Olemasoleva tõu uuesti aretusest

areng ja aretus
Mr. Nii-Lahe, Porgand-Siia & Kauss-Täita
Postitusi: 897
Liitunud: 27 Nov 2006 02:17
Asukoht: Lõvila

Olemasoleva tõu uuesti aretusest

PostitusPostitas lõvi » 05 Jaan 2011 18:00

Tekkis selline hüpoteetiline mõte, et kui nüüd keegi võtaks mõne tänapäeval olemasolevat tõugu uuesti aretama, tahtes mingit asja praeguses tõus parandada (ükskõik kas välimikus või iseloomus) kasutadest ajaloost teada olevaid samu teisi tõuge, kas ta siis jõuaks sama tulemuseni või mitte? Ainsa erinevusena see, et asi, mida taheti parendada, ongi parem, kuid kõik muu muidu sama.

Noh näiteks, et kui me nüüd tahaksime kikkkõrvalist dobermanni, et siis peaks herr Dobermanni tööd otsast alustama, aga lisama sinna mingi veel mingi kikkõrvalise tegelase, lisaks olnule.

Kasutaja avatar
Postitusi: 223
Liitunud: 27 Veebr 2010 19:58
Asukoht: tartu

PostitusPostitas ursular » 05 Jaan 2011 18:22

Inim"mõistus" on piiritu.
Tegelikult kui tänapäeva tõukoeri vaadata siis vähe on neid kes on sajandeid 100%-liselt samasuguseks jäänud.
Ehk kui praegu hakkad kikk-kõrvset manni aretama siis 100 aasta pärast vast saad soovitud välimikuga pesakonna :D

Kasutaja avatar
Postitusi: 1897
Liitunud: 19 Aug 2004 16:49
Asukoht: Saue vald

PostitusPostitas dutch » 05 Jaan 2011 18:33

Mõnda tõugu võib teise tõuga parndada, kui saada selleks vastavast kennelorgnisatsioonist luba. Minu ühele tõule on taoline luba teoreetiliselt Soomes võimalik saada. Iseasi, kas keegi riskib seda teha. :wink:

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 05 Jaan 2011 19:52

Võibolla OT, kuid ühe eesti kanali pealt näitas hiljuti saadet koertest (uuriti inimeste haigusi- keegi täpsustab? sest sellele ei pööranud ma tähelepanu).
Minu tähelepanu köitis Venemaal toimunud (toimuv?) aretustöö hõberebastega.
Ristati parima/leebema iseloomuga hõberebaseid, et näha, kas neid on võimalik kodustada. Öeldi, et hõberebane on inimsõbralik umbes 8 põlvkonna järel. Täiesti inimsõbralikku hõberebast ristati ka agressiivse hõberebasega, kuid see ei andnud tulemusi ja kutsikad olid selle tulemusena siiski tigedad.
Öeldi ka seejuures, et kõik on kinni geenides ning mida sõbralikumaks hõberebaseid aretati, seda rohkem muutus nende geenibaas ning muutus välimus- karvkate sai erinevad värvikombinatsioonid.
Üritati ka kodustada hundikutsikat, kuid see ei andnud absoluutselt tulemusi- seega hunti ei ole võimalik kodustada, kuid väga väga pika aretuse tulemusena on võimalik hunti ja rebast muuta sõbralikuks ja inimesele orienteeritud loomaks.. Mulle isiklikult meeldis see teema väga, oli ääretult huvitav just see, kuidas sõbralikke isendeid kokku pannes lõppkokkuvõttes hõberebane muutus karvkattelt valgeks, valge-mustaks, kõrvade asetud muutus, saba hoiak muutus- rebane oli väga inimese küljes kinni ning läks väga elevile inimese hellitustest. Algupärane hõberebane aga oli valmis inimese tükkideks kiskuma..
Ei tea kas seda saadet on võimalik kusagil veel näha, kuid seda oleks vahva uuesti vaadata.

Kasutaja avatar
Postitusi: 225
Liitunud: 29 Jaan 2005 11:46
Asukoht: Kehra lähedal metsa sees

PostitusPostitas saabastega kass » 05 Jaan 2011 19:58

edelweiss, mina sattusin poolepealt seda vaatama ja huviga otsin et äkki on sellele järg ka.äärmiselt põnev saade oli ja seal palju räägiti, et meie sõbrad koerad võivad saada meie elupäästjateks tulevikus just pärilike ja muude haiguste osas.nimetust kahjuks ei mäleta.
neljajalgsetel on alati sõnaõigus!!!
http://www.nogg.se/csaar

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 05 Jaan 2011 20:01

Jah boksereid näitas konkreetselt, kuna inimestel koertega ühiseid haigusi ja kasutati koerte verd vist ravi leidmiseks? Täpselt ei mäleta, kuna tõesti lasin kõrvust, sest see rebaste aretus oli nii huvitav kuulata.

Postitusi: 162
Liitunud: 13 Juul 2009 20:56

Re: Olemasoleva tõu uuesti aretusest

PostitusPostitas angelen » 05 Jaan 2011 20:03

lõvi kirjutas:Tekkis selline hüpoteetiline mõte, et kui nüüd keegi võtaks mõne tänapäeval olemasolevat tõugu uuesti aretama, tahtes mingit asja praeguses tõus parandada (ükskõik kas välimikus või iseloomus) kasutadest ajaloost teada olevaid samu teisi tõuge, kas ta siis jõuaks sama tulemuseni või mitte? Ainsa erinevusena see, et asi, mida taheti parendada, ongi parem, kuid kõik muu muidu sama.

Noh näiteks, et kui me nüüd tahaksime kikkkõrvalist dobermanni, et siis peaks herr Dobermanni tööd otsast alustama, aga lisama sinna mingi veel mingi kikkõrvalise tegelase, lisaks olnule.

Iseküsimus selle mõtte juures on, kas mingi tühiine välimiku omadus olemasoleva tõu juures vääriks seda vaeva ja ressursside kulutamist, et katsetada. Olemasolevat selle juurtest alates taasluua ei ole tõenäoliselt võimalik. Ümber tuleks hoopis hinnata rohkemate tervisehädadega tõugude tulevikuväljavaateid ja mõnede edasiaretamisest üldse loobuda. Mõni päev tagasi eetris olnud hõberebaste film demonstreeris ilmekalt, et metsloomast, ka hundist, on võimalik aretada lemmikloom vähem kui 50 aasta jooksul. Eks hundi poole peabki tagasi pöörduma, kui tahetakse rikkumata geene.

rehabiliteeritud
Postitusi: 1071
Liitunud: 09 Aug 2007 14:54
Asukoht: Urgaste Urkamaal

PostitusPostitas Edelweiss » 05 Jaan 2011 20:11

saabastega kass kirjutas:edelweiss, mina sattusin poolepealt seda vaatama ja huviga otsin et äkki on sellele järg ka.äärmiselt põnev saade oli ja seal palju räägiti, et meie sõbrad koerad võivad saada meie elupäästjateks tulevikus just pärilike ja muude haiguste osas.nimetust kahjuks ei mäleta.


Ot veelkord- tuhnisin kavade arhiivis ja leidsin ülesse.
Koera Salaelu, The Secret Life of a Dog, Inglise 2010.
Peaks olema seesama video: http://www.mefeedia.com/watch/29416466

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 05 Jaan 2011 20:28

Vanas teemas on mõned lingid veel hõberebaste teemal:
http://www.koertekoda.ee/forum/viewtopic.php?t=27148

Tõugude uuesti aretamisest või muutmisest on olnud juttu bullterjeritest (kikk-kõrvad, edukalt, peaks kuskil vanades teemades olema) ja dalmaatsia koertest (misiganes neeruprobleem neil oligi, mida püüti kõrvaldada teise tõuga ristamisega, järglasi ei võeta puhtatõulistena, ka kuskil vanas teemas juttu olnud).

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 05 Jaan 2011 22:10

Edelweiss kirjutas:Öeldi ka seejuures, et kõik on kinni geenides ning mida sõbralikumaks hõberebaseid aretati, seda rohkem muutus nende geenibaas ning muutus välimus- karvkate sai erinevad värvikombinatsioonid.
See omaduste seotus on hästi huvitav asi, sarnaselt on tulnud välja osade töötõugude aretuses, osad omadused on seotud omavahel (võimalik, et geneetiliselt, aga võivad tegelikult ka põhineda samal instinktil vms) ja neid vähemalt ühe konkreetse tõu piires (mõnes teises tõus ehk on algmaterjal teine, selle tõttu seosed teised) on võimatu või väga raske edukalt lahutada. Näitena, mulle tundub oma tõus, et koer, kes üldiselt omab väga madalat soovi/julgust teise koeraga korralikult kokku minna, ei lähe paraku ka väga peatama mingit haavatud looma, kelle peatamiseks tuleb minna füüsilisse kontakti ja kes paneb tugevalt vastu nagu nt agressiivne koer-vastane (rebane nt kasvõi).
Sama temaatikaga seoses - tundub naljakalt veider näitusekasvatajate tüüpväide, et nende koertel on alles kõik vajalikud omadused tööks, ja samas nemad nüüd küll kasutavad ikka parimate iseloomudega koeri (mis enamasti tähendab ju mh just et jumala eest kedagi kunagi ei soovi rünnata jne jne). Või siis nt on huvitav, kuidas kasvatajate endi poolt positiivsena väljakuulutatud fakt, kui jube kiiresti nende kasutatavad koerad õpivad, ei ole tegelikult üldse parim asi - loogiliselt selle sama omaduste seotuse või käitumiste samadele alustele toetumise järgi väga pehmed ja seega ka hästi kiiresti õppivad koerad ei ole olenevalt tööst tegelikult parim ja uhkuseks alust andev asi.
Huvitavalt imelik tegelikult, et ka 100a hiljem ikkagi päris paljude töökoerte aretus on selline suht udune ja käsikaudu, enamvähem ikka paaritame omavahel hästi töötavaid koeri, teadmata senini täpselt, milline nurk või ehitus jne täpselt kuidas mida mõjutab ja põhjustab, mis omadused on kuidas seotud omavahel jne.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 05 Jaan 2011 22:23

ninasaba kirjutas:Huvitavalt imelik tegelikult, et ka 100a hiljem ikkagi päris paljude töökoerte aretus on selline suht udune ja käsikaudu, enamvähem ikka paaritame omavahel hästi töötavaid koeri, teadmata senini täpselt, milline nurk või ehitus jne täpselt kuidas mida mõjutab ja põhjustab, mis omadused on kuidas seotud omavahel jne.

Miks imelik? Korralikult teostatavad uuringud on liiga kallid, kasvatajatel - isegi kõige innustunumatel - pole ressursse teha keerukaid tagasisideme uuringuid (hoida KÕIGI kasvandikeomanikega pidevat kontakti, läbi viia ühesugustes tingimustes koolitusi jne). Tegelikult Fuller ja Scott tegid midagi selletaolist, samuti on käitumist (küll mitte tööomaduste seisukohalt) uurinud Eberhard Trumler. Kommertskasvatajate huvid on teised ja sinna pole midagi parata. Hea, kui nad mingeidki tähelepanekuid teevad, aga kes see ikka neid süstematiseerib ja analüüsib? Koolutajadki ei süstematiseeri ega analüüsi oma tööd nii, et sellest saaks mingeid järeldusi omaduste komplekside kohta teha, ometi oleks neil selleks võimalus. Aga nagu kasvatajatelgi, on ka neil teised huvid, pole aega ega ressurssi. Ja mõnel puhul pole kummalgi - ei kasvatajatel ega koolitajatel - selleks vaimset kapatsiteeti.
Nii kobamegi pimeduses edasi, üritades elevanti kirjeldada igaüks oma mätta otsast.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 05 Jaan 2011 22:26

Noh, terjerilt, kes algselt on pidanud rottidele tuule alla tegema, ei nõua keegi, et ta kõrvad ludus ja saba liputades teistest omasoolistest mööduks. Seega ma mõtlen, et kui on aretatud tõug, kes peab koos töötama teistega, ehk siis võtkem hagijad, kes suurte karjadena koos ajavad, siis nende tööomadusi ei sega leebem olek küll kuidagi. Millistest töötõugudest ja millistest iseloomuomadustest ninasaba rääkis, ma arvata ei oska.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 06 Jaan 2011 03:33

Lohe, omameelest kirjutasingi, et tõenäoliselt ning kohati ju teadaolevaltki erinevad omadused on eri tõugudes erinevalt saadud ning seotud. On mulle endalegi tulnud pähe mõned näited teistest tõugudest ;). Keskmine hagijas ei ole minumeelest jahikoertest ka see teravama, saagi-agressiivsema ja domineerivama otsa koeri.
Ja eks need tänapäeval ühiskonna jaoks talutava iseloomu ootused siiski mõnevõrra olenevad ka koeratõu suurusest paratamatult. Mind muidugi ei üllataks, kui ka nt terjerites paljud kasvatajad, keda algne sisukus või töö ei "koti", aretavadki meelega lihtsamaid, leebemaid ja teistega paremini toimetulevaid koeri. Ja see on kindlasti tänapäeval ka loogiline, tõin vaid välja, et töökoerapoolel (või kasvatajatel, kellele meeldib hirmsasti oma näituseliinides alati ära märkida, kui seal on mõni töö-ch sees ning väita, et nende koerad kaa töötavad veel) tähendab see kohati mõningaid probleeme.
Detailidesse polegi mõtet laskuda, mida täpselt mõtlesin, nagunii me siin enamust osa seoseid sellest tohutust hulgast ei tea ja ilmselt peale minu siin väga kedagi detailsemalt ei huvita (kuivõrd töökasvatajaid osaleb minimaalselt).

Hmm, Heili, kas see analüüsimine, mis on paremini töötavatel koertel teistmoodi, ka ehituses, on eelkõige kallis ja võimatu teha? Äkki rohkem mingist pealiskaudsusest (või .... rumalusest?) toimib asi tänapäeval umbes nii, et paneme kokku kaks väga hästi töötavat koera, kel ehk on küll natuke mitte nii hea nurk kusagil, aga antud koertel see ei sega ju tööd - äkki polegi siis oluline niiväga, ja kuna nagunii täpselt ei tea, mida see nurk "teeb", siis ei pööra eriti tähelepanu. Kutsikatel tuleb juba tööd takistav see omadus ja kasvataja on taas astunud sammu tagasi. Saan täiesti aru, et sellise kobamise juures (lisaks geneetika keerukusele) peab lõputult "parandama", hea ja töötav tüüp on enamikel nagu mingi elavhõbe, mis pidevalt käest ära libiseb.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2184
Liitunud: 24 Aug 2005 20:05

PostitusPostitas muumiliina » 06 Jaan 2011 05:27

Paratamatult tuleb arvestada sellega, et koera funktsioon on tänapäevaks muutunud. Kui suur protsent töötõugu koertest tänapäeval reaalselt töötab? Ma ei mõtle seda, et koeral on töökatsed sooritatud, vaid just nimelt reaalset tööd, seda, et inimesel on koera töö jaoks vaja ja et inimese elu(kvaliteet) sõltub sellest, kui hästi koer töötab. Ilmselt on see protsent väga väike ja põhiliselt just seetõttu, et neid inimesi, kes suudavad koertele reaalset tööd pakkuda, on väga vähe. Tööpuudus, mis teha. Ja kui ei ole tööd, siis kaob ka töötahe ja kuna tänapäeval jäetakse ellu ka töötahteta isendid, siis ei ole midagi imestada, et kunagised tublid jahi-, karja-, lamba-, valve-, mis iganes koerad muutuvad lihtsalt niisama koerteks. Nii iseloomus kui välimikus midagi jääb, aga mitmed omadused muutuvad. Läbi aegade on käinud tõuaretus mingi konkreetse vajaduse rahuldamiseks ja kui vajadus kaob, siis kaob ka oskus, tahe ja motiiv tõugu selles suunas edasi aretada. Praegu on tõukoeranduses siiski põhiline rõhk näitusekoertel, suur osa koertest on lihtsalt perelemmikud (nende osatähtsus ilmselt küll tõuti erinev), tööomadusi püütakse küll säilitada, aga see on siiski suures osas mäng, eesmärgiks tavaliselt katsetulemused kirja saada. Müts maha nende inimeste ees, kes suudavad oma koerale ka tegelikult "erialast" tööd pakkuda, aga paraku sellist entusiasmi praegust tõukoerte arvu arvestades kõigilt omanikelt oodata ei saa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 06 Jaan 2011 14:03

ninasaba kirjutas:Hmm, Heili, kas see analüüsimine, mis on paremini töötavatel koertel teistmoodi, ka ehituses, on eelkõige kallis ja võimatu teha? Äkki rohkem mingist pealiskaudsusest (või .... rumalusest?) toimib asi tänapäeval umbes nii, et paneme kokku kaks väga hästi töötavat koera, kel ehk on küll natuke mitte nii hea nurk kusagil, aga antud koertel see ei sega ju tööd - äkki polegi siis oluline niiväga, ja kuna nagunii täpselt ei tea, mida see nurk "teeb", siis ei pööra eriti tähelepanu.

Just, pealiskaudsusest ja rumalusest.
Kui võtta dfunktsiooni järgi, siis peaks kuldne retriiver olema ehituslikult suuteline terve päeva mahalastud linde jahimeestele kokku tassima mistahes maastikul. Seega, et koer füüsiliselt vastu peaks, peab tal olema sellele vastav kehaehitus. Kui näitusel tuleb TP-ks koer, kellel on kämmal selgelt pehme, mis tegelikult töötaval koeral tähendaks pikas perspektiivis varast invaliidsust, siis on asi kurjast mitte "ilu" pärast, vaid seetõttu, et see annab vale signaali - "pisiasi", nagu kämbla nõrkus pole oluline kõikide muude väärtuste kõrval. Aga on! Oma töökoha tõttu puutun pidevalt kokku tantsijate anatoomiliste iseärasustega ja võin öelda, et kuigi anatoomilised häired ei takista inimesel saamast väga heaks tantsijaks, lühendab see tema tantsijaiga ja hiljem ka loomingu ja enamasti ka elukvaliteeti.
Aga kuna tänapäeval ükski retriiver ei tööta pidevalt 12 kuud järjest ja isegi mitte 5 päeva nädalas, siis ei tehta sedasorti asjadest probleemi. Samas on kohtav tragöödia kui koeral on saba liiga püsti (mis ei takista tal üldse tööd tegemast, aga pole silmale nii "ilus" vaadata ja on ka peaaegu pimedale nähtav).
esinurkade müütilisest 90-kraadisest nurgast on siin varem juttu olnud - enamik kohtunikke vaatab seda nurka mitte luude kasvamise kohast, vaid nähtavatest servadest. Samuti ei ole normaalsel koeral reie- ja sääreluuvaheline nurk (vabas seisus) kunagi 90 kraadi, vaid rohkem, aga müüt püsib, sest keegi tähtis tarkpea kunagi pani selle nii kirja (isegi standardisse). Ja siis aetaksegi taga mingeid müütlisi nurki.
So what?
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 06 Jaan 2011 16:45

Püstine saba retriiveril muutub oluliseks ja segavaks faktoriks sellest sekundist kui koer vette läheb ja ujuma hakkab. Saba on tüür. Püstine saba on kena stange, mille külge jahimees saab õhupalli siduda, et koer kaotsi ei läheks.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Mr. Nii-Lahe, Porgand-Siia & Kauss-Täita
Postitusi: 897
Liitunud: 27 Nov 2006 02:17
Asukoht: Lõvila

Re: Olemasoleva tõu uuesti aretusest

PostitusPostitas lõvi » 06 Jaan 2011 16:52

angelen kirjutas:Iseküsimus selle mõtte juures on, kas mingi tühiine välimiku omadus olemasoleva tõu juures vääriks seda vaeva ja ressursside kulutamist, et katsetada. Olemasolevat selle juurtest alates taasluua ei ole tõenäoliselt võimalik. Ümber tuleks hoopis hinnata rohkemate tervisehädadega tõugude tulevikuväljavaateid ja mõnede edasiaretamisest üldse loobuda. Mõni päev tagasi eetris olnud hõberebaste film demonstreeris ilmekalt, et metsloomast, ka hundist, on võimalik aretada lemmikloom vähem kui 50 aasta jooksul. Eks hundi poole peabki tagasi pöörduma, kui tahetakse rikkumata geene.


Ma tõin selle näite lihtsalt niisama, kuna paljudele oli ju algselt probleemiks, et dobermannil ei tohi enam kõrvu lõigata. Küll aga ma pidasin silmas just seda sama asja ka, mis siin eelpool mainitud, et parandada tervist jms asju.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 06 Jaan 2011 16:58

Lohelend kirjutas:Püstine saba retriiveril muutub oluliseks ja segavaks faktoriks sellest sekundist kui koer vette läheb ja ujuma hakkab. Saba on tüür. Püstine saba on kena stange, mille külge jahimees saab õhupalli siduda, et koer kaotsi ei läheks.

Kõik püstise saba(hoiu)ga retriiverid, keda ma näinud olen, ujuvad täiesti normaalselt ja saba on samasuguseks tüüriks nagu neil, kel harilikus elus saba seljajoonel. Muide, ma pole ühtegi püstise sabaga ujuvat koera näinud. Sama loogika kohaselt peaksid ka n-ö längus laudjalt langevad sabad koera ujudes põhja poole kiskuma ja ka seda pole mul õnnestunud näha, kuigi selliseid sabahoide olen näinud küll.
Mul on tunne, et tegu on samasuguse müüdiga, nagu 90-kraadised nurgad.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 312
Liitunud: 15 Nov 2005 09:50

PostitusPostitas Roosipille » 06 Jaan 2011 18:15

Heili kirjutas: Muide, ma pole ühtegi püstise sabaga ujuvat koera näinud.


:D
Ehkki see võiks väga uhke välja näha.
Eriti rõngas sabaga koerad. Ja eriti, kui seal oleks otsas õhupall :)
http://skylinedog.blogspot.com
Kes mõistab, et küllalt on küllalt, sellel ongi küllalt.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 06 Jaan 2011 20:01

Heili kirjutas:So what?
Minumeelest natuke jama, et keegi eriti ei tea. Ei tea sina, mina, ega enamus tänapäevakasvatajaid (rääkimata üldse 99,9% välimikukohtunikest, kes kobavad ikka täiesti pimedas vaesekesed - enamus pole ju hinnatavaid tõuge päris töös ega isegi töö-allüüris kordagi näinudki). Teie tõus on osadel mingi udune arusaam, et pehme kämmal on paha. Minu tõus muud asjad ... kui küsima lähed, siis mitte keegi tegelikult ei oska täpsemalt põhjendada, on lihtsalt mingi üldine udune tedmine, et need on "pahad" (ilmselt enamasti mõeldakse "koledad"). Kui liigun oma tõu koerte sugupuudes tagasi 80a või kasvõi aastasse 1800-midagi, siis seal on kuhjaga (et mitte öelda, valdavalt) koeri, kel on näiteks eemalehoidev küünarnukk, "pehme" selg (võibolla ongi see "normaalne" selg, kui nt võrrelda hagijate ja muudega, kel ONGI selline selg ka tänapäeval), kas nad oleks ikka sakslaste karmi pilgu all läinud aretusse, kui nad oleks olnud tööks viletsad ja kohe ära kulunud ... Igatahes sarnaneb mu oma vanem koer, kes annab liikumises ja vastupidavuses silmad ette enamikule oma tõu jahiesindajatelegi ka 7,5a vanuses, noile vanadele "ebakorrektse" ehitusega tüüpidele rohkem kui tänapäevastele "korrektsetele".
Me lihtsalt tegelikult ei tea enam tänapäeval, mis puudutab tööks sobilikku ehitust - millise piirini on mingi omadus viga või hoopis äkki tööd soodustav.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2342
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 06 Jaan 2011 20:26

Roosipille kirjutas:
Heili kirjutas: Muide, ma pole ühtegi püstise sabaga ujuvat koera näinud.


:D
Ehkki see võiks väga uhke välja näha.
Eriti rõngas sabaga koerad. Ja eriti, kui seal oleks otsas õhupall :)


Vesikoerad puudlid? :irw: (jajah, ujuvad nad muidugi saba püsti...)

Teema algatajale - sellest on Kojas olnud siin varemgi juttu, eri teemades. Nii nudisabaliseks aretatud bokseritest kui ka konkreetse geeniveata dalmaatslastest (kes vist saidki Inglismaal registreerimisloa?), vististi muudestki koertest. Ja minu jaoks oleks hoopis huvitavam, kui keegi entusiast jätkaks Gabriele Tehveri poolt alustatut....
Maailm on värviline!

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 06 Jaan 2011 22:36

ninasaba kirjutas:Minumeelest natuke jama, et keegi eriti ei tea.

Minu meelest ka. Ja kui Sa usud, et meie tõus nii väga teadvustatakse, et nõrk ranne pole suurem asi TÖÖTAVALE koerale, siis Sa eksid. Mõni teab, teistel on savi. Neil ongi "so what", peaasi, et näitusi võidab.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 320
Liitunud: 12 Okt 2006 23:27
Asukoht: Luige

PostitusPostitas HM2xL » 07 Jaan 2011 00:03

Roosipille kirjutas:
Heili kirjutas: Muide, ma pole ühtegi püstise sabaga ujuvat koera näinud.


:D
Ehkki see võiks väga uhke välja näha.
Eriti rõngas sabaga koerad. Ja eriti, kui seal oleks otsas õhupall :)

Täitsa OT, aga
[img:800:536]http://s100.photobucket.com/albums/m28/HM2xL/Saba.jpg[/img]

Tõsi, pikalt see ei kesta ja saba hakkab oma tavapärast tööd tegema:)
Sometimes love is just not enough

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 07 Jaan 2011 02:11

Kõigepealt kirjutad nii:
Heili kirjutas:Seega, et koer füüsiliselt vastu peaks, peab tal olema sellele vastav kehaehitus. Kui näitusel tuleb TP-ks koer, kellel on kämmal selgelt pehme, ... siis on asi kurjast mitte "ilu" pärast, vaid seetõttu, et see annab vale signaali - "pisiasi", nagu kämbla nõrkus pole oluline kõikide muude väärtuste kõrval. Aga on! Oma töökoha tõttu puutun pidevalt kokku tantsijate anatoomiliste iseärasustega ja võin öelda, et kuigi anatoomilised häired ei takista inimesel saamast väga heaks tantsijaks, lühendab see tema tantsijaiga ja hiljem ka loomingu ja enamasti ka elukvaliteeti.

Jätkad kohe sellega:
Heili kirjutas:Aga kuna tänapäeval ükski retriiver ei tööta pidevalt 12 kuud järjest ja isegi mitte 5 päeva nädalas, siis ei tehta sedasorti asjadest probleemi. Samas on kohtav tragöödia kui koeral on saba liiga püsti (mis ei takista tal üldse tööd tegemast, aga pole silmale nii "ilus" vaadata ja on ka peaaegu pimedale nähtav).
Ega nad uju ka 24/7, aga miks Sa arvad, et mõni osa standardis on vähemtähtis kui teine (saba asetus versus pehme kämmal). On ju algselt retriiver (ja ma räägin hetkel labradorist, kellega olen veidi elu jooksul kokku puutunud) standard ikka töötava looma järgi kirjutatud.
aastat ehk 10 või nii tagasi olid näitustel "läti labradorid", kellel saba seljajoonega täisnurga all püsti. Just need loomad olid mul silme ees kui õhupallist kirjutasin
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 07 Jaan 2011 03:39

Uuestiaretamisest teise nurga all.
Mul on kasvatatav tõug, kellel on saba kupeeritud aega algusest. Nüüd hetkel, täna nimelt, hõiskab üks kasvataja, et nende pesakonnas sündis naturaalne töbisaba.... mis selle tõu puhul on selgroo väärareng, kuna nad pole iial sündinud sabatutena.... Uus aretus? Tagasiaertus? Kui tagasi - siis kuhu, kui neil koertel on olnud alati sündides sabad, mis on lõigatud teatud kindlal eesmärgil - et markeerida mittemaksustatavat töökoera.
Kui hakkas levima sabade kupeerimise keeld, siis vana-inglise lambakoeri üritati aretada naturaalseteks töbisabadeks, ristates neid corgide (pembroke) ja austraalia lambakoertega (neis tõugudes esineb naturaalset töbisabalisust, aga kuna ma ei ole väga täpselt kursis, miks, siis ehk keegi paari sõnaga seletab :) :) ) Üritused paraku nurjusid - niipalju, kui ma tean ajaloost, ei elanud mitte üks töbisabalisena sündinud kutsikas palju kauem kui 6 kuud. Nii mõnigi kasvataja viis kutsika peale surma lahkamisele - ja tulemus oli olnud kõikidel üks ja sama - selgroo väärareng. Milline nimelt, ei tea öelda. Aga loogiliselt võttes - kui üks tõug on määratud olema sabaga või kõrvadega, siis on tema seda määratud olema. Kui inimene tahab teha seal omi korrektiive - see on inimese enda südametunnistuse ja vastutustunde küsimus.
Samuti on üritatud ju aretada naturaalselt töbisabalist bokserit - on kellelgi mingeid tulemusi näidata? No ei ole ju. Naturaalselt töbisabalised ja kikk-kõrvadega doberid? Ja ausatlt öeldes - ei olegi ju võimalik aretusega tõsta ei bokserite ega doberite laperkõrvu kikki nii nagu nad näevad välja kupeeritutena. Kui tahetaks, siis tuleks aluseks võütta hoopis teised tõud :)
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 5699
Liitunud: 18 Aug 2004 07:47
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas maris » 07 Jaan 2011 09:56

airepiret kirjutas:Samuti on üritatud ju aretada naturaalselt töbisabalist bokserit - on kellelgi mingeid tulemusi näidata? No ei ole ju.

Oli küll ette näidata, aga sakslased tegid selle inglaste aretusega kiirelt 1:0, keelustades loomulikud nudid.
Koer autos? Meil ka! Sakste koerad sõidavad turvaliselt Variocage puuris.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2342
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 07 Jaan 2011 10:03

airepiret kirjutas:Samuti on üritatud ju aretada naturaalselt töbisabalist bokserit - on kellelgi mingeid tulemusi näidata? No ei ole ju.


Vist siiski on, vaata näiteks siia. Ja dobermann ise on suhteliselt noor tõug, mitme tõu ristand sisuliselt, seega saaks tõuraamatu avades seda edasi kikk-kõrvaliseks küll aretada proovida (need kõrvad oleks siiski hoopis teise lõikega/kujuga kui kupeeritud kõrvad). Kuid - sellega saab tegeleda ikkagi vaid teatud tingimustel, mida Eestis kohe kindlasti ei ole - pole meil sellist populatsiooni ja turgugi mitte.
Maailm on värviline!

lömmnägudega admin
Kasutaja avatar
Postitusi: 7261
Liitunud: 17 Aug 2004 17:49
Asukoht: Tartu, Tammelinn

PostitusPostitas Kirke » 07 Jaan 2011 10:43

Tulles veel tagasi töö- ja näituseliinide juurde ja tahtes kuulata (i.e.lugeda) veelkord erinevaid (ehk ka ajas muutunud) arvamusi...
Võttes mudeliks Eesti. Just oma väiksuse tõttu. Aretus, kui niisugune.
Kuidas toimib kasvataja, kes soovib näha oma aretatava (töise)tõu puhul ka reaalseid töötulemusi? Arutlus puudutab ka nö perekoera staatust.
Teades, milliste (töö)omadustega koeraomanikke tema tõug vajab, siis kuidas need välja peilitakse? Ja kui sobilike omadustega kutsikasoovijaid ei leita, kas ülejäänud lähevad siis nõela otsa? Või jäetakse koju? Kui paljudest töökoertest korraga käib ühe kasvataja jõud üle? Või kui minnakse omaniku otsimises kompromissi teed, siis kuidas aidatakse elimineerida perekoera tulevasi võimalikke probleeme, mis põhjustet vähesest "tööst"?
Või minnakse kompromissi teed aretuses ja ei aretata nii "töiseid" liine? Või muutub/muudetakse hoopis tõu "kasutuseesmärki" ajas? Või ollakse kompromissitu ja loobutakse kogu konkreetse tõuga tegelemisest?

Selge on ju see, et kui hea arvamise puhul Eestis praegusel hetkel on ca 100-200 või isegi 300 aktiivselt koeratööga või -spordiga tegelevat isikut, siis pisukese matemaatilise arvutuse põhjal ei jätku kõikidele erinevates "töötavates" tõugudes sündivatele kutsikatele selliseid omanikke (lisaks osa kutsikaid ju imporditakse paremate tööliinide saamiseks) .

Selgituseks - ei kasvata ega areta ega kavatse seda kunagi teha. Küll aga muretsen mõnede tõugude saatuse pärast ja huvitab, mis neist edasi võib saada...
Igal koeral peab olema kodu - aga igal kodul ei pea olema koera.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 07 Jaan 2011 11:49

Kui võtta mudeliks Eesti (nagu Kirke pakkus), siis nagu meil ei ole siin väga palju eht-koerasportlasi vaid nii natuke erksamaid, siis samuti kas meil nii väga ongi tulemas eht-tööliine, vaid tulevad lihtsalt erksamad, dominantsemad ja julgemad? Kas see ongi väga ohtlik tegelikult?
Kas ikka tasubki võtta suunda nende aias või lihtsalt keti otsas logelevate kutsade aretamisele või püüda ikka natukenegi tõu esialgset kasutusala silmas pidada?
Olgu, ergas ja tegelemist vajav kutsikas on tülikas, aga kui siis see omanik ikka on sunnitud endal ka jalad kõhu alt välja ajama ja koeraga tegelema, kas see ongi nii halb?
On ju küllalt päris seltsikoeri, kelle seast valikut jätkub küllaga.
Kui päris ohutut elu tahta, peaks sihikule võtma hoopis hammasteta ja küünteta kodulemmikud, seda me ju nagu ei taha vist?
Väike väljakutse võiks ikka ka olla.
Lilleliste kummikute asemel sinised, instinktid kujunemas

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 07 Jaan 2011 12:56

Aino kirjutas:Kas ikka tasubki võtta suunda nende aias või lihtsalt keti otsas logelevate kutsade aretamisele või püüda ikka natukenegi tõu esialgset kasutusala silmas pidada?
Olgu, ergas ja tegelemist vajav kutsikas on tülikas, aga kui siis see omanik ikka on sunnitud endal ka jalad kõhu alt välja ajama ja koeraga tegelema, kas see ongi nii halb?

Elu näitab, et sageli on kergem koerast loobuda kui jalad kõhu alt välja ajada. Ja kuhu need energilised, potentsiaalselt suure töövalmidusega koerad siis maanduvad?
Lohele - ma ei ütle, et saba asetus on tähtsusetu, aga küsimus on valikus, millised puudused on funktsiooni ja tervise seisukohalt tähtsamad. Sageli on kohtunike valiku aluseks visuaalne pilt, siluett, mitte tõu funktsiooni ja tervise seisukohast olulised asjad.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 07 Jaan 2011 13:13

Heili kirjutas:Sageli on kohtunike valiku aluseks visuaalne pilt, siluett, mitte tõu funktsiooni ja tervise seisukohast olulised asjad.
OT antud teemas kuid mitte päris: kasvatajad võiksid enda kasvatatava tõu osas olla pädevad ja teha ise õigeid valikuid. Tõugude areng on kasvatajate ja kohtunike ühine töö. Ning veelgi rohkem OT: lappasin meie Eesti kohtunike nimekirja ja ei saaks öelda, et seal asjatundmatud või ükskõiksed nimed reas. Tõuühingute asi on kutsuda/soovitada kohtunikke. Äkki oleks siin ka veidi mõtlemisainet?
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 07 Jaan 2011 14:59

Lohelend kirjutas:kasvatajad võiksid enda kasvatatava tõu osas olla pädevad ja teha ise õigeid valikuid. Tõugude areng on kasvatajate ja kohtunike ühine töö. Ning veelgi rohkem OT: lappasin meie Eesti kohtunike nimekirja ja ei saaks öelda, et seal asjatundmatud või ükskõiksed nimed reas. Tõuühingute asi on kutsuda/soovitada kohtunikke. Äkki oleks siin ka veidi mõtlemisainet?

Loomulikult võiksid. Aga kuna kasvatajaks saamiseks pole midagi vaja teha... siis on nagu on. Ja mis "õigesse valikusse" puutub, siis oma vaatepunktist nad ju teevadki õigeid valikuid. Keegi ei taha ju aretada "mõttetuid" koeri.
OT-i teemal
Tõuühing võib soovitada, aga näitusetoimkond tahab ju võimalikult paljude tõugude kohtunikku. (Ei heida ette, nendin vaid) Suur osa tõukohtunikke aga pole enda ampluaad väga laiaks ajanud, eriti kui nad aktiivselt kasvatustööga tegelevad ja ka ise koeri näidata tahavad.
Eesti kohtunike hulgas - nagu igal pool - on säänseid ja määnseid. Osa on laiendanud end tõugudele, mille vastu nad sisulist huvi ei tunne ja sel puhul pole ka midagi imestada, kui nad lähtuvad välisest efektist. (Või miks ikkagi paljud kohtunikud tahavad, et koer "lendaks" ringis ja peavad väga kiiret ja efektset liikumist heaks liikumiseks? Tööd tegev koer ei jookse pea kuklas jne, jne) Aga see on teine teema.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 07 Jaan 2011 18:28

Lohelend kirjutas:OT antud teemas kuid mitte päris: kasvatajad võiksid enda kasvatatava tõu osas olla pädevad ja teha ise õigeid valikuid. Tõugude areng on kasvatajate ja kohtunike ühine töö. Ning veelgi rohkem OT: lappasin meie Eesti kohtunike nimekirja ja ei saaks öelda, et seal asjatundmatud või ükskõiksed nimed reas. Tõuühingute asi on kutsuda/soovitada kohtunikke. Äkki oleks siin ka veidi mõtlemisainet?
Lohe, just seda ma mõtlesin, et võiks-peaks, aga kui tegelikult ei tea isegi teadlikult ja tahtlikult häid töökoeri aretavad inimesed väga tihti, mis nurk täpselt mida annab. Ma ei välista, et see info on igas tõus kusagil siiski olemas, teil nt hurtades tundub seda olevat, kunagi sain siitki ühelt kasvatajalt ääretult huvitavat infot, a la milline käpp - kassilikum või lapikum tuleks aretada mis pinnasel jooksuks, jõu annab lai, tugev reis jne jne. Hurdad on ka nii vanad tõud, eks lihtsalt ajaga juba kogunenud rohkem teadmisi, mis teeb mehhaaniliselt hea koera, lisaks ilmselt jooksuhurtade kasvatus on hoopis midagi muud, seal on hoopis teised motiivid aretusel ja ilmselt tehakse palju rohkem tähelepanekuid, sarnaselt võidusõiduhobuste aretusega. Aga kui sellist infot pole, kuna tõug on noor või pole tehtud selliseid tähelepanekuid või on need ajaga hääbunud?
Kas sa ise tõesti usud, et nt tõugudes, kus on tugevalt lahus töö- ning näitusepool, mingi ühe väiksema maa tõuühingu tegevus mõjutaks midagi? Kui näitusel käivad ju ikkagi näitusebroilerid naabermaadelt, kohtunikud käivad üle maailma ja nemad teenendavad endiselt muu maailma moehuvisid, hindavad rohkem selle järgi kasvõi, mida nad kõige rohkem näevad (seda päeva vist enam ei tule kunagi, et üle maailma mingis tõus näitusele saaks rohkem töökoeri kui näitusekoeri). Ma isegi eriti ei usu, et saaks meie oma kohtunikele selgitada, et töötüüp on õigem töötõu puhul, see on lihtsalt nii meeletult hõlmav, kõiki kohtunikke ja kogu maailma, see "ilusate" koerte eelistamine, kusjuures mingid samad trendid on üsna paljude tõugude puhul ära tuntavad (otsitakse samu omadusi), mh mumeelest kohati väga selgelt üritatakse paljudele tõugudele samu omadusi saada kui ilusatel hobustel on - hobune kui inimsilma jaoks alati ilus loom. Või a la metskits tundub 99% inimestest ilusam ja armsam kui metssiga - kuidas selliste visuaalsete eelistustega, mis on isegi loomavõhikul inimesel nii sees, võidelda - ma küll ette ei kujuta.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 07 Jaan 2011 19:53

ninasaba kirjutas:Kas sa ise tõesti usud, et nt tõugudes, kus on tugevalt lahus töö- ning näitusepool, mingi ühe väiksema maa tõuühingu tegevus mõjutaks midagi? Kui näitusel käivad ju ikkagi näitusebroilerid naabermaadelt, kohtunikud käivad üle maailma ja nemad teenendavad endiselt muu maailma moehuvisid, hindavad rohkem selle järgi kasvõi, mida nad kõige rohkem näevad (seda päeva vist enam ei tule kunagi, et üle maailma mingis tõus näitusele saaks rohkem töökoeri kui näitusekoeri).
Pole vaja kaugelt otsida - greyhoundidel on rajajooksu ja näitusekoer nagu 2 erinevast tõust koera. Täiesti selge on see, et rajajooksugrey (sprinter) ei vasta greyhoundi standardile ja temast näituseringis asja ei ole. Viimasel ajal on aga märgata näitusegreyde üleliigset raskust, madalajalgsust, kooskandsust, kehva iseloomu jne. Ja kohtunikud ei hinda ka neid liiga kõrgelt. Targad kohtunikud.
ninasaba kirjutas:Ma isegi eriti ei usu, et saaks meie oma kohtunikele selgitada, et töötüüp on õigem töötõu puhul, see on lihtsalt nii meeletult hõlmav, kõiki kohtunikke ja kogu maailma, see "ilusate" koerte eelistamine, kusjuures mingid samad trendid on üsna paljude tõugude puhul ära tuntavad (otsitakse samu omadusi), mh mumeelest kohati väga selgelt üritatakse paljudele tõugudele samu omadusi saada kui ilusatel hobustel on - hobune kui inimsilma jaoks alati ilus loom. Või a la metskits tundub 99% inimestest ilusam ja armsam kui metssiga - kuidas selliste visuaalsete eelistustega, mis on isegi loomavõhikul inimesel nii sees, võidelda - ma küll ette ei kujuta.
Ma ei ole päris kindel kas töötüüp tähendab alati üksühele seda standardile vastavat koera või võiks see näiteks takside puhul tähendada ükskõik millist enamvähem sinna suunda paistvat lühi- või ka mitte nii lühijalgset koera, kes läheb urgu ja seal ennast siniseks haugub.
Kui juba enne proovimist aga meie kohtunikele käega lüüa ja nad õppimisvõimetuteks tunnistada, siis polegi muud kui leppida sellega mis näituseringides toimub või hoopis kogu kupatusele käega lüüa ja enda tarbeks just neid nii õigeid tüüpe aretada kui vähegi soovi on.
Ma ei usu, et keegi keelaks ükskõik kui väikesel tõuühingul või miks mitte ka eraisikul koguda oma tõu(gude) kohta korralikku materjali ja seda läbi Välimikukohtunike Kogu kõigile kohtunikele laiali saatmast. Või tõugude erikoolitusi tegemast.
Vähem kurvastamist ja rohkem käed külge, seltsimehed :P
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Mr. Nii-Lahe, Porgand-Siia & Kauss-Täita
Postitusi: 897
Liitunud: 27 Nov 2006 02:17
Asukoht: Lõvila

PostitusPostitas lõvi » 07 Jaan 2011 20:28

Kaja, aga mida sa selle töö jätkamise all silmas pead? Kas seda, et teha Eestile oma õuemuri või karjakoer või seda, et üldse võiksid eestlased aretada rohkem omi tõuge?

Mulle meeldiks näiteks minicavalier - iseloom ja kõik muu oleks nagu cavalieril ikka aga suurus nagu siuaual, et oleks lihtsam kaasas tassida ja mahuks kotti. Milline on valem, et seda saavutada? Kas see läheks Eestis aretatud tõugude alla?

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 07 Jaan 2011 21:38

Täiesti teemas - kuna midagi edasi või uuesti aretades tuleks ikka teada, mida tahad.
Lohe, samas kui enamikes standardites pole nii täpselt nurki jms kirja pandud kui nt SLK omas, siis kust me ikka täpselt ja enesekindlusega teame, et need näituse omadki sinna oluliselt paremini sobituvad kui tööliini omad? Ehk et kui võtta kasvõi ühe tõu näitusetüübid (ok ma mõtlen oma tõugu, võibolla teistes on asi ühtlasem - loota ju võib) ja neist ainult siluett, siis appikene, tüüpe, kes saavad nt üle Euroopa pidevalt kohtunikelt (eri maade omadelt) excellent-e ja võidavad, on nii seinast seina, et selle siluetti järgi küll ei saa kindel olla, et tegu on isegi sama tõuga, osadel on ikka nii uskumatud esiotsad (esijalg ja õlavars on täiesti ühe sirge joonena ja too abaluu on täiesti pikali, muidugi ette kummuv rasvane rind petab ära ja tekitab mingi muu mulje esiotsa ehitusest) et vaata mitu korda. Ilmselgelt on standard pärani avatud tõlgendustele ja ei jälgi näitusekasvatajad ja kohtunikud ise kaa standardit näitusekate puhul, aga loomulikult, kuna nood meenutavad enam ehk hobust ja on "ilusamad" kui töötüübid, siis on nad "rohkem standardis" või "plussid kaaluvad üles miinused" või midagi seesugust.
Lugesin üht hästi pikka ja põhjalikku väljamaa teema-arendust just SLK välimiku osas ja seal keegi tõi välja, et osade tõugude standardites on osad nõuded tegelikult ebareaalsed (paneb imestama, et kes nood ikkagi siis kunagi on koostanud ?!), nt väidetavalt paljudes standardites olev nõue õla abaluu ja õlavarre ühepikkune olemise kohta, väidetavalt õlavars on loomulikult 15% pikem luu (hmm, ma siiski ei tea, kas see ikka peab paika kõigi tõugude puhul) ja selle nõude täitmine ei saa toimuda ilma tegelikult ebasoovitava, lühikese õlavarre tekketa. Ühesõnaga standard on kohati suht selline ... imelik asi.
Lohe, ma ei tea, kas sina oled pigem seltsi/ilu- või töö(jooksu)- või double-koerale orienteeritud kasvataja. Aga sarnast väidet, et oma tõu tööpool ei ole ikka üldse standardis, olen kuulnud ühelt setterikasvatajalt siin - kes ise ilmselt on just siiski ilu/seltsikoerale rohkem keskendunud (st minu jaoks töö-kasvataja on see, kes teeb aretusvalikud - tervise, välimiku, iseloomu jms osas - just töövõimekuse pealt, üritades muidugi oma tõu standardisse kaa ära mahtuda). Et kas see võibki tulla sellest, et paratamatult (kuna nad ongi ehk moodide, ajupesu ja ka sümmeetriate ja mille iganes, mis inimsilmale teeb metskitse ilusamaks kui metssea, järgi "ilusamad") nähakse näitusekoeri keskmiselt kui rohkem standardisse sobituvaid, ja otsitakse standardi tõlgendust, mis seda toetaks?

Kirkel on väga head küsimused ...

Fjordneck
Kasutaja avatar
Postitusi: 548
Liitunud: 18 Aug 2004 00:07
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas Algi » 07 Jaan 2011 23:20

*Kaja kirjutas:
Ja dobermann ise on suhteliselt noor tõug, mitme tõu ristand sisuliselt, seega saaks tõuraamatu avades seda edasi kikk-kõrvaliseks küll aretada proovida (need kõrvad oleks siiski hoopis teise lõikega/kujuga kui kupeeritud kõrvad). Kuid - sellega saab tegeleda ikkagi vaid teatud tingimustel, mida Eestis kohe kindlasti ei ole - pole meil sellist populatsiooni ja turgugi mitte.


Kaja! Müts maha selle ees, kes enne kõrvu/välimikku üritaks dobermanni jälle hea tervisega tõuks aretada, kus enamik isendid elaks kauem, kui no vähemalt 10 aastat... :P

Kasutaja avatar
Postitusi: 2342
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 07 Jaan 2011 23:42

Algi kirjutas:
*Kaja kirjutas:
Ja dobermann ise on suhteliselt noor tõug, mitme tõu ristand sisuliselt, seega saaks tõuraamatu avades seda edasi kikk-kõrvaliseks küll aretada proovida (need kõrvad oleks siiski hoopis teise lõikega/kujuga kui kupeeritud kõrvad). Kuid - sellega saab tegeleda ikkagi vaid teatud tingimustel, mida Eestis kohe kindlasti ei ole - pole meil sellist populatsiooni ja turgugi mitte.


Kaja! Müts maha selle ees, kes enne kõrvu/välimikku üritaks dobermanni jälle hea tervisega tõuks aretada, kus enamik isendid elaks kauem, kui no vähemalt 10 aastat... :P


Algi - nõus! Doberi kõrvad tulid teemasse aga teema algatajalt, kohe esimeses postituses. Me siin võime teoretiseerida mida vaid - praeguste mängureeglitega ei saa meie siin mitte midagi nii kardinaalset ette võtta, ainus erand - eesti hagijas. Kes aga pole siiani saanud rahvusvahelist tunnustust, sest - selle saamine pole sugugi niisama lihtne. Ja kui tulla veel tagasi dobermanni juurde, siis selle tõu loomine on vägagi hiljutine tegu, teada, missugustest ristanditest kujundati ja mis oli aluseks. Peaks ju olema siis just igati terve ja elujõuline - sisuliselt krants ikkagi, mitme tõu head omadused kokku kogutud. Ja - vaat ikkagi ei ole... Miljoniküsimus - miks?
Maailm on värviline!

Mr. Nii-Lahe, Porgand-Siia & Kauss-Täita
Postitusi: 897
Liitunud: 27 Nov 2006 02:17
Asukoht: Lõvila

PostitusPostitas lõvi » 08 Jaan 2011 00:06

Kaja, mina dobermanni tervise teemadel sõna ei võta, kuna mul on alles esimene dobermann. Seetõttu oli mul lihtsam tuua näiteks just välimik. Muidugi tahaksin, et nad elaksid kaua...

Samas tahaksin minagi vastust sellel, kust ja miks hakkasid nad haiged olema ja mitte ainult dobermannid. Mingil hetkel on kõik tõud ju nö krantsid olnud, aga millal nad haigeks jäid või said?

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 08 Jaan 2011 00:45

[IMG:250:203]http://s007.radikal.ru/i300/1101/16/d05fe7661e44.jpg[/img]
[IMG:500:335]http://s002.radikal.ru/i197/1101/42/5299950804f8.jpg[/img]
ja standard ütleb:
BODY :
Back : Rather long, broad and square.
Loins : Powerful, slightly arched.
Chest : Deep and capacious, providing adequate heart room. Ribs deep, well sprung and carried well back.
Flanks : Well cut up.
FOREQUARTERS : Forelegs long and straight, bone of good substance and quality. Elbows, pasterns and toes inclining neither in nor out.
Shoulders : Oblique, well set back, muscular without being loaded, narrow and cleanly defined at top.
Elbows : Free and well set under shoulders.
Pasterns : Moderate length, slightly sprung.
HINDQUARTERS : Body and hindquarters, features of ample proportions and well coupled, enabling adequate ground to be covered when standing.
Thighs and second thighs : Wide and muscular, showing great propelling power.
Stifles : Well bent.
Hocks : Well let down, inclining neither in nor out.

Üks siis rajajooksu ja teine näituseliinidest koer. Ning lõppu väike vana-aegne pildike:Samuel HOWITT (1756-1822) :angel:
[IMG:505:357]http://s010.radikal.ru/i314/1101/ef/a66d73f6753a.jpg[/img]
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 01 Veebr 2011 02:43

chilipi kirjutas:dalmaatsia koertest (misiganes neeruprobleem neil oligi, mida püüti kõrvaldada teise tõuga ristamisega, järglasi ei võeta puhtatõulistena, ka kuskil vanas teemas juttu olnud).
Väike uuendus: KC on kaks sellist dalmat oma registrisse võtnud.
http://www.whole-dog-journal.com/issues ... 162-1.html

Mine Koer

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline