Minu esimene koer oli..

tõulised ja tõutud, igale oma nurgake

Minu esimene koer oli...

Segavereline koer / krants
222
40%
Tõugu meenutav tõutunnistuseta koer
114
21%
Tõukoer (ehk siis tõutunnistusega)
219
39%
 
Hääli kokku : 555
& Devvu & Mia
Kasutaja avatar
Postitusi: 389
Liitunud: 18 Aug 2004 18:33
Asukoht: Tallinn

Minu esimene koer oli..

PostitusPostitas devilstar » 01 Apr 2005 21:52

Juba ammu hakkasin mõtlema, et võiksin selle teema püstitada, ehk siis milline koer teid koeramaailmasse tõi ?
Kas tõukoer või segavereline,
kuidas ta teile sattus, kust ostetud/võetud sai?
Kas hakkasite temaga kohe koeraspordi ja näituste vastu huvi tundma?
Kui palju eeltööd oli tehtud enne esimese koera soetamist ?
Minu poolt sellised küsimused, niisama tahaks teada kui paljudel esimene koer tõukoer ja kellel krants olnud, kust saadud jne.

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 01 Apr 2005 22:01

Paberitega punane lühikarvaline isane taks.
Aasta 1969 märts.
Maksis 90 rubla (mis oli tol ajal keskeltläbi 2 lihttöölise kuupalka).
Koeraspordist ja näitustest ei teadnud tol ajal midagi.
Põhiliseks eeltööks oli ainult koer-mänguasjadega mängimine ja jutt, et tahaks koera...
... sain siis 5 aastaseks.
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 01 Apr 2005 22:35

Kaasavarakse seoses meheleminekuga sain bokseri nimega Treff - ta oli tol ajal 6 aastane, hirmtige, paks, ühest silmast pime ja üldse võimatu loom. Tänu talle hakkasin koertenäitusi vaatamas käima.
Mitme-setme aasta pärast peale Treffi surma tuli esimene kauka - no kogemata, lihtsalt kahju hakkas kutsikast.
Teise kauakaga tegime 1-2 näitust kah, aga näitusepisiku sisse tõi buldog....
Noh ja nii see on läinud.... :oops:
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

ja tigedik ossu
Kasutaja avatar
Postitusi: 1453
Liitunud: 18 Aug 2004 22:56
Asukoht: Saaremaa

PostitusPostitas pahurik » 01 Apr 2005 22:51

Tuli kunagi mõte võtta koju seltsiliseks ja emale kaitsjaks üks rotweileripoiss. Aasta oli siis vist 93 ja üks koerandusega tegelev tuttav otsis tõuühingu kaudu mulle kutsika, kasvataja soovitas küll emast, aga võtsin ikka isase ja järgmised 9 aastat oli mul truu ja ustav sõber alati kodus ootamas kui koju tulin.

kennel Free Choice
Kasutaja avatar
Postitusi: 2396
Liitunud: 18 Aug 2004 09:10

PostitusPostitas kapistvälja » 01 Apr 2005 22:57

Emane must terrier, ostetud aastal 96. Loomulikult paberitega. Krantsi mõtetki ei tulnud pähe, kuigi mul nende vastu pole kunagi midagi olnud. Aga ma teadsin, mida ma endale koju tahan ja selle ka sain. Näitustel ei käinud, kuna ei teadnud näitustes suurt midagi ja huvi ka polnud. Koertekoolis kuulekust õppimas käisime.

Tapjataks, blondsakslane ja optimist
Kasutaja avatar
Postitusi: 1322
Liitunud: 17 Aug 2004 19:13

PostitusPostitas Laura » 02 Apr 2005 00:11

Esimene oma koer on Previ (paberitega taks, ostetud aasta 2001 jaanuaris), kasvataja soovitusel sai ühele näitusele mindud, ühest sai kaks ja kahest juba kakskümmend :P . Eeltööd tegin niipalju, et uurisin raamatutest tõu kohta, veneaegne "Koer" sai üsna pähe õpitud.

ja lambulised
Kasutaja avatar
Postitusi: 164
Liitunud: 20 Nov 2004 15:11
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas keits2 » 02 Apr 2005 06:45

Esimene koer tuli meie perre 1990 paiku, tollajal rääkisid kõik, et ta on bolonka suurem varjant.. Kusagil koolituses, me temaga ei käinud, ta nagu lihtsalt oli.. Mina mäletan teda suhteliselt vähe. Aga esimene päris oma koer on Wanda, saadud siis 2004, nüüd siis ka aktiivsemalt koeramaailmas, enne piilusin nurga tagant. Koera soov ja huvi koerade vastu on mul aga nii kaua olnud, kui ise ennast mäletan...

& Minnie
Kasutaja avatar
Postitusi: 279
Liitunud: 05 Okt 2004 08:36

PostitusPostitas Kylli » 02 Apr 2005 11:02

Minu esimene koer tuli meie perre,kui ma oli kuuendas või seitsmendas klassis.See oli aastatepikkuse nuiamise tulemus ja ilmselt peeti mind siis lõpuks vastutusvõimeliseks.Koer ise oli krants-sündinud mu onu puhtatõulise taksi armastusest kellegi tundmatu vastu.Sel ajal ei teadnud ma näitustest midagi ja trennis me ka ei käinud, aga mingeid trikke sai talle ikka õpetatud.

& Devvu & Mia
Kasutaja avatar
Postitusi: 389
Liitunud: 18 Aug 2004 18:33
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas devilstar » 02 Apr 2005 11:46

Mina hakkasin dobermanni tahtma juba väga pisikeselt, kuskil neljaselt nägin esimest korda seda tõugu ja see oli armastus esimesest silmapilgust..kuna koera kuidagi ei lubatud siis uurisin koguaeg, kirjanduses oli kirjas nii näituste, kui koolituse kohta, sain veidi vanemaks ja nuiasin ikka, sellepeale sain vastuseks, et ok võtame koera, aga kindlasti mitte dobermanni - suur, närviline, kallis, ma jaksa seda elukat kinni hoida, sööb palju, on rumal, kole, kuri..Algusest oli kohe selge, et peab olema tõutunnistusega..
Vahepeale jõudis meie naabritele kolida prantsuse bulldog Kloodi, kuigi ta ei olnud minu koer võtsin ta omaks ja vedasin teda ka match showdele ja õpetasin raamatute järgi kuulekust ja trikke, Kloodi oli ka mõistagi tõutunnistusega..
Ja lõpuks sain isalt loa tuua koju see oma koer - dobermann, kuna isa ütles, et kui ma kohe seda ei tee mõtleb ta ümber. Ei vaadanud ma ka väga kust ostan, kriteeriumid olid, et mann peab olema must, kupeeritud, tõutunnistusega, dobermanni ühingu "otsin" lehelt sai leitud koer, täiskasvanud, no tegelikult noor koer (vanemad ei lubanud kutsikat). Enne veel sain Algilt & Mariselt jt headelt inimestelt paar soovitust mis teha, kuidas käituda, selgelt on meeles, et pidin hunniku seakõrvu ostma ja seda ma ka tegin. Niisiis helistasin, leppisin koeraomanikuga kokku, et ta toob meile selle koera ..
Koera toonud mees rääkis mis tingimustes koera eelmine omanik teda pidanud oli ja vaevus isegi meie elamise korralikult läbi vaatama..
Niisiis teades kutsi õnnetut minevikku oli selge miks ta rihma otsas ei kõnni, väga arg ja agressiivne on, läksime KK-sse..
Nüüd käime SKs, agilitys, näitustel ja harrastame veel paljusid asju..
Huhh, pikk kiri sai, aga selline on minu oma esimese koera saamise lugu.

Hõbekollitar Viola
Kasutaja avatar
Postitusi: 852
Liitunud: 14 Dets 2004 15:10
Asukoht: Iisaku

PostitusPostitas Svejk » 02 Apr 2005 13:38

Esimene oma koer oli collie, kes tuli ka peale aastatepikkust nuiamist ning koeraraamatute lugemist, koertepiltidega postkaartide ja -markide kogumist. Nagu kellelgi eespool juba, oli mulgi vist raamat "Koer" peaaegu peas, lisaks veel "Sa kasvatasid sõbra". Igatahes aasta oli 1986, kui minust koeraomanik sai. Trennis ja näitusel sai temaga ka käidud, kuigi kumbagi mitte liiga edukalt. Mõned aastad hiljem, kui hakkasin ratsaspordiga tegelema, sai paari sõbrannaga ka koertele taksitusradasid korraldatud ja niisiis millegi agility-laadsega tegeletud. Igatahes oli see varem, kui agility ametlikult Eestisse jõudis.

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 02 Apr 2005 13:59

Bolonkakrants Suli. Oli minust umbes 2 tundi vanem aga alati minu koerks peetud. Kuna vanemad olid enale kindlad, et korteris ei ole koera koht siis sai pisikest kutsikut salaja nii autos kui bussis linna veetud vanaema juurest :roll: Peagi sai taibukas koer selgeks, et linnas saab kartuli-kastme asemel koerakonservi ja oskas juba ise bussi lipsata :irw: Ja kuna ei tahtnud keegi hakata tagasi minema siis elas koer pidevalt meie juures. Sellesama kalli raamatu "Koer" ja "400 nõuannet keoraomanikule" järgi hakkasin koera õpetama ja kasima. Tark koer õppis vaatamata võrdlemisi kõrgele vanusele hästi ja nii võisin juba varsti linnas käia nii, et koer vasakult küljelt ei lahkunud. Oli ikka uhke tunne küll!

Esimene koer päris algusest endale sai ostetud, kui Suli oli juba mõnda aega vikerkaare maal mind ootamas. Ema lubas, et kui ma ühte erakooli sisse saan (ja sinna ka õppima lähen) ostab ta mulle minu valitud tõust koera. Nii tuli koju saksa lambakoer Steinhain Fly, kes aga ostus läbinisti haigeks ja tuli Sulile seltsi saata juba enne kui ta aastaseks sai. Kuna ta oli haiguse tõttu väga väga väga kehva väljanägemisega (karv maas ja nii kõhna, et tuttavad teda Buchenwaldiks kutsusid) siis ei käinud me eriti kusagil, kuigi algusest peale oli soov saada just näituse ja harrastuskoer.

Nii see läks ja nüüd siin ma olen :D
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 367
Liitunud: 06 Jaan 2005 15:54
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas cecci » 02 Apr 2005 14:05

Minu esimene koer on cavalier Cecilia ehk Cecci aastast 2000. Eelnevalt olin üle 30 aasta koerast unistanud. Tõu valisime välja raamatu järgi ja samast raamatust saime ka eelteadmised kuidas koeraga hakkama saada. Näituste juurde tõi mind töökaaslane, kes oma koeraga käis. Kui olin korra lihtsalt kaasa läinud, siis oli selge, et lähen ise ka. Pikk unistamine tõi mind õige tõu juurde ja õigesse maailma - koerainimeste ja kodalaste seltsi.

landsu ja pomm
Kasutaja avatar
Postitusi: 197
Liitunud: 20 Sept 2004 22:26
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitas katremagi » 02 Apr 2005 22:10

Esimene koer oli kolli-sakslase mix Jolli ,seega krants ,kes tuli meile juhuse tahtel aga tõukoera tahtsin enne juba ja nii sain 1987 a.-l tõupuhta kääbuspuudli omanikuks ,kellega sai umb. 11-nel näitusel käidud ja sealt ka koeramise patsill pärit :D

ja kuldne leedi Bianca
Postitusi: 253
Liitunud: 27 Dets 2004 14:27

PostitusPostitas triin5005 » 03 Apr 2005 14:32

Puudlit meenutav väikest kasvu musta värvi Nässu. 1990-2004

Fjordneck
Kasutaja avatar
Postitusi: 548
Liitunud: 18 Aug 2004 00:07
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Algi » 03 Apr 2005 15:28

Bolonkakrants Vudi, 1981.
Ema kinkis näärideks (vanasti oli selline asi ka olemas), kuna
sai kõrini minu koju tassitud/kasitud/toidetud krantsudest.
Vudi oleks olnud ideaalne esineja praegusesse "auh showsse", kuna oskas ja õppis palju-palju trikke, millega ka Rakvere klubiga esinemas mööda Eestit sai käidud.
Kuna klubiga juba seotud ja sobivasti kolis naabriks kadunud
Tartu klubi juhataja Virve Peedo tütar, siis sealtkaudu ka esimese tõukoera, dobermanni soov tegelikkuseks saigi :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 2912
Liitunud: 17 Aug 2004 23:26
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rebane » 03 Apr 2005 16:54

Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis minu esimene koer oli turu väravast ostetud. Olin 13 kui ema sõitis suvel nädalaks maale ja jäime isa ning vennaga koju. Koera olin nuianud kogu oma elu nii kaua kui mäletan. Ja isal viskaski üle ning käratas - siis läheb kogu su taskuraha koera toitmisele! No mis te arvate, et mul oli midagi selle vastu??? Sain venna ka nõusse, tühjendasime kassad ja.... Isa ei rääkinud minuga ühtegi sõna! Arni oli meil kolm päeva - siis tuli ema koju.... Järgmisel päeval viidi meie koer maale isa töökaaslase juurde. See oli tõeliselt kole kogemus!

Ma ei tea siiani, mis pani mu ema meelt muutma, kuid sama aasta talvel oli ta koera võtmisega nõus. Seekord oli isa vastu, kuid kutsikas meile toodi. Kuts oli pärit Tartust onunaise töökaaslase koera kogemata süninud pesakonnast (isane koer tuli läbi imepisikese saunaakna). Siiani naerame isa esimesi sõnu kui kutsikas autost välja võeti: 'Milline lontu!!!'. No hetkel on see lontu, nüüdse nimega Doora, mu vanemate juures 11 aastane vanaproua. Raudselt isa koer, minule kuuluvad vaid küüned (mina olen ainuke kes neid lõikab).

Algusest peale teadsin, et minul saab olema õpetatud koer. Ei olnud mingisugust kahtlust, et kooli ma Dooraga ka lähen. Läksingi! Olin grupis kõige noorem aga käisin usinalt kohal ning kodus tegime ka iga päev trenni. Eksamil küll põrusime - kohale saatmise õppis Doora ära kaks päeva pärast eksamit ja eset ei too siiani. Samas on ta väga kuulekas ja tore kodukoer, kelle üle isa on väga uhke. Ahjaa - esimeseks treeneriks oli Kaidi Juurik. Suured tänud talle, et mu esimene trennikogemus oli niivõrd positiivne ning see 'säde' alles jäi ning edasi arenes!
[img:35:31]http://www.koertekoda.ee/kirke/yksikud/fuchs.gif[/img]

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 03 Apr 2005 18:50

Esimene koer sai võetud 2004 aasta aprillis, lühikarvaline must pruuniga taks- Mona.
Eeltööd tegin ausaltöeldes vähe. Koera võtmise mõte tuli üpris ootamatult. Väga ootamatult mulle enesele, kuna mulle polnud koerad kunagi südamelähedased olnudki. :?
Aga ükshetk hakkasin koera tahtma. Kuna elasin juba tol hetkel vanematest eraldi, polnud vaja ka koera moosida.
Kaasa taksitõu valimisele aitasid üliarmsad taksikutsikate pildid internetis. Netist ja raamatutest sai ka natuke enne koera võtmist uuritud. Ja sõbranna(kellel kodus 2 taksi) rääkis ka oma koertest.
Raha oli tol hetkel vähe, tahtmine koera võtta aga ülisuur. Seega sai ikkagi paberiteta taksikutsikaid vaatama mindud ja loomulikult ühe kutsikaga ka koju tuldud.
Näitustele pole kunagi saanud(krantstaksida sinna asja pole), aga olen asjast väga huvitatud ja nüüd kolmanda taksi Minnyga loodan ka selle ära proovida.´Näitustest huvituma pani mind ka sõbranna, kes oma koeraga tihti seal käib.
Tahaks ka koertekooli minna, aga siiani pole lihtsalt jõudnud. Käsklustest olen ise lihtsamaid õpetanud(siia, koht, küsi, istu). Kodus koera koolitamise raamat riiulil...peakski asja tõsisemalt käsile võtma. Tahaks hirmsasti, et minu suuremad taksid oskaksid käppa anda(oleks vahva).

Tänu Mona toredale iseloomule ja üldse taksi vahvale olemusele, olen lootusetult taksitõugu ära armunud. Täna on kodus takse 3. :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 03 Apr 2005 21:43

Minu esimene koer oli airedale terjer Stella ja aasta oli siis 1986. Maksis ta 103 rubla ja ära tõin ma ta Pärnust.
Tol ajal müüdi kutsikaid juba õige noortena. Minu kutsikas oli vaid 28 päeva vana, kui ma ta peale kahetunnist bussis loksumist koju tõin. Ema oli täitsa kindel, et see loom küll ellu ei jää. Ilmselt oli ta siis nii väeti väljanägemsega. Aga ellu jäi ja elas veel 12 aastat. Oli minu kõige-kõigem sõber ja kaaslane ja ilmselt kõige tähtsam koer minu elus.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4476
Liitunud: 23 Nov 2004 09:56
Asukoht: Harjumaa, Viimsi, seal, kus lõpeb asfalt...

PostitusPostitas Miikene » 03 Apr 2005 22:15

Minu esimene kutsikas oli must kuningpuudli tüdruk, kelle elu jäi kahjuks liiga lühikeseks - kõigest nelja kuuni ta elaski:( Tema oli tuttavate käest ostetud paberiteta kuts. Väga armas ja terane. Pikemalt õnnestus koos olla järgmise koeraga-airedale terjeriga, kes oli tõupuhas paberitega koer, tollase ALMAVÜ Koerteklubi kaudu saadud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 86
Liitunud: 12 Nov 2004 16:25
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitas Heleni » 04 Apr 2005 08:34

minu esimene koer oli inglise kokkerspanjel. ostetud oli ta Riiast. väidetavalt tõupaberitega, mille kasvataja järgi luba saata- lubaduseks see jäigi. igavesti kihvt ja tark koer oli...

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 04 Apr 2005 11:46

Minu lapsepõlveunistus oli emane idakas, aga vanemate vastuseis tegi selle võimatuks. Aastal 86 juhtus nii, et ühel mu koolikaaslasel, kes oli omale saanud tiine dogi, oli pesakond kutsikaid ja koos noorema vennaga läksime neid vaatama. Valisime omale kõige tumedama isase kutsika ja paar nädalat hiljem läksin hommikul vara kutsile järgi, ta oli siis 5-nädalane ja nimeks sai Ringo. Ema oli tal dogi (värvile midagi tumekollase ja šokolaadi vahepealset, ilma maskita), isa habeme järgi otsustades terjer. Ajapikku muutus must värvus triibuliseks :)
Muidugi koolitasin teda, 4-kuuselt käis ta mul rihmata kõrval ja 5-kuuselt, kui me kooli läksime, oli ta rühma parim. Paraku jäi ta 6-kuuselt parvosse ja suri. (Oleks siis teadnud seda, mida 2 kuud hiljem...) Kuna ta oli oma iseloomult pigem dogi kui terjer ja kui habe välja arvata, siis meenutas rohkem (karvast) tiigerdogi, siis saigi end tiigerdogi järjekorda võetud.
Paraku leidsin enne lehekuulutusest 9-kuuse musta isase, kellest sai hoobilt minu koer. tema perenaine isegi imestas, et ta mu nii kohe omaks tunnistas, muidu ta ikka võõrastesse suhtus umbusuga. Tema juba viis mind tõumaailma, kuigi eks idakat tahtes oli ka sellega veidi tutvust tehtud.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2043
Liitunud: 03 Nov 2004 17:21
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas PiretR » 04 Apr 2005 11:56

Esimeseks koeraks oli bolonkakrants Susanna- tõeline daam ja minu ema jaoks siiani ideaalse koera musternäide (et siis see loom, kellega praegust cavalieri Roosit võrreldakse).
Naerata, sest homme on veel hullem...

tantsib ja ulub koos huntidega
Kasutaja avatar
Postitusi: 685
Liitunud: 30 Dets 2004 14:16
Asukoht: Välgumets

PostitusPostitas Ieska » 04 Apr 2005 13:16

ALMAVÜ juures tegutsenud (kahjuks ei mäleta millise) koerakasvatuse "ülejääk" - valehambumusega ida-euroopa lambakoer, kes suure lunimise peale majja toodi ja keda ema põhimõtteliselt eriti ei sallinud.
Enne esimest võistlust suri tollal väga levinud koertekatku. Kohe võetud järgmine koer kolmekuist sünnipäeva ei näinud - läks sama teed.
"Ellujäämiskursuse" alguses (oma rahakoti peale saades) oli veel üks suure koera kutsikas, paberiteta, kes tuli ära anda elustiili "kus kott, seal kodu" tõttu, sest sunnitud ühest kohast teise kolimine poole aasta jooksul hakkas talle närvisüsteemi peale. Lõuna-Eestisse ema juurde viidud koera hakati hoopis mitmesse perre pakkuma, kuigi alguses tahtis ema koera endale. Kutsu läks teise külla õuekoeraks, elab siiani (üle 12 aasta vana!) ja perenaine on rahul.
Mina jäin ka raskuste kiuste elama.
Kuni ühes peres jäi üle mu praegune suurem koer Deczy. Lendasime koolituma, sest lapsepõlve mälestused koera dresseeritavusest olid vägevad. Aga vahepeal oli armee, lennu-ja mereväe abistamise vabatahtlik ühing tükkis koerakoolitamise agitgrupiga hingusele läinud... Tõutud koerad ja nende koolitamine sujuvalt minevikuigandiks saanud.

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 04 Apr 2005 13:36

Minu esimene koer oli rottweiler-Dik-1978a,teine koer oli idakas Lada 1979-1991a.

ja basset Vello
Postitusi: 472
Liitunud: 16 Mär 2005 17:46
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Sigrid » 04 Apr 2005 13:45

Minu esimene koer oli krants Muki- pisike, valge pruunide laikudega ja roosa ninaga.
Tegemist oli kõige intelligentsema koeraga, keda näinud olen. Ta võis lõpmatult kuulata näiteks inimeste kõnet, otsides tuttavaid sõnu ja reageerides neid kuuldes sabaliputusega:) Teadis kõiki pereliikmeid nimepidi. Õppis ära kõik trikid. Ta oli fantastiline koer ja teda jääb meenutama miljon mälestust ja kaunis portreemaal vanemate suure toa seinal.
Igale loomale kodu!

ja Caro
Kasutaja avatar
Postitusi: 423
Liitunud: 19 Aug 2004 14:07

PostitusPostitas Triinuraanu » 04 Apr 2005 14:11

möödunud suvise remondi käigus leidis ema hunniku koerte pilte, postkaarte ja jutukesi. ilmselge eelistus oli idakate osas. selle jaoks olin ma pikalt raha kogunud ja unistanud. aasta oli 1984, kui tuli sünnipäeva kingiks kuningpuudel (nüüdne suur puudel siis) Prim. juba 5-kuune, isa töökaaslane pidi temast naabrite tõttu loobuma. koju tuli ta ilma igasuguse eeltööta, st ei teadnud meie puudlist midagi. ema oli tige, sest hommikul polnud veel koera koju toomisest juttugi. küll, aga on enda reaktsoon eredalt meeles. oli mai lõpp ja tulin kuskilt ekskursioonilt, maja ette jõudes teatasid sõbrad õhinal, et tead, et teil on koer. see tundus nii halva naljana. igatahes tuppa jõudes hüppas üks must karvapall vastu. sõbraks oli ta meil 15 aastat, neist viimased 5 rohkem ema koerana. minuga käis ta kõikvõimalikes kohtades alustades keskkooliaegsetest pidudest ja lõpetades kooli spordipäevadega. tõeline "naistemees" oli ta ka. ilma tema teadmata ja osavõtuta ei toimunud ükski pulm. nüüd targemana meenutades - Prim oli domineeriv ja iseteadev, karjas oma kohta teadev härra.
ema, kes alguses väga koera vastu oli, meenutab siiani Primi ja keeldub uut koera võtmast, sest see ei ole enam selline nagu Prim. küll aga, oli tema jaoks minu praeguse koera tõu valik ainuvõimalik, oli ju just see koer kellest olin unistanud ja kelle pärast sõbrannale kade olnud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 128
Liitunud: 18 Aug 2004 14:06
Asukoht: Soojades ja külmades regioonides

PostitusPostitas Bagi » 04 Apr 2005 19:12

Esimene koer oli njuufa, emane, must, paberitega. Nimi Pessy.
Aasta oli 1978... Koeratoomise agitaatorid olime mina ja isa. Vanem vend ja ema olid ükskõiksed. Ema ainult palus, et "ärge seda koera mul lähedale laske".
Kui isa lahkus, andis ema ka koera ära, ühele meeldivale vanapaarile. Minu kehakaal oli sel ajal u. 40 kg ringis, koeral aga oma tubli 60. Selge siis see, et ma ei suutnud ema palvet koera eemalehoidmisest täita.
Päris oma esimese koera sain aastal 1991, kolli moodi koer, paberiteta. Vanemad olid paberitega kollid. Oli eriti tige ja leppimatu eksemplar. Käisin usinasti koolis, veel nõuka-aegse 14 käsku süsteemi järgi, millest edasi kaitse-valve koolitusse. Kuts lahkus vikerkaarele 2003....
Ärge kujutage ette et ma nii naiivne olen!

elu nagu multifilmis
Kasutaja avatar
Postitusi: 254
Liitunud: 12 Dets 2004 16:40
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas multix » 04 Apr 2005 20:13

Minu esimene koer nii ütelda, sest tegelikult oli ta ju kõigi oma oli hundikoera moodi Tommi, kelle isa tomatite asemel tõi turult. Sai meil olla ehk kuu, kui parvoviirus koera maha murdis ja nüüd puhkab juba üle 20 a õunapuu all. Mina siis olin viiene ja no mäletan uduselt musta selga ja kuis kass ja koer oma vahel mängisid, kass ka oli kutsikas ja nii siis mängitiga, et kui koer üritas magada kassipoeg kiusas kuis jõudis ja siis väsis ja algas koerakord kassi nätsutada ja siis kui mõlemad rampväsinud, siis magati üksteise kaisus.

Päris enda koera sain augustis 2004, kui täiesti kogemata ja taksiotsinguilt jäi cavalieri kutsikate pilt ette ja mõtlesime, et lähme ja vaatame, mumm kepsas meie juurde esimesena ja oli ainus, kes meid ka saatma tuli, nii oli minu jaoks asi otsustatud, et tahan just seda koera ja tundus, et tema tahab meid ka. Kuid koer oli juba broneeritud. Läksime koju teadmises, et oleme koerast ilma, kui kolme nädala pärast helistati ja üteldi, et kui tahame, on koer meie. Nii et, saatuse vastu ei saa:D

Kasutaja avatar
Postitusi: 36
Liitunud: 22 Veebr 2005 13:53
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas kaksik » 05 Apr 2005 12:32

Esimene koer tuli meie perre u 90 oli sakslase moodi emane kutsikas, ilma paberiteta ja musta värvi (pilti on ka albumis näha). Koera päritolust tean vähe, isa tõi ta kuskilt tutava kaudu politsei koerte pesakonnast. Pabereid tal ei olnud. Koolitust tegin talle ise esialgu raamatu "Koer" abil. Hiljem sai käidud ka mingil üld koolitusel, edasi jälg (mis jäi jooksu aja tõttu pooleli ja hiljem ei leidnud treenerit) ja kaitse/valve koolitus.
Eeltööna lugesin koera teemalist kirjandust ja muidugi vanematele aju pesu :) Tänu esimesele koerale müüsin oma hinge sakslastele :D Nüüd siis kodus jälle must sakslane :)

Kasutaja avatar
Postitusi: 106
Liitunud: 18 Aug 2004 21:28
Asukoht: Saku vald

PostitusPostitas Marianne » 05 Apr 2005 22:38

Esimeseks koeraks, kelle olemasolu mäletan, oli sakslast meenutav Lessi. Ema ostis ta üliodavalt mingilt vene naiselt. See koer oli vastik hulkur, isegi peale poegimist oli paar päeva jooksus. Peale teda oli koeri igasuguseid.

Päris enda koer on suuršnautser Eudora, kes sai võetud 2003. a. suvel.
Koeramaailma tõi mind täielik pettumine inimloomades, mitte eelnevad koerad. Tahtsin leida tõelist siirust, tõelisi emotsioone. Ja leidsin ka.
Koeranäitused ja koolitamise kavatsesin järgi proovida. Esialgu ei meeldinud kumbki, kuid peale endale sobiva koolitaja(kes ei pidanud Eudora käitumist lubatuks) leidmist tundub koolitamine sobivat, lootused on kõrged, sest koer on nüüdseks parem kui soovida oskasin, seda nii välimuselt kui käitumiselt. Näitustele lähen veel vaid tuttavaga sõlmitud kihlvedu võitma. Ka kunagi lisanduva koeraga plaanin just võistlusi mitte näitusi.
Eeltööd pikalt ei teinud, sest mulle meeldib otsus-mõte kiiresti teoks teha või sama kiiresti maha matta.

Kennel Crownmaple põrandalapid
Kasutaja avatar
Postitusi: 496
Liitunud: 05 Mär 2005 21:18
Asukoht: Tartu/Helsinki

PostitusPostitas Siret » 05 Apr 2005 22:42

Minu esimene koer oli paberitega inglise kokkerspanjel nimega-Dior e. Ressifer(koduselt Lõusta)
Pilt
Ressi on võetud minu ema poolt 97a. See pidi olema meile jõulu kink.Päris hästi ma seda päeva ei mäleta kui Ressi toodi.Ta sündis 1.septembril.Kuna ema siis ei teadnud näitustest ja koerakasvatamisest midagi,siis ka Ressi sai võetud lolli aruga.Kuigi ta on paberitega,siis päris näitusekoera välimust tal ei ole.Nimel tal puuduvad(ei ole eriti aru saada)taganurgad.Näitustel ma aga temaga käisin ja hindeks suurepärane ta ka sai,kuid mitte rohkem.Mis sellest et tal plenud näitusevälimust,iseloom on lihtsalt võrratu.Teda lihtsalt ei suuda kirjeldada.Kuna Ressil ei olnud mõtet näitustel käia otsustasime võta teise koera(saksamaalt toodud Gilda vom Odenwald)-kellest sai alus meie kennelile.Ressi aga veedab pensionipõlve ja ta on peaaegu 8a.Praegu aga meie kenneli kasvandikul olid kutsikad kelle isa on ka Ressi isa-peaaegu 13a.terve ja elurõõmus kutsa.Siin veel üks pilt ressist kutsikana.
Pilt
kennel .:Crownmaple:.
Inglise Kokkeraspanjelid & Inglise Springerspanjelid+ Saksa Väike Spits

Kasutaja avatar
Postitusi: 142
Liitunud: 18 Aug 2004 13:13
Asukoht: Türi

PostitusPostitas saa » 06 Apr 2005 11:03

Lääne- siberi laika Teke oli esimene päris Minu koer, kuigi isa temaga jahil käis :) Aga muul ajal olin mina tema kantseldaja ja nunnutaja . Ja teis nii suurt sülekoera pole mul enam olnud.
Saksa jahiterjer- kirglik jahtija
Kääbusšnautser- võrratu habemik
Lapi porokoer - truu ja visa kaaslane

Mannid aastast'90
Kasutaja avatar
Postitusi: 2026
Liitunud: 18 Aug 2004 09:52
Asukoht: Valga

PostitusPostitas Gaidah » 06 Apr 2005 11:55

Minul lapsepõlves maal päris esemene koer oli suur idaka moodi isane koer. Mäletan vanaema juttude järgi, et ei kannatanud silma otsaski mundris mehi ja korra olevat koos kuudiga tahtnud kallala minna, kui mundrimehed õuele tulid... kuut oli õnneks väravapostide vahele kinni jäänud ja kett ei olnud katki läinud... Mina jälle pisikese paterdisena olin mõnikord koeraga koos kuudis kükitanud. Siis teine koer oli musta valgega madalajalgne aga võrdlemisi suur koer...
Päris oma koeraks sain sünnipäevaks pisikese krantsi, kes lõpuks tunnistas ikkagi isa, oma kõige lemmikumaks preliikmeks. Lunisin küll teismelisena omale tõukora- idakas oli siis see lemmik, aga koera hinda kuuldes sain vanematelt kindla EI.
No ja siis juba oma rahade eest- DOBERMANN :)
Parimate soovidega......

ex-doggyelover
Postitusi: 585
Liitunud: 28 Dets 2004 21:11
Asukoht: Tallinn, Lasnamäe

PostitusPostitas Kristine » 06 Apr 2005 16:16

Minu esimene koer oli krants... ja ta on praegu ka.. ta nimi on Ferry ja ta on 8 ja poole aastane... :P

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 06 Apr 2005 16:31

Minu esimene koer oli täiesti umbvereline koerake, bullterjeri suurus ja jõulisus, rebasenägu, üks kõrv kikkis ja teine lontis, valgel põhjal pruunid laigud - suurem lapp tömbi otsa pool, üks keskmine küljel ning prillid ümber silmade. Kui ta võeti, olin 4-5 aastane ning see on selle perioodi kõige eredam sündmus.
koerad ei valeta

Kasutaja avatar
Postitusi: 485
Liitunud: 19 Aug 2004 10:08
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas corgi » 06 Apr 2005 22:13

Minu esimene koer oli ka segast verd-välja nägi nagu spits-aga kuna selliseid koeri vist sellel ajal ei olnud siis ikka krants.
Ja sain ta endale sedamoodi-et keegi oli ema töö juurde jätnud kutsika-seda võis arvata pehmest kutsika karvast- ja kui ma ema lõpuks nõusse sain-ega see kerge olnud-aga tagasi vaates oli see ikka kergem sellest et enne seda olin koju tassinud kasse ja isegi küüliku leidsin pargist-omanikke ei olnud kuskil-nii siis see koer meile jäi.
Ja selle koera saatus polnud just kerge-tulles tagasi koera jätmisest poe ukse taha- nii minagi jätsin kuni ükskord oli ta sealt ära viidud . Oh neid pisaraid ja endale antud vannet-järgmisena võtan saksa lambakoera-ja katsugu keegi minna teda puutuma poe ukse taha......
Sellest ajast ongi mul sakslased-aga corgi saamislugu läheb vast muu teema alla :irw:

Postitusi: 10
Liitunud: 18 Apr 2005 11:57
Asukoht: Paide

PostitusPostitas Asteria » 18 Apr 2005 12:23

Minu esimene koer oli paberiteta taks. Olin siis 11 aastane, kui pärast kahte aastat nurumist endale koera sain. Kui ta meile toodi, siis oli ta 8 kuune. Ema töökaaslase juurest toodud nagu ma aru sain. Fantast iseloomuga koer. Ja nii hoidis mind. Kaks aastat tagasi kahjuks suri, aga mälestus temast on ainult positiivne.

Kasutaja avatar
Postitusi: 49
Liitunud: 27 Apr 2005 14:00
Asukoht: Tartu

Esimene koer

PostitusPostitas LyAnn » 27 Apr 2005 15:46

Esimese koera sain 15 aastasena.
Turu väravas müüdi saksa lambkoera -Njufaundlandi segaverelisi kutsikaid. Kõik olid sakslase välimusega välja arvatud üks must valgete varvaste ja lipsuga kutsikas. Ta oli hästi häbelik ja teiste all peidus. Mina tahtsin sakslase välimusega koera aga minu ema häält kuuldes ronis ta teiste alt välja ja kohe tahtis talle sülle tulla ja kukkus nägu lakkuma.
Tema oli meid välja valinud ja siis pidimegi tema endale võtma. Oli pere pesamuna, kõigi lemmik ja hellitati narruseni ära teine. Magas vanemate vahel, pea ema padja peal :) Minu juurde eriti ei tulnud, sest ta tükkis laiutama ja tahtis sageli mind voodist välja pukseerida. Kiusuks selle eest võtsin ma ta teki alla kassu ja tal hakkas palav :wink:

Kasutaja avatar
Postitusi: 38
Liitunud: 08 Sept 2004 16:28
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Nancyella » 27 Apr 2005 16:31

Meie pere esimene koer oli rottweiler Morin aastal 1993 aga kuna ta suri juba noorelt võtsime endale paari kuu pärast uue rottweileri Kemor.Minu päris enda koer aga on bullterrier Ella kelle sain endale 2004 aastal.
koer jääb sulle truuks ka rasketel hetkedel

Kasutaja avatar
Postitusi: 211
Liitunud: 29 Mär 2005 18:29
Asukoht: Viljandimaa

PostitusPostitas Suller » 28 Apr 2005 10:14

Minu esimene koer oli kolli. Ostsin ta Põltsamaa linnulaadalt. Seal oli terve pesakond müügiks. Isane maksis 100 kr. emane 75 kr. Võtsin laenatud raha eest isase kutsika. Pärast maksin mitu kuud võlga. :P Aga ei kahetsenud kunagi ja kollide fänn olen siiani. :D

blacky
Kasutaja avatar
Postitusi: 21
Liitunud: 23 Dets 2004 03:32

PostitusPostitas riina78 » 28 Apr 2005 23:41

minu esimene koer oli suur must puudel.koer oli paberitega ja hästi tark ja armas aga suri kahjuks vähki.olin siis ise vist nelja aastane.siis tuli meie maija saksa lambakoer kes jäi aastaselt autoalla ja hukkus.peale teist koera võtsime colli koera kes elas meil kaheksa aastani ja siis jäi raskelt haigesks ja suri ära.peale seda koera ei tahtnud enam tükk aega koera võtta.aga ilma ka ei saanud elada ja aastke hiljem tuli meile bokser.ka selle koeraga ei vedanud mul sest koeral oli väljaravimatu allergia.isegi arstid ei saanud haigusest jagu ja tuli koer lihtsalt magama panna.siis oli vahe 5 aastat kui endale uuesti koera võtsin.nüüd siis dobermanni.

Anonymous

PostitusPostitas Anonymous » 01 Mai 2005 16:49

Minu esimene koer on kuldne retriiver Phoebe, võtsime ta endale 2003 aasta suvel, nüüd saab ta mai lõpul juba kahe aastaseks, ja on meile siiani ainult rõõmu valimistanud. Enam vist ei kujuta ilma koerata elu endale ettegi :P

& Karvapall Sämmi
Kasutaja avatar
Postitusi: 284
Liitunud: 09 Juun 2005 22:10
Asukoht: Tallinn,Kalamaja.

PostitusPostitas -Liisa » 12 Juun 2005 16:42

väike musta värvi krantsu oli
nimeks Tondo.
aga andsime ära kuna mina olin siis väike ja ta karvad tekitasid mulle allergiat :(

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 13 Juun 2005 23:33

Päris esimene oli bolonkakrants Suli. Sündis mu vanavanemate koeral minust paar tundi varem :irw: Kui me 11 aastased olime hakkasin tõsisemalt tegelema ja õpetasin talle igasugu asju.
Esimene päris oma koer oli aga saksa lambakas Fly.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 134
Liitunud: 19 Aug 2004 01:30
Asukoht: Pärnumaa

PostitusPostitas Riina » 14 Juun 2005 00:05

Mina omale õnneks koera lunima ei pidanud. Koerad on mind ümbritsenud sünnist saati. Esimene koer keda mäletan oli segaveriline Riki, 88 aasta võeti meile ilma paberiteta collie Dzäkk, ja sellest ajast ka huvi selle tõu vastu.
Peale Dzäkki 1997 saingi päris enda koera - pikakarvalise collie Mark ( Linda kasvandik). Algul ütlesin küll et näitustel ei käi ega midagi, et tahame lihtsalt kodukoera. Aga nii see vaikselt hakkas minema, algul natuke dressuuri ja siis juba näitused ja nüüd see näituse pisik sees.

Kasutaja avatar
Postitusi: 94
Liitunud: 18 Aug 2004 12:11
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Taffy » 16 Juun 2005 12:04

minu kõige esimene koer osteti samal nädalal kui ma sündisin...21 jaanuaril.Ta oli hundi ja mingi vetelpäästekoera segu...Kasvasime koos ülesse...ja ta suri, kui ma sain (tema ka) üheksa aastaseks..üks koer pures ta surnuks...Kuna mu vanaisa oli jahimees on meil olnud palju takse ja eesti hagijaid ja muid jahikoeri...kes kõik tõukoerad ja tõu tunnistusega:)
Ja hoolimata sellest, et ma kasvan kiiresti suureks, ära lakka mind armastamast. Oma sisemuses olen seesama kutsikas, kuigi mu välimus on muutunud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 241
Liitunud: 07 Okt 2004 13:26
Asukoht: tallinn

PostitusPostitas reili » 16 Juun 2005 15:10

No minu esimese koera lugu on ka päris tüüpiline. Nii kaua kui mäletan nuiasin vanematelt koera, sama aegselt kogusin koerte piltidega kalendreid, kaarte... Ostsin taskuraha eest koera teemalist ajalehte (oli vist "Koer" nimeks... üldse hetkel ei mäleta) ning läbi sai loetud ka kõikvõimalik lektüür koerte kohta. Kui sain kaksteist, siis vanemad otsustasid anda mulle vabad käed koera valikuks. Ise valisin tõu, otsisin kasvataja. Isa määras vaid nii palju, et kutsikas pidi olema isane. Nii tuligi meie perre mittel-šnautser Lobo, kellel küll paberid olemas kuid näitustele kahjuks ei saanud minna kahe eespool oleva alumise hamba tõttu.
Pilt
Ise hoolitsesin tema eest. Õppisin trimmimise ja pügamise ära (käisin koerte juuksuri juures abiks), koolitasin ja üldse käis ta minuga kõikjal koos kuhu koeraga minna tohtis. Allus ta täielikult vaid mulle ja isale. Teisi pereliikmeid ta lihtsalt aksepteeris.
Kui tuli teise linna kooli minna oli lahkumine äärmiselt valus (ühikasse koera ei tohtinud võtta), nii mulle kui ka koerale... Vanemate hooldada ta jäi ja on hetkel vägagi ära hellitatud pensionär. Augustis saab kaheteist aastaseks...

Postitusi: 235
Liitunud: 18 Juun 2005 22:00
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Kaaru » 21 Juun 2005 17:00

Minu või meie pere esimene koer oli krants.Laika segu.Elasime eramajas,kus tal oli ruumi joosta ja mängida.Nüüd ridaelamusse õuekoera võtta küll ei saaks.

Pudik & Loona+(Tšernõška)
Kasutaja avatar
Postitusi: 562
Liitunud: 23 Dets 2004 23:49
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas Leena » 21 Juun 2005 17:16

Minu esimene koer oli puhas krants Rocky , Me võtsime ta endale kolme aastaselt . Kahjuks ta jooksis ära ja oligi kõik , pärast avastasime, et ta elab Mustamäel ühe vanamehega , Me jätsimegi ta sinna elama .

Sest see vanamees lihtsalt ei anna koera tagasi.
Kui Su koer arvab, et oled parim, siis ära küsi teiste arvamust!

Postitusi: 26
Liitunud: 04 Juul 2005 16:32
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Pax » 04 Juul 2005 17:29

Klassiõel oli "leidlaps" spanjel (ilmselt puhtatõuline). Peikaks otsiti paberitega spanjel ja ühe kahest "armastuse viljast" sain endale. Olin siis 11-aastane. Sellest ajast peale on peres ikka 1-2 koera olnud. Krantse ja paberiteta tõukoera-sarnaseid. Praegugi 2 krantstaksi :D

Järgmine

Mine Eri sorti koerad

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline