Minu esimene koer oli..

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake

Minu esimene koer oli...

Segavereline koer / krants
222
40%
Tõugu meenutav tõutunnistuseta koer
114
21%
Tõukoer (ehk siis tõutunnistusega)
219
39%
 
Hääli kokku : 555
& väike päike Hebe
Kasutaja avatar
Postitusi: 226
Liitunud: 03 Jaan 2006 12:54
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas liishu » 04 Jaan 2006 19:22

Päris esimese enda koera sain, siis septembris, paberitega bokseri.
Kui olin kolme aastane võttis ema meie perre paberitega bokseri, kui kahjuks ta suri peale kaheksandat eluaastat. Kui aasta aega oli juba koerata oldud ei suutnud ma enam olla ja hakkasin nuiama, et tahan koera, kes ise ülesse kasvatada ja kellega agilityt harrastada. Kuna suvel oli sünnipäev, siis tahtsin sünnipäevaks koera, kuigi ei uskunud, et saan, sest plaan oli kevadel võtta. Kui ema üks päev siis ütles,et tahtis väga sünnipäevaks koera kinkida, aga lihtsalt ühtegi tõugu ei ole müügil, mida tahaks, siis jäi sünnipäevaks ostamata. ''Soovist'' leidis isa kuulutused, et müüa bokseripesakonnad. Esimest käisime vaatamas, kuid tuli välja, et see oli paberiteta, sest ma oli ka paberiteta, oli armsad küll, kuid hind (1500 krooni) ja asjaolu, et näitused ja muu millega tegeleda tahtsin jääks ära otsustasin teise pesakonna kasuks. Ja nii see läkski. :)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 05 Jaan 2006 05:20

esimene koer..
hmm tõugu ta ei olnud..krantsu nagu ikka selline üliarmas aktiivne ja kõik tema suri noorelt üsnagi aga mis tal viga oli seda pole ma tänini teada saanud..tookord olin tatikas 5-ne järsku..igatahes oli kutsu enne mind olemas :D
ja ema rääkis ikka et hoidis mind nagu .... pilpa peale kiusa palju kiusad ikka limpsib :)
teine koer tuli hiljem kui ma olin 12 võibolla ei tea kuna ta täpselt tuli jube armas oli... tõin ta koju ilma vanemate nõusolekuta! see oli suurim risk sinnamaani minu elus :D koera ema oli foksterjer isa oli mingi valge koer.. spits või kuidas seda tõuga nüüd nimetataksegi! :o
meie koer oli ikka paras terjer küll..energiat tal jagus..see oli isegi hea..jalutada me ei osanud..me alati jooksime :D (ajasime kasse taga võin saladuskatte all öelda ) ta kuulas küll sõna kui keegi teine koer läheduses oli või kui ema teda kutsus.. muidu..tee mis sa tahad..
ükskord jooksisgi minema...oi kus maikka nutsin et näe koer läksgi ära..
nii kui öeldud sai oli tagasi..
jama hakkas pihta sellest et kasuisa mul koeri absoluutselt ei sallinud..ei tea kas kartis või midagi..ja lõpuks tema kui ISA otsustas et ei see kutsu peab meie juurest ära minema..ei ole mingit vastu vaidlemist!
ja ühe pubeka jõud ikka vanamehest üle ei käi..nii siis jäigi et koer viidi tuttava tuttava maale õuekoeraks..nüüd pole nii ammu midagi kuulnud sellest koerast..kunagi nad saatsid mulle pildi temast..appi kui armas ta oli :P
ja nüüd siis mõned ;) aastad hiljem...olen ma nii koeratu kui kasuisatu!
ja selle esimese vea parandan ära..teine..teine võib jäädagi. ;)
ainuke jama on et mul on kass tekkinud kusagil siin vahepeal :D
ja loen siin teie postitusi teie koertest..ja teate kuidas kadestan :)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 14 Mär 2006 14:53

minu esimene koer on ameerika staffordshire terjer.Ta tuli meile tänu minule :irw: Võtsime ta 12 september ja preaguseks on ta kaheksa kuune varsti.

Kasutaja avatar
Postitusi: 15
Liitunud: 11 Jaan 2006 16:22

PostitusPostitas sheila » 15 Mär 2006 16:32

Minu esimene koer sai olema siis, kui oli juba pere ja lapsed ja oma maja ja õu. Ja loomulikult oli see kaukaasia lambakoer. Tegelikult sihtisin pikemat aega võtta endale njuufa, aga läks nii, et sain kauka ja pole siiani selles tõus pettunud. Kahjuks ei saanud esimene kauka meie peres kaua olla. Olles veidi üle aasta jooksis ta suure palgiauto rataste alla ja hukkus. Järgmisena võtsin endale collie. Kuid süda oli antud kaukaaslastele ja aasta pärast tõin ka uue kauka kutsika majja. See oli Ronja. Tema on praegu 10 aastat vana ja tunneb end suurepäraselt. Järgmisena tuli Ranger, kellega hakkasime ka aktiivselt näitustel käima. Seda muidugi tänu tema kasvatajale, kes meid tagant utsitas.Praeguseks on Ranger 8 aastane ,viiekordne tshempion ja peab pensionipõlve. Viimasena tuli Sheila. Tema on toodud venemaalt. Saab märtsi lõpus 3 aastat vanaks ja ma loodan, et temal on kõik veel ees!

landsu & paksbokser
Kasutaja avatar
Postitusi: 1135
Liitunud: 04 Nov 2005 23:48
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas Ferdinand » 15 Mär 2006 18:30

Peale mitut aastat lunimist teemal "tahan oma koera" sain 11-aastaseks sünnipäevaks toy-puudli. Toodi Tashkendist kohaliku kennelliidu abiga paberitega puudel. Kuna pere suhtus näitustesse külmalt siis ei osanud ise lapsena ka antud teemal sõna võtta. Nii ta meil tore kodukoer ja seltsiline oli.

Kasutaja avatar
Postitusi: 200
Liitunud: 18 Juul 2005 12:45
Asukoht: Vasalemma

PostitusPostitas Wolf » 21 Mär 2006 10:15

Esimene koer oli isane rottweiler nimega Morgan de Baskerville ( tema ka ulus üsna õudsa häälega ). Aasta oli siis 1987. Tema ostmiseks kogusin raha kaks suve, töötades EÕM-is. Temaga esimest korda elus läksin näitusele ja koertekooli. Tulemuseks siis 40 medalit, millest enamus on katsete eest. ( ülddressuur ja valve ). Sai siis reisitud mööda Nõukogude Liitu, osalesime agitbrigaadis ning esinesime ka telekas. Temaga läksin ka päris tööle, valvesse. Morgan on olnud mulle truuks abiliseks 10 aastad, kuni suri vähki.

Postitusi: 721
Liitunud: 09 Mär 2006 22:05
Asukoht: Eesti

PostitusPostitas irisbert » 25 Mär 2006 19:01

minu esimene koer oli tavaline krants kes sai ostetud turuväravast 10 rbl eest elas ta 10 aastat ja peale seda on olnud rottweilerid ja alates 1998a ka kuldne retriiver

ja kolm koera
Postitusi: 102
Liitunud: 19 Mär 2006 22:25

PostitusPostitas sigrid12 » 31 Mär 2006 17:22

Meie esimene koer oli Kolli. :)Esimeste hulgas oli ka veel üks Vene Euroopa laika.
Viimati muutis sigrid12, 17 Sept 2006 11:14, muudetud 2 korda kokku.
Sigrid ja üks tore taksiplika!

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 01 Apr 2006 11:29

Minu esimene koer ongi Morris :irw:
Tegelikult,kui me Soomes elasime,siis oli meil kaks rotveilerit, aga mina nende eest eriti ei hoolitsenud,sest olin väike.Nüüd siis on meil amstaff Morris.:walk:

Kasutaja avatar
Postitusi: 317
Liitunud: 18 Mär 2006 16:03
Asukoht: Viljandi kant

PostitusPostitas Corgihuviline » 20 Apr 2006 12:19

Niikaua, kui ennast mäletan olen alati koerte seltsi armastanud. Juba käpatades olin külas koertele kaissu pugenud.
Päris esimene oma peni oli koer, kes võibolla isegi ei olnud päris koer vaid natuke hunt. Terri oli nimi. Sündinud novembris 84 või 85 erinevatel inimestel erinevad mäletamised. Igatahes väga külm talv oli ja tal said 4-5 kuuselt kõrvad külmetada ja jäid veidralt lonti. Ema oli tal vene hagija moodi jahikoer, võimalik, et tõukoer. Isa tundmatu metselajas, väga hundi sarnane. Terri oli oma elu esimesed 5 aastat vanaisa ketikoer. Peale vanaisa siit ilmast lahkumist oli Terri mõnda aega peremees oma vanas kodus. Käisime õega teda nädalavahetustel vaatamas ja isa kolis poole kohaga maale tema pärast. Mingi aeg sai ta aga haavata ja ta tuli katkise luu pärast Tallinna kolida. Tollased Västriku tohtrid soovitasid ta magama panna aga ei raatsinud. Õnneks oli tuttav laste traumatoloog ja peale röntgenipilti lastehaiglas tulid tohtrid koju ja panid koeral käpa kipsi. Käpp sai korda, sutsu viltu jäi ainult.
Koer linnas tuli teda koolitama hakata. Peremehe lasime tal endal meie seast valida. Seisime ümberringi ja kelle juurde kutsumise peale läks, see kooli pidi minema. Terri otsustas minu välja valida. Esimesel koolipäeval olin angiinis ja siis läksid ema ja õde minu eest. Pärast saime südamest naerda, kui kuulsime, et treener ei lubanud õde koeraga platsile ja siis olla ema sõitnud Terri järel rihma otsas mitu korda kõhuli ringi. Ema polnud kordagi koera enne jalutanud.
Nii see asi algas. Edaspidi treenisin iga päev paar tundi koera, mis nägi välja umbes nii: Üks üsna nääpsuke mõneteist aastane piiga vasaku käe otsas rippumas kaks esimest jalga lennus tõeliselt laia rinnaga elajas üks väga jämedaist käppadest viltu all. Loom nägi tõesti veider välja. Vene hagija tuhm kasukas, mis kevadel ja sügisel karvavahetuse ajal nägi välja nagu katkutud vatijope. Turi laudjast madalam, kõrvad nagu kikkis aga siiski lontis ja tohutult suur ja sõbralikult naeratav suu. Kui vanust küsiti ja ütlesin, et kuus - olid kõik veendunud, et kuud, mitte aastat.
Umbes poole aasta pärast, kui mu käed olid nii rakkus, et kobisesid, kui peo lauale panin juhtus ime. Terri õppis ära kõrval käimise. Ka ilma rihmata ja siis läks edasi kõik nagu lennates kuni käskluseni "Aport". Sinna jäi meie koolitee pidama. Arenesime siis omasoodu. Tegime sportkoerte trenni Kadriorus, osalesime 90-te algul paljudel võistlustel ja sageli ka võitsime. Tõkkejooks oli meie lemmik. Mäletan elu lõpuni tunnet, mis oli seista finaali stardis kahe hurda ja turske mehe vahel oma lontrusega. Meeletu ootusärevus ja natuke lootusetu tunne aga meie võitsime ja nende vendade näod, kes meist maha jäid olid meeldejätmist väärt. Agilityga tegelesime, aga peale maakodu tagahoovi polnud eriti kuskil võistelda tollal. Sinna kogunesid tihti tuttavad oma penidega. Viljandi lähistel oli üks rada, kus korra sai soomlastega mõõtu võetud aga Terri oli siis juba üsna vana ja ei viitsinud enam eriti rabelda.
Umbes 10 aastasena läks ta parematele jahimaadele.
Ta oli kõige intelligentsem koerelajas, keda olen kohanud. Välimus võib olla vahel väga petlik...
Ta oli koer, kes võis olla võimatult jäärapäine.
Ta oli koer, kes ei võtnud iial asjata sõna. Ka külaliste tulles haugatas vaid ja seisis jalad harki ukse ees, kuni keegi omadest tuli ja palus ruumi teha. Ka siis kui inimene käis iga päev külas.
Ta oli koer, kes norskas hullemini, kui isa. Magas korteri välisukse vastas ja uks lausa värises.
Ta oli koer, kes ei lasknud endale liiga teha, kuid samas ei teinud kellegile viga rohkem, kui hädapärast vaja.
Ta oli koer, kes teadis kuidas võluda... näiteks kana oma kuuti munema ja teadagi miks. Munamaias oli ta elu lõpuni.
Jne jne...

Kasutaja avatar
Postitusi: 48
Liitunud: 02 Jaan 2006 16:52
Asukoht: Viljandi<->Helsinki

PostitusPostitas Evatska » 11 Juul 2006 09:37

Minu esimene koer oli krants Donna. Välja nägi ta täpselt nagu Tiibeti spanjel :wink: Minu kallis 6de kinkis selle armsa kutsu mulle 11 a. synnipäevaks, ostetud 10 krooni eest turuväravast. Kuna ma ise olin suhteliselt noor, 6nnestus mu vanematel see koer ylekaaluliseks sööta... Aga sellest hoolimata tatsas see kallis koerake mu vanematekodus 12 aastat.
Koerad - kõigist kõige ustavamad ja truumad inimese kaaslased

Kasutaja avatar
Postitusi: 91
Liitunud: 10 Juul 2006 22:12
Asukoht: Rakvere/Tartu

PostitusPostitas Blumberg » 11 Juul 2006 11:50

Minu enda esimene isiklik koer oli paberitega marmor taks, aga muid esimesed koerad keda mina mäletan peres on olnud dobermannid ja njufad.

MMM-mõnus must mees
Kasutaja avatar
Postitusi: 139
Liitunud: 27 Dets 2005 12:19

PostitusPostitas Annu/Roki » 11 Juul 2006 12:32

Meie pere esimene koer oli nuustik Juntsu. Sain ta oma 5-ndaks sünnipäevaks. Nukuvankris oli nuku asemel hoopis koer. Elas viie aastaseks. Sai autolt löögi, millest enam ei toibunud. Väga hea ja tark koer oli. :lein:
Aastakese olime ilma koerata. Aga isale sai nö. pinda käidud seni, kui Pärnust sugulaste juurest sai toodud bolonkakrants. Nimeks sai Nässu. Sünnist saati halva iseloomuga pahurik. Elas teine 17 aastaseks.
Olen, kes olen! Koer olen ;)

Postitusi: 305
Liitunud: 31 Aug 2005 15:46
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Sixtus » 11 Juul 2006 13:50

Minu esimene koer oli maal ja ta oli Tsäki. Jahikoer. Tõugu ei oska nimetada ja ka krantslust. Väga saksa linnukoera moodi+eesti hagija moodi. Kõrge, väärikas, minu esimene koersõber. Ükskord peale mängimist ja õpetamist väsisin ära ja läksin tema kuuti magama, perekond oli paanikas ja otsis mind taga, leidsid lõpuks kuudist rahulikult põõnamas. Olin kuue aastane.

Teine koer oli Rommi, kes oli perekoer. Kerime 11 aastat tagasi. Saksa lambakoera ja tiigerbokseri segu. Jumalikult ilus ja voolujooneline. On vikerkaaresilla taga.

Kui päris oma elu peale jäin, siis võtsin pruuni paberiteta taksi Hermese, kes kodus pähe istus ja pähe kinni jäigi, siis talle kaaslaseks teise taksikoera Jupiteri, et ta ei oleks nii õnnetu... Lõppkokkuvõte oli tuumasõda koerte näol. Hermes sai uue kodu, hea kodu ja tean, et tal on hästi. Kuigi see oli mulle meeletult raske ja valus, olen ma endale andeks andnud. Lõpuks.

Ja praegu elan head elu Jupiteriga, kuigi algus ei olnud kerge ja mingi aeg tundsin, et mina ei tohikski koera pidada. Aga mingil moel on see kurb kogemus teinud mind koeranduse alal küpsemaks ja lisaks olen õppinud ideaalselt uusi põrandaid maha panema ja kõiki vajalikke remonditöid tegema, millest ennem ei olnud aimugi.
Jupiterist on kasvanud hästikasvatatud asjalik koer ja me õpime kogu aeg juurde, sest kui Sa usud, siis saab kõik võimalikuks.
Ja ma usun, et halbadel asjadel meie elus on ka oma hea pool.

Kasutaja avatar
Postitusi: 19
Liitunud: 26 Mär 2006 20:10
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas lehvik » 06 Sept 2006 20:51

Mina sain oma esimese koera nüüd peaaegu kuu aega tagasi 29ndal juulil 2006.
Koera olin mina ka pisikese tüdrukuna eluaeg tahtnud. Vanemad aga ajasid vastu, et oh kas sul on ikka aega koeraga tegeleda jne jne. Eelmise aasta sügisel võttis minu pinginaaber endale teie bokseri, siis sain teada rohkem ka koeranäitustest, agilityst, IPOst ja muudest taolistest asjadest. Kui märtsikuus oma tädile ja tema Saksa Lambakoera kutsikale külla läksime olin kindel, et ma lihtsalt pean endale koera saama. Vaatasime erinevaid koeratõuge, lugesin koeraraamatuid, liitusin foorumiga ja lõpuks sai vanemate jah sõna öeldud.
Algselt soovisime võtta chow-chow'd käisime neid ühe omaniku juures vaatamas, aga chow'd polnud kahjuks 'see minu tõug'.
Pinginaaber (just seesama, kes endale bokseri võttis) teadis, et mulle meeldivad West Highland White Terjerid ja saatis mulle lemmik.ee's oleva kuulutuse lingi, käisime kutsikaid mitu korda vaatamas ja nii koer majja toodigi.
Üleeile toimus just esimene kutsikatund ja tulevikus on plaanis veel agilityt tegema hakata.
Pole olemas kurje koeri, on olemas kurjad peremehed.
www.zone.ee/defendervil_cash

M&M's
Kasutaja avatar
Postitusi: 714
Liitunud: 21 Veebr 2006 13:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Turr » 08 Sept 2006 22:48

Oma ellu esimese koera sain 7 aastaselt. nagu mitmed teie seast, nii ka minu kutsikas pärines turuväravast, makstes 1 rubla. nimeks sai talle Palli - oli oranzi värvi, musta habemega, ebamäärase kõrgusega ja täiesti tõust puhas koer. kahjuks aga ei antud talle palju elupäevi...ta lahkus meie juurest 8-kuuselt koertekatku tagajärjel. mäletan, et ta oli armas ja elav, kuid see on ka kõik...kõige eredamalt mäletan hetke, kui mulle öeldi, et Pallit enam ei ole.

Uuele katsele läksime me alles 3 aasta pärast, kui ma olin saanud 10 aastaseks. varem ei julgenud uut kutsikat võtta, sest teadsime, et 2 aastat peab olema vahet, enne kui samasse elamisse, kus on koer katku surnud, tohiks uut võtta (ei tea siiani, kas see oli õige jutt või müüt?).

Minu teine koer oli Teddy, "oli", sest sel teisipäeval matsin ta ülikõrges vanuses, 17,5 aastaselt :cry: :lein: ... tema jääb mu südamesse igaveseks - kõige ideaalsem, targem, ilusam, armsam ja mis kõik veel. ta oli krants, aga see-eest oli ta puhast tõugu krants (pildid albumis).

Kindlasti tuleb minu koju õige pea uus koer (loodetavasti varem, mitte hiljem), sest hoolimata leinast, tunnen ma, et Teddy kaotusest saan ma üle vaid üht uut pehmet karvakera armastades. tema saab olema aga tõukoer, sest nii ilusat ja ideaalset krantsi ma enam kuskilt ei leia. tundes ennast, tean ma, et hakkaksin uut krantsut kindlasti Teddyga võrdlema (ja keegi pole temaga võrdne ligilähedaseltki), tõukoera puhul aga võrdlusmoment poleks nii tugev (minu isiklik twisted mind).
Ameerika buldog - koertemaailma Hummer
http://americanbulldog.edicypages.com/

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 09 Sept 2006 11:12

:lehv: minu esimene koer oli segavereline natuke rabast meenutav roksanne ta on mul siiamaani alles :saba: :paw:

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 04 Okt 2006 13:50

kõige esimene koer oli mul foks-terjer paberiteta aasta oli siis vist 80 ise olin siis 5 - 6 aastane,teine koer oli puudel kelle ma kunagi leitsin võtsin kooli kaasa sain ka märkuse et koeraga koolis ja siis viisin ta koju ta meeldis emale ja ta jäi meile aga siis juhtus paariaasta pärast väike õnnetus isa tuli sksalambakoeraga maalt linna ja hammustas puudlit ja puudel lahkust kodunt ja enam tagasi ei tulnu , siis jäi meile sakslane.ja kui ma juba veits suurem olin oli mul moskva toiterjer tema suri poegimisel.siis tuli suur vahe sisse võtsin juba mehe ja leidsime saksa karmikarvalise terjeri tema oli meil siis viimane.ja nyyd ootan veits et laps kasvab veits suuremaks praegast on ta 10 kuune , tahame võtta sakslase seekord tõutunnistusega.

Olgu suur/väike - aga ikka must-valge
Kasutaja avatar
Postitusi: 2604
Liitunud: 10 Okt 2005 15:14
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas terz » 04 Okt 2006 14:07

honeybee kirjutas: isa tuli sksalambakoeraga maalt linna ja hammustas puudlit .... võtsin juba mehe ...


Sry, aga ma ei saa lihtsalt :ha:

ere näide liitlausete moodustamise keerukusest ;)
Iga meie otsus ja tegu muudab saatuse kulgu.

...ja pirtsutaja
Kasutaja avatar
Postitusi: 262
Liitunud: 15 Veebr 2006 11:15
Asukoht: mere ääres

PostitusPostitas pilletin » 04 Okt 2006 14:30

Meie perre tuli vastu ema tahtmist rottweiler (1996) - aga tema oli nn. vahetuskaup mu emale - majast viidi minema vanim tütar ning uhke väimees tõi koerapoja asemele. Nii ta meile sattus ja jäigi. Nüüd vaid meenutan, milline vahva põntsik oli. :kuts:
Vanasti oli kõik parem, ka see tunne oli parem, et vanasti oli kõik parem. A.Valton

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 05 Okt 2006 16:47

Minu peres olid koerad juba tükk aega enne minu sündi, sest isa on mul põhimõtteliselt 13 aastasest saadik kogu aeg koera omanud. Kui mina sündisin (aasta oli siis 86) oli meil Venemaalt toodud suuršnautser, kes oli ikka väga tark - näiteks lasi ta kõik võõrad aeda sisse ja lasi neil vabalt kõndida kuni uksekellani ja tagasi, teeraja pealt kõrvale astuda aga ei lasknud :irw: . Minu esimene mälestus temast on see, et ma olin ta peale väga pahane, kuna mina tahtsin parajasti aiast välja minna (arvatavasti selle pärast, et see oli karmilt keelatud), aga Happy seisis jalad harkis värava ees ja mind mööda ei lasknud. :evil: Hiljem mäletan, et šokolaadi süües määrisin seda näo peale ja lasin Happyl limpsida, sest koerale ei tohtinud käest süüa anda (ja sealt ta ei võtnud kah). :) Praeguseni on tema medalitehunnik kuskil alles, aga peale mu ema surma 88. aastal temaga enam võistlustel ja näitustel ei käidud. Seda, mis tast täpselt sai, ei tea vist keegi, sest ta jäi ühel päeval järsku kadunuks (põhimõtteliselt samal ajal, kui me maja teise koera surnuna leidsime), nii et me ei teagi siiani, kas see oli koerte katk vms või kellelegi lihtsalt ei meeldinud, et ei saanud enam läbi meie aia otseteed kasutada. Isa otsis ümbruskonna läbi küll, aga ei leidnud teda. :(

Ja esimese PÄRIS OMA koera sain ma 2005. aasta veebruaris - seesama, kes pildi pealt vastu vaatab. Täitsa krants, aga maailma kõige parem koer (nagu vist iga koer oma perenaise jaoks olema peab). :P

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 05 Okt 2006 22:00

See kutsa kellega mina koos kasvasin tuli 1994 aasta sügisel ja mina sündisin talvel. Natuke praagiline rottweiler, paberitega. Nimelt eriline talve varjant, ehk pikad karvad. Tema tulekust ma küll palju ei tea, kuid sel ajal oli meil veel kaks koera, teine varastati ära. Lord oli mu paksukese nimi. Lord elas oma pensinopõlve küll tragisti, kuid siiski vahel kuulsime nutmist see tõttu 2. Augustil 2006 sai see vaevarikas lõpp korraldatud, magamapanek. Nüüdseks puhkab vana sõber taga aias ilusti mulla all koos oma varustusega.:(

Kuid 31. Mail 2006 olime me ju käinud Rakveres uuel täpsul järgi. 23. Aprillil sündinud Bossel. Pisike ta oli, kuid Lordi kaotusvalust aitas ta meid kõiki oma võimatult naljade trikidega üle saada. Nüüdseks pügatud. Bosse õige nimi ja vaktsineerimis passi järgi on Bimbosse, kuid lühendatult on ta Bosse. Bosse tõukoer ei ole, kuna paberid puuduvad, kuid omanik, kelle käest me Bosse saime ütles, et tegu on paberiteta kääbuspuudliga. Kuid kõik see äratab kahtlust arvestades, et meile sokutati ta 5 nädalaselt. Kuid elasime ilusti üle.

Kaks ühesugust blondiini
Kasutaja avatar
Postitusi: 151
Liitunud: 24 Aug 2006 13:04
Asukoht: Tallinn/Nõmme

PostitusPostitas BernikasSally » 23 Okt 2006 22:16

Esimeseks koeraks oli meil Suur pürenee mäestiku koer(inglismaal) mina nägin siis koera esimest korda. õigemini ta oli mu vanemate koer, hiljem lisandus veel üks püreneekas, Ema oli Carla ja ma ei mäleta mis poja nimi oli :( Nad mõlemad on nüüd teiselpool vikerkaare silda :cry:
Teine koer oli varjupaigast toodud krants pitsu kes on teiselpool vikerkaart :cry:
Nüüdsiis peale pikka nurumist on ka kutsikas Sally kes pole puhtatöline, aga ta vanemad on.
okei.
:lehv:
Ei räägi saladusi, kuulab ja lohutab- koer!

Kasutaja avatar
Postitusi: 142
Liitunud: 15 Mär 2006 17:47
Asukoht: Tallinn/Harjumaa

PostitusPostitas konstruktor » 24 Okt 2006 09:12

Mu esimene koer oli liblikpinsherit meenutav emane krantsu, süsimusta värvi läikiva poolpika karvaga, pimestavvalge maniskiga ja valge lauguga otsaesisel. Ostsime ta (oli aasta 82 vms.) koos emaga Nõmme turu väravast. Meie tegelik eesmärk oli minna turule hapukapsaid ostma. Kutsikas maksis 15 rubla, müüja ütles et nad on teda kutsunud Bössuks, kuid meie nimetasime uue pereliikme Bessieks. Bessie kasvas allapõlve kikk-kõrvaliseks koeraks, kelle kohta üks tuttav ütles "küll on hea pikk koer silitamiseks". Täiskasvanuna kõndis ta minuga õues ilma rihmata ja ilmaski pahandusi ei teinud. Bessie suri ligikaudu 13-aastasena, põhjuseks rinnanäärme kasvaja.

& Muud Loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 478
Liitunud: 03 Juun 2006 21:23
Asukoht: Türisalu

PostitusPostitas -Minna- » 24 Okt 2006 21:55

Minu esimeseks koeraks on Shih Tzu , kelle sain 2005 . aasta suvel :D .

& hundikoer Roy
Kasutaja avatar
Postitusi: 193
Liitunud: 09 Veebr 2005 08:47
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas morfiid » 24 Okt 2006 22:21

Minu esimene ja ainuke koer ongi Roy. :) Sain ta eelmise aasta augustikuu lõpus. Koera olin tahtnud juba mitu-mitu aastat enne seda. Ja imelik, ma ise ka ei teadnud täpselt miks. Olen palju selle peale mõelnud, miks ma teda üldse tahtsin, aga ise ka ei tea. Ei olnud mingit plaani, et vot nüüd hakkan näitustel käima ja nüüd võistlustel. Ei olnud üldse nii. Mäletan, et tahtsin teda lihtsalt sõnakuulelikuks koeraks kasvatada. Ja oli lihtsalt tunne ja teadmine, et ma pean koera saama ja et ma tahan koera saada. Sellepärast polnud ka paberitel mingit tähtsust ja võtsingi krantsi.

Ja vanemad lõpuks nõustusidki. Isa oli kõige rohkem vastu. Ütles et ega see ikka õige asi ei ole. Korteris ka pealekauba. Ütles, et kui suureks saab, läheb kohe maale elama. Mõtlesin siis, et isa ei ole halb inimene ja kui ma palun, siis ta ei hakka koera maale viima. Ja olin nõus sellise tingimusega. Ja nii ta läkski. Nüüd on just tema see, kes koera peaaaegu sama palju kaitseb ja hoiab nagu mina. Mingist maale minemisest pole juttugi. :irw:

Lõpuks kui koer kodus oli, hakkas kohe mingine trenni-tuhin peale. Kohe hakkasin teda õpetama. Niipea, kui süstid tehtud olid läksin kohe ka kooli. Hakkasin isegi eratunde treeneri käest võtma. Siis ükspäev treener kutsus võistlema. Võistlesingi ja läks hästi. Ja siis tuli tahtmine veel rohkem trenni teha ja veel võistelda. Kutsuti mind koeraga ka igasugustesse laagritesse. Laagrid on ka nüüd meie hobiks saanud. Siis hakkasin ka matsukatest huvituma. Esimene näitus oli küll täielik läbikukkumine, aga peale seda hakkasime ka näitusetrennides käima. See kõik iseenesest kujunes nii. Ise ma midagi ette ei planeerinud. Lihtsalt läks nii. Ja ma olen üliõnnelik et Roy mul olemas on. :angel:
[img:120:60]http://img.photobucket.com/albums/v729/morfiid/Untitled-1222.jpg[/img]
minu joonistusi saab vaadata SIIT

Postitusi: 1
Liitunud: 23 Aug 2006 13:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas elo » 24 Okt 2006 22:45

Minu esimene koer oli isane saksa lambakoer Estrellest Kulldan(koduselt Max). Koer võeti küll kogu perele, kuid mina teda koolitasin, käisin mööda näituseid ja vastutasin tema eest igate pidi. Elupäevad jäid tal küll õnnetuseks lühikeseks(1999-2005). Uut koera pole siiani võtnud,aga ega temagi kunagi tulemata jää.

Lisaksin, et pildi temast leiab albumist.

IPO-3
Kasutaja avatar
Postitusi: 310
Liitunud: 11 Okt 2006 11:54
Asukoht: Pääsenud Tallinna ahistusest.

PostitusPostitas metsakutsu7 » 25 Okt 2006 14:07

Minu esimene koer oli valge suur puudel

Kasutaja avatar
Postitusi: 1441
Liitunud: 08 Sept 2006 12:57
Asukoht: Tartu/Virumaa

PostitusPostitas Emmeliine » 27 Okt 2006 22:00

Esimene koer me peres oli hundikoer Muki. Vanemad tõid, minu mäletamist mööda Rakverest; ise olin siis kolmene. Räägiti, et üks ta vanematest oli puhtatõuline slk, aga kindel ma pole.
Algul oli ta rohkem õe koer (õde minust vanem), aga ega see kauaks nii ei jäänud. "Sa kasvatasid sõbra" oli konkurentsitult mu lemmikraamat; esimese päris oma raha (TPL-is teenitu) eest ostsin raamatu "Koer"ja neist ma tasapisi tarkust ja teadmisi kogusin ning püüdsin õpitut jõudumööda Muki peal rakendada. (Nime panin mina, ju ma tollal rohkem ei teadnud ilusaid koeranimesid kui see laulusalmi oma :oops: )

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 04 Nov 2006 19:28

Minu esimene koer ongi donna, vähemalt teda ma mäletan

tegelikult oli meil kunagi ka krants pontu. mina teda ei mäleta, aga ta oli olemas. Mu õde võitis ta. Hästi naljakas juhus- õde käis spordivõistlustel ja sai eelviimase koha. ja selle eest võitis koera:D viimane koht sai vist küüliku, esimene koht sai kitse:D
agajah, tema oli kaks korda auto alla jäänud. esimene kord prooviti ka magama panna, aga ei õnnestunud. teine kord suri ta lõplikult ära:(
Elasime siis veel korteris, aga polnud hullu, sest kõigil olid siis koerad ja kõik koerad liikusid vabalt külapeal ringi. imelik mõeldagi:D

& rõõmupall Donna
Kasutaja avatar
Postitusi: 87
Liitunud: 20 Juun 2006 23:17
Asukoht: Tallinn, Kristiine.

PostitusPostitas Missy » 04 Nov 2006 20:32

Päris minu esimene koer on dalmaatsia koer Donna.
Ennem seda oli ka slk'd meenutav segavereline Sämmi, aga teda ma kahjuks väga ei mäleta ja ega ta ei olnud ka minu isiklik.
Koera palusin ja lunisin ma väga kaua, kuni lõpuks ema nõusse jäi. Mulle jäid silma kaks tõugu Dalmaatsia koerad ja Iiri setterid. Ja siis nägingi ma internetis, et on pakkuda Dalmaatsia koerte kutsikaid, paberitega ja alles olid vist neli koera. Ema helistas sinna ja läksimegi vaatama. Üks oli kindel, et tahan emast ja siis jäid kaks varianti. Mul oli valik, kas tahan hakata näitustel käima ja saada koer kaasomandisse või heledam dalma, kellega ma näitustel ei käiks. Ma kaalusin küll pikalt, kuid jäin siiski viimase variandi juurde ja nii Donna minu juurde tuligi. :)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 20 Nov 2006 19:04

Polnud küll päris minu enda koer, aga majapidamises esimene koer minu ajal oli tõupaberitega must emane kolli Dolly. Oli ka minu lapsehoidja ja valvas, et ma aiast välja ei läheks ning lollusi ei teeks ^^ On ka võistlustel käinud ja võitnud, aga täpsemalt ei mäleta. Olin väike.

Kasutaja avatar
Postitusi: 432
Liitunud: 29 Nov 2004 15:01
Asukoht: Tartu/Karlova.

PostitusPostitas Ilona » 20 Nov 2006 19:34

Minu esimene koer oli päästetud "bokser". Tema eelmine perenaine kohtles vaesekest väga julmalt. Kahjuks lahkus ta parimatele jahimaadele. Oli teine väga haige.
Koerapisik on aga pärit lapsepõlvest. Siis oli meil kodus krants, kelle nimeks oli Zarik.

Kennel Uueveski
Kasutaja avatar
Postitusi: 415
Liitunud: 21 Dets 2005 08:20
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas iris » 20 Nov 2006 19:38

Minu esimene koer oli "bolonka", siuke karvane näss... Nimeks oli Juku.
Ta oli ikka päris nunnu.

& Lotta
Kasutaja avatar
Postitusi: 689
Liitunud: 18 Mai 2006 21:09

PostitusPostitas Bessy » 20 Nov 2006 21:40

Kui olin väiksem..siis oli see koer tõutunnistusega, ehk siis ka Laika, oli tõug. :) Väga vahva kuts oli..

Kasutaja avatar
Postitusi: 9
Liitunud: 27 Aug 2006 21:24
Asukoht: Tartumaa, Elva

PostitusPostitas victoria22 » 15 Dets 2006 19:30

Mu esimene koer oli 9 aastat tagasi, Taani dogi, Rufus.Sain ta endale sünnipäevaks nagu ka nüüdsetest koertest Roan'i.

musitab Ketit
Kasutaja avatar
Postitusi: 63
Liitunud: 03 Sept 2006 16:42

PostitusPostitas Puppy » 16 Dets 2006 00:12

Minu esimene koer oli üks väike krants. Tegelt oli mu ema ta juba saanud, kui ta noor oli, aga minu sündides oli ta ka olemas.

hiljem piltidelt vaadates tundub ta olevat natuke suurem chihu vorm. ta polnud suur, aga suurem, kui shihu :D sjuuksed suured punnis silmad ja väike suu ja armas nina:) kena koer oli:) armastan teda :) aJa ta nimi oli Merri ka veel :)

Barri & Porto
Kasutaja avatar
Postitusi: 433
Liitunud: 04 Nov 2006 21:37
Asukoht: Lääne-Virumaa

PostitusPostitas PisikeMandel » 16 Dets 2006 12:27

Isane paberiteta bernhardiin. Ostetud on tavalisete inimeste käest, st. et mitte kasvatajatelt siis. Ja ka seda ei tea kas vanemad olid paberitega. :)
www.saintbernhardporto.webs.com
Berna Porto & Njuufa Aslan

ja Sillu
Postitusi: 132
Liitunud: 28 Aug 2004 14:15
Asukoht: Tartumaa,Pangodi

PostitusPostitas Meeli » 17 Dets 2006 02:02

Esimese koera sain 12 aastaselt ja selleks osutus emane newfoundlandi koer Jonny, aasta siis oli 1978. Aastal `85 puhta juhuse tõttu asus meie perre elama emane bernhardiini kutsikas Rella Haljalast. 1990 aastal kinkis isa mulle sünnipäevaks tricolour värvi isase pikakarvalise collie kutsika, kelle nimeks sai Fellin- Floria Black Art. 1,5 aastat hiljem tuli soobel emane collie kutsikas, kelle eluiga oli kahjuks vaid natuke üle aasta,2003.aastal tuli taastricolour emane collie kutsikas Leedust koduse nimega lihtsalt Donna. Ning taas on ring peale saanud ning njuufidele truuks jäänud. olen arusaanud, et just see on minu tõug, kellega koos elada tahan.
Kuid see ei tähenda seda, et eelmised koerad, kes minu elu eelnevalt sisustanud on mitte armsad pole olnud. Iga koeraga on palju saadud reisida, koolitustel , näitustel käia ja igakoer on omaelu jooksul mulle väga palju positiivset kaasa andnud. Seega suur tänu Jonnyle, Rellale, Artile ja Arabellale, kes jälgivad minu tegemisi toimetamisi vikerkaare sillatagant!
Nagu aru saite olid/on kõik minu koerad paberitega tõukoerad.
Minu jaoks ainus ja õige!

& Stella
Kasutaja avatar
Postitusi: 73
Liitunud: 25 Dets 2006 22:39
Asukoht: Paide ligidal Väätsal

PostitusPostitas -Marianne- » 01 Jaan 2007 22:17

Minu esimene koer oli tõukoer, collie.
Koer osteti siis kui mina olin aastne, tema näris mind ja mina teda.
Näitustel ei käinud, karv ei olnud väga pikk ja turjakõrgus jäi ka madalaks.

Postitusi: 222
Liitunud: 31 Okt 2005 23:22
Asukoht: Keila

PostitusPostitas Kutsikakene » 02 Jaan 2007 14:09

Esimene koer oli ikka krants. Alles nüüd tuleb koju tõupaberitega koer.
Aga mind hakkas huvitama see, et kust te saite sel ajal teavet või noh kust te teadsite tõukoerte kohta ja oskasite neid ka otsida :?
Ise sain tõukoerte kohta teavet, st mis nad siis endast kujutavad, mis nendega teha saab jne alles natuke vähem kui 2 aastat tagasi, peale Bella tulekut ja peale seda, kui hakkasin Bellaga koolitustel ja näitustel käima.
Varem olin teadlik, et on olemas ka tõupaberitega koerad, aga milleks neid pabereid vaja, vot sellest mul tõesti polnud õrna aimugi.
Hurt ei ole lihtsalt koer, ta on hurt. Hurt on elustiil.

Kasutaja avatar
Postitusi: 6
Liitunud: 31 Dets 2006 15:54
Asukoht: Tartu, Annelinn

PostitusPostitas da123 » 06 Jaan 2007 23:30

Kui mina sündisin oli mu esimene koer Illu :lein: juba nelja aastane ja ta suri kolm aastat tagasi. Ja siia maani pole mulle veel teist koera sülle sadanud.
Illu oli Ameerika kokker-spanjel, tal oli kohvikoore värvi kasukas ja ta oli umbes põlve kõrgune. Tal oli pikem koon kui tema tõu kaaslasttel ja ta oli mulle väga kallis.
Meie pere sai koera tänu mu vanematele: Mu ema tahtis hirmsasti kokkerit ja seepärast ostiski mu isa talle kingiks turult koerakutsika.
Selline oligi Illu :lein: lugu. :lehv: :lill:
kiizud-nunnud, kutzud-veel nunnumad

Postitusi: 1083
Liitunud: 08 Aug 2006 12:07
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas C.D.Piret » 07 Jaan 2007 01:40

Minu esimene koer oli 10 aastat tagasi Tallinna varjupaigast võetud ja võtsime ta lihtsalt soovist ta päästa - oli teine leitud samal hommikul prügikastist Mustamäelt. Oli väga väike, nii alla kuu, arvasime et oli terjeri ja snautsheri segu, selline pisike aga kole kange külapeal kaklemas käija....
ise sai külast koertelt koguaeg peksa aga mõistust pähe ei võtnud... nii kui meid kodus ei olnud - nii jalad selga võttis.... Kui võtsime oma esimese berna, kasutas seda suurt ja rumalat noorukit, kes juba 6 kuuselt nägi välja kui liikuv mägi, kui ihukaitset...Et siis läks taas külla, berna sabas, aga väike Kii oli muidugi kiirem..ja jõudis ketikoerte toidukaussideni ennem kui berna nurgatagant välja ilmus...(sõi ta pigem nende teiste koerte õrritamiseks kui nälja kustutamiseks, sest kodus oli tal oma toit alles... ) Need siis alustasid tavapärast tegevust sissetungija eemalepeletamiseks kuni berna nurgatagant välja ilmus ja ketikoerad vaikseks jäid ja kuuti pugesid, sest jõud on ka õigus.... Berna vaatas hooviukselt lolli näoga seda tegevust seal pealt...OOtas kannatlikult kuni Kii seal hoovis laamendamise ära lõpetas ja siis liikusid koos edasi...
Peale seda, kui külarahvas meile neid juhtumeid kirjeldas, panime Kii ketti, nii kurb kui see ka ei olnud... Aga see teda ei pidanud ja nii ta 2 aastat tagasi lõplikult jooksu läks...

Postitusi: 1083
Liitunud: 08 Aug 2006 12:07
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas C.D.Piret » 07 Jaan 2007 01:41

sorri, postitasin miskipärast 2x

Roks, vana kelm
Kasutaja avatar
Postitusi: 876
Liitunud: 21 Apr 2006 18:53
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Angela » 20 Veebr 2007 19:05

Minu esimene koer on praegune Roks! :angel: :angel:

Kasutaja avatar
Postitusi: 197
Liitunud: 11 Veebr 2005 10:27
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas dejavu » 21 Veebr 2007 20:56

Minu esimene koer on ka minu praegune koer. Kuna mul oli nagu enamus lastel, et vanemad ei luba koera võtta, siis sain oma koera alles siis kui olin nö pesast välja lennanud, ehk siis 20-aastaselt. Koer on emane dalmaatsia koer, kes on ideaalne perekoer, lisaks on seljataga ja loodetavasti ka veel ees palju näituseid, sõnakuulelikkuse võistlusi, isegi üks AD katse.
Kennel Enthusiastic - dalmaatslased

Kasutaja avatar
Postitusi: 47
Liitunud: 17 Mai 2007 00:05
Asukoht: Võru lähistel

PostitusPostitas hundineiu » 30 Mai 2007 16:47

Oleneb keda esimeseks koeraks pidada. Kuna 3 esimest eluaastat elasin põhilise aja vanaema juures siis esimene kokkupuude koeraga oli seal ühe hämmastavalt corgisarnase krantsiga, kellel nimeks Laika.
Samas, oma vanemate juures oli esimene koer taks (ilma paberiteta aga täitsa taksi nägu ja tegu ikka).
Aga täitsa minu oma esimene koer jälle taks (ilma paberiteta, ikka taksi nägu ja tegu)
Laika saamislugu ei tea. Gerry aga tuli meie juurde ühtede isa tuttavate juurest (kõik jahimehed siis) ja põhiliselt just jahiseltsiliseks.
Sipsu saamislugu juba meie koertes räägitud. Meeletu soov oli koera jaoks ja Sipsu vanemad olid minu jaoks imelised.
Kuidas defineerida koerasporti. Koolitus oli elementaarne. Näitused mulle kui ülimalt madala enesehinnanguga tüdrukule ei sobi, vahetpole et ma koera esitleks, mina oleks ka ju seal teiste inimeste pilgu all ja kui ma ringis ise pabistaks, siis oleks koer ka närviline. Dominicu tulekuga on tekkinud huvi rakendispordi vastu, kuid ta liiga noor veel, sellega aega. Ise jahihuviline ei ole (ei suudaks elusolendit tappa, mulle ei meeldi relvadki... eriti), kui vend aga avaldab soovi Sipsu jahile kaasa võtta, siis minugipoolest koos minuga. (Vend ikka käib aeg-ajalt jahis).

Kuna Laika võtmise ajal polnud mind olemas, siis eeltööst juttu ei saa olla. Gerry võtmise ajal olin ma kolmene, jälle eeltööst juttu ei saa olla. Sipsu võtmisel ma koera iseloomu ei uurinud, taksiga koos üles kasvanud ja teiste taksidegagi tutvust tehtud (jahimeestel ikka oli takse), uurisin aga koolituse kohta lisainfot. Kuigi olen alati koertega tegelemisest huvitatud olnud, niiet põhilised asjad olid mul kuskilt juba kõrva taha jäänud. Enne Dominicu võtmist uurisin meeletult tõu iseloomu kohta ja otsisin infot, mida kahjuks oli suhteliselt vähe, kasvatajatelt küsisin koolituse eripärasid jne.

Kasutaja avatar
Postitusi: 46
Liitunud: 25 Mai 2006 20:50

PostitusPostitas kylks » 30 Mai 2007 17:10

esimene oma koer oli isane dobermann (paberiteta)

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 30 Mai 2007 17:24

Minu esimene kokkupuude koeraga oli siis ema sõnul 5 päevaselt, kuna umb pool aastat ennem minu sündi muretseti koju rottweiler. Isane ja kummalisel kombel, mis hiljem selgus pikakarvalise. See koer hoidis mind väga-väga. Umbes poole aasta pärast peale minu sündi tuli ka teine kutsa. Ja siis minu vankrit valvati väga vahvalt. Lord (rotakas) ühepool vankrit ja Johnny teisel pool. :irw:
Päris oma koera sain 11 aastaselt praktiliselt koolilõpu puhul. Sattus ka ta meile üpris naljakalt. Enam-vähem nägime, et meie uhkus Lord on väga viletsaks jäänud. Mina siis ikka, et tahaks oma koera jne. Ema siis pakkus mulle kääbuspuudlit, aga kuna teda polnud ma ennem näind läksime koertenäitusele, ehk Suurele Koerapäevale 2006, kus nägin siis hõbehalli kääbukat. Koju jõudes küsisin kui palju umb. maksab ja ema käskis netist vaadata. Leidsin mõned numbrid, ema ütles, et ma kirjutaks üles. Kirjutasin üles ja viisin emale. Siis rääkisime isale ja isa oli ka mõttega nõus. Helistasime samal õhtul ja kolme päeva pärast sõitsime Rakverre ja tõime koju Bosse :) .

Kasutaja avatar
Postitusi: 11
Liitunud: 28 Juun 2007 18:25
Asukoht: Võru

PostitusPostitas janareba » 22 Juul 2007 22:58

Esimene isiklikult võetud koer oli hagijast meenutav krants nimega Donna. Aasta oli vast 1994. Käisin ka kuulekustrennis, tegi kõike jube hästi kuid pulka ei toonud (ainuke miinus), lemmikud olid takistused ronis 1,5m väravast üle nagu kass, peasi et peremehele head meelt saaks teha. Kuulekustrennis käis ka üks rottveiler, sealt minu suur armastus ja järgmine koer. :)

EelmineJärgmine

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline