Minu esimene koer oli..

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake

Minu esimene koer oli...

Segavereline koer / krants
222
40%
Tõugu meenutav tõutunnistuseta koer
114
21%
Tõukoer (ehk siis tõutunnistusega)
219
39%
 
Hääli kokku : 555
Eliise isiklik valvur Ronja
Kasutaja avatar
Postitusi: 830
Liitunud: 17 Sept 2007 17:15
Asukoht: Haapsalu

PostitusPostitas aljasmets » 25 Sept 2007 17:12

minu esimene keor oli ja on siiani ema juures puli ja pumi segu ( nii vähemalt öeldi ) Reku...selline must ja karvane...oskab istuda ja käppa anda elmine aasta sai selgeks õpetatud talle ka pai tegemine ( käppa annab parema käpaga ja pai annab vasakuga ) ise on ta selline väga eakas juba...jaanuaris kuskil saab 12 aastaseks..

veel on olnud meil mingi emane krants kes liinibussi pealt ise maha jalutas...mingit ädi ja bussi juht ütlesid et tallinnas ise oli bussi jalutanud..tema viisime ema ja ema tuttavaga tallinna varjupaika et äkki keegi otsib...ja saigi oma koju tagasi..

Sii on meil veel olnud dobermann isane kes ka ise tuli trepikoja uksetaha...algul magas seal uksetaga...sai talle tekk pandud sinna ja et las siis magab et talvel ju külm ja aluskarva ka pole et külmub muidu ära...meie kandis seal maal ühtedel ainult doberman oligi aga neil emane..aga see oli isane...koer võttis kõige rohkem omaks minu...tuli talivne kooli vaheaeg ja läksin paariks päevaks tädi juurde aga jäin haigeks ja järgmise päeva õhtul olin kodus tagasi...koeraga väljas käia ei saanud ja palavik oli ka koguaeg 40 ja 39 vahepeal...siis oligi ema see kes koeraga väljas käis aga naabrimehele ei meeldinud et tema oma saksalambakoeraga vabalt väljas käia ei saanud sest ta kuts ründas valimatult kõiki koeri ja doberist oli talle ka vastast ja sakslase peremees oli jahimees ka..ja kui ema lõunajal koeraga välja metsavahele läks siis see naaber lasi koera maha...ise põhjendas oma käitumist sellega et ta pidas teda mõneks metsloomaks...kui ema mulle ütles et koera pole enam siis nutsin Dobbyt ( nii ma ta nimetasin ) ikka kaks kolm päeva taga...

aga nüüd on sellest möödas juba nii 5-6 aastat..esimene väike allapõlve krants Reku (see kellest esimesena kirjutasin) elab muhedalt oma pensioni põlve ema juures koos kahe kiisuga...kodus kiisud.. õues võõraste kasside koht on puu otsas :D

paregu plaanime elukaaslasega ka koera võtta..mõttes mõlgub am.staff...
aga päris kindald ei ole...
Ta on alati sinuga, oled kurb on sinuga..
Oled õnnelik on ta sinuga..
Oled üksijäetud teiste inimeste poolt siis tema on sinuga...
Jah ta on KOER!!:)

ja Jänes-koer Remmi
Kasutaja avatar
Postitusi: 1187
Liitunud: 21 Mär 2006 17:10
Asukoht: Tallinn/Rapla

PostitusPostitas Smile92 » 25 Sept 2007 17:52

Minu esimene koer oli emane paberiteta "SLK" Barri. Sündis ta pool aastat hiljem kui mina. Ta oli meil tubli valvaja(isegi pisut kurjavõitu) ja kuna meil polnud aeda ümber, siis kahjuks ka enamjaolt ketis.
Ta oli väga vahva koer, minu lohutaja ja mulle väga kallis. Kui ma juba kuskil 10 olin, sain teda jalutuskäigul hoida ja kuskil 12-13 aastaselt sain temaga ka üksi jalutamas käidud(ta oli ju suur ja mina olin väike)
Näitustest ja koolitustest ma eriti ei teadnud, saiaga õpetasin ma ta küll istuma, aga see oli ka kõik. Sel ajal olin ma üldse väga koeravõõras, lugesin küll raamatuid, aga eriti ma midagi koerandusest ei taibanud.

Päris OMA koer tuli aga 2006 a veebruari lõpus. Läksime kuulutuse peale kutse vaatama, mõtlesin, et seekord veel teda kaasa ei võta, aga kuidas ma oleks saanud sellise pupsiku sinna jätte :)Ta on isane "hundikoer", kes osutus hoopis taks-sakslaseks :irw: Temaga käime koolis, agility's, matsukatel ja muudel toredatel koeraüritustel. Tema on mul paras paskaak, tal on mõni käitumisprobleem, osalt tänu tema joonakale iseloomule ja osalt tänu minule- ei oska lihtsalt neid asju õigesti välja õpetada.
Aga üldiselt on ta super- sõbralik, aktiivne, mänguhimuline ja ka üsna kuulekas. Ei kahetse küll, et just tema võtsin...
...kuid järgmine koer(no 3-4 a pärast, kui üksi juba elan) tuleb kindlasti tõukoer ;)

Kasutaja avatar
Postitusi: 625
Liitunud: 21 Mär 2006 23:58

PostitusPostitas Volli » 25 Sept 2007 23:19

..ikka TAKS, ikka paberitega, kelle eluiga jäi kahjuks lühikeseks ja kohe järgmine Taks, ikka ST ja PK.kes elas 16 aastaseks ja käisime nii mõnedki näitused, edukalt. Noh nüüd ikka Taks, nii PK ,lisandus KK ja kõik mõeldavad ja mõeldamatud näitused ja "jagamised" foorumites ja TÜs Kõik ikka Eesti Takside nimel..(olen ise vist juba ka taksi nägu ja iseloomu läinud,ON süvenev "taud"(tellimus on järgmisele kutsikale sisse antud)Pole kunagi mõelnudki, et koer võiks olla ka ilma paberiteta, et vaatame mis ja kes kasvab, pole ka lapsepõlvest(noh täpsemalt sünnist)ühtegi paberiteta koera kodus olnud-ikka hagijad, laikad, setter, taksid, ja paarikaupa, kui jahimehed peres)

Kasutaja avatar
Postitusi: 109
Liitunud: 29 Apr 2007 22:41
Asukoht: Ida-Virumaa

PostitusPostitas Misty » 29 Sept 2007 21:11

Räägin oma ema eest. Tema esimene koer oli paberitega kolli Reeso. :)
"Üks haugatus võib muuta elu," ütles mõtlikul häälel Pontu. "Jah, eks ta nii ole," kräunus Miisu. :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 17
Liitunud: 22 Aug 2007 14:23
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas exp10s10n » 14 Okt 2007 16:30

Esimene oli siis pikakarvaline tõutunnistusega collie. aasta oli siis 1994.

Postitusi: 10
Liitunud: 31 Okt 2007 16:44
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Hiirekas » 04 Nov 2007 16:24

Kui vastata nüüd esimesele küsimusele, milline koer siis koeramaailma, ehk et otsuse võtta endale koer, mu tõi. Siis selleks koeraks oli onu tsehhi hunt. Tema käitumine ja truudus peremehe vastu, oli super.
Esimene koer oli meil kodus spits. Teda mäletan ma väga vähe. Olin nii viiene, kui külas oli marutaudiepideemia ja siis tuli käsk, kõik koerad hävitada. Olenemata sellest, et kas nad õues ketis või toas elavad. Elu oli siis selline.
Aga lapsepõlvekodus oli meil alati palju koeri. Onu ja isa sõber tegelesid jahindusega. Sealt ka koerterohkus. Lisaks väiksed koerad (nö lastele silmarõõmuks).
Esimene päris minu koer oli vene-euroopa laika. Võeti minu mäletamist mööda pesakonna üleliigne või lisakutsikas. Vot täpselt ei tea, et kuidas neid nimetatakse. Kasvas üles väga vahvaks koeraks. Iseloomult oli aga erakkoera laadne. Õpetamine oli meile kõigile paras peavalu. Peale jahilkäimist hakkas metsas hulkuma ja tema saatus oli väga kurb. Mis teha koeraga, kes ei kuula ja metsas kitse omapäi maha murrab.

Mingit eeltööd ma küll ei teinud. Maast madalast harjunud koerte mõtteid ja tujusid lugema. Külla aga koera valides, valin ma ikka iseloomuomaduste, mitte välimuse järgi. On üsna mitu ilusat koeratõugu, keda endale ei võtaks. Mis ma tast piinan, kui meie loomus ei sobi kokku.
Parem üldse mitte olla, kui olla mitte keegi!

Kasutaja avatar
Postitusi: 156
Liitunud: 11 Dets 2006 12:59
Asukoht: Tõe-helgi

PostitusPostitas Nupi » 04 Nov 2007 23:19

Oma esimest koera ootasin ma umbes oma elu esimesed 25 aastat. Vahepeal oli lootus, et ema süda sulab ja ma saan vähemalt ühe väikese puudli...sellest lootusest möödus umbes 15 aastat ja siis ta tuli - väike äbarik krantsikutsikas Cliff. Ussidest-kirpudest vaevatud, lihtsalt tuli, koputas uksele ja ütles - Siin ma olen!!!
Nii samamoodi nagu ta ilmus, nii samamoodi ta ka 7 aastat hiljem kadus. :(

Kasutaja avatar
Postitusi: 252
Liitunud: 31 Juul 2007 13:43
Asukoht: haapsalu

PostitusPostitas esmeralda » 05 Nov 2007 09:52

Meie pere esimene koer oli must paberitega saksa dogi, see võis olla 80-ndate alguses, kui mina päris väike olin. Nüüd on endal oma pere ja selle tõu juures tagasi, no need dogid on lihtsalt nii võrratud :)

Postitusi: 213
Liitunud: 26 Okt 2007 15:54

PostitusPostitas Christal » 07 Jaan 2008 14:51

Esimene oma koer on Rolf a.k.a Bibabo Kodu Antimus Amaretto :) . Rolf on saksa bokser ja paberitega.

Kasutaja avatar
Postitusi: 866
Liitunud: 18 Jaan 2007 13:22
Asukoht: Pirita

PostitusPostitas inglane » 08 Jaan 2008 11:55

Koerad on olnud mu elus nii kaua, kui mäletan. Aga päris enda võetuks esimeseks loen nagu kaht koera. See tähendab, et ühe võtsin planeerimata ja teise planeeritult.
Päris esimese võtsin ise põhikooli aegu, kui juhtusin pärast tunde koju minnes kiikama keemiaklassi, kus suurtel tüdrukutel oli väike must kutsikas - segavereline loomulikult. Küsimusele, kas tahad endale, oli vastus loomulikult jah, kuigi kodus oli juba üks. Nii saigi väikesele mustale Mutale lisaks väike must Retz. Kahjuks jäi tema elu lühikeseks, sest kuri auto katkestas ta elutee.
Planeeritult võtsin keskkoolis paberiteta saksa lambakoera, kelle nimeks sai Leda ja kes elas ilusa pika elu. Ta oli pesakonna äbarik, kellest kasvas tõeline iludus.
Jõud ilma mõistuseta hukkub oma jõust. Horatius

Kasutaja avatar
Postitusi: 332
Liitunud: 02 Sept 2007 15:44
Asukoht: Pärnu Raekyla

PostitusPostitas yllekas » 10 Jaan 2008 00:44

Minu esimene koer oli valge krantsike Bembi. ostsin oma klassivenna käest 5 rubla eest aastal 75. pika-pika lunimise peale ema lubas. elasime Mustamäe korteris,ega sinna suur mahtundki.Kahjuks ei saanud Bembike 2-a-ki. ei osanud too aeg tõukoertest lugu pidada. Olympia-aastal sain oma esimese colli ja nad on siiani mu elus, sest olen nendesse armunud. :hups: :)
Collied käivad papudega...

Kasutaja avatar
Postitusi: 127
Liitunud: 14 Veebr 2007 23:58
Asukoht: Tallinn, Metsavahi

PostitusPostitas Saule » 10 Jaan 2008 13:53

Meie kodus on koerad olnud ka kogu aeg. Alguses must spits (paberiteta kahjuks), siis miski pruun siledakarvaline krantsu, kelle elu jäi raske iseloomu tõttu lühikeseks ja seejärel valge "bolonka". Need olid minu kõik minu vanaema omad, kes hirmsasti armastas koeri.
Mina tahtsin kogu aeg just korraliku paberitega tõukoera, colliet nimelt, aga nagu ikka, ei läinud vanemate veenmine libedalt. Loa sain aga väga omapärasel moel: kord isa sünnipäeval hakkasid tema sõbrad miskipärast koertest rääkima ja kiitlema kellel kui hea koer on ja minu isa käis lõpuks välja trumbi, et tema tütar võtab collie. Sügaval nõukogude ajal oli collie üsna ekslusiivne koer keda ei olnud just lihtne hankida. Ma olin päris mitu aastat klubis järjekorras, aga paraku ei õnnestunudki Eestist kutsikat saada. 1978. aastal tõin Peterburist (siis Lenindradist) oma unistuste koera - punase soobli colliekutsika, kes elas ilusa pika elu ja kes oli minu jaoka "maailma inteligentsen koer".

Kasutaja avatar
Postitusi: 2338
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 10 Jaan 2008 14:45

ja siia sobib kohe jätkata: minu esimene koer oli kodalise Saule kasvandik: Riti
Maailm on värviline!

Kasutaja avatar
Postitusi: 332
Liitunud: 02 Sept 2007 15:44
Asukoht: Pärnu Raekyla

PostitusPostitas yllekas » 11 Jaan 2008 09:47

natuke lisa eelmisele postitusele! lemmikuks sai colli tänu filmile Lassi,mis Soomest jooksis. armusime emaga mõlemad sellesse tõusse. eesmärk oli igahinna eest saada collie. oma esimese tricolor emase collie sain toonasest ALMAVÜ klubist 80.a. järjekorras oli 3 aastat,nii kaua kui õppisin tehnikumis. koera hind oli 1/3 minu kuupalka (110 rubla). olid ajad :hups: koera nimi oli Ketš-Eldana Whitefang,pärit Tartust ja kes elas 13,5 aastat. :wink:
Collied käivad papudega...

Postitusi: 222
Liitunud: 13 Jaan 2006 18:05
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Abbatisa » 11 Jaan 2008 20:27

*Kaja kirjutas:ja siia sobib kohe jätkata: minu esimene koer oli kodalise Saule kasvandik: Riti


OT!
Oeh! Sellest pesakonnast pidin minagi algselt kutsika saama.....
Tuli ellu aga noor koer.
mõned kabjalised ja kari muid karvaseid sabadega.

Kasutaja avatar
Postitusi: 36
Liitunud: 31 Juul 2007 21:50
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Flint » 30 Mär 2008 10:36

Nii, meie pere esimene koer oli Tiiger-Dogi (paberitega). Ta tuli meie perre 92. aasta sügisel. Noh kuigi mind ei olnud veel siis olemas, aga seda on mulle räägitud, et emale kingiti ta sünnipäevaks isa poolt. Varem olid nad seda tõugu ka kohanud kusaigil hotelli "lounges" kus koerake oli pea emme sülle pannud. Õnneks kui poole aasta pärast sündisin mina oli Lord juba väga intelligentne. Kuulas hästi sõna ja pidas puhtust.
Aga minu päris esimene koer on Captain Flint pomeraniani poiss, kelle ma sain eelmisel aastastal kui ma 14 olin. Loomulikult on ta paberitega. Oeh, ennem kui Flindi endale saime olin ma koera luninud juba vähemalt neli aastat. Kindel idee oli mul küll koer, aga tõud muutusid iga väikese aja tagant. Põhiliselt kaalusin ma Labradori ja Tiibetimastiffi vahel . Kuid vahepeal käis peast läbi ka chihuahua. Pomeraniani tõugu kohtasin ma aga internetis näituse videosi vaadates ja armusin silmapilkselt. Nagu öeldakse, "armastus esimesest silmapilgust" oli nii suur, et ma lihtsalt hakkasin emale veel rohkem peale käima. Lõpuks andis ema alla ja me käisime külas Galina Zaitseval (Dilina Royal) ja sinna me olekski emaga jäänud. Need väikesed olevused olid lihtsalt nii armsad , et me oleks tahtnud kõik kaasa võtta. Kohe kui sealt koju jõudsime käisime raamatu poest läbi, kust ma haarasin endale paar raamatut koertekohta, ja siis see pikk ootamine algas. Kuid nüüd on flint juba pea 9 kuud kodus olnud ja ilma temata ei oskaksi enam olla!

Kiki ja kassid - muhedad sabadikud
Kasutaja avatar
Postitusi: 421
Liitunud: 07 Jaan 2006 15:45

PostitusPostitas Nurrukas » 31 Mär 2008 05:58

Minu esimene koer oli puhtatõuline puudel, Berry, 10.04.1973-10.04.1983.
Kahjuks ei oleks suutnud teda ravida ka tänapäeva meditsiin... Saamislugu oli aga ikka see tüüpiline - tahtsin väga koera, siis muutus lunimine konkreetsemaks, tahtsin üle kõige foxterjerit. Targemad inimesed tegid selgeks, et fox on jahikoer ning vaevalt et ta nõustub mu padja peal pikutama, aga vaat selle-ja-selle-töökaaslase koeral sündisid kutsikad. Noh, kui on lootust koer saada, siis olgu või mõni nendest kutsikatest, aga mis tõugu siis jagatakse? Puudlid. Puudlid?
Tänu sellele koerale ütlen aga veel tänagi "Puudlid!", sõrmitsen teinekord kappi koristades pisarsilmil tuhmunud medaleid ning süütan ühel kindlal aprillikuu õhtul tema mälestuseks küünla.

karjakoer Greta
Kasutaja avatar
Postitusi: 390
Liitunud: 14 Sept 2005 12:48

PostitusPostitas miki » 31 Mär 2008 21:25

minu esimene on praegune koer ehk siis austraalia karjakoer. sinine.
hihiii, järgmisena tuleb sama tõug ja punane. luban. :D
If it can't work cattle, it's just a dog!

Kasutaja avatar
Postitusi: 4
Liitunud: 01 Juun 2008 14:24
Asukoht: siinsamas, natuke metsa poole

PostitusPostitas Sandra91 » 04 Juun 2008 22:11

Minu päris esimene koer oli Rottweiler, Figaro.Sündis 21 novembril(kolm päeva enne minu sünnipäeva) 1999 aastal.Ma olin siis veel 8 aastane ja käisin esimeses klassis.Ma muidugi lunisin nagu enamus siin umbes kaks aastat enne kui ma ootamatult saingi koera.Mingil päeval enne Figaro koju toomist mainis ema nii mööda minnes, et koristagu ma enda tuba ära muidu koera ei tule.Ma tobuke muidugi ei pannud seda koera mitte tulemise poolt eriti tähele ja koristasin toa ära.Onu kasvatas tollal rottweilereid ja nagu kogematta olid ka kutsikad olemas.Nüüd tuleb koht mida isegi mu ema ei tea ikka veel: ma nimelt nii pool kogematta kuulsin kuidas ema kellegiga(arvatavasti onuga)telefonis räägimas ja ütlemas, et me toome ta homme ära.Siis jõudiski see päev kätte.Mina tulin suure hurraaga koju, et kas see tema on juba koju toodud.Mul oli täitsa õigus.Kui ma koju jõutsin tuli mulle vastu ema süles pisikene rotweileri kutsikas süles ja ütles "See on su sünnipäeva kink peale väikese õe".Te ei kujuta ette kui kohkunud ma olin:seisin seal samas koolikott seljas, jope seljas, saapad jalas(täitsa talv oli juba) ja lihtsalt jõllasin seda kutsat ema süles.:)See oli mu elu kõige õnnelikum päev.Uihh :oops: küll nüüd kirjutasin alles..see on see tänane kirjandi kirjutamine(mul oli täna eesti keele lõpueksam):)

Postitusi: 27
Liitunud: 22 Nov 2009 20:35

PostitusPostitas lumihunt » 19 Mär 2010 19:48

Oli kunagi kui väiksem olin üks newfoundlandi & rotveileri segu emane suur koer. :) Me ei võtnud teda kutsikana, vaid ta jäeti majja kuhu me kolisime. Nimeks oli tal Senni ja ta oli 6-7 aastane. Senni oli mul väga vähe aega, me kolisime sealt majast minema ja lasime kutsal teise ilma minna, et ta ei peaks koguaeg omanikke vahetama. Ta oli kaitsev koer, isegi liiga kaitsev. Mina ja mu vennad läksime ükskord kelgutaja ja Senni vedas kelku. Tänaval läks ta ühele naisele kallale, nii et käsi oli verine ja ta pidi traumapunkti minema. Ega Sennit poldud siis vist eriti kasvatatud, siis mina ka seda ei osanud ja vanemad ei teinud. Talle meeldis väga õunu süüa ja jalutamas käia. Ma mäletan hästi kuidas me vahel ema-isaga jõe äärde läksime, Senni jooksis lahtiselt ringi, käis jões ujumas ja mul oli väga tore. Aga ma arvan, et temal nii tore elu polnud üleüldiselt. Kui eelmised omanikud ta suutsid maha jätta ja põhjus oli kolimine,- siis vist ei armastatud ka teda piisavalt. Senni ei saanud ka iga päev jalutama kahjuks. Üks päev peale kooli otsustasin ma minna Senniga oma vennale vastu, kui tema koolist tuli, ja see oli üks vääga vale otsus. Nimelt, ma olin siis väike, 8-9 aastane ja sellist suurt koera nagu tema oli mul ikka põhimõtteliselt võimatu kinni hoida. Ta tiris nagu segane ja mina lihtsalt lohisesin järgi, sõna otseses mõttes. See oli midagi sügise kanti ja õues oli selline sopp ja pori. Õnneks ei tulnud autot vastu, ma ei kujuta ette mis ma siis teinud oleks. Pärast nägin ma nagu mudakoll välja, aga vennale vastu me jõudsime. :D Kusjuures kui ta mu venda nägi hakkas ta kiiremini tirima, see oli õudne.
Üks teine päev otsustasin ma jälle, et peaks Senni jalutama viima. Nimelt ma siis olin näinud, et naaber laseb oma koera lahti ja too kõnnib ilusti lähedal, kuid Senni ei mõelnudki minu lähedal püsida, tema pani tuhatnelja jooksu, ja nii kaugele et mina teda enam ei näinudki. Ma siis istusin keset põldu maha ja hakkasin nutma, mõtlesin, et mida ma küll vanematele ütlen.. ja siis, tuli keegi ja ähkis minu kõrva ääres, küll ma olin siis õnnelik, panin ta kohe rihma otsa ja läksime koju. :)
Aga vahel mul õnnestus ka temaga päris korralikult jalutada isegi, meie maja lähedal elasid ühed inimesed kellel oli kaks suurt koera, neil polnud õiget aeda majal ees, pigem oli see madal müür. Senni alati sikutas nende poole kui ma sealt temaga mööda läksin ja ükskord ta saigi nende juurde ja siis ma pidin teda püüdma minema, aga ma kartsin natuke neid teisi koeri ka, kuid siis sain aru et nad olid päris sõbralikud ja ei teinud mulle midagi. Ükskord aga hakkas Senni jälle nende poole tirima ja ma ütlesin siis talle lihtsalt " ei lähe ", ja ta ei läinudki, isegi ei sikutanud rihmast! Ma olin siis nii õhinas ja alati kui sealt mööda läksin ütlesin " ei lähe ", vahel ei läinud, vahel natuke sikutas, vahel sikutas kohe väga, aga nende juurde enam ei saanud. :P

Nüüd tuli küll üks pikk tekst, aga selline oli Senni.

& piiritu loomaarmastus
Kasutaja avatar
Postitusi: 485
Liitunud: 07 Juul 2008 02:23
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Lammaz » 12 Juul 2010 19:06

Segavereline, must, pruunide triipudega, ehk tiigrikarva staffi näoga koer. Suhteliselt suur, veidi alla puusa.
Saime ta.. Maalt, ma usun. Meil oli maal tiigerbokser, kes siis vist ühe küla-staffiga trikke tegi, ja sündis 4 imelist kutsikat. Üks siis tuli meile koju, poiss, nimeks sai Tommy.
Ja .. tegelikult ei tahtnud me keegi korterisse koera, kuid kuna nad sündisid, ja kartsime, et maavanaema ei jäta nad ellu, tuli siiski päästa, mis päästa andis. Me tegime omalt poolt kõik :)
Ja elas ta üle kümne aasta, suri minu käte vahel, veidi peale auto alla jäämist ..
Ma hoolivat koertest rohkem kui inimestest..

Kasutaja avatar
Postitusi: 2
Liitunud: 16 Juul 2010 21:43

PostitusPostitas Kakaduu » 20 Juul 2010 20:00

Esimese p2ris Oma koera sain ma paari p2eva eest. T6utunnistusega pikakarvaline colliekutsikas :] maksis 7000.-
^_^

Postitusi: 24
Liitunud: 12 Dets 2010 15:04
Asukoht: Tartu, Supilinn

PostitusPostitas BCYuki » 20 Dets 2010 23:45

milline koer teid koeramaailmasse tõi ?
Kas tõukoer või segavereline,
kuidas ta teile sattus, kust ostetud/võetud sai?
Kas hakkasite temaga kohe koeraspordi ja näituste vastu huvi tundma?
Kui palju eeltööd oli tehtud enne esimese koera soetamist ?
Minu poolt sellised küsimused, niisama tahaks teada kui paljudel esimene koer tõukoer ja kellel krants olnud, kust saadud jne.

Mind tõi täielikult koera maailmasse minu täielik esimene koer Border collie. Enne seda oli meil spanjel aga ta polnud täielikult minu oma vaid õe.
Ostsime ta Eestist Saaremaalt pangapangalt, isa tal inglismmaalt ja ema kuskilt polaarjoone tagant.
Võtsingi omale koera koeraspordiks, ja kui ta sai piisavalt vanaks liitusimegi aglity grupiga.
Eeltööd sai enne selle koera soetamist ikka kõvasti tehtud nimelt 2 aastat uurisin ja kaalusin erinevaid tõuge ja vaatasin kutsikate müügikuulutusi.
ja lõpuks võtsimegi Border collie :)
Harjutamine teeb meistriks

Tim ja Mia
Kasutaja avatar
Postitusi: 187
Liitunud: 03 Okt 2009 13:06
Asukoht: Eesti, Tallinn

PostitusPostitas Mariann » 21 Dets 2010 15:48

Esimeseks oli nö paberiteta SLK. Ega mina ega keegi sellest koerandusest suurt midagi sel ajal ei jaganud, peaasi et oleks koer, kes oleks sõbraks ja valvaks maja. Koeravõtmise plaan oli ammu enne koera tegelikku tulekut ning tekkis see seoses oma maja saamisega. Kõrval aias, naabritel, oli meil sel ajal samuti paberiteta SLK. Koera omanikud otsustasid oma koera paaritada (loomulikult teise sakslasega). Kui kutsikad sündisid otsustasime, et sealt me ta võtamegi ja nii ta oligi paari kuu pärast meie juures.:P Emast ja alles jäänud õdedest/vendadest lahutas vaid aed.
Näituste ja üleüldse koeranduse juurde viis mind tegelikult minu enda juhuslik sattumine kutsu.ee'sse kust hakkasin asja vastu rohkem huvi tundma. Peagi käisin ära oma esimesel näitusel ja sealt see koerte ja näitusepisik külge hakkas. :wink:
Nüüdseks on see preili meie seast juba lahkunud, ning seda umbes aasta. Küll aga tuletab vanu häid aegu meelde tema meie kõrval siiamaani elav ema. Puhka rahus kallis Brigita!
Koer on naeratus ja liputav saba. Vahepealsel pole erilist tähtsust.

Postitusi: 4
Liitunud: 14 Mär 2011 09:47

PostitusPostitas kuits » 14 Mär 2011 16:38

No minu koerapidamised ulatuvad mitme aasta taha, esimeseks oli saksane paberitega ja puha. Noore inimese asi esimese õhinaga õpetasin teda igasugu trikke tegema. Hiljem sain tuttavaks ühe miilitsaga kellel oli teenistuskoer. Sai siis minu Rex-i kah teenistuskoerte trenni teha ja peab ütlema et päris edukalt. Võtis lõhna järgi jälge, leidis lõhna järgi üles inimesi, ületas 2.60 nagu muuseas barjääri- see ainult väike näide mida õpis. Oli igati kuulekas ja treenitud koer. Sai traagiliselt surma-õigemini lasti läbi heki maha- ju vist kättemaksuks kuna sai temaga nii mõnedki vargused avastatud. Leinasin teda aastaid. Aga koerte kihk oli ikka päris suur siis läksin tööle miilitsasse ja just tahtsin koerajuhiks saada- sain muidugi mitte kohe- Saadeti siis mind Naltšikisse koerajuhiks õppima- kahjuks jäi asi poolikuks kuna ühe treeningu ajal mägedes joostes murdsin jalaluu- seega siis saadeti mind koju tagasi. Paranesin ja töötasin võmmina ikka edasi. Järgmisena oli siis mul süsumust sakslane. selle pidin mõne aasta möödudes maha müüma kuna - ütleks et perekondlikel põhjustel. Selle koera erpäraks oli see et ise olin võmm kuid koer ühtegi mundris inimest ei kannatanud- mina muidugi välja arvatud. eks elu tegi omad korrektuurid ja aastate möödudes sai muretsetud paberiteta taks.
See koer püüdis paar korda näidata kes on majas peremees aga kui see sai talle selgeks tehtud et peremehe püksid on ikka minu jalas siis paremat sõpra on raske leida. 8 aastaselt tuli tal tagakeha halvatus ja nädal hiljem kogu keha halvatus millesse ta ka suri.
Kohe mõne kuu möödudes muretsesin paberitega emase kääbusšnautseri
Väga perekeskne ja sõbralik õppimisvõimeline koer. 9 aasta möödudes tuli tal mädaemakas eemaldada ja peale oppi ta enam ei paranenud neerud ja maks enam ei töötanud vereproov oli ülikehv ja kahjuks pidin ta magama panema. Nüüd juba aastates inimesena püüan leida väiksemat kasvu rahuliku koera- lihtsalt ilma on kuidagi tühi see elamine.
corgi vist oleks selline- vana inimese koer.

Postitusi: 3
Liitunud: 17 Sept 2011 11:51

PostitusPostitas lyysike » 29 Sept 2011 11:14

Jutt mida minust suguvõsas siiani räägitakse:kaks esimeses klassis käivat juntsut jalutavad mööda teed(mina koos oma sõbrannaga)üks ütleb teisele:näe see on minu koer ta oskab juba istuda ja näe seal teises aias on ka minu koer ,tema kõnnib juba rihmata kõrval.Teine vastu küsima:kui nad kõik sinu koerad on, miks nad siis võõrastes aedades ketis on?Minu vastus oli:nad ainult magavad ja söövad seal ,aga muidu on täitsa minu koerad.
Eks ma armastasin koeri ja käisin vabatahtlikult külas elavate koertega jalutamas ja õpetasin neid,ka kõige tigedamad olid minuga sõbralikud ja kogu krantsi armee oskas elementaarseid käsklusi täita.
Oma päris esimeseks koeraks sai doberman,oli veneaja lõpp ja kandilised poisid soetasid dobereid ja rotakaid.Eks siis osteti ka omale aksesuaar,kettid kaela ja puha.Koer osteti ropu raha eest ,udupeente paberitega.
Sain just omale esimese töökoha (ema varem koera ei lubanud,sest polnud sellist raha et teda toita)ja kuulsin tuttavatelt et üks doberman on ära anda.Koera vaatama minnes sain korraliku ehmatuse,korterist polnud midagi järel,kõik oli lõhutud ja tapeedid maas.Koer ise veidi üle aasta vana.Põhjus ära andmiseks oli,ta pole tige ja lõhub.
Minul ei lõhkunud ta peale akna midagi (akna mis suvel lahti ,pesin puhtaks ja panin kinni,koer vanast harjumusest tahtis välja minna)
Willi oli pereliige kes oli alati seal kus mina.Suri ta 16 aasta vanuselt minu käte vahel.
Tõotasin ,et enam ma koera ei võta,sest see valu oli väga suur ja väga pikalt.
Sellest on möödas seitse aastat...meie koju satuvad loomad kuidagi iseenesest,mõned kassid on tulnud,hüljatud kilpkonn,kohale lennanud papagoi,poiss võitis tsintsilja(nüüd neid 2)keegi kinkkis kuldkala(kellele oli vaja suuremat akvaariumi)kasside lõugade vahelt päästetud varblased jne.
Eelmisel aastal hakkas poeg nuiama koera,ta oli 5-ne kui Willi suri,mind valdas õud
poiss tegeleb spordiga ja teda pole kunagi kodus ju sellepärast pole tal ka sõpru sest pole aega.Ta kogus raha terve aasta ja muud kui nuias.
Elame perega poole ajast bussis ja sõidame küll trenni,küll võistlustele ja kujutasin elavalt ette kuidas seal elaks üks doberman...(mingit muud koera ma endale ette kujutada ei suutnud)
Pois tuli teatega, et ta valis välja tõu ja teab kust seda saada
Koer oli siledakarvaline foxterjer,vaatasin et täitsa doberman,väike kes bussi mahub,sile karv,pikad jalad ja koon,julge ja vapper,energiline nagu kogu me pere.
Ühesõnaga pisaraid ja palumist jagus meil terveks kuuks(meie mehega arvasime et kunagi ei tule teist Willit)
Jõululaupäeval olime sodiks räägitud ja helistasin koerakasvatajale.Läksime koerale järgi veel samal päeval,meeletu tuisk ja torm oli,ime et üldse kohale saime.
Kasvataja tõi koerad tuppa, üks neist hüppas poisi najale püsti,siis sülle ja sinna ta jäi.See oli armastus esimesest silmapilgust.Kordus sama mis minul Williga seal kus poiss seal koer.Kui poiss trenni tegi siis koer kangestunult vaatas,ainiti oma peremeest,magas poisi otsas jne Oleme temaga kõikjal käinud,ka kuu ja rohkem välismaal elamist polnud talle probleem,Hommikul viisime peremehe kooli ja toimetasime kahekesi,ta teadis täpselt kuna tunnid lõpevad ja vaja järgi minna.See oli järjekordne ime mis sünnib peremehe ja koera vahel.
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga 15 sept õhtul oli poisil meeletu peavalu,koer valvas peremeest nagu ikka (magav peremees oli püha ja teda ei tohtinud puutuda)hommikul arvas koer, et vaja kooli minna ja sättis end esikusse.Laps kooli ei läinud,aga koer pääses tagumisest uksest õue...
algul ma väga ei muretsenud ,sest on juhtunud varemgi,et nad naabri koeraga meres ujumas on käinud
Koer pole siiani koju tulnud
Poisi hinded on koolis peale kadumist ainul 1,ta ei märka midagi enda ümber,tõuseb iga paari tunni tagant öösel üles ja vaatab välja.Magame lahtise välisuksega et äkki..
Kooli sõites hoiab autoakent lahti ja hüüab koera.Ühesõnaga kogu see kaotusvalu on veel suurem kui Willi puhul ,sest näed kuidas poiss veel topelt kannatab...

Postitusi: 11
Liitunud: 03 Dets 2006 17:58

PostitusPostitas kairi77 » 05 Okt 2011 09:21

Pekingi koer.

Eelmine

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline