,Kalamaja.

PostitusPostitas -Liisa » 11 Juul 2005 13:30

mul oli esimene koer pisike krantsipoiss Tondo :)
ausalt öeldes ma ei mäletagi kuidas ta meile tuli,sellepärast et ma olin siis alles nii väike mingi 3-4 aastane aga ta anti ära kuna mul oli siis koerakarvade vastu allergia :( aga igavene mõnus koer :)

& Karvapall Sämmi
Kasutaja avatar
Postitusi: 284
Liitunud: 09 Juun 2005 22:10
Asukoht: Tallinn,Kalamaja.

PostitusPostitas -Liisa » 11 Juul 2005 13:41

Kipper kirjutas:Kui ma Lilli (taksi)sain olid tal juba kombed olemas.Täiskasvanud vana 4a.koer.MIDA MA SINNA PARATA SAAN???
tõesti kahetsen et ta võtsin....

4a ei ole nii vana midagi meie eelmine koer elas 15aastaseks

Kasutaja avatar
Postitusi: 117
Liitunud: 18 Aug 2004 13:36
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Annie » 13 Juul 2005 21:06

Minu esimene koer oli valge špits. Sain ta, kui olin 7 aastane. Kas ta oli paberitega või ilma, ei oskagi vastata, sest siis oli nõukogude aeg ja igasugu asjad võimalikud. Ostsime ta koertenäituselt paberitega isa omanikult. Öeldi et emal pabereid pole, kuna ei soovinud olla klubiliige. Hiljem mu koerale paberid siiski vormistati, kuid aus mäng see polnud. Ärge küsige kuidas see võimalik oli, olin siis liiga väike, et asjadest aru saada . Vaevalt mu vanemadki said, sest kõik toimus koerteklubi tegelaste soovitusel ja pealehakkamisel.
Aga mis neist paberitest, koer ise oli vahva ja väga intelligentne. Ta elas meiega 11 aastat, seega oli ta minu koolipõlve-kutsu.

Postitusi: 221
Liitunud: 15 Sept 2005 14:17
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas beyond » 05 Okt 2005 10:54

Oh meil olid majas koerad enne minu sündi juba.
Vanematel oli kunagi minipuudel, aga õed võtsid ta talvel metsa suusatama kaasa ning ta külmetas ja suri.
Peale seda pole meie majas tõuloomi olnud, kõik kardavad nende tervise pärast.
Minu esimene oli Muki, must nässu; siis Pätu - bolonka moodi ning nüüd Timmy.
Vahepeal on teisigi loomi olnud, aga päris enda omadeks loen ma neid kolme.

Ats, Muff ja Porikärbes
Kasutaja avatar
Postitusi: 425
Liitunud: 20 Juul 2005 00:41
Asukoht: Luige

PostitusPostitas BullBerna » 05 Okt 2005 11:14

Oma esimese päris Oma koera sain, kui olin 6 aastane, aasta oli siis 1986. Sain teada, et sõbrannale toob Jõuluvana kutsika....no ja siis ei lõppenud minu pisarad ja nutt enne, kui Jõuluvana tuli kahe kutsikaga :D . Nii ta meile tuli, väike krantsitüdruk Bella, kes elas meie juures 19 aastat ja täna veel on mul kodus tema poeg. Aga enne Bellat tassisin ma tänavalt pidevalt igasugu koeri koju, kelledest ühe ka endale jätsime, kuid kuna tema üksi korteris olek oli täiesti võimatu, viisime ta maale vanaema juurde.
"Sul on õigus teha seda, mida tahad ja seda mida julged, kuid vastutus on teadmine, et iga samm jätab jälje. Kunagi pole nii pime, et sa iseennast ei näeks". K. Lellep

iiri setter ja dobermann
Kasutaja avatar
Postitusi: 557
Liitunud: 02 Juun 2005 18:09
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas mariabella » 05 Okt 2005 13:20

minu enda esimene koer oli paberiteta Iiri punane setter
http://www.freewebs.com/maria-bella-jetta/
Iiri setterid on minujaoks parimad - suurepärased õppijad, armastavad perekoerad ja tõelised punased kaunitarid!
Mannid on ka super koerad !!

Postitusi: 2
Liitunud: 29 Sept 2005 16:32
Asukoht: vääna-viti

PostitusPostitas lill00 » 06 Okt 2005 21:44

meil oli ja on alaska malamuutEsimene koer).royal de lux sera ja paberitega. :P
Tee-mis teed-peaasi,et tehtud saaks!

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 07 Okt 2005 10:59

Minu esimene koer tuli aastal 1986 hall krants-bolonka Riki, kes elas 11 aastaseks, oli "loll aga ilus"- nii väitis mu pere, tegi oma väikesele kogusele vaatamata kohutavat hävitustööd (näriti kõike :twisted: ) ja keda kõik kohutavalt armastasid :irw:

Diva ja Särts
Kasutaja avatar
Postitusi: 203
Liitunud: 12 Jaan 2005 16:47
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas ussu » 07 Okt 2005 13:09

Mina ka, nii kaua kui ma ennast mäletan, on meil majas koer olnud. Minu vanemad võtsid omale puhastverd paberitega pekingi lossikoera, kui ma käisin lasteaias. See koerake elas nii kaua, kui ma sain 18 ja kodust lahkusin. Ta oli küll kuri ja perenaise koer aga mul on arm huule peal teda meenutamas siiani...Minu isiklik esimene oma koer oli njuufa preili(paberiteta) Bessy.
Ükski inimene ei asenda koera...

Kasutaja avatar
Postitusi: 47
Liitunud: 16 Okt 2005 22:35
Asukoht: Haapsalu

PostitusPostitas mammu » 17 Okt 2005 11:46

meie kõige esimene koer oli Pennu :rbow: - krantspekinglane, kelle võtsime 1994. aastal. ta oli armas väike must-valge karvapusaga semu :heart: , kes kunagi ei nurisenud (va toiduga pirtsutamised), üliväga harva haukus ja oli alati kõigi hea-hea sõber. ja tänaval pani mööduvad tädikesed hardalt naeratama ja õndsalt õhkama.
Pennu pildid on siin: http://www.pilt.ee/view/579581/

Kasutaja avatar
Postitusi: 301
Liitunud: 03 Mär 2005 20:21
Asukoht: Muraste

PostitusPostitas kats55 » 17 Okt 2005 12:23

Mina sain päris oma koera eelmise aasta eelviimasel päeval. Aga tädi juures oli mul ka nagu oma koer....elasime linnas ja kõik vaheajad olin maal , kuna ema käis tööl. Seal oli krantskoer Dingo :angel: Ta oli ja jääb ingelkoeraks, välja nägi ta nagu päris dingo (metsik koer) sama suur ja sama värvi. Me kasvasime koos ja tegime kõike koos, ta ei olnud kuri ja ma polnud kunagi kuulnud, te oleks urisenud kellegi või millegi peale. Mina panin ta iga õhtu kinni (ööseks koeri välja ei jäetud) ja iga hommik lasin välja. ühel hommikul kui läksin ust avama, lamas Dingo maas....ta oli halvatud. Aga ta liputas saba ja nagu oleks tahtnud öelda, ära minu pärast küll muretse, küll ma upitan ennast püsti ja siis lähme mängima. Ta ei nutnud ega kiuksunud, vaid oli nii rõõmsa näoga. Viimane hetk kui ma teda nägin, oli ta välja tõstetud ja kile peale pandud, siis mind viidi tuppa. Isegi meestel olid pisarad silmas. Ma mäletan seda nagu eilset päeva kuigi see juhtus üle 10 aasta tagasi.
Maailm on jõudnud niikaugele, et igast ahvist ei arenegi enam inimest...

Tessa & Mona
Kasutaja avatar
Postitusi: 579
Liitunud: 09 Okt 2005 17:59
Asukoht: rakvere

PostitusPostitas nipitiri » 17 Okt 2005 13:11

Oma esimene koera sain ma 9 aastaselt. Tema esivanemateks võisid olla välimuse järgi saksa lambakoer ja laika. Ta oli suurepärane koer, armastas kõiki väiksemaid loomi ja enamus inimeste suhtes oli ta väga sõbralik (va. ühe naabri suhtes, teda ei kannatanud ta silmaotsaski oma elupäevade lõpuni). Elupäevad said tal otsa 2005 a. aprillis. Ta elas 14 aastaseks :cry:

Kasutaja avatar
Postitusi: 47
Liitunud: 16 Okt 2005 22:35
Asukoht: Haapsalu

PostitusPostitas mammu » 20 Okt 2005 17:26

Kipper kirjutas:Paistab, et te ei mõista mind!Ma otsisin omale normaalset koera ju kõigest!!!!Vabandust!Jaajaaa..tean .Aga ega mina seda ei teinud.Koerte saatust ei mäleta sest olin väike rumal ning mul on väga palju koeri olnud.Ärge olge siis kohe nii...ja ma armastan Kipit liialt, et temaga midagi teha!Kui te aru ei saa, ärge siis segage.

Nüüd ma olen küll väga vihane :oops: :evil:
Ja ega mina neid koeri siis teise ilma ei saatnud.


olen rahulik, naeratav ja leebe; moraali loetakse tavaliselt mulle ja mitte vastupidi; internetikaudne arveteklaarimine on minu meelest suht tulutu ja veidi argpükslik, aga mõnikord... no lihtsalt viskab kopsu üle maksa.
saan aru et teema on juba üsna vana, aga kuna liitusin hiljuti ja nägin seda postitust alles nüüd, ei suutnud täna lihtsalt suud kinni ja sõrmi klaviatuurist eemal hoida...
et otsisid normaalset koera?! ei no tõesti, andke andeks!!! niipalju kui mina asjast aru olen saanud, oleneb koera normaalsus peaaegu alati tema peremehe normaalsusest ja kasvatusest. ja suurima tahtmise juures saab kindlasti ka 4-aastase iseloomu paremaks muuta. :evil: :x :nui: :poks:
nõustun 100% Maiemaiega, et kutsika kasvatamine on nagu väikese lapse eest hoolitsemine. seepärast teeb Sinu jutt mind lihtsalt vihaseks ja kurvaks. need kaks koera, kes minul olnud on, on nii ütlemata kallid, armastan-muretsen oma praeguse kutsiku pärast tohutult, mõtlen tihti igatsevalt endisest sõbrast... nii et mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas on võimalik nimetada oma eelmiseid õnnetuid koeri ebanormaalseteks või mitte mäletada nende saatust, ükskõik kui väike inimesehakatis siis on... kui mina oma esimese koera sain, olin ka väike, aga mäletan siiani VÄGA täpselt, kust ja kuidas me ta tõime, mida ta millal tegi, kuidas ta kasvas, tulevad meelde igasugused pisiasjad tema elust...
samas, kui Kipperiga on asjad tõesti teisiti ja kui Sa temast tõesti hoolid, siis on maailm ju jälle ühe koerainimese võrra päikselisemaks muutunud...

& kennel Alfablitz
Kasutaja avatar
Postitusi: 860
Liitunud: 14 Sept 2005 15:55
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Helenike86 » 20 Okt 2005 23:31

Esimene koer tuli meie perre pigem kingina tuttavatelt.Rääkisid teised,et koer juba pikemat aega nende maja juures luusinud ja tõid siis ta meile.Paberiteta mittel-šnautser.Värvuseks oli pipar-sool.Ta nimeks sai siis Rolli.Kui koera saime siis olin ma kuskil 4-5 aastane aga sealt sai alguse minu koeraarmastus!
Rolli elas algul korteris siis aga viisime ta maale.
Sai talle siis tänu sellele teine kutsikas kõrvale võetud.Naabrimehe koer sai pojad(kaukaaslase,suuršnautseri segu)-see koer oli minu valikul.Kahjuks ei tea ma ,kui vana oli Rolli ,kui ta meile siis nö kingiti.Aga 1998 aastal ta läks vikerkaare sillale :cry: .Oli see siis inimene,kes teda tänava peal lõi(leidub igasuguseid :evil: )või auto millelt löögi sai.Sest trepil oli vereloik,aga ta oli end kuuti suutnud viia..aga et me näeks,pea kuudist välja pistnud...
Viimati muutis Helenike86, 05 Nov 2006 18:34, muudetud 1 kord kokku.
http://www.skyli.ee Artemis koeratoidud, Isle of Dogs karvahooldustooted, Mimigreen disainer rihmad
http://www.alfablitz.ee Kennel Alfablitz

Pelle & Eili, lihtsalt lahutamatud
Kasutaja avatar
Postitusi: 1297
Liitunud: 27 Aug 2004 16:32
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Pämmy » 21 Okt 2005 15:09

KIPPER,

Sinu kirjutisi lugedes tekib mul küll küsimus- Miks sa üldse endale koerad võtsid? See,et nad olid krantsud,ei tee nendest veel mitte normaalseid koeri. Kas ka sellele koerale ( juhul kui ta on emane) tuleb pesakond, kust võtad endale järgmise mänguasja? Ning veidi aja pärast ei tea selle koera saatusest mitte midagi?:evil:
Musi mopsti ja kõik on sõnadetagi selge.

& Corry
Kasutaja avatar
Postitusi: 436
Liitunud: 19 Aug 2004 18:22
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas arneak » 21 Okt 2005 15:36

Kipperi viimane postitus 8. juulil. Huvitav, millal viimane sisselogimine oli ?

Kasutaja avatar
Postitusi: 25
Liitunud: 14 Okt 2005 21:17
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas -kadri- » 26 Okt 2005 14:03

Päris MINU esimene koer on paberitega dobermann. Liitus meiega 2004. aastal, augustis.
Enne Temmi võtmist sai ikka mitu head aastat uuritud ja puuritud seda dobermanni tõugu, et ikka teaks mis koer see õieti on :)
Valgevene kennelini viis meid üks Eesti kasvataja. Ja just olid sündinud seal kutsikad ja nii läkski.
Alguses arvasin, et mingitel näitustel ma küll käima ei hakka, aga no käid korra, käid teise ka veel... :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 93
Liitunud: 24 Juul 2005 17:52
Asukoht: Antsla

PostitusPostitas cooler15 » 28 Okt 2005 08:38

Vabandan polnud enne sisse loginud ei pandnud ka tähele kirjutasin külalisena
Minu esimene koer oli Lääne-Siberi laika paberiteta.Ta oli hüljatud koer.Võtsime ta uude kodusse.Nüüd on ta 10aastane ja täiel tervise härra.
Näeb välja ikka kutsikas aind on suurem: Õnnelik, lõbus
Kirjeldus on et on sõbralik,kaitse mind kui vaja,meeldib mängida,närida,haukuda konna peale(ei tea mille,konn on ta väiksest saati olnud suur viha vaenlane ja on siia maani).


Aga nüüd on mul ka teine koer ja paberitega dalmaatsia Alderisland Cinnamon Cedrik "SETH".
[img:145:72]http://www.minutecity.com/webart/content/animation1/dogs/dogs_211.gif[/img]

Kasutaja avatar
Postitusi: 515
Liitunud: 08 Dets 2005 13:36
Asukoht: Pärnumaa

Kessu

PostitusPostitas kirstip » 08 Dets 2005 15:33

Minu esimesed koerad olid tegelikult vanaema koerad, esimest mäletan, et nimi oli murka ja ta oli selline vahva must karvakera. Esimene meie pere koer oli paberitega puhtatõuline bernhardiin Serry, kes tuli meie perre 1976-ndal aastal, just septembris, siis kui ma läksin esimesse klassi. Maksis sellel ajal 200 rubla, mis oli suur raha. Eks vanemate käest lunimist oli kõvasti. Tema eluiga oli pikk, peaaegu 12 aastat, tavaliselt berhad elavad alla kümne. Suurimat sõpra annab otsida. Peale seda oli meil hall puhtatõuline dogi Remus. Päris oma esimene koer oli bernhardiin Pärri, kes tuli meie perre 1997, just samal aastal kui sündis minu esimene poeg. Oli puhtatõuline, paberitega aga väikese värviveaga. Ega me ei tahtnudki näitusekoera vaid sõpra. Ta oli ääretult heasüdamlik, lasi endaga kõike, ma ikka ütlesin talle ka hiljem kui sündis teinelaps, et urise ka vahel, ära lase omaga kõike teha. Nüüd kahjuks on ta juba meie hulgast lahkunud, kaheksa aastasena. Et tühja kohta täita ja suuremal lapsel koolist tulles keegi teda ootaks, sai võetud kutsikas, Kessu, kes nüüdseks on nelja kuune. Tema on meil paberiteta Labrador, puhtatõuline aga meile ei olegi see tähtis, sest sõbra juures see ei olegi tähtis.

& tiigerpiraat Sharky
Kasutaja avatar
Postitusi: 144
Liitunud: 23 Juul 2005 13:31
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Lissy » 08 Dets 2005 15:44

Meie pere esimene koer oli Must terjer, pabereid tal minu teada ei olnud, ma olin vast 5 aastane, kui ta meile tuli, mäletan veel seda, kuidas tal Tallinnas järel käisime ning siis koju, Kuressaarde, sõitsime. Nimeks oli tal Jerry. Jerry suri 4-5 aastat tagasi. Peale seda tulid juba Dobermannid ning varjukast Dogi ja nüüd siis päris oma koer päris oma peres, amstaff :)
Päris teema laguses lugesin, et Devilstari Devvu on hoopiski kunagi olnud probleemses peres ja oli kasvatamata kuts? Ütlen siis Devvu praeguse peremehe kohta taas kiidusõnu, noor tüdruk ja on nii hästi koerale kõikvõimalikud asjad selgeks õpetanud, lihtsalt suurepärane! :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 81
Liitunud: 16 Aug 2005 16:17
Asukoht: Tartu MK

PostitusPostitas sirgu » 08 Dets 2005 16:01

Mina sain omale esimese koera seitsme aastaselt, ta toodi spetsiaalselt mulle. Selline must karvanässakas. Pambu sai tema nimeks, legendaarne koer, kahjuks elas ta vaid seitsme aastaseks. Tema sai hakkama sellise asjaga, et võttis endale naise. Elasin linnast väljas alevikus ja mingid linnamehed tõid sinna ühe emase hulkuva peni linnast, meie Pambu elas kuudis ja toas vaheldumisi. Siis ükspäev avastasime, et kuudis oli üks koer ja Pambu valvas kuudi ees, toit anti kõik emasele. Noh hakkasime siis kahte koera toitma, mõne aja pärast loomulikult oli naisuke juba päris priske ja no mis sa teed, tõime koera tuppa ja sealt nad tulidki - viis väikest karvanässakat, Tupiga(sellise nime me sellele koerale panime, läks kahjuks peale sünnitust looja karja, tõnäöliselt oli teda väärkoheldud peksmise näöl). Minu tubli ema kasvatas need kutsikad üles ja leidsime neile head kodud ja Pambu oli super isa, lakkus pisikesi ja mängis nendega, ühe jätsime ka endale, kes oli siis minu teine koer. Noh see oli pea kolmkümmend aastat tagasi. Oeh....

Tarri & Fera
Kasutaja avatar
Postitusi: 497
Liitunud: 26 Okt 2005 16:39
Asukoht: Saue

PostitusPostitas AIE » 08 Dets 2005 18:14

Minu esimene koer oli Pätu. Arvatavasti terjeri ja bolonka segu. Olin siis kuue aastane vist, kui ta võtsime (16 aastat tagasi siis). Ikka minu lunimise peale. Vanemad on mul ka tegelt loomaarmastajad-niisiis ei läinud palju energiat vaja. Väga vahva koer oli-andis käppa, lamas, istus, käis rihmata kõrval jne. (minu õpetatud loomulikult :oops: ). Kusagil koolis temaga ei käinud-ei usu, et siis sellist asja Haapsalus oli või polnud see väga levinud.
Kahjuks pidime ta 7 aastaselt magama panema-tal tekkis halvatus ja põiepidamatus, ei söönud enam õieti... Ei teagi, millest see täpselt tuli ja minu mäletamist mööda ei osanud ka arst midagi konkreetset öelda. Igal juhul soovitas ta koera piinad lõpetada :(

Kui nüüd meenutan Pätut, siis tuleb meelde see, kui hea lohutaja ta oli. Kui tema juurde pisaratega läksin ja oma muredest kurtsin, siis ta alati limpsis mu pisarad ära ja lohutas mind oma empaatiavõimega. :)
Ma ei unusta sind iialgi, kallis sõber!!!

Külaline

PostitusPostitas Külaline » 19 Dets 2005 17:11

minu esimene koer oli segavereline mingi hundikoera ja kaukaaslase segu.
ta oli päris kuri. :twisted: ta nägi välja nagu hundikoer aga halli-musta-ja valgekirju. 8)

--------
üleliigsed emod kustutatud.Mesike

Kasutaja avatar
Postitusi: 19
Liitunud: 27 Dets 2005 22:49
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas misselisee » 29 Dets 2005 20:54

Esimene koer minu jaoks võib öelda, et oli Äärteil terjer. See oli vist aastal 1991 või nii. Olin ikka noor siis veel ja temaga suurt midagi peale hakata ei osanud. Hiljem kui mina teda õpetama hakkasin ilmnes, et ta on ikka hirmus puupea. Kuid järjekindlus viis sihile ja ma suutsin ta õpetada ilma rihmata tänaval kõrval käima (varemalt lohisesin lihtsalt talle järgi) ja käemärkide peale istuma, lamama. Ju ta vanemas eas muutus rahulikumaks, muidu oli ikka energipomm. Oli väga tore koer, habemega lokikuhi. :D

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 29 Dets 2005 21:11

Minu esimene koer elab veel siiani :irw:
Kaks aastat minust vanem,kollakas-pruunikas-beezi karvaga krantsu.Muki on nimi.Niipalju kui vanemad rääkisid,siis Muki oli toodud sauelt,ta ema oli tume,ja tal oli 1 vend,kes oli samuti tume :)

& Black Sabbath
Kasutaja avatar
Postitusi: 1257
Liitunud: 09 Mär 2005 18:36
Asukoht: Tartu/Tallinn/Viljandi

PostitusPostitas piano120 » 30 Dets 2005 10:56

Minu esimene koer oli paberiteta Saksa Lambakoer Pelle, kes elas maal ja kes suri sellel aastal olles 13-14 aastane :lein: Linnas on veel olnud Inglise Kokkerspanjeli segu(ema oli puhas, isa teadmata) kuid kes oli siis, kui mina olin ca 5 aastane, ja vanemad koera õpetamise kohta midagi ei teadnud ja kes ära jooksis. Tagantjärgi ma küsisin ema käest, et miks koera ei kasvatatud, vastas ta, et ta tahtis sõpra, mitte dresseeritud ahvi. :(
"Põhjus, miks koeral on nii palju sõpru on sellest, et oma keele liigutamise asemel liigutab ta intensiivselt saba."
http://web.zone.ee/maarjakalma

RH-FL A, IPO-1, FH-1, PJK-3, KK-3
Kasutaja avatar
Postitusi: 175
Liitunud: 24 Juul 2005 16:04
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas monique » 30 Dets 2005 11:05

Minu esimene koer oli slk ja doberi segu Sheila, aasta oli 1991. Kuna tol ajal ise ratsutasin, siis õpetasin teda ka igasuguseid takistusi ületama, redelist ronima, natuke kuulekust jne....oli väga tore sõber, kes paraku jäi auto alla, kui oli 6 aastane..:(

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 01 Jaan 2006 00:39

Õde tõi ta koju ja ta oli küll noor koer, aga minu meelest mitte päris kutsikas. Elasime siis Tallinna kesklinnas Kaarli puiesteel ja iga kord kui ma temaga õue läksin tõmbas ta mu pikali ja rihmast lahti ja kadus kuskile majadevahele ära, saabus mitme tunni pärast ja istus trepikoja ukse ees ja naabrid lasid sisse. Õnneks polnud sel ajal (u 16aastat tagasi) kesklinnas selline liiklus nagu praegu, muidu oleks ta vist surma saanud.. :? Hiljem andsime ta ära, sest mina olin ainuke koeraga õueskäija ja mina temast jagu ei saanud :(
Ise olin siis 4-5aastane.
Pildike meist sel ajal:
Pilt

& Nero
Postitusi: 1079
Liitunud: 11 Sept 2005 21:27
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas sirli » 01 Jaan 2006 01:39

Esimene koer oli kaukaasia lambakoer-olin,siis 3 aastane :hups: Hästi ilus ja tore oli. Mäletan,et ta oli 3 värviline ja hästi ilus.Sõbralik oli ta AINULT oma pereliikmetega,teisi ta jälgis umbusuga-ega tegelikult ta ikka päris mitu korda hammustas tuttavaid,kes astusid lihtsalt aeda sisse..Muidu kui oma pereliige lasi mingi inimese sisse,siis ta ei hammustanud.aga Jälgis VÄGA pinksalt külalist-mingit järsemat liigutust ei olnud soovitatv teha oma inimese poole..


Päris esimese AINULT MINU koera sain ma 7 aastaselt- emase SLK.Pärast pikka pinnimist loomulikult.. :hups:
We learn from failure, not from success!

Kasutaja avatar
Postitusi: 15
Liitunud: 04 Jaan 2006 15:52
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas silva » 04 Jaan 2006 16:57

Sain oma 8ndaks sünnipäevaks paberiteta kollitüdruku, kellele loomulikult Lessi nimeks panin. Ta oli imeilus ja väga tark tüdruk, kes veetis meiega täpselt kuu aega vähem kui 13 aastat. Ta käitus kodus nagu inimene, magas kaisus, lohutas, kui olin kurb ja alati rõõmustas, kui keegi koju tuli.

Mu südames on ja jääb see tõug väga erilisele kohale ning loodan, et kunagi avaneb mul võimalus endale jälle kollipreili muretseda. Nad on nii uskumatult targad ja südamlikud!

Albumi all ka pilt temast.

EelmineJärgmine

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline