Täiskasvanud koera kohanemine uue koduga

adopteeritud koera rõõmud ja mured ja eripärad
Kasutaja avatar
Postitusi: 204
Liitunud: 22 Juul 2006 17:12
Asukoht: Tartumaa

Täiskasvanud koera kohanemine uue koduga

PostitusPostitas nööbike06 » 19 Dets 2011 09:51

Minul tekkis küsimus olen siin näinud palju kuulutusi kus kodu otsivd 4 aastased ja vanemad koerad, ja küsimus selline kas juba sellises eas koerad harjuvad veel uue peremehe ja uue koduga,kunagi kui ise endale koera sai otsitud siis keegi tark :oops: sugulane ütles ,et alla aasta ja nats peale aastat harjub koer uue olukorraga paremini kui vanem koer , nii saigi endale siis alla aasta koer soetatud,aga südamesse jäi üks vanem kuts. kas siis on vanemal koeral kohaneda uue olukorraga raskem või mitte ?

& "nunnudobermannid"
Kasutaja avatar
Postitusi: 976
Liitunud: 15 Mai 2005 10:00
Asukoht: Viimsi

PostitusPostitas Mare23 » 19 Dets 2011 12:29

Ilmselt oleneb ikka mõnel määral ka koera temperamenditüübist ning inimeste usaldamise võimest. Mida havemad kogemused minevikus, seda raskem on ilmselt usaldama hakata.
(Endal on kogemus 2-aastase isase doberiga, kes pärast 3 päeva koos oli valmis tulema tagasi minu autosse koju tuppaminemise asemel :irw: )

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 19 Dets 2011 13:36

Minu arvates kohanevad koerad üsna hästi. Sõltuvalt tõust ja isendist on kohanemisaeg muidugi erinev aga kõik on võimalik. Kõige enam sõltub koera kohanemine uuest omanikust ja tema perest!!!!

Kasutaja avatar
Postitusi: 119
Liitunud: 14 Okt 2008 08:44
Asukoht: tallinn

PostitusPostitas Bylly » 19 Dets 2011 14:06

Minul kogemus 3aastase manniga kes harjus kusagil nädalaga uues kodus, aga eks talle olid abiks harjumisel juba kodus olevad koerad. Eks see harjumise aeg oleneb koerast ja sellest palju inimene pingutab, et koerale omaks saada.
Bullterjer on killuke südamest.

ja kollikvintett
Kasutaja avatar
Postitusi: 358
Liitunud: 18 Aug 2004 09:23
Asukoht: Espoo

PostitusPostitas memory » 19 Dets 2011 15:01

Bylly kirjutas: Eks see harjumise aeg oleneb koerast ja sellest palju inimene pingutab, et koerale omaks saada.


Enam öigemini vist öelda ei saakski!
Endal kogemus kahe ypris halvasti koheldud, sotsialiseerimata ja inimesi valikuliselt (ainult teatud vanuses naisi) vöi siis yldse mitte usaldava sheltiga - teisel läks aega aasta ja teisel poolteist, aga m i n u k o e r a d neist said! Vöi siis tgelikult pigem meie pere koerad, sest nyyd ollakse ka meesterahva tähelepanu eest köigeks valmis :D
Meile tulles oli yks neist yle 4 aasta ja teine pea 3 aastat vanad.

peast labrador
Kasutaja avatar
Postitusi: 1151
Liitunud: 30 Nov 2004 11:24
Asukoht: Suurupi, Harjumaa

PostitusPostitas maarit » 19 Dets 2011 15:37

Meile on tulnud ja meilt läinud mitmeid täiskasvanud koeri, igasuguses vanuses. Kõik nad on kenasti kohanenud, saanud kiiresti meie karja osaks. Normaalse närvisüsteemiga labradori puhul on see üsna elementaarne. Eks see on üks põhjustest, miks teda saab kasutada ka pimeda juhtkoerana, kes vahetab ju mitu korda kodu, enne, kui on valmis pimedat juhtima - kasvataja pere, kasvupere, treeneri pere ja siis alles pime.
Aga eelduseks on siiski normaalne sotsialiseerimine. Kui koer on kasvanud esimese aasta oma aias, pole kordagi saanud välja ega näinud võõraid inimesi-koeri-tänavaid jne jne, siis on väljavaated kindlasti väiksemad. Kiindub ta ilmselt oma uude perre ikka siiralt ja kenasti, aga elu võib olla keerulisem.

Kasutaja avatar
Postitusi: 204
Liitunud: 22 Juul 2006 17:12
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitas nööbike06 » 19 Dets 2011 16:22

Tänan kõiki vastajaid kui kunagi peaks mul uut pereliiget vaja minna siis vaatan ka vanemaid koeri,sest kodu ja pereliikmeid kes teda hoiaksid ja armastaksid on siin palju.

ja kala ja atu ja oskar
Kasutaja avatar
Postitusi: 2431
Liitunud: 11 Juul 2006 15:09
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas rents » 19 Dets 2011 19:39

Koerad, kes on varjupaigas, on kindlasti õnnelikud, kui uute perre saavad, sest varjupaigas ju nende jaoks paratamatult nii palju aega ei ole. Pealegi ühel hetkel lepivad nad kõik, eriti kui piisavalt tähelepanu ja hoolt saavad.

Oma kahe koera kohta võin öelda, et Oskar ilmselt kohaneks nädalaga. Ta on lihtsalt sellise iseloomuga, et mul süda ka ei valuta, kui pean ta nädalaks ajaks sõbrannale hoida viima - kui ma tagasi tulen ja ta parajasti naabrilastega mängib, siis ta tuleb ja ütleb tere küll, aga mängib kohe edasi. Muidu on küll selline musi- ja kaisuloom ja magaks hea meelega ainult nii, et pea on peremehel või perenaisel süles, aga on lihtsalt selline loom, kelle elu ongi kogu aeg lill ja kes ei võta midagi tõsiselt, kuni leidub keegi, kes talle tähelepanu pöörab. Teine koer on jällegi selline, et tema jaoks on üks päev vanaema juures ka tohutu koorem ja ta on iga kord nii üliõnnelik, et me ikka tema juurde tagasi tulime, kuigi vanaema juures on hiiglaslik aed, tiik, teine koer ja kõik selline, mis ühele koerale lõbu võiks pakkuda. Nii et koeraga suheldes näed ju ka, kuidas ta sinusse suhtub.

Kasutaja avatar
Postitusi: 515
Liitunud: 08 Dets 2005 13:36
Asukoht: Pärnumaa

PostitusPostitas kirstip » 19 Dets 2011 22:16

Minul ei olnud eelnevat kogemust vanema koeraga , uurisin ka ikka pikalt ennem kui otsus sai tehtud. Lord oli 5 ja poole aastane kui ta meile tuli. Pere käis eelnevalt meil ka koeraga koos ja tutvusid meie teise kutskaga, kes sel ajal oli natuke üle poole aasta vana. Ega see algus kuigi kerge talle ei olnud, aga arvan, et teine koer oli ka harjumise juures suureks abiks. Algul oli kõige raskem see, et ta pidi kogu aeg nägema, et sa alles oled ja ega see tegelikult ei ole lõplikult kadunud ka siiani. Võibolla on see labradoride eripära, et nad tahavad kogu aeg inimese juures olla aga temal oli see algul ikka väga hull. Nüüdseks on meie vanamees juba 11 aastane, endised omanikud on ka teda vaatamas käinud, kui nad minema hakkasid, siis vaatas küll autole järgi aga tuli ilusti minuga tuppa. Sügav kummardus muidugi endistele omanikele, sest tegelikult oli teda väga hästi kasvatanud kõik eelnevad aastad. Mina ei kahetse hetkekski tema meie perre võtmist, kuigi on ka raskusi olnud ja on teatud kiikse mis mu enda kasvatatud koeral ei ole.

Kennel Uueveski
Kasutaja avatar
Postitusi: 415
Liitunud: 21 Dets 2005 08:20
Asukoht: Viljandi

PostitusPostitas iris » 20 Dets 2011 11:21

Meie Tobbi tuli meile, kui ta oli 3,5 aastane ja ma arvan, et ma ei liialda, kui väidan, et tal läks harjumiseks ligi kaks aastat. Ma arvan, et tema jaoks tegi asja raskemaks ka see, et eelmised omanikud ei olnud temaga tegelenud nagu koeraga tegelema peaks. Mitte, et nad oleks halvad inimesed olnud, ei. Lihtsalt teadmatusest tehtud vead. Kõige suurem probleem oli tema jaoks inimese usaldamine nii palju, et ta laseks endaga midagi teha. Kuna ta eelmises kodus pistis kodust tihti putku, siis tänaval nägi ta igasugu inimesi. Siiani ei kannata ta näiteks kõva vene keelset möllu (mida Tallinnas ikka aegajalt ette tuleb) ja näiteks turukotikeste ja kepiga vanemaid prouasid. Ilmselt on sellistelt tou saanud kunagi.
Praeguseks (Tobbi on 8,5 aastane, tubli tulemus, arvestades tema tervist) on suurem osa tema veidrusi ära kadunud ja usaldab vähemalt oma pere inimesi nii palju, et laseb endaga hädapärased toimingud ära toimetada.
Natuke aega pärast meile kolimist tuli eelmine omanik vaatama, kuidas Tobbil läheb. Seda oli nii veider vaadata, kuidas koer tervitas oma eelmist omanikku nagu igat teist külalist meie majas (käis nuusutas üle ja keris ennast oma tugitooli uuesti kerra). Ilmselt tulenes see sellest, et eelmises kodus olid karjasuhted totaalselt paigast ja ta ei pidanud neist inimestest just kuigi palju "karjajuhtidena".

Kasutaja avatar
Postitusi: 593
Liitunud: 28 Juul 2006 03:24
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas siimsusi » 20 Dets 2011 15:22

Meile kolinud koertest on kõige vanem olnud 9a - tulime ilusti toime. Paar aastat tagasi aitasin uue kodu leida ühele 7a koerale, ka tema kohanes uue kodu ja perekonnaga ilusti. Oluline on pigem see, et koer ja uus inimene sobiksid omavahel, mitte niivõrd koera vanus.

Üks meile kolinud koer ei suhelnud oma endiste omanikega enam kunagi, hoolimata sellest, et need käisid tihti teda vaatamas...

Kasutaja avatar
Postitusi: 81
Liitunud: 27 Juul 2009 12:20
Asukoht: kauge ida

PostitusPostitas krants Robi » 08 Mai 2012 12:40

Ma võiksin nüüd vist terve romaani kirjutada sellest, kuidas täiskasvanud koera uue koduga harjutada. Olenevalt koerast , tema vanast kodust ja olenevalt uue kodu tingimustest- see on tõsine projekt. Eriti, kui ei võeta koju koera, kes niisama lihtsalt "on olemas". Täiskasvanud koerast kasvatamisega uue kodu pereliikmeks oli paras katsumus, võttis aega rohkem kui aasta ja paar korda ei saanud läbi ka hammustamise ja vitsa andmiseta. Aga kes tõsiselt tahab koera koju , sõbraks ja pereliikmeks-ei ole vist ükski takistus ületamatu. Alati saab asjad korda, kui piisavalt tööd teha. Edu!
Kes on kelle peremees?

Kasutaja avatar
Postitusi: 990
Liitunud: 25 Okt 2004 23:09

PostitusPostitas Kurimoor » 08 Mai 2012 15:22

Eks kogemused on erinevad. Mulle on tulnud 2 täiskasvanud koera ja mõlemad on karja väga sujuvalt ennast sisse söönud (karja all pean silmas nii inimesi kui ka teisi koeri).
Kõigepealt 4-aastane koer, kes tuli rasketest oludest (nälginud, muus osas ei olnud väärkoheldud). Enne teda oli mul kodus 1 noorem koer. Nende kahe kooslus on siiani super. Kuigi esimese 5 minutiga uues kodus pani vanem (ehk siis uustulnuk) noorema hammastega paika. Lasin sellel juhtuda, järgmise rünnaku ajal läksin ise vahele ja rohkem mingeid probleeme ei tekkinud. Ei inimeste ega koertega.
Kolmanda koera tõin 1,5-aastaselt. Tegemist oli põhimõtteliselt puuris kasvanud koeraga, kes inimest nägi nii palju, kui teda pesti või kammiti. Neurootik on ta siiani, kuid karjas teab oma kohta hästi. Inimeste suhtes on pigem pelgur, kuid näksama ei lähe. Huvitav on see, et rootsi keelest see koer välja ei tee, kuigi see oli tema algne kodune keel (isegi pea ei tõuse rootsikeelse jutu peale ja olen seda testinud erinevate rootslastega).

Kasutaja avatar
Postitusi: 81
Liitunud: 27 Juul 2009 12:20
Asukoht: kauge ida

PostitusPostitas krants Robi » 08 Mai 2012 17:11

Tegelikult tahtsin ma oma pika jutu peale öelda hoopis seda, et heast kodust tulnud koeral on kaa väga raske uue koduga harjuda. Meie koer ei olnud väärkoheldud, ega näljutatud- lihtsalt natike isepäiseks kasvanud. Aga lõpp hea - kõik hea. Kuigi jah, uuesti ma enam vist teise ringi koera ei võtaks. Stress, nälgimine, hot-spot, Ja meie saime oma koeraga "päranduseks" ka ühe teatud sorti nähtuse(parasiidi) kaasa. Oli küll inimese kujuline, aga pahandust tekitas palju.
Kes on kelle peremees?

Postitusi: 2
Liitunud: 26 Apr 2017 21:57

Re:

PostitusPostitas Karvand » 26 Apr 2017 22:05

krants Robi kirjutas:Ma võiksin nüüd vist terve romaani kirjutada sellest, kuidas täiskasvanud koera uue koduga harjutada. Olenevalt koerast , tema vanast kodust ja olenevalt uue kodu tingimustest- see on tõsine projekt. Eriti, kui ei võeta koju koera, kes niisama lihtsalt "on olemas". Täiskasvanud koerast kasvatamisega uue kodu pereliikmeks oli paras katsumus, võttis aega rohkem kui aasta ja paar korda ei saanud läbi ka hammustamise ja vitsa andmiseta. Aga kes tõsiselt tahab koera koju , sõbraks ja pereliikmeks-ei ole vist ükski takistus ületamatu. Alati saab asjad korda, kui piisavalt tööd teha. Edu!


Loeksin seda romaani huviga. Kindlasti ma pole ainus.

Mine Teise ringi koer

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline