Aretusplaanid-kas suurelt või väikselt?

areng ja aretus
Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

Aretusplaanid-kas suurelt või väikselt?

PostitusPostitas Aino » 11 Apr 2008 14:28

Alustaks uut teemat. Kogenud ja mitte nii kogenud, mis te arvate, kas esimese emasega alustada kohe suurte plaanidega või proovida enne tasakesi? Suured plaanid oleksid siis sellised: aretusplaanid suunatud võõrale verele, ainult paberil info ja juttude põhjal. Miinuseks kõrgelt kukkumise võimalus, aga samas ka saavutus suurem kui hästi läheb.
Väiksed plaanid: tasapisi võimaluste kohaselt teha paremaid valikuid olemasoleva baasil. Kahju nii endale kui teistele väiksem, aga maailma ka ei muuda paremaks.
Või hoopis teise kaitva tiiva all nn kaasomand, turvalisem, aga isetegemise rõõm jääb puudu.
Jagage alustamise kogemusi, vanad tegijad!

Kasutaja avatar
Postitusi: 265
Liitunud: 20 Veebr 2008 17:26
Asukoht: Estonia

PostitusPostitas skye » 11 Apr 2008 14:54

mina pole küll sugugi vana tegija ja kasvatuses olen ausalt välja öeldes võhik :oops: , aga kui lubate fantaseerida, siis võimalusel alustaksin suurelt ja riskides, aga siis tõmbaksin tagasi ja hoiaksin kitsamat liini - ka vaiksemalt ja oma vahenditega on võimalik maailma paremaks muuta :angel: !
Mis kaasomandisse puutub, siis olen täiega vastane.Ei taha suvilat sugulastega kahasse pidada ja koer olgu ka enda oma!Ikka mina ise-otsustan, teen ja vastutan!

& paks orav Almera
Kasutaja avatar
Postitusi: 5717
Liitunud: 18 Aug 2004 14:15
Asukoht: Karlova serv

PostitusPostitas Maiemaie » 11 Apr 2008 15:04

Küsimus oleks siis veel, kui suurelt on suurelt? :irw:
Teadaolevalt pidavat ühel algajal chowpidajal olema paari aastaga pea 10 koera kokku kogunenud, suur osa neist siis loomulikult alles kutsikad.
Kas saab algaja ja tõus vähe aega olnu aru, millised on liinid ja mis sealt tulla võib? Mis saab inimesest, kes pusib uhkes üksinduses ja ei kuula vanemate õpetusi (ega taha ka teiste vigadest õppida)? Või mis saab inimesest, kes justnimelt kuulab õpetusi, aga need osutuvad hiljem talle mittemeeldivateks?
Öeldakse küll, et kes ei riski, see shampust ei joo, aga mingil moel on ikkagi tunne, et kes suure hooga jookseb, kukub nina puruks.
Seega- pooldan pikalt ja pidevalt õppimist. Võõras veri ei tee siin asja sugugi paremaks, kui see võõras veri olemasolevale verele midagi juurde ei anna st kui need kaks koera on ainult selle põhjal kokku pandud, et tahan välismaa koera oma koerale paariliseks.
Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud.Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. (T.Pratchett)

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 11 Apr 2008 15:55

Mida teha siis, kui pole eriti kellegilt nõu küsida? Kodumaal on vaid sugulased. Pimesi usaldada võõramaa kasvatajat? Aga kui nad ei taha meile parimat või kes ja kus otsustab?
koerad ei valeta

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 11 Apr 2008 16:01

Aino, on ju kolmas variant ka- ökonoomne. Naabertänavas elav isane. Kuigi pole ju välistatud, et parim variant seal just elab.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Postitusi: 124
Liitunud: 10 Mär 2006 11:42
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas tuuletar » 11 Apr 2008 16:15

Kui vähegi võimalust on võiks oma koera kasvatajaga aru pidada.
Tal kindlasti pikem kogemus ja nägemus, milliseid omadusi antud liinid edasi
annavad ja kellega mida parandada. Hea isane võib elada nii naabertänavas kui tuhandete kilomeetrite kaugusel. Kui arvukas tõug ja ka
Eestis suurepäraseid ja sobivaid isaseid olemas, siis pigem vaataksin kõigepealt siin ringi.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 11 Apr 2008 16:50

katri kirjutas:Aino, on ju kolmas variant ka- ökonoomne. Naabertänavas elav isane. Kuigi pole ju välistatud, et parim variant seal just elab.

Kuidas saabki naabertänavasse vilets isane sattuda, kui kasvatajad on oma otsused teinud suurtest kogemustepagasiga ja teadlikult liine valinud ja välistanud kõik halva :hm:

& Karusnahad
Kasutaja avatar
Postitusi: 3075
Liitunud: 01 Nov 2004 23:13
Asukoht: Pärnu

PostitusPostitas Snowblind » 11 Apr 2008 17:00

Lihtsalt tarkust saab koguda ka ilma koerata. Kui on omal juba koer, kellega plaane teha, siis selle pärast, et algaja ollakse ei peaks küll hakkama plaanide suurust vähendama.
Iseasi, mida pidada suureks plaaniks. Mina pean suureks plaaniks parima isase valikut ja paaritamist, et parandada käesolevates koertes või liinis esinevaid puudusi ja kinnistada tugevaid külgi. See, kui kaugel antud isane elab, ei mängi tegelikult mingit rolli.
Samamoodi ei saa ma aru, miks paaniliselt aetakse taga täiesti erineva sugupuuga koera. Võibolla olen ma liiga kauaks doberite sugupuid vaatama jäänud, mis on suures osas vägagi "värvilised" ja liiniaretus ei ole kaugeltki mitte harv nähtus...
Päris omal käel on ilmselt tõesti äärmiselt keeruline esimesele koerale paarilist otsides midagi väga põhjalikku teada. Selle pärast ongi hea omada tuttavaid, kes on antud tõuga tegelenud juba aastaid, on näinud sugupuudes olevaid koeri ja nende järglasi oma silmaga ning on teadlikud ka võimalikest negatiivsetest külgedest, mille kohta isase omaniku kodulehelt vaevalt infot leiad :roll: Samamoodi võivad pildid valetada paarilise otsijal suud ja silmad täis ning enne, kui ollakse emasega teise ilma otsa sõitnud, ei saagi teada, et kodulehel olevad pildid kõik imetabaselt hea nurga alt tehtud ja natuke photoshopis "kohendatud."
Kui aga alustada väikselt st. valida enam-vähem sobilik isane, et saada enam-vähem normaalseid kutsikaid, tuleks mõelda, et ehk oleks see paarituse ja kutsikate alla pandav raha paremas kasutuses hoopis näitusereisides suurtele rahvusvahelistele või erinäitustele, et sõlmida tutvusi erinevate kasvatajatega ja ka oma silmaga neid piltide pealt kiibitsetud koeri (ja nende järglasi!) näha.
Selle pärast, et inimene ei ole (veel) suur tegija, ei pea tegema ainult väikeseid tegusid. Vastasel juhul jäädaksegi väikeseks.
If you´re not having fun, you´re not doing it right

Kasutaja avatar
Postitusi: 270
Liitunud: 02 Sept 2006 10:01
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas Safikas » 11 Apr 2008 17:07

Räägin oma kogemustest. Mul on emane koer, kes oli oma pesakonnas nö parim emane. Kuna ma aretusest ja eriti veel antud tõugu ka nii hästi ei tunne (mida aretuse juures jälgitakse), siis olen pidevalt nõu pidanud oma koera kasvatajaga. Mõlema soov on emast aretuses kasutada, kasvõi üks pesakond. Eelistatakse isast piiri tagant, midagi ikka võõrast verd. Kuigi eks ikka leiaks ka isase siinmail, kuid mitte nii ihaldusväärse. No mida siis teha? Eks ikka oluliseks määrajaks ole rahakulu ka. Ja kui mõelda, siis kui palju sellest suurest aretusest koeri aretusse edasi läheb, palju kodukoerteks.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 11 Apr 2008 17:32

Kui sa tahad oma aretust teha siis seda sa teise kenneli all teha ei saa. Kui tahad lihtsalt kusagilt alustada ja paar pesakonda teha siis seda küll. Mina näiteks ei mõtelnud üldse, et mul kunagi mingi kennel võiks olla. Võtsin endale saksa lambakoera näitusekoeraks. Ükskord aga kasvataja soovitas, et võiksin teha pesakonna. No tegimegi ja tema kenneli all. Teine kord valisin juba isase ise ja tegime isase omaniku kenneli all. Siis tuli ka minus otsus, et tahan hakata aretusega tegelema. Tolleks hetkeks oli mul juba kodus esmavaliku valge emane Hollandist, kes oli võetud näituse- ja töökoeraks. Sobis hästi ka aretuskoeraks. Ja nii saigi alustatud. Pühendasin ennast valgete tõule ja sakslasega sai otsustatud, et enam pesakondi ei tule (ei suutnud korraga rohkem kui ühe tõuga tegeleda). Iga koeraga sain targemaks ja samuti iga pesakonnaga ja saan senini. Abi olen saanud aga põhiliselt selle kasvataja käest, kellelt enamiku enda koeri olen ostnud. Ja kõik minu käest kutsikad ostnud kennelid on samamoodi alati nõu saamiseks minu poole pöördunud. Kuidagi nii tundub olevat välja kujunenud, et minu teadmised baseeruvad minu kennelisse väljast ostatud koerte kasvatajate teadmistel. Ja minu kutsikaomanike teadmised põhinevad minu teadmistel. Vanem õpetab nooremat ja kogenenum kogenematumat. Umbes nagu müüri ladudes iga ülemine rida seisab kindla alumise rea peal.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

rotid & muud loomad
Kasutaja avatar
Postitusi: 4269
Liitunud: 24 Sept 2004 22:07
Asukoht: Tartu

PostitusPostitas chilipi » 11 Apr 2008 17:41

Ideaalne ongi see, kui kasvataja, kellelt koera ostad, võtab endale mentori rolli. On sulle puhtsüdamlik tugi ja räägib ausalt asjadest, mida "kõik teavad" aga mitte keegi kuhugi kirja ei pane oma koerte ja liinide kohta. Tõu raames koerte, nende poolt edasi antava ja varjatud vigade kohta on väga raske infot koguda. Admirable on õnnega koos, et tal on selline tugi!

Kust sa ette tead, et sinu koera kasvataja aktiivselt tõu vastu huvi tunneb, on kursis, suhtleb ja on huvitatud info sinuga jagamisest (mitte ei näe sinus konkurenti) - no see on vast sama raske kui kasvatajal kutsikaostjast läbi näha, milline koeraomanik temast tuleb. Suhtlemine enne kutsika võtmist võiks aidata, eksole.
Whippetid Eestis
Peres whippet, borzoi
Pilt

Postitusi: 505
Liitunud: 06 Sept 2004 21:43
Asukoht: Tartumaa

PostitusPostitas siimline » 11 Apr 2008 18:32

Aino
Kuidas saabki naabertänavasse vilets isane sattuda, kui kasvatajad on oma otsused teinud suurtest kogemustepagasiga ja teadlikult liine valinud ja välistanud kõik halva


Kasvataja, kes vaidab, et ta valistab koik haigused ja iluvead 100%liselt, on kas algajad voi kennelpimedad.

Sul on siis kull samamoodi roosad prillikesed peas, kui sa usud, et igas pesakonnas 100% kutsikaid on ideaalsed ja kolblikud aretusse!
Ja kuna see kunagi nii ei ole siis muuaksegi tavalisemad voi miskil pohjusel aretusse mitte sobivad kutsikad sulle naabertanavasse perelemmikuks ja edasi minnakse parimate valikutega antud pesakonnast!
Ja kuna on inimesi, keda aretus ei huvita ja tahavadki lihtsalt tervet paberitega koera, kes on konkreetset tougu, sinu naabertanavast. Ega see et kutsika isa on maailma voita X aastast ja ema Euroopa voitja X aastast ei tahenda, et antud koer ise oleks ideaalne ja sobilik. Selleparast kasvatajad ju teevadki valikud millega edasi minna ja millega mitte ehk siis mis laheb naabertanavasse lemmikuks ja mis liini edasi viimiseks.
Minu silmad pole veel nainud pesakonda, kus eranditult koik 8-10 kutsikat oleks ideaali lahedased! Ka koikke halba valistades voib pesakonnas monel kutsikal olla mitte piisav esi/taga nurk voi selja joon, vaar vaar vaar isa liinist voi teab kust! Koikke ei saa ette naha ka koige parema tahtmise juures!

Plus puudlikud kasvatajad teevad endast koik, et probleemseid liine valtida, aga kahjuks toesti koikke ette ei nae ei tea eriti naiteks uue tou/liini sisse toomisel.
Naiteks kasutatakse aretuses emast koera X 4 aasaselt esimest korda, silmad on korras koik on vaga kena, on perspektiivseid kutsikaid pesakonnas ja leitakse, et kombinatsioon on vaart kordamist, nii sunnib veel posu kutsikaid, koik tore kena, midagi veel kusagil ei ilmne, tehakse emasele kolmas pesa teise isasega sunnivad kah kutsikad ja siis saab emane vanemaks ja tehakse veel viimane ja loplik silma uuring, et kindlalt teada veel emase tervise naitajad. Ullatus ullatus avastatakse silma haigus!
Selle ajapeale on aga emasel nii umbes 20 kutsikat kelledest siis veel omakorda on aretuses kasutatud nii mondagi jarglast ehk siis vobla juba 40/50 lapselast. No kahjuks ei lahe koik plaani paraselt!
Sest kui kasvataja oleks olnud huvitatud vaid pesakondadest siis ta poleks enam oma vana emast, keda aretuses kasutada enam ei plaani ju silma uuringule viinud ja veel raha kulutanud. Aga nuud kuna on teada, et vanaemal/emal on konkreetne silma haigus on iga antud liini omava koeraomaniku enda otsustada, kas nad tahavad/riskivad selle liiniga edasi minna, kas silma probleem kaalub muud selle liini vaartused ules voi ei.

Ja vot see naabertanava koer voib olla just sellisest kohast voetud, kus kasvataja tahtis parimat, aga kahjuks nii ei lainud.

Kasvatamine pole matemaatika.
Kasvatamine on vastutus kasvatatava tou ees.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 11 Apr 2008 19:05

Vabandust lolli küsimuse pärast, aga :roll:

Aino - mis on sinu mõistes aretusplaan? Või ka teiste sõnavõtnute mõistes?

Ma olen juba kolm korda seda teemat lugenud - ja vabandage, mitte halligi ei saa aru. Kas on teemapealkiri valesti või on mõisted ikka päris paigast ära - minul siis muidugi.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 11 Apr 2008 21:35

airepiret kirjutas:Vabandust lolli küsimuse pärast, aga :roll:

Aino - mis on sinu mõistes aretusplaan? Või ka teiste sõnavõtnute mõistes?


Kui mõtled midagi hästi teha või vähemalt mitte halvasti, on vaja mõelda valmis mida teha ja kuidas teha. Ja see ongi plaan=planeerimine. Ja edasi: kas riskida palju või natuke, et näha, kas tuleb välja või ei tule.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 11 Apr 2008 21:41

Kulla Aino - kui see on sinu mõistes aretusplaan, siis ole tõesti palun armastav omanik oma koertele, aga ära aretusega tegelema hakka. Sul vist küllpraegu isased koerad... aga ära emast võta ja ära hakka aretusega tegelema veel niipea. :oops:
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 11 Apr 2008 21:42

Minu arvates on nii, et selleks, et aretada, peab olema tõust ja selle ideaalist mingi nägemus. Ja seejärel analüüsitakse läbi, mida selle ideaali saavutamiseks (või vähemalt sellele liginimeseks) tuleb teha.
Mis puutub suurde või väiksesse plaani, siis palju sõltub ka ressursist: kui pole nt aega ja/või raha teise ilma otsa sõiduks, siis tuleb mingi kompromiss. Muus kompromisse leidvad tegurid on juba kinni koertes: iseloom versus tervis versus välimus versus tõutunnistus... sest vaevalt et KÕIK aspektid ühjes koeras võrdse tugevusega esindatud on.
Iga valik on risk ja sageli pole ette teada, kas risk on suur või väike :)
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 11 Apr 2008 21:55

Heili postitusele lisaks veel, et aretust planeerides peaks oskama ka oma emase vigu näha.... :oops: See, et rännatakse mööda maailma erinevate isaste juures, ei tähenda veel aretusplaani.
Võib-olla olen ma vanamoodne inimene, aga aretusplaan on see, et sa planeerid pesakondi aastaid ja aastakümneid ette, valides hoolikalt liine ja astudes samm-sammult oma eesmärgile lähemale. Ja selleks, et eesmärki püstitada, peab olema oma nägemus asjast tõesti - ehk et saada ikka rohkem ja rohkem standardile vastavaid koeri (rohkem ei võrdu arvuliselt rohkem, vaid kvalitatiivselt rohkem). Samal ajal pead olema kursis kõigega, mis tõus toimub - kes milliseid järglasi annab, kes parandab nt.pead või luustikku, kes halvendab jne. Ei ole jah matemaatika - on kõrgem matemaatika koos vastutusega.

Veel - aretus ei ole liivakast, kus mängida nii, kuidas tuju tuleb. Ühel hetkel tuleb valmis olla selleks, et sein on püsti ees - ja ei olegi tõesti kusagile minna enam - ei edasi ega ka tagasi. Millised valikud teed siis? Kas lõpetad või hakkad tootma tõu säilitamiseks vajaminevat materjali, et lihtsalt nime säilitada (kui selleks hetkeks seda nime muidugi on)? Paljud on läinud seda teed - ja paljud on lõpetanud.

Ma ausõna hoian ennast praegu tagasi, et mitte öelda väga kriitilisi sõnu. Sest et tõud peavad minema edasi ja uusi aretusega tegelevaid inimesi on vaja. Paraku - inimene peab ise endale selgeks tegema, mis on aretus ja mis on lihtsalt tõu populatsiooni säilitamine. Aga siin teemas väljaöeldust lähtudes - väga vabandan - aga aretusest ja aretusplaanidest on asi küll kaugel.
Viimati muutis airepiret, 11 Apr 2008 22:05, muudetud 1 kord kokku.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 11 Apr 2008 21:59

Airepiret, kas Sina sattusid kogemata, ilma tegusid ja käike planeerimata sellesse maailma? Just nimelt samm-sammult, nagu Sa eelmises postituses ütlesid, mina ju arvan sama.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 11 Apr 2008 22:32

Sellisel juhul, Aino - katsu enne läbi mõelda, mida sa kirja paned. Või siis täpsemalt lahti seletada, mida sa mõtled. Paraku on sinu postitused selles teemas suhteliselt arusaamatud.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 12 Apr 2008 00:36

airepiret kirjutas:Paraku - inimene peab ise endale selgeks tegema, mis on aretus ja mis on lihtsalt tõu populatsiooni säilitamine.
Airepiret, aga kui mulle meeldibki mingi kindel tüüp, ja ma üritan seda hoida, mitte tõugu aretada nagu paljud teised, niiet 50 aastaga tõug justnimelt areneb niimoodi, et võttes 50a vahega koerte siluetid - enam ei tunne ära, et sama tõuga on tegu. Näiteks. Või mulle tundub õige mingi päris vana tüüp, näiteks just 50 aasta tagune. Hoian nagu Przevalski hobust oma kindlas tüübis ja omadustes kinni, säilitan. Kas siis on kah paha, olen lihtsalt säilitaja (ja kas see on koeranduses paha mõiste?)? Tegelikult, kuna täiuslikke loomi pole ja geenid nö ei püsi pesakonnast pesakonda täpselt samasuguse kogumina, siis isegi täpselt sama tüüpi 50a säilitada püüdes toimub areng, aretus, liikumine - kasvõi edasitagasi, et balansseerida ja hoida, mitte ilmtingimata muuta, arendada. St siin oli kusagil peidus siiras küsimine, kui sellest nüüd aru on saada...

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 12 Apr 2008 00:41

Populatsiooni säilitamine ja tõu tüübi säilitamine on kaks ise asja. Kvantiteet ja kvaliteet.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 12 Apr 2008 08:59

airepiret kirjutas:Aino - mis on sinu mõistes aretusplaan? Või ka teiste sõnavõtnute mõistes?

Plaan on tõesti nagu plaan ikka:)) Kui ma otsustasin hakata tõu aretamisega tegelema siis oli mul konkreetne nägemus kuhu tahaksin jõuda. Iga aasta mõtlen ma uuesti läbi et peaeesmärk oleks ikka selge ja sean uued väiksemad eesmärgid. Paaritusplaanid koertega on mul tavaliselt juba 2 aastat ette tehtud. Nüüd olen siis nii kaugele jõudnud, et tahan endale 10 aasta visiooni ette ära teha - kus ma 10 aasta pärast olla tahan oma aretusega.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 12 Apr 2008 09:03

airepiret kirjutas:Veel - aretus ei ole liivakast, kus mängida nii, kuidas tuju tuleb. Ühel hetkel tuleb valmis olla selleks, et sein on püsti ees - ja ei olegi tõesti kusagile minna enam - ei edasi ega ka tagasi.

Millisel puhul on sein ees? Too mõni näide? Kui ma soovin näiteks aretada 5 põlve IPO tsempioneid siis läheb selleks kas 25 aastat või jääbki kättesaamatuks. Piisavalt suur eesmärk ju? Kust see sein ette võib tulla?
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

ja bokserid
Kasutaja avatar
Postitusi: 2037
Liitunud: 18 Aug 2004 08:22
Asukoht: Valgamaa-Tartu

PostitusPostitas Tamara » 12 Apr 2008 09:08

Lohelend kirjutas:Populatsiooni säilitamine ja tõu tüübi säilitamine on kaks ise asja. Kvantiteet ja kvaliteet.


Ikkagi peab standartist kinni hoidma-see on oluline!Muidu väga lihtsalt kvaliteedist langed kvantitideediks!

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 12 Apr 2008 09:14

Kaugem eesmärk muidugi on, aga ei ole ju saladus, et eesmärk võib olla, aga kõik ei ole suutelised sinnapoole liikuma ilma kahju tegemata. Nagu händleril peab olema see miski, peab ilmselt ka aretusega tegelejal olema nn kätt. Nagu mitmed siin eespool on öelnud, ei ole aretus matemaatika. Seda kindlasti, aga vist ei ole millegipärast ka ainult geneetika?

Jah, on uhke, kui on õnnestunud edasi minna, aretada. Aga samas saab hinnata alles palju palju aastaid hiljem, kas tegelikult oled tõugu kahjustanud. Siis oleks ehk olnud parem see nullvariant, kvaliteedi säilitamine. Sest lihtsalt oled tegelikult "pildi ära sodinud"?
Airepiret, kas tagasi vaadates olid Sinu valikud õiged?

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 12 Apr 2008 09:22

Millisel puhul on sein ees? Too mõni näide?

Üks näide.
Tuttav dogikasvataja otsustas hakata aretama siniseid dogisid, kuna ta sai USAst väga hea emase. Tahtis luua elegantsemat tüüpi kui mandri-Euroopas võimutsev mastifilaadne. Lisataotluseks muidugi leebe iseloom, sotsiaalsus ja tervis. Juba tüübi tõttu isaste valik küllalt piiratud. Algul läks kõik hästi, mõlemad pesakonnad olid välimikult ja iseloomult suurepärased, puusad-küünarliigesed korras. Ülejärgmises põlvkonnas aga lõi välja kilpnäärme probleem, mille muster viitas pärilikule eelsoodumusele. Ja võimalikud isasekandidaadid tervete emaste jaoks olid samuti erinevate tervisehädadega -- küll nahaprobleemide, küll südamehädadega. Ja lõpetaski inimene sisniste kasvatamise, sest tema haigeid koeri ei kasvata.
SEIN tuli ette ja õige ruttu.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 12 Apr 2008 09:30

Heili kirjutas:SEIN tuli ette ja õige ruttu.

Aga ma ei saanudki nagu aru, mis selle inimese pikaajaline eesmärk oli?
Räägitakse, et keskmine koerakasvataja (kenneli) kestvus ajas on 6 aastat. Alustavad kõik suure hurraaga aga alles jäävad vaid vähesed.

Heili kirjutas:Juba tüübi tõttu isaste valik küllalt piiratud.

Ma usun, et värv piiras veelgi rohkem kui tüüp. Sest tüüpi peaks kogu Ameerika täis olema.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Kasutaja avatar
Postitusi: 3247
Liitunud: 27 Nov 2004 14:18
Asukoht: enamasti Tallinn

PostitusPostitas Heili » 12 Apr 2008 10:03

Kennel oli tegutsenud selleka ajaks üle 20 aasta :) Pikaajalisem eesmärk oligi saada elegantseid, kauneid, sõbralikke ja terveid siniseid dogisid.

Värv muidugi piirab ka, aga kui ise ei ela USA-s, vaid Euroopas, siis ei ole asi nii lihtne. Paljudes riikides ei tohi esimest pesakonda teha kunstlikult, vaid see peab sündina naturaalsel viisil (vist FCI aretusreeglitele viidates), Rootsis tollal ka.

USA sinised on enamasti ka üsna (kollasega) segatud taustaga, nii et kui tahad ka puhast värvi, siis ka see seab piirangud.
Tarkus tuleb meieni sageli valuliselt ja väikeste osade kaupa.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 12 Apr 2008 10:51

ninasaba kirjutas:Airepiret, aga kui mulle meeldibki mingi kindel tüüp, ja ma üritan seda hoida, mitte tõugu aretada nagu paljud teised, niiet 50 aastaga tõug justnimelt areneb niimoodi, et võttes 50a vahega koerte siluetid - enam ei tunne ära, et sama tõuga on tegu. Näiteks. Või mulle tundub õige mingi päris vana tüüp, näiteks just 50 aasta tagune. Hoian nagu Przevalski hobust oma kindlas tüübis ja omadustes kinni, säilitan. Kas siis on kah paha, olen lihtsalt säilitaja (ja kas see on koeranduses paha mõiste?)? Tegelikult, kuna täiuslikke loomi pole ja geenid nö ei püsi pesakonnast pesakonda täpselt samasuguse kogumina, siis isegi täpselt sama tüüpi 50a säilitada püüdes toimub areng, aretus, liikumine - kasvõi edasitagasi, et balansseerida ja hoida, mitte ilmtingimata muuta, arendada. St siin oli kusagil peidus siiras küsimine, kui sellest nüüd aru on saada...


Ma tean, mida te tunnete :P Aga sa oled ju ise oma küsimusele vastanud juba :)
Kui see 50 aasta tagune tüüp vastab tänapäeval standardile - why not?

Ainole - ei oska veel öelda, kas minu valikud on olnud õiged või mitte. See selgub ehk järgmise 10 aasta jooksul. Praegu oskan öelda, et õnneks olen saanud materjali, mis väärib säilitamist ja võimalusel ka edasiminekut. Aga pean ka ütlema, et sein hakkab ette tulema vaikselt....
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 12 Apr 2008 11:13

Teema pealkiri: Aretusplaanid-kas suurelt või väikselt?

Suurte plaanidega tulevad alguses kõik! Aeg läheb, plaanid hakkavad muutuma.... Enamasti mitte omal soovil. Esimese pesakonna järel on veel arvamus, et - aga nüüd olen küll tegija (või kohe saan), teise pesakonnaga hakkad vaatama, et - pagansedateab... Kui juba mõni põlvkond kasvatatud, siis - ei mingied suure plaane enam! Tänapäeval on väga lihtne oma tõugude arenguga üle ilma kursis olla, mingilgi moel. Ja juba seegi õpetab - kes mida missuguste veredega on saavutanud. Ja ühel hetkel enam ei planeerigi! Silme ees on võimalikult omale meeldiv tüüp ja taust, oma koerte vead ja need omadused, mida tahaks edasi viia. Ja - vastavalt sellele siis ka sobivaks edasiminekuks tehtavad valikud. Mis võivad ilusatele plaanidele vaatamata osutuda täielikuks krahhiks või siis lihtsalt ei täitu erinevatel põhjustel. Minul on mitmed ilusad plaanid läinud nihu näiteks selle tõttu, et - plaanide üks osapool haigestub (mitte pärilikku haigusesse) ja isegi sureb. Ja siis tuleb otsida teisi teid, kuidas kaotatut uuesti üles ehitada või veel olemasolevat kuidagi teistmoodi säilitada/päästa. Ja oi kui raske see on, kui oled väike kasvataja, kel pesakondi harva! Ja kui veel ka selline tõug, kellele heade harrastama hakkavate omanike leidminegi nagu lotovõit...

Aretusplaanidena aga meenuvad mulle kõigepealt Rataskaevu tänaval olnud ALMAVÜ klubi seinal rippunud klubi aretusplaanid... Mis ka alati ei täitunud - ise siin selleks hea näide. Oma esimese koera esimene paaritus oli plaanijärgselt Riias (mu oma soov toona oli hoopis teine isane - plaanis olnust parem, kes Moskvas, kuid seda soovi ei arvestatud), isasega, kellest sain alles jupp aega hiljem teada, et tema tegelik isa ei ole tõutunnistuses tema isana kirjas (põhjus - aretusplaanijärgne paaritus oli tõutunnistuses olnud isasega, kohapeal aga otsustati kasutada teist sobivamat isast, mida miskipärast vormistada ei saadud...). See plaanijärgne isane aga meie õnneks ei paaritanud enam, kuigi oli veel noor koer! Meie õnnetuseks ei olnud meile aga nn.dublanti aretusplaani märgitud - ei osanud keegi arvestada, et noor isane ei paarita üldse, tal oli enne mõni pesa olnud, kuid perenaise sõnul polnud minu koer esimene, keda ta ei proovinudki enam paaritada, ka oli ta emaseid tühjaks jätnud! Mitmed telefonikõned (ei olnud siis igas kodus tavatelefonegi mitte!) ja nii öeldi mulle teine isane paarituseks, kellega ka pesakond sündis. Kuid - oleks olnud võimalik Lätis kasutada hoopis paremat isast, keda isegi ei pakutud! Niisugused siis - aretusplaanid! ja just sealt pesakonnast sündinud kutsikate omanikest on kasvanud mitu head sõpra ning tänast aktivisti, küll enam mitte sama tõu juures...
Maailm on värviline!

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 12 Apr 2008 12:00

*Kaja kirjutas:Ja oi kui raske see on, kui oled väike kasvataja, kel pesakondi harva!

Üks Ameerika kasvataja teatas mulle (ka umbes 20 aastat tegelenud), et ta ei ole tegelikult mingi kasvataja, sest tal on kõigest 4 koera ja sellega aretust ei tee (arutasime aretusteemalisi küsimusi). Kennel mida tema tõi näiteks, kes tõesti aretusega tegeleb omab endal 30-50 koera.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 12 Apr 2008 12:10

*Kaja kirjutas:Ja kui veel ka selline tõug, kellele heade harrastama hakkavate omanike leidminegi nagu lotovõit...
Jah ... mina ei ole siiani kindel, et minu koertelt ühtegi pesakonda Eestisse tuleb, kõikide muude muretsemiste ja kõhklemiste hulgas on just see kaalutlus, et kust ma leian ehtsad, natukenegi jahitrennihuvilised omanikud, kõik kohad paraku on täis mugavaid, laisku omanikke, kes tahavad ainult ilusat ninnunännu kodukoera, või siis ehk teevadki agilityt või siis jubedamal kombel harrastavad koeraga näitustel ilutsemist. Tööd viitsiva ja tahtva omaniku leidmine ühele-kahelegi jahitõugu koerale pesakonnast ... väga raske. Sellega nagunii tuleb leppida, et sellist omanikku, nagu ise olen, ei leidugi ilmselt. Mõtlen, et siis parem jääks meil siin olemata selle tõu suurem populatsioon - mina ei leia, et igalpool peaksid olema kõik tõud, kui inimesed tõu algupära ja omadusi hinnata ja hoida ei oska, pigem võiks algaja kasvataja ka kaaluda just oma kasvatusplaanide elluviimise plusse-miinuseid oma piirkonna populatsioonile - võibolla tasub üle olla oma egoismist ja igasugused plaanid hoopis maha matta. Aga kahjuks nii see ei ole ka, et jääbki olemata, keegi tark ja tõenäoliselt vägagi iludushuviline tuleb ja täidab selle koha ära nagunii, juba lõunapoolt pressivad peale ilusad näitusekoerad, aga kas neil ajusid ja tööks vajalikku iseloomu-temperamentti on ... ääretult kahtlane, eriti kui keegi kurat (vabandust) ei pea vajalikuks testida :(, ning eriti kui pidevalt tuleb võidelda iluduspoole tarkpeadega, kes ise tööpoolel sammugi astumata ja kogemata pidevalt kuulutavad, et mittemittemidagi kohe ei lähe kusagilt kaduma, eriti just nende koertel - kõik tööomadused on täiestitäiesti alles. Niiet, valikud on - üritada oma tööd kuhugile jäädvustada, natuke oma nägemust ellu viia (kasvõi vanema, töötüübilise jahikoera säilitamine), riskides, et pea kogu pesakond jääb kätte, kui ilusaid koeri kamina ette või ainult agilityks müüa ei taha, mitte sekkuda vältimatusse allakäiku ja lõpuks hoopis tõugu vahetada, või ...
Kutsikaomanikest - muidugi peab ja saab üritada neid ise juurde kasvatada, aga see on nullist alustades aastakümnetepikkune protsess. Kas sealt tõug enam tõuseb, kui ta on ilusaks näituse-kodu-seltsikoeraks langenud. Vaevalt. Meie SK lipulaev on üritanud nüüd mõnda aega kasvatada peale tulevast sportlaste põlvkonda, aga mida pole, on inimestel viitsimine ja tahtmine. Ei saada aru või lihtsalt ei viitsita, miks peab kutsikas kohe sirgelt kõrval istuma, ja kaovadki trennidest lihtsalt ära. Nullist alustada on väga raske ...
Sport-ja töökoerte kasvatamine tänases maailmas on minu arust ääretult raske, ka sellepärast, et kriteeriume on iluduspoole koertest palju rohkem, millele tuleb tähelepanu pöörata ja mida tuleb säilitada-parandada, niiet võibolla jah, teinekord ehk tuleb ka tervise kohalt kasutada mitte just ideaalseid, "läbinisti terveid koeri" (mis iganes need siis ka on). Kusjuures minu tõus on fakt, et tõu tervise on sellisesse seisu viinud just näitusepoolel valitsevad kasvatajad, selge see, et maailmavõitja ei pea olema nii terve ja iludusvõistlustel on alati käinud suurem väiklus, egoism ja rebimine, kui tõsiste jahi(töö)onude seas.
Tundub, et rohkem just iluduspoole kasvatajad (või hoopis inimesed, kes pole ühte pesakondagi teinud ja tegelikult ei pruugi teada ööd ega mütsi aretustöö raskusest) lajatavad avalikult, et vahest sügelevate kõrvadega koeri nad küll elueluilmaski ei kasutaks, aga vaikselt oma kodus kasutavad nt songakoeri (ilmselt, sest ma ei saa jätta - mitte üks kasvataja ei vastanud minule songateemas ei ei ega jah) küll. Ok, igaüks vaatab ise, mis tema arust suurem risk ja miinus on, aga siis võiks olla rohkem tasa või kõik ausalt välja käia. Nõme.
Vabandust, kui OT läksin. Minule endale haakub teemaga küll - mitte kas suurelt või väikselt, aga kas üldse.

Fenna & Ruudi
Kasutaja avatar
Postitusi: 2948
Liitunud: 16 Aug 2005 11:49
Asukoht: Võrumaa

PostitusPostitas Aino » 12 Apr 2008 12:27

Ninasaba, minu jaoks haakus teemaga justnimelt, nagu kõik eelmised kirjutised ka. Selle, kas suurelt või väikselt teises otsas ongi see, kas üldse. Ja et mis teised on mõelnud ja kuidas mõtlevad nn vanad kalad nüüd. Minu prioriteedid on muidugi teised kui Sinul, isegi võib-olla veidi vastassuunas, aga mitte täiesti: minu sihiks on tegelikult sangviiniline (teotahteline, aga mitte mingil juhul hüsteeriline, neurootiline) sotsiaalne, vähemalt 10 aastat elujõuline elegantne koer. Tundub, et nagu midagi erilist ei tahagi, aga kui tegelikku elu vaadata, siis ilmselt ei olegi saavutatav.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 12 Apr 2008 12:32

ninasaba kirjutas: mitte üks kasvataja ei vastanud minule songateemas ei ei ega jah


Teemaväline vastus sellele ohkamisele võib peituda selles artiklis
Maailm on värviline!

Unistuste Prints,Täitsa Täpp,Rica-plika
Kasutaja avatar
Postitusi: 1864
Liitunud: 29 Aug 2004 19:49
Asukoht: kahe linna vahel

PostitusPostitas marilin » 12 Apr 2008 14:00

Ninasaba oskab minu (praeguse hetke) mõtteid üsna täpselt kirja panna, ma ise olen selles suhtes andetum :hups:
koerad ei valeta

Postitusi: 3080
Liitunud: 15 Jaan 2006 17:19

PostitusPostitas ninasaba » 12 Apr 2008 14:21

OT - Aitäh Kaja, sattusin seda muide lugema natuke varem, kui huvi pärast otsisingi eri haiguste-defektide pärilikkuse kohta infot.
Aga minumeelest teatud defekti või haiguse pealt totaalselt kuss olemine (mind lihtsalt huvitas, kuipaljud kasutavad ja miks, ja kuipaljud ei kasuta, ja miks, aga tundub, et song on teema, mis pole väärt mainimist või siis keegi ei julge avalikult tunnistada, et vot kasutan jah ja mina arvan vot nii) on veider, just kui teiste haiguste-defektide kohapealt julgetakse oma arvamusega välja küll astuda, ja väga radikaalselt. Mul on tugev kiusatus edaspidi iga "sellist koera ei tohiks kohe kindlasti kasutada ja mina kunagi ei kasuta"-teatamise peale küsida songa kohta arvamust.

Kasutaja avatar
Postitusi: 2337
Liitunud: 22 Okt 2006 19:34
Asukoht: Tallinn

PostitusPostitas *Kaja » 12 Apr 2008 14:58

ninasaba kirjutas:OT - Aitäh Kaja, sattusin seda muide lugema natuke varem, kui huvi pärast otsisingi eri haiguste-defektide pärilikkuse kohta infot.
Aga minumeelest teatud defekti või haiguse pealt totaalselt kuss olemine (mind lihtsalt huvitas, kuipaljud kasutavad ja miks, ja kuipaljud ei kasuta, ja miks, aga tundub, et song on teema, mis pole väärt mainimist või siis keegi ei julge avalikult tunnistada, et vot kasutan jah ja mina arvan vot nii) on veider, just kui teiste haiguste-defektide kohapealt julgetakse oma arvamusega välja küll astuda, ja väga radikaalselt. Mul on tugev kiusatus edaspidi iga "sellist koera ei tohiks kohe kindlasti kasutada ja mina kunagi ei kasuta"-teatamise peale küsida songa kohta arvamust.


Olen sama artiklit ka varem siia pannud. Ise seda teemat ei märganudki, kus aretuskasutuse küsimus oli, vabandust. Artiklis vastus kenasti kirjas, ei näe põhjust vastu vaielda kogenud veterinaarile (nagu ma oskakski!).
Maailm on värviline!

Postitusi: 771
Liitunud: 18 Sept 2004 11:15
Asukoht: Tabasalu

PostitusPostitas inna » 12 Apr 2008 22:13

Ma ei taha hästi uskuda,et koerte aretust saab mingi erilise plaani järgi teha.Ma olen sheltisid juba peaaegu 20 aastat kasvatanud ja koerte sugupuus on 5 põlvkonda minu kasvatatud koeri ja erilist plaani on pikaks ajaks väga raske teha.Koer on siiski elusolend ja ei või iial teada,mis temaga võib juhtuda,milliseid kutsikaid ta annab ja milliseid isaseid saab aretuses kasutada mõne aasta pärast.Mõnikord tuleb juurde uusi isaseid,keda ei tea oodatagi.Tänapäeva koertekasvatuses muutub kõik väga kiiresti.Mõned liinid võivad esialgu olla päris head,kuid mõne põlvkonna pärast tulevad välja sellised puudused,mida ei osanud enne oodatagi.Koerte arvu ei maksa ka algajatel liiga suureks ajada,siis läheb koormus liiga suureks ja on liiga palju tööd ja esialgne tuhin läheb ruttu üle.Neid kenneleid,kes suudavad väga kaua tipus püsida on suhteliselt vähe.Igaühel on oma tõusud ja langused,eriti tõugudes,mis on enam levinud.

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 12 Apr 2008 22:53

Plaani saab ju teha ka üldist, mitte ainult konkreetsel koeral põhinevat? Ka see on ju plaan, kui sa teed otsuse, et järgid mingit konkreetselt liini näiteks :roll:
Ja ka ettevõtetes on 5 aasta peale tehtud tulevikuvisioon ja 1 aasta peale plaanitakse ning iga aasta vaadatakse plaanid uuesti üle, kas need tänase olukorraga sobivad või tuleb muudatusi teha või hoopis uued plaanid teha.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 12 Apr 2008 23:07

Minu jaoks on ka see plaan, et ma oma vaimusilmas näen koera, kelle poole püüelda. Ja otsin oma kasvandikele liinid ja partnerid, mis mind sellele ideaalkoerale lähemale viivad.
Jah, me võime rääkida oma aretusest, kui koerte viies sugupõlves on ainult omakasvatatud koerad, kuid... kas see midagi ka tõu arengule kui sellisele annab, on jällegi iseküsimus.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 12 Apr 2008 23:16

Kipun oma aruga siiski rohkem Innaga nõustuma. Sa võid ennast pooleks plaanida ja ikka oled lõppkokkuvõtes käpuli. Või siis hoopis kõhutundele toetudes mõne eriti hea tulemuse saavutada. Kindlasti ei saa kõike juhuse hooleks jätta ja kodutöö (tervise ja iseloomuuuringud) peab ära tegema. Aga kindel olla, et 5 aastat ühe liiniga vastu pead? Vanasõna hoiatab ka kõigi munade ühte korvi ladumise eest.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 12 Apr 2008 23:42

Vaidleks vastu. Planeerimine tähendab ju ka tõuga kursisolemist - selle arengu ja isendite pidevat jälgimist?
Ehk et - kui sa oled endale koju jätnud emase, keda kavatsed aretuses kasutada, siis sa ju hoiad ennast kursis nii juba teadaolevate kui ka uute isastega, kes võiks antud emasele paariliseks sobida. Siia sobiks, Lohe, sinu enda poolt kirjapandud näide isaste liigse kasutamise teemas - märksõnana vahetuspaaritused. Ka see on planeerimine - või pole?

Mis puutub nüüd 5 aastat ühe liiniga vastu pidamisse - siis ilmselt see sõltub siiski ka sellest, kui mitu pesakonda kavatsetakse selle liiniga viie aasta jooksul maailma tuua. Tõusiseselt on ju isendid ääretult erinevad - või pole?
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 12 Apr 2008 23:51

Väikesearvulise tõu juures teatakse jah kõiki kasvatajaid. No või vähemalt tõsisemaid kasvatajaid. Aga arvata, et slk kasvataja suudab kursis olla kogu tõu ja tekkivate pesakondadega? Raske uskuda. No võibolla ei ole võimatu. Aga siiski väga raske uskuda.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Sir Winston & lambad
Kasutaja avatar
Postitusi: 13061
Liitunud: 17 Aug 2004 22:42
Asukoht: unila

PostitusPostitas airepiret » 13 Apr 2008 00:02

Lohe - SLK kasvatajal on tunduvalt suuremad valikuvõimalised, kui mingi väikese populatsioonioga tõu kasvatajal. Seega on SLK kasvatajal ilmselt ka tunduvalt lihtsam mingil määral valikuid teha ja võib-olla ei pea tema tõesti väga ja väga täpselt pikka aega omi valikuid ette planeerima. Kuigi ma loodan, et teatud kasvatajad seda siiski teevad - sest tegu on likviidse tõuga, kus tuleb järeltulevat põlvkonda peale nagu seeni peale vihma - enimlevinud tõug ju kogu maailmas. Kindlasti ei ole võimalik olla kursis kogu populatsiooniga, kuid valides sellest populatsioonist välja mingi isendi/liini, on kindlasti tunduvalt rohkem valikuvõimalusi enne otsuse langetamist.
Ja muidugi on kõikse lihtsam võtta oma kennelist pärit koer ja... nojah.
Vähemalt ÜKS buldog peab majas olema.

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 13 Apr 2008 00:13

airepiret kirjutas:Ja muidugi on kõikse lihtsam võtta oma kennelist pärit koer ja... nojah.
Ma ei näe selles, kui enda kenneli koera kasutatakse, mitte midagi halba. Või mis siis üldse kenneli ja oma liinide mõte on? Ei pea paaritama ema + poeg või õde + vend. Või on ikka nii, et kui kusagilt maailma äärealalt isast ei kasuta, siis oled kohe halb, laisk ja omakasupüüdlik gasvataja?
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Kasutaja avatar
Postitusi: 4228
Liitunud: 17 Aug 2004 23:27

PostitusPostitas katri » 13 Apr 2008 02:10

:OT: Suurteks või väikesteks võib "aretusplaanid" jagada ka selle järgi, et kas pesakondi tuleb harva või siis muretsetakse lühikese ajajooksul arvukas "põhikari", et pidevalt pesakondi oleks ja võiks ennast lugeda esikasvatajaks. Sest maa tuleb täita kutsikatega ja lollidelt tulebki nende raha ära võtta.
Mitmete poppide ja noortepäraste tõugude puhul ma olen seda märganud, et inimene võtab vaat et esimese koera ja paari aasta pärast on "tootmisbaas" juba ~10 pealine. Ja loomulikult ka produktiivne. Kusjuures vaatamata sellele kuidas nad nt kodulehtedel ka oma visiooni ei ülistaks, ilmselt enamus ei jaga neist aretusest mõhkugi ega tea miks kedagi kellegagi kokku panevad ja mida see parandama peaks või saaks.
"Norfolks are like peanuts - it's hard to have just one." Joan R. Read

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 13 Apr 2008 09:21

airepiret kirjutas:Ja muidugi on kõikse lihtsam võtta oma kennelist pärit koer ja... nojah.

Mina näiteks tahangi enda kennelist koeri kuna meie tase on lihtsalt nii hea ja lisaks ma tean mida neilt oodata. Kahjuks ei suudaks elu sees sellist populatsiooni pidada, et ainult enda koertega hakkama saada.
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 13 Apr 2008 09:23

katri kirjutas::Sest maa tuleb täita kutsikatega ja lollidelt tulebki nende raha ära võtta.

IRW
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Kasutaja avatar
Postitusi: 1088
Liitunud: 03 Dets 2004 15:27
Asukoht: Harjumaa

PostitusPostitas admirable » 13 Apr 2008 09:28

katri kirjutas::OT: Suurteks või väikesteks võib "aretusplaanid" jagada ka selle järgi, et kas pesakondi tuleb harva või siis muretsetakse lühikese ajajooksul arvukas "põhikari", et pidevalt pesakondi oleks ja võiks ennast lugeda esikasvatajaks.

Misasi või kes on üldse "esikasvataja"? Kvantiteet? Kvaliteet? See kes näitustel võidab? Või see kellel on kõige rohkem pesakondi? Või see kellel on 3 pesakonda aga on nendega üle maailma kuulus? Või hoopis see, kes tõus suunaandjaks on (mis tihtipeale siiski moevooludest põhjustatud)?
Kas üldse saaks olla sellist asja nagu esikasvataja?
Et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast …
Lootusega, et inimene suudab õppida armastama läbi oma koera silmade...

Dragonhunter's
Kasutaja avatar
Postitusi: 5645
Liitunud: 18 Aug 2004 14:16
Asukoht: Hagudi

PostitusPostitas Lohelend » 13 Apr 2008 10:49

admirable kirjutas:Misasi või kes on üldse "esikasvataja"? Kvantiteet? Kvaliteet? See kes näitustel võidab? Või see kellel on kõige rohkem pesakondi? Või see kellel on 3 pesakonda aga on nendega üle maailma kuulus? Või hoopis see, kes tõus suunaandjaks on (mis tihtipeale siiski moevooludest põhjustatud)?
Kas üldse saaks olla sellist asja nagu esikasvataja?
Tõus annavad suuna kasvatajad kellel on a) palju näitusevõite(sest nende koeri nähakse) ja b) palju kutsikaid(sest nende koeri nähakse).
Mil moel saaks tõus suunda anda keegi, kes vaid harva ja oma tarbeks pesakondi teeb? Ja hoidku jumal siis tõugu kui suunaandjal standard meelest läeb või kennelpimedus peale tuleb.

Senikaua kui näitusel autasustatakse "kõige rohkem kutsikaid välja pannud kasvatajat" on ju meie koeranduse "esikasvataja" standard kahjuks üsnagi selge.
Dragonhunter

Elu on täis ootamatusi. Alustage magustoidust.

Järgmine

Mine Koer

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline